Radio Svobóda 70

Raadiohääl Juri Melnikov, alias Yuri von Schlippe usutleb pianisti Harvey Lavan "Van" Cliburni AD 1958

EELMÄRKUS: Kui rahvusvahelise ringhäälingu ajastu AD2011 paistis põhiliselt läbituna selja taha jäävat, kui viimasena lühilaineil oma õilmitseva poe pauguga, so täiesti ootamatult sulges venekeelne Saksa Laine ( DW ) — siis nüüd, pärast tosin aastat kestnud segadusi rahvusvahelise ringhäälingu vallas — on asemele astunud ometi midagi võrreldavat. Jah, seni veel eri platvormidel ja esialgu wifi-, peatselt aga vist Starlinki vms laiatarve-kosmoveebi koliva Interneti põhise raadio näol. Esimesed pääsukesed käepäraste pillide näol on juba päral.


VABADUSRAARDIO allakäiku tõdeva teksti, mis on pidupäevale kohatult kriitiline, tasakaalustagem venekeelse RL-i tänase, 1. Ⅲ 2023 ametliku raadiouudisega:

Vabadusraadio [Radio Liberty] vene teenistus saab 1. märtsil 70-aastaseks. Vabastusraadio [Radio Liberation] esimene saade edastati 1. märtsil 1953 Müncheni stuudiost. Aastal 1959 muutis raadio oma nime.

(…) Meediakorporatsiooni Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio peakorter kolis aastal 1995 Čehhimaa presidendi Václav Haveli kutsel Prahasse.

(…) "Seitse kümnendit on Vabadusraadio olnud selle maa elanikele tõrvikuks, mis valgustab väljapääsu teabepimedusest," märkis RFE—RL-i president Jamie Fly RL-i vene teenistuse aastapäeva puhul. "Teenistuse pika ajaloo vahest hiilgavamaiks aastaiks on osutunud aga viimatised, mil meie korporatsioon koges Kremli enneolematut survet. Vladimir Putini ponnistused venemaalasi tõest võõrutada siiski ei vääranud Vabadusraadio ajakirjanike julget tööd publiku tarvis ka läinud aastal. Ja see ülioluline töö jätkub."

ENNE… Optimismi sisendavad helgemad ajad on RL-il ammu läbi. Rõhutaksin 1970-kümnendi lõppu ja 1990-ndi läve, esimest programmi maksimaalse mitmekesisuse ja radiofoonilisuse tõttu ning teist peamiselt tänu lähisuhtluse võimalusele publikuga saadete summutamise lõppedes AD1988.

Krestomaatiliseks helimeeneks sobib RL-i Vene teenistuse tollase direktori Vladimir Matuseviči ( 24. II 1937 — 26? I 2009 ) "200 sekundit kommentaariks" Vilniuse jaanuarisündmuste Aleksandr-Nevzorovi našistliku telekajastuse puhul.

Владимир Матусевич об Александре Невзорове
— RU RFE—RL 16-ı-1991
VIDEO 4'12"#RadioLiberty #РадиоСвобода #Panoptikum #600секунд #нашизм=#русскийфашизм #Невзоров #ЛенТВ #TV #radio#Lietuva #Latvija #Eesti #AD1991
Sausio mėnesio renginiai🇱🇹 Jaanuarisündmused🇪🇪
Janvāra notikumi🇱🇻 pic.twitter.com/GbIphhgbBg

— Kalju Laid (@KaljuLaid) April 3, 2023

Kõige parem aeg oli siinkirjutaja arvates aga siis, kui esimene põlvkond raadiotegijaid segunes järgmisega. Järelmiks niisugune raadio ühte keeletoimetusse inkorporeeritud vaadete pillerkaar, mille spekter küündis inimõiguslaseks "maskeerunud" juudiintellektuaalidest nii rafineerit maru-imperialistini kui Gleb Rahr… Kontrastiks toonasele pluralismile on sarnaste väärt traditsioonide hülgamine jõudnud riburadapidi kurbade tähisteni, nagu veel kümnenditagune …

• vabanemine viimasest parempoolsest peatoimetajast ( Jefim Fištejn AD2012 — ta jätkab siiski kaastööd kommentaaridega RL-i veebis ) või
• raadio elukutselise vilumuse ja kutsumusliku vaimustuse üldine minetamine, sh uudiste ööbaringse edastuse lõpp mullu AD2022 ning
• rahastuse vaekausi järjekindel kallutamine TV, alates AD2014 ning veelgi varem veebitöö kasuks, mis käib sajandivahetusest…

Moskva rolli Lääne välissaadete väljajuurimisel ei maksa alatähtsustada. Need raadiod — peale erandliku DW — kes 1990-ndil kohalikule ülekandele panustades leppisid suhteliselt kallima lühilaine piirüleste saatjate võrgustiku hävitamisega ning sobitasid saadete tooni kõige laiema auditooriumi taotluste + kohaliku režiimi ootustega — kõik nemad puksis gebistlik hunta pisut hiljem vaid tosina aastaga Venemaalt vaikselt välja, kuni lõpuks kuulutas kohapeal värvatud kaastöölised viimaseni, olgu in pleno või in persona, välisagentuuriks.


… JA PRAEGU näib mulle RL‐i vene teenistus kehamina mitte kõbusa vanuri, vaid varjusurmas laiba-eelikuna. Galvani$eeritud surnukeha virtuaalsed tõmblused on hajutet üleilmsesse konglomeraati. Alates VoA meediaplatformide pentsikust tühikäigul käiamisest Põhja-Ameerika putiniaegse emigratsiooni poolt. Sarnaselt nende "Ameerika-avastamisele" tegeleb ka 24. Ⅱ 2022 järgne venemaalaste uusim pagulus Lätis RFE—RL-i palgalisena mingi isevärki jalgratta-leiutamisega. Meediakoroporatsiooni teletöö on laienenud Ukraina sõja ägenedes samuti Prahast väljapoole — Kiievisse ( vk/RU + UKR-i suunad ) — Vilniusse ( vk+BR ) ja uude telekeskusse Riias ( RU )

Mis ringhäälingusse puutub, siis mingeid elutegevuse märke võib laip ilmutada, kuid oma inertsist jätkuvat põhitööd nimetavad RL-zombid ise podcastideks ehk leevale veebimenule lootes.


MORAALI MANDUMISE NÄITED. Kuhugi on kadunud või unarusse jäetud missioon. Eriti veider suundumus torkab silma pärast RU mullu nurjunud katset Kiievit rünnata, kui RL hakkas mõne kaastöölise podcast(loe: saate)ile lisama nn välisagendi-märkust. Minu meelest on see vabatahtlik alistumine putinlik-gebistlikule huntale. See pehmelt öeldes arutu käitumine on ka täiesti ootamatu Külma sõja traditsioonidega raadio poolt, mille sihiks RFE puhul oli vastustada ja RL-i puhul vähemalt seni oli olnud õõnestastada Moskva (soveti)imperialismi! Seda enam, et need arvatavasti õigusliku kaitse nimel RU ebardliku seadustiku ( + RFE—RL-i reeglistiku — ? ) järgi nüüdsest välisagendi-templiga ajakirjanikud, nagu Mihhail Sokolov või Artemi Troitski, elutsevad hoopis Balti riikides, mitte enam Moskvas.

Näiteks veel kaks katkendit rahvusvahelise mainega inimõiguslaste memordandumist USA välisringlevi peamajale ( Ringlevijuhtide Nõukogule — inglk BBG ) rikkumiste kohta RFE—RL-is kümne aasta eest:

Kutsume teid üles viivitamata uurima arvukaid pöördumisi ja kaebusi, mis puudutavad RFE—RL-i kasahhi, tadžiki ja turkmeeni toimetuste juhtide tööstiili. Need toimetused rikuvad süstemaatiliselt nende oma korrespondentide ja ajakirjanike tööõigusi, kes on julenud vastustada toimetuspoliitika põhimõtete rikkumist. Nad on pidanud taluma ahistamist ja vallandamisi [———] Oleme juba osutanud asjaoludele, mis nõuavad õiguslikku hinnangut:
(1) RFE—RL-i Kasahhi toimetus lakeerib diktaator Nursultan Nazarbajevi mainet ja osaleb aktiivselt [Kasahstani] riiklikus propagandas.
(2) RFE—RL-i Kasahhi ja Turkmeeni toimetused edastatav aines kordab valitsuse ajakirjanduse valesid ja ametlikku teavet.

Nii- ja naamoodi kaasamäng kohalike päris- või pool-autoritaarsete režiimidega paraku on RFE—RL-ile omane. Seal on valitsenud aastaid, kui mitte kümnendeid korruptsioon ja minnalaskmine, mis ulatub keskastme juhtkonna ( rahvustoimetuste tippude ) tasemele ning mida ei saa enam mitte märgata RL-i eetri- jm toodangus Aasia sihtmaile.

Muidugi võib niihästi läikivaid kui ka sisulisi pärle või suurema läbilöögiga meeme neilt siin—seal uus-meediumiski näha. Kuid ka kõiki taeva-televisiooni + YouTube'i + FB/Tg jt sotsiaalmeediumide jälgijaid kokku arvates jääb RFE—RL-i jäänuk- ja jätkuharude ajakirjanduslike saavutuste (eba)populaarsus, st publiku osatähtsus Venemaa elanikkonnas mõõdetavaks promillides.


ENNUSTUS: Vabadusraadio enam-vähem pidev jätk Current Time TV vms näol ei lakka tegutsemast veel ka Venemaa lagunedes mitte, vaid orienteerub — täpsemalt oktsidenteerib — oma tõmblused leevale (uus?)venelusele, mis kestub ilmselt juba sajandi keskpaigaks ilmet võtvas UKR—Polska unioonis. Aga niimoodi edasi roostetava ruupori tulevik paistab pigem ähvarduse kui lootust andvana.


MÄRKUS: Tervelt kümnendi 1975-1985 tegi RFE—RL-i koosseisus toimiv Radio Liberty e Vabadusraadio ka eestikeelseid saateid; hiljem kuni AD2004 jätkusid need sama toimetuse üllitisena teise nime, kutsungi ( Siin Raadio Vaba Euroopa! ) ja RFE "katuse" all.

Kinoklassika ERR-is ehk operatsioon Priboi jätkub

«Eesti Rahvusringhääling» tähistab märtsiküüditamise LXIX aastapäeva heroiseerides VČK／OGPU／NKVD／MGB／KGB-d

  》  I S E K I R I :  G E B I S T I   V Ä R V I L I N E    U N E N Ä G U  《  

 " 1 7  K E V A D I S T   H E T K E "   E T V - s

KÜÜDITAMISE MÄLESTUSPÄEVAL 25. III 2018 heisatakse riigilipp leinalipuna. Kell 18 süüdatakse mälestusküünlaid Tallinna Vabaduse väljakul, Tartu ja Narva raeplatsidel ja Pärnu Rüütli platsil.

Täpselt samal ajal jookseb riigieelarvelise ETV ekraanil aga «Seitsmeteist kevadise hetke» 1/12 avaosa. Kogu päeva saatekavas pole ainsatki saadet küüditamisest. Küüditamise aastapäeva tähistamisest räägib ETV+ venekeelne uudistesaade vaid kaks minutit.

SOVETIAJA TEINE MASSIKÜÜDITAMINE leidis Eestis jt Balti riikides aset 25.-30. III 1949 MGB, MVD jt N Liidu ministeeriumide ühise operatsiooni Прибой raames. Selle käigus viidi sunniviisil N Liitu Eestist 21 tuhat, Lätist 42 tuhat ja kõigilt Baltimailt kokku 95 tuhat inimest. Eesti NSV nukuvalitsuse nimel vormistas Nikolai Puusepp ENSV MN esimehe asetäitjana oma allkirjaga 14. Ⅲ 1949 küüditamiskorralduse MGB julgeolekuministrile Boris Kummile ( Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ministrite Nõukogu täiesti salajane määrus nr 014 kulakute ja nende perekondade väljasaatmise kohta Eesti NSV piiridest ) Julgeolekuminister Kummi 17. märtsi teatise järgi plaanis võõrvõim saata Eestist sundasumisele N Liitu 7570 perekonda ∷ 22000 inimest. Ent kõiki ei saadud korraga kätte. Järelriisumine küüdilainest pääsenute otsingute ja üksikvahistamise juhtumeiga ei lõppenud enne talve 1949-1950. Kui N Liidu julgeoleku juhid Moskvas aprillis 1953 arutasid, mida teha küüditamisest pääsenutega, siis märgiti jätkuvalt Eestis elavate, märtsiküüditamise lainest „kõrvale hoidnud“ isikute arvuks 9152 ( GARF R-9479—1—611—260 ) Enamus Baltikumist väljasaadetuid — 93% — oli sundasumisel Siberis.

Moskva korraldatud massideportatsioonid Baltimailt on Euroopa Inimõiguskohus määratlenud 2006 inimsusvastase roimana — vt KarS §89 !

  》 I S E K I R I :   K Ü Ü D I T A M I S E  E E L K U U L D U S 《  
 V Ä L I S R I N G H Ä Ä L I N G U   A J A L O O L I N E   P A N U S

KVALITEETNE KINOKLASSIKA! — Sellise klassifikatsiooniga õigustab ETV+ märtsi- ning juuniküüditamise aastapäevadele ajastatud sarja kanali juht Darja Saar ise.

Riigieelarvelise ETV juhtkonnale on sel puhul 22. III 2019 edastatud järgmine läkitus.

Kõigile asjasthuvitatuile
«Eesti Rahvusringhäälingus»

Ettepanek tele- ja raadiorahvale omistada Valdo Pandi preemia seekord ETV+ peatoimetajale Darja Saarele.

Darja Saar (*13. 6. 1980 Sinimäe) on sõjaväelase perekonnast pärit magistrikraadiga ajakirjanik, endine sportlane ja ettevõtja, kes aprillist 2015 on mainitud telekanali peatoimetaja.

Tema 3-aastase ajakirjandusliku panuse kirjeldamisega ERR-is tuleks arvatagi toime kolleegid. Allakirjutanu kõrvalise isikuna, kellel statuudi kohaselt puudub preemiakandidaadi esitamise õigus, sooviks vaid osutada peatoimetaja Darja Saare kõige viimasele töövõidule.

See on NKVD-lik meelelahutus Maksim Issajevi, aka von Stirlitzi seikluste taastoomine ta oma juhitavasse kanalisse. Eesti Televisioonis nii armastatud kultussari jõudis ETV+ ekraanile nüüd ka õigel ajal: kolmapäeval, 21. märtsil edastatud avaosa kordus jõuab eetrisse pühapäeval, 25. märtsil — justament küüditamispäeval, misjärel sisustab kogu me kevade, küllap juuniküüditamise aastapäevani välja!

Nii astub Darja Saar täpselt Valdo Pandi jälgedes. Ta varjutab võib-olla ka enamikku seniseid Pandi-preemia laureaate. Tahaksin lausa küsida, millega teenis ära Pandi-preemia näiteks Toomas Uba (1998) või siis Lieven-Mihkel Kärmas (2009) — pean silmas asja moraalset, mitte materiaalset külge⁉ Pean silmas seda, et Pandi-preemiat on vahel jagatud ülimalt kergekäeliselt. Kuid Darja Saare kandidatuuri õigsuses allakirjutanu ei kahtle.

Olen analüüsinud Valdo Pandi ajakirjanduslikku jm pärandit ja võin Teile seda kõhklemata kinnitada. Lähemalt huvitatuile lisan käesoleva kirja lõppu asjasse puutuva ülevaate.

Darja Saar suudab lühidast ETV-karjäärist hoolimata järgida ka ETV-s sel sajandil kujundatud tavu Eestist N Liitu deporteeritute programmilisel lõimimisel meid represseerinud organisatsioonidega MGB / NKVD / KGB jms.

Tuletaksin siinjuures näitena meelde ERR-i teleprogrammi 7 aasta eest, kui…

• küüditatute mälestuspäeva õhtul 14. juunil rajas ETV-1 pompöösse, kuigi silmnähtavalt odava küberreaalse memoriaali aegamööda liikuvaist raudtee-liipreist (neid oli 10, kuid kordusega saavutati lõputu teekonna kujund), liiprite kohale kuvati NKGB küüdiohvrite kaugussekaduvaid nimesid (neid oli üle 10 tuhande = 1 liiper 1000 hukkunu kohta)… Huvitav miks selle triki välmijale ei antud VP preemiat⁈
• samal ajal kiitis ETV-2 rubriigis "Väärtuslikke ajastupeegeldusi aastatest 1967-1980" eestlasist raudtee-ehitajaid Ida-Siberis ja nende kommunistlikku töösangarlust 1980. a valminud saatega «BAM 520km» …
• küüditatute nimede ekraniseerimine ETV1-s oli vaevu lõpule jõudnud, kui äkki sadas kaela Standartenführer von Stirlitzi "kultussarja" reklaam …
• gebistlikku totalitarismi-unelmat kujutava sarja — «Seitseteist kevadist hetke» — 2. jagu näidati aga just sel samal õhtul, kui 70 aastat varem loomavagunid juuniküüditatutega üle N Liidu piiri vurasid.
• sama sarja eelviimast, 11. jagu näidati aga päeval, mil 20 aasta eest kuulutati välja Eesti iseseisvuse taastamine.

Ei ole kahtlustki, et Darja Saar on ETV uues kanalis algusest peale oma kohal.

Lisaksin tähelepaneku 1990. aastaist, mil iga aasta järjepanu 25. märtsil kohalikud venelased poode tortidest tühjendasid. Ma ei saanud kohe aru, milles asi, kuid aastatega mõistsin seaduspära ja ajaga sünkroonis toimivaid rahvuslikke anti- ja sümpaatiaid. Loodetavasti sobib ETV+ tänavune kava kui mitte päris tordi asemele, siis tordi kõrvaseks.

Julgeksin arvata, et Darja Saare saavutused ületavad igas mõttes kõigi rahvuslikult meelestatud inimeste ootusi (vt nt Sirje Kiini 3a tagust kirjutist «Keel kui julgeolek»!)

Preemiasumma 7300€ tõstaks Darja Saare tänases Eestis Nõukoguliku ajakirjanduse valdopandilikuks musternäiteks.


Tähelepanu eest
siiralt tänades

Holger Kaljulaid,
maksumaksjana
Pandi-preemia sponsor.

TÄIENDUS MAIS 2017: Avaõiguslik riigieelarveline ringleviorganisatsioon ehk nn Eesti Rahvusringhääling jättis Darja Saare siinse ettepaneku kiuste ilma Valdo Pandi nimelisest preemiast, ent austas teda tänutäheks kõige 3 aasta jooksul telemajas kordasaadetu eest 25. mai lahkumispeoga.


MÄRKUS. Juuresolevate illustratsioonide valmistamisel on kasutatud Virge Vierteki foto- ja ERR-i veebitaiest.

Mu meelen kuldne…

⊛⊛♾

Diletantide ajaloo-kirjutusest on EV🔞 raames saanud meediarutiin. Järjekordne näide.

Õhtuleht sortis eestlaste ajaloo tähtsündmusi alates "Eesti taassünnipäevast" 20. Ⅷ 1991 arvatavasti iseseisvuspäevani 24 (23). Ⅱ 1918 välja… Abitult. Eks ta ole! Kuidas reastada sündmusi, sh Lääne eestikeelne välisringhääling (mis pigemini on protsess kui sündmus) mõjukuse järgi? Autor ega toimetus vist ei adu kõike lõpuni. Tähenduselt udune on ka sõnavara. Ent võtkem ette faktid…

Vältimaks õnnetust, et tulevikus mõni sinisilm praegust väärteavet, mis sõna-sõnalt ilmus samuti raamatus |Riigor • Eesti 100 sündmust • Ajaloosündmusi ühe põlvkonna silme läbi • Tln, 2018, lk 142-143| paha aimamata osundab, palusin ÕL-il ilmsema tuluta õiendada rubriigis EV100 ☞ sündmuse nr 66/100 kohta «Eestikeelne välisraadio» ilmunud eksitavat teavet.

• Eestikeelsete saadete ajaloo harja vaieldamatu tähise Ameerika Hääle (VoA) saated kestsid 27. veebruarini 2004  VoA   eesti   kava     viimane 3'… ☞ 📻  Mitte ei lõppenud aastal 2003, nagu ÕL-i autor Indrek Riigor ekslikult osutas. Saateid hakkas välismaalt eesti keeles tulema aga juba aastal 1930 Leningradist ning viimati kõlas neid Hiina RV spondeeritud Soome KL-raadiojaama kaudu Porist veel aastal 2011…

  Kes,  miks,  kuidas  tekitab teabemüra mh VoA  kohta ?     Ei-TEA   entsüklopeedia… ☞ 📖 

• Välissaateid tuli meile ka XX sajandil niisiis palju rohkem ja mujaltki, k.a Moskvast. Nende "kuulamise eest karistamise" väide on ähmane, vene ajal oli selline teguviis lihtsalt poliitiliselt ebakorrektne ehk ebaviisakas vaid võimumeeste ees, vangi pandi selle eest aga ainult saksa ajal, kuna saksalik täpsus eeldas ka avalikke keelualuste raadiojaamade nimestikke, mida vene ajal praktiliselt polnud. Mis ei tähenda, nagu oleks idatotalitarism parem kui läänest siia toodud totaalse riigi variant...

Toimetajad Vainu ja Terras VoA Müncheni stuudios AD1958

• Eesti saatekava VoA-s 3. juunil 1951 sisse juhatanud saates esinedes paraku ei saanud peakonsul Johannes Kaiv ei EV ega USA nimel anda lubadust “kaitsta läänemaailma riikides kodueestlaste huve”… See olnuks lihtsalt jabur. Esiteks ei olnud siis käibel 'kodueestlase' väljendit. Teiseks, Eesti Vabariigi välisesindaja Ameerika Ühendriikides ei saaks pakkuda kaitset väljaspool Ühendriike ehk üheski sellises riigis, kuhu teda ei ole volitatud ja kus teda ametliku esindajana ei ole tunnustatud, isegi kui kõne all oleks mõni sõbralik lääneriik peale USA.

Kaiv ütles samas saates tõesti, et ta esindab neidsamu Eesti kodanikke, kelle paremale maailmatunnetusele aitab nüüdsest kaasa VoA. Ühtlasi ütles EV peakonsuli kohusetäitja Kaiv VoA kaudu New Yorgist edastatud kõne lõpuks:

«Sõbralik välismaailm on väga hästi teadlik eesti rahva uskumatuist kannatustest viimase 11 aasta jooksul. Võib-olla on meie ainsaks lohutuseks seejuures, et kannatused ei ole meie rahvale võõrad. Eesti vabadusvõitlus on kestnud juba sajandeid ja meile annab seejuures kindlust ning jõudu päritud teadmine, et vabadusliikumise eesmärk, — mida paljud meist aitasid saavutada ja mille vilja me maitsesime lühikest aega 2 suure sõja vahel — et see eesmärk saavutatakse jälle. Meie, kes me teile siit kaugelt kõneleme, igatseme seda päeva näha saada.»

Ei peatset Vabadust ega Valget laeva, mida mõni kuulaja kummati "selgesti mäletab", samuti keegi VoA-s siia läkitada ei lubanud.

VoA eesti toimetusliikmed + veteranid AD1993

• Saatejuhi rollis on lääne raadio eesti saateis kuuldud, jah, nii Markus Larssonit kui Tiina Parki, mõlemaid — nagu ÕL märkis — VoA-s… Mitte aga VGKO-d Vaba Euroopa Raadios — Vabadusraadios (RFE—RL) Viimane oli Müncheni /Praha/ raadios tõepoolest hinnatud, kuid vabakutselise autorina, kes tegi kaastööd Pariisist. Kuigi saateid juhtimata sai ta kuulsaks peale filmilavastaja-tuntuse ka RFE–RL-i laineil — nimelt oma raadiopäraste vestetega — aastast 1982. Tema alalise autori-rubriigi “Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” raadiovestete tekste on ilmunud ka ☞ eraldi raamatuina.

• Rootsi Raadio eesti saateile pühendatud lõigus on ülima ebaõiglusega jäänud mainimata Mare Aadli—Rebas (1941-2013), kes ☞ Vikipeedia andmeil Rootsi Raadio eestikeelseid saateid ainuisikuliselt alustas (!) ning kes mainitud raadio eesti toimetuses ka edaspidi 1988-2006 ühel või teisel viisil juhtival kohal töötas.

• Ja lõpuks ei olnud "Tallinna segajad" ükski ega kõik kokku siiski nii võimsad, kui Indrek Riigori kirjutises paista võib. Eesti keeli Läänest kostvale saatele, mis sihiliku summutuse objektiks oli, jäid nood õnneks võimsuse poolest alati alla. Ehkki müra oli kole ja saast eetris tuntav — sunnikud ju olid otse kuulaja kodukotuse külje all!

Õhtulehe — samas jorus ka Äripäeva kirjastuse (toimetaja Piret Pihlak) — lohakust EV100 tähistamisel on täheldatud mujalgi meedias. Näide EVL-i Vaba Sõna tänavusest märtsinumbrist 25. Märkus. Postituse pealkiri on laen tuntud laulust Andres Renniti sõnadele.

VGKO, RIP!

V G K O  fännide keskel Tartus 
©Sille Annuk, 2011 

Pariisis suri väärikas eesti filmimees ja publitsist V G K O 



14. XII 1931 — 27. I 2015




TEMA sünd Tallinnas Jaan Orgusaare peres leidis aset 83 aasta ja 1½ kuu eest. Hiljem Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas Kinematograafia Üleliidulises Riiklikus Instituudis VGIK filmiteadust ja -lavastamist õppinud, naasis ta Eestisse ning aastast 1965 lavastas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiois filme ning 1970-ndil oli ka nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika toimetaja.

Tema suurtöö 4-tunnine mängufilm “Lindpriid” pandi pärast Tallinna ( 1. IX 1971 ) ja Moskva ( 10. IX ) esilinastusi 1971. aastal "riiulile" ( loe: keelustati ) , mis ajendas teda mais 1976 Prantsusmaal poliitilist varjupaika paluma.

Nii kõlas ühel maikuu pühapäevaõhtul Ameerika Hääles uudis:

Pariisist teatatakse, et politsei uurib N Liidu filmirežissööri Karasjovi salapärast kadumist oma hotellitoast kaks päeva tagasi [ 21. V 1976 ]. Umbes 30-aastane Karasjov oli üks mitmest N Liidu vaatlejast Cannes'is toimunud rahvusvahelistel filmipidustustel. Moskva otsustas sinna oma ametlikku delegatsiooni mitte saata, kuna filmipidustuste korraldajad keeldusid aktsepteerimast kaht Nõukogude filmi väidetavate kunstiliste puudujääkide tõttu.

Peale varjupaigaõiguse sai VGKO Pariisis oma nime uue, frankofoonse transkriptsiooni Karassev, mille kõrvale asetus sünnijärgne Georg Orgusaar. Ja loomulikult asus ta viivitamata N Liidult oma naise ja lapse väljasõitu taotlema. Juba juunis 1976 läkitas VGKO Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Artur Vaderile kirja abikaasa ja poja riigist väljalubamiseks. Vastuseks võttis N Liidu Ülemnõukogu Presiidium detsembris 1976 temalt ära N Liidu kodakondsuse. Ta oli tegelikult EV kodanik ja kasutas edaspidi nn Jaaksoni-passi.

VÕITLUSSE oma perekonna taasühendamiseks suutis ta kaasata üldsust prantsuse loomerahvast tipp-poliitikuini: Raymond Aronist Jacques Chiracini ning Eugene Ionescost François Mitterrand’ini…

Vabadusraadio päevauudis veebruarist 1980:

PARIIS. Prantsuse teatritegelaste grupp püüdis eile [ 15. II 1980 ] siseneda N [ Liidu ] saatkonda, et taotleda eesti näitlejale Ene Rämmeldile ja tema pojale väljasõidu-õigust N Liidust. Nõukogude esindajad keeldusid kohtumisest, väites et väljasõidu-viisade andmine on N Liidu siseasi. Ene Rämmeld sai tuntuks osatäitmisega filmis “Libahunt”. Ta on abielus endise Eesti filmimehe Vladimir Karasjoviga, kes on viimane neli aastat elanud Prantsusmaal.

 Videomeenutus Ene Rämmeldist ja Vovkast aastal 1969

Pärast oma lähedaste sovetlikust — ja eeskätt EKP KK — pantvangistusest päästmist ja nende saabumist Pariisi aasta 1981 algul jätkas VGKO professionaalset tegevust publitsistina, peamiselt kaastööga Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio ( RFE—RL ) eesti ja vene saateile Pariisi büroo juures.

Rahvalik vabandus okupatsiooni eest

Täna varahommikul, kui Čehhoslovakkia anastamisest möödus täpselt 45 aastat, värviti sovetiarmeele pühendet monument Sofias jällegi üle. Seekord roosaks. Lisatud oli sama värvi čehhikeelne loosung:

Bulgaaria palus andeks!

Kommentaatorid tõlgendavad seda üksmeelselt Praha Kevade mahasurumise ümara tähtpäeva tähistamisena ja näevad vihjet sellele, et Bulgaaria osales 1968. aasta 21. augusti koidikul alanud Varssavi pakti kollektiivses ivasioonis kõigest Kremli käsualusena.

Bulgaaria riik esitas Prahale ametliku vabanduse juba aastal 1990.

Eelmine kord juhtus midagi üsna sarnast Punaarmeele kui Bulgaaria vabastajale pühendatud memoriaaliga paari aasta eest. Siis värvis kunstnik vabastajad ameerika ülikangelasteks.

Bulgaaria roosad vabastajad. FOTO: AP/Valentina Petrova, 2013

Eesti riik sai vastu magu

Eesti ajakirjanduse üks kestlik tabuteema andis tunda ka tänavu. See on sovetiaja salateenistuste — KGB kaakide, NKVD kaabakate jts "kombekate kaaskodanike" — pärand EV-s. Näiteid? Palun.

I. ARNOLD GREENI LAHKUMINE — järelehüüetes talle mindi punaminevikust kaarega mööda ja nimelt sellest, et ta 1940-1941 oli N Liidu kommunistliku noorsooühingu (ÜLKNÜ) Virumaa Komitee instruktor ja hiljem kompartei (NLKP) nomenklatuuri teenekas tipptegelane, kes…

• AD1940 korraldas Vabadussõja monumentide hävitamist ja…
• AD1941 osales NKVD hävituspataljoni tegevuses, ning…
• AD1949 oli massiküüditamise volinikuks, samuti kuidas ta…
• AD1962 ründas ÜRO foorumil N Liidu kõnepuldist mitme välisriigi diplomaate selle eest, et need samal plenaarisitungil Eesti sovetlikku anastamist arvustasid.

Miks on sellise tähelepanuväärt ja kõrgetasemelise kollaboratsionismi meenutamiseks endiselt vaja välismaal ilmuvat eesti ajakirjandust? Taanis elav ajaloolane Vello Helk, kelle sõnul Eesti massimeediumid on talle suletud, viitas sel puhul New Yorgis ilmuvas nädalalehes Vaba Eesti Süna endiselt E(NS)V eksisteerivale "puutumatute" kastile või seisusele:

Arnold Green kuulub selle sovetiaja nomenklatuuri hulka, kelle teod Kapo poolt uurimise alla ei kuulu või kui siiski, siis nii, et sellele midagi ei järgne.

Vt Vello Helk "Vaikimisega ei kao ebameeeldivad faktid" 26. XI 2011 VES-is

II. OKUPATSIOONI-AGENTIDE AVALIKUSTAMISE LÕPP. Üldsuse tähelepanust välja jäi peavoolu-ajakirjanduse vaikiva kaasabiga ka see tõsiasi, et Kapo tegi juba läinud talvel, täpselt tänavuse teede lagunemise ajaks, lõpu võõrvõimu salateenistuste töötajate ja nende abiliste paljastamise kampaaniale. See juhtus aga seisus, kus päevavalgele sai toodud kindlalt alla kümnendiku Eestis tegutsenud KGB ja selle eelkäijate koosseisust, kõnelemata Eestit okupeerinud ülejäänud luureorgansatsioonidest või seda enam koosseisuvälistest agentidest. Kaitsepolitseiameti "paljastustöö" põhjalikumat eritlust vt Eesti Meele blogis: Kapo kirbutsirkus…

Veelgi tähenduslikum on fakt, et see juhtus just pärast Simmi-afääri ilmsiks tulemist. Ning mida pärast seda ka ei öeldaks kaitsepolitsei tarmukuse või edu kohta NATO salanõuniku Herman Simmi (*1947) vmt taolise juhtumi paljastajana, on siin tegemist sootuks vastupidisega — lustratsiooni puudumise ja julgeolekupoliitika süsteemse läbikukkumise viljadega, mida oli võimalik ka ennustada. Ennustatigi:

SALAJANE
Salanõunik Simmi-Sammi
dešifreeris telegrammi:
«Päike paistab, tuul on päri,
edeneb me salaäri,
kuid kui tuleb teedelagu,
võime saada vastu magu.»

Hando Runnel "Oli kevad, oli suvi" (Tln, 1992, lk 59)

Häda HiinaMAAga

Lõppev aasta kinnitas taas, et Mandri-Hiina pole ei iseäralik kapitalismi- ega sotsiaalselt harmooniline sotsialismimaa. Ent seal võib leiduda kodanike-ühiskonna ja vastupanu algeid suhteliselt enamgi kui näiteks tänasel Venemaal.

Edendame partokraatiat

Isekiri avaldab Erakonnaseaduse muutmise seaduse seletuskirja algvariandi, kus Demokraatia Arendamise Sihtasustus (DASA) kandis veel oma neiupõlve-nime PASA

SISSEJUHATUS JA EESMÄRK. Partokraatia tunnuseks on kodanike-ühiskonna ja osalusdemokraata piiramine. Poliitiline haritus ja teadlikkus on partokraatliku demokraatia oludes iseendast mõistetav ning selle järjepidev edendamine on vajalik heaolu-ühiskonna tekkeks ja arenguks.

Tähtis osa selles on kodaniku-ühiskonna ja parteide koostööl, nõustamis- ja täiendkoolituse projektidel ning rahvusvahelisel koostööl. Nii siseriiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil panustatakse parteide süsteemsuse stabiliseerimisse ning partnerite initsiatiivide edendamisse.

Siseriikliku partokraatia arenguks ning rahvusvahelisse koostöösse panustamiseks tuleb võimalikult laias spektris vaadata üle ka siseriiklikud võimalused partokraatlike printsiipide ja poliithariduse tugevdamiseks.

Üheks selliseks vahendiks on Partokraatia Arendamise Sihtasutused (edaspidi PASA) — institutsioonid, mis on organisatoorselt ja isikuliselt eristatavad parteidest.

VGKO 80!

Pariisis tähistab 80. sünnipäeva VGKO

Omal ajal tundis filmiüldsus teda Vladimir Karasjovina. Võõras nimi osutas kasvu- ja õpiaastaile Venemaal, kuhu ta pärast isa surma viidi. Elades vabas maailmas, võttis mees oma õige nime tagasi. Ta tegutses seal raadiopublitsistina.

Putin +/-12 aastat

Putinismi videoreklaam
Edinorussi kampaaniast 2011

Liisk on langenud. 
Suverennaja 七аท-demokratija on läbi. Putinismi varjatud pale peab avanema ja nii saab ju ehk lähimail nädalail näha Venemaa sisearengu uusi suundi. Üks on selge — Putini päike on loojumas… Ent tal on veel mõni — ennemini tagurlik kui eduline — võimalus  t ä i e n d a v  aastatosin välja vedada…
-----------------------------------------------------------------

Eesti partisanraadio & Kremli infoatakk

Vaade moodsale variraadiole rahvusvahelises ja ajaloolises kontekstis

Eesti eetris elutseb üks kummaline raadio — Euro-FM — mis alustas 7 aasta eest ja on 2 viimase vältel VF-ile pakkunud palju suuremat huvi kui EV-le.

NB! Täiendus 2014: Evro-FM lõpetab tegevuse oktoobris 2014

Juba väljakujunenud kuulatavus siinse vene keelt valdava publiku seas on üle 2,5%. See tähendab oma paarikümmet tuhandet igitruud kuulajat, mis on umbes kümnendik potentsiaalsest auditooriumist. Kaugeltki mitte nõrk tulemus, sest peale Euro FM-i tegutseb Eestis kehtiva ringhäälinguloa alusel veel 7 venekeelset raadiot. Kuid veel tähtsam võib olla sellega kaasnev poliitiline ja õiguslik pretsedent.

MIS ON EURO-FM? Kaheksa EV-s ametlikult tegutseva venekeelse raadio seas on Euro FM (venekeelne kutsung: Evro-FM!) noorim. Ja mis teeb ta eriliseks? Euro FM ületab kohaliku ringhäälingu-loaga talle antud volitusi — vt lisa 1. Kinnistunud sagedusega edastab Evro-FM argipäeviti igal pooltunnil 1:1 idanaabri riigiraadio päevauudiseid + täistunnil omauudiste kõrval ka idanaabri spordisõnumeid — Moskva raadio uudised väljastatakse pooltunnist tunnini küündiva viivitusega, väljastatakse allikale viitamata ning Moskva kutsungeid ja tunnushelisid püüdlikult välja lõigates. Samamoodi, aga veidi pikema faasinihkega antakse edasi teisigi Venemaa saateid, korrates mõnda neist kuni 7 korda nädalas, vaheldades kogu seda salakaupa enda valitud muusikaga ja miksides kodukootud Evro-kõllidega. Kohati on tegu peagu otse-ülekannetega Moskvast, ehkki Evro-FM evitab retransleerimise asemel siiski failiimporti. Nii osutub üks kohalik ringhäälingu-jaamake tegelikkuses partisanraadioks ja Venemaa riigiraadio sirmiks — variraadioks e variasutuseks — ja seda kinnitab ka…

Euro FM-i kava struktuur ja muutuste suundumused AD 2011.
Ööpäevaringse segakavaga raadio eetriaja mahuline jaotus on viimastel kuudel väheke muutunud. Kui mullu (vt Isekiri: Moskva kämmal…) täitis Euro FM-i saatekava (7x24h=100%) ülekaalukalt…

1. MUUSIKA (u 2/3) — ja seda nii et varem domineeris europopp, nüüd jääb Lääne muusika aga allapoole kolmandikku (30-33% kava üldmahus), seejuures on praktiliselt hüljatud eesti autorid + esitajad (alla 1%) ning liidripositsiooni on hõivanud vene muusika (36-41%);
2. SÕNASAATED (u 1/3) — Moskvast üle kantud venekeelsed saated on ainus muutmatult püsiv näitaja, mis hõlmab endiselt lõviosa kogu sõnalises ja vähemalt viiendiku (20-24%) Euro FM-i üldises eetriajas; kuna…
3. sh OMASAATED (alla 1/10), mis ringhäälinguloa kohaselt Evro-programmis peaksid olema aukohal, pälvivad Euro FM-is endistviisi madalaima koha — alla kümnendiku (6-10%) üldsaatemahust.

PILOOTPROJEKT. Eesti kohaliku raadio partnerlus Kremli ametliku ruupori — Venemaa üleilmse riikliku ringhäälinguteenistusega (РГРК Голос России/ Международное русское радио/ RUVR/ VoR) — algas suvel 2009, so samal ajal, kui RUVR/VoR asus enesele pingsalt otsima ülekande- ja kohalike raadiojaamade hõlvamise võimalusi maailmas. See tegevus on praktikas kulgenud 2 erineval moel:

• ametlike partnerite otsinguga — korraldamaks RUVR-i saadete retranslatsiooni;
• mitteametlikul moel, võõrasse eetriruumi vaikselt või salaja sisse imbudes.

Kui levi laiendamise ametlik viis on leidnud rakendamist võõrkeelsete saadete puhul ja peamiselt kaugemail ülemeremail — Kurdistanist Washingoni DC-ni, siis teist moodust rakendatakse venekeelsete saadete levitamiseks eeskätt lähivälismaal ja siin on RUVR-i koostöö Euro FM-iga omamoodi eesrindlik + igati õnnestunud pilootprojekt. Andmed sest jõudsid avalikkuseni novembris 2009. Projekti õiguslik–organisatsiooniline tugikeham loodi aprillis 2010 — vt V Rossii načalo rabotu Meždunarodnoe ob"edinenie russkojazyčnyh veščatelej (RUVR, 5. IV) või Golos Rossii pomožet russkojazyčnym radiostancijam za granicej (Lenta.RU, 5. IV 2010)

Vene saar või vahejaam?

Ideoloogiavaba vene kultuuri poliitilisest retseptsioonist sovetiseeritud Eestis — Isekirja tagasivaade rõhuga neile vene ilmakuulsaile kirjanikele, kelle viljest leiab Eesti jälgi

Augustis 2011 presidendidebati käigus kasutas THI korduvalt metafoori Krimmi saarest — ehk Eestist kui…

… hiilgavast kohast kusagil Monaco ja LA vahel… kus inimene võib elada, saada haridust ja ajada asju vene keeles… sõnavabaduse ja õigusriigi tingimustes… Palun, siin saab elada! (ERR-1 ek 19. VIII, ERR-4 vk 23. VIII, vt vk stenogrammi postituse lõpus, vrd ETV-1 26. VIII 2011 vaidlussaatega)

Vene folkloor ning kirjandus tunnevad mõndagi fantastilist saart, alates igavesti pulbitseva elu saarest (ostrov bujan) ja lõpetades «Ostrov Krymiga» — mis pärit 1977-1979 N Liidus valminud ja USA-s ilmunud Vassili Aksjonovi raamatust ('Krimmi saar' vk— NY, 1981, 324lk). Viimast kasutaski EV president Eesti turundamiseks venelasile, ehkki kujund on küsitav juba seetõttu, et saarelise eksistentsi tähendus on suurte mandrirahvaste ja pisirahvaste jaoks fundamentaalselt erinev.

Vasilij Aksёnov

«KRIMMI SAAR» on satiiriline utoopia punaste ja valgete kodusõja tulemusel XX saj algupoole sündinud "vene Taiwanist", mis pidas vastu Vene Vabariigina valge-sini-punase trikoloori all. Pidas sama hulga inimpõlvi kui tegelik soveti-impeerium, ent romaani lõpus jõuga hõivati ja sovetiseeriti. Saarelt pääses invasiooni käigus priiusse vaid üks päramootoriga paat. Teose moraal on heidutav: vabaduse saart ei avita ei krimmilaste venesõbralikkus ega nende samaaegne USA-meelsus. 'Krimmilased' pole siiski päris kohane nimi saare asurkonnale, kes läänevaimustuses pigem amerikaniseerub kui laseb end lõimida uue jaki-rahvusliku liikumisega, mis lähtub inglise—krimmitatari elementidega vene argoost ja hoiab leel etnogeneetilisi tulevikusihte uue rahvuse tekke mõttes.

"Krimmi saar" mõistena koidab sootuks teises — ohtliku ja vaenuliku naabri tähenduses — meie suure naabri diplomaatidele — vt suursaadik Gluhhovi avalikku kirja Eestist kui Krimmi saarest — «Venemaa tahab heanaaberlikke suhteid» (ÕL 8. XI 1997) — mis ennustaks nagu mingit uut invasiooni, vene-šovinistliku mässu õhutamist või sõjalist hõivamist nagu kirjeldatud ka Aksjonovi teoses (vt Aavo Kokk «Sametrevolutsioonist kristallööni» EPL, Tln, 2. V 2007) Seega pole Eesti kaugelt kõigile imetlusväärne saareke, nagu tahaks kujutada nii mõnigi me võimuladvikus.

Eesti on imetlusväärne stabiilsuse saar keset mäslevat maailmamerd. (EV peaminister 23. II 2011)

Mis on vägagi mõistetav! Kui eestlastele jt mererahvastele on saared kõigepealt vabaduse, turvalisuse ja sõltumatuse abstraktseks sümboliks, siis venelasile seostub 'saar' väljapääsmatu üksinduse ja vangistusega. Teisisõnu, lükates Musta ja Valge mere priiusesaared kui utapistlikud kõrvale, jääb ainsa realistliku metafoorina üle Aleksandr Solženicõni GULagi saarestik. Ja tõtt tunnistades oli Eesti selle saarestiku osa. Ideoloogia-kammitsaist vabam, aga kaugeltki mitte paradiisisaar. Siia ongi peidetud kõik meid huvitavad vastused ja nimelt:

• (I) seletus, mispärast reavenelane ei saa eluga pisikeses Eestis rahul olla, ning…
• (II) seletus, miks eestlane ei mõista venelase soovimatust naasta siis Venemaale.

VÄRVILINE UNISTUS. Eesti konsultantide, balletikooli õppurite ja musta-valge-kirju karja kaasalöömisel toodetud perestroikaeelne, aga juba ka posttotalitaarse ilmega muusikaline telemängufilm, mille lõpp lillelisel moel ütleb tõtt Venemaa kohta: et siin isegi raudtee-äärne  r o h u l i b l e  unistab emamaast eemal asuvast saarest… Kummaline — miks mitte Emakesel-Venemaal juurduda?

Dmitri Marjanov/Vladimir Presnjakov-juunior lauluga Ostrava (Saared, 1985) filmis Vyše Radugi (Üle Vikerkaare, Odessa—Tallinn, 1986; vrd lauluga Zurbagan samas filmis)

Liikluskaose poole

Vahtralehe kaotamise vastueede — tähistada vahtralehega liiklushaige Eesti

Liikluskäitumise allakäik võib peegeldada üldist tsivilisatsioonikriisi ja olla isegi globaalprobleem, kuid Eesti teede ja tänavate metsistumist enam eirata ei saa. Lihtsaid viisakusreegleid, mis on sõnastatud liiklusseadustikus, peetakse üha vähem järgimise väärseks. Nõnda maad võttev matslus on laienemas üldiseks seaduserikkumiseks ja lõpeb vist õigusliku nihilismiga, kuna politseigi juba ammu liikluskorda seirata ega ohjata ei suuda. Kohandamaks seadusesõna manduva liiklustegelikkusega lihtsustati tänavu Liiklusseadust, hüljates ridamisi seniseid reegleid ja keeldusid, mille täitmist niikuinii ei suudetud tagada. Samas vaimus on Maanteeametist käima lükatud kampaania (vt 15. IX 2011 PM) sihiga algajaid sõidukijuhte võrdustada kogenutega. Seda mõistagi üksnes formaalselt — kohustusliku vahtralehe-tähistuse minetamisega — mis pidavat liiklust veelgi ühtlustama?

… kui muuta tunnusmärgi (vahtralehe) kasutamine vabatahtlikuks ja teha (veel üks) kampaania parendamaks (vahtralehe-) sümboli mainet, siis peaks selle tunnusmärgi mõju saama tõhusamaks kui senises, kohustuslikus korras. (Maanteeameti peapiiari Timo Vijari intervjuust 15. IX 2011 Postimehele)

Kampaanias rõhutatud teiste liiklejate halvustava suhtumise jutt — et vahtraleht provotseerib kogenud kaasliiklejat näitama oma üleolekut — on argumendina kergevõitu, aga kaalukas siiski vihjena alavääruskompleksile, mis omakorda reedab tugevama õiguse ja hundimoraali levikut kohalikus sõidukultuuri(tuse)s.

Külm sõda hiina moodi

Kommentaar Postimehe Puna-Hiina vahelehe auks

Euroopa jäävat hiinlase ilmapildi servale. Ometi on Puna-Hiina täna eesti teabevälja hõlvates edukam kui "meie vana sõber" Venemaa. Ei ole see hiina kommule ka suur kunst, sest ta on venelasest südim. Ja teisalt — erilist hiina ohtu me enamasti ei adu. Ja kui asi jõuab Eesti välispoliitika mõjutamiseni, peab Peking võistlema enne Washingtoni kui Moskvaga. Ei saa ka hetkekski välistada, et punapiludel on siin ka oma mõjuisikud, mõjupartei(d) ja mõjumeedia.

LÕIMUNG HIINA MEEDIAGA? Eesti Meedia AS-i pealõit Postimees pole punapilude esimene ega viimane vabatahtlik piiar. Ka meie kolka-ringhääling, üks raadioke Viru-, teine Pärnumaal, on edastanud kord—paar nädalas punapilude PR-saateid Radio86-lt. Neid paiskavad "päris priilt" eetrisse aga meie kallid — või ikkagi odavad? — põhjanaabrid Pori kesklainesaatja ja Tamperes toimetava FutuVision Media Oy kaudu. Seal tehakse saateid maakeeli Maarjamaale juba 2 ja pool aastat, kevadest 2009, mil eesti- ja leedukeelse programmi tarvis avati Raadio-86 Baltimaade toimetus.

MÄRKUS AD2013. Puna-Hiina spondeeritud eestikeelsed saated Soome kesklaine-raadiojaama Poris lõppesid hiljemalt juunis 2011.

Balti ühtsust siiski ei järgitud ja läti keel jäeti kõrvale, mis näitab, et Läti ei ole punapiludele sama tähtis kui Eesti. Küllap on saldējumsid arvatud karusfääri. Ja maarahvas on õnnega koos — uus Veneohust-Päästja olemas, ju siis jüngreidki leidub!

Ehk võtab eesti—prantsuse poolriiklik Levira AS vmt levifirma edastada ka Hiina TV-d? Iga jüaan on masu aegu teretulnud, vabalevi digikanalid alles pooleldi tühjad ja dalai-laama korduva vastuvõtu eest tuleks kah tasuda. Saame näha…

Tänavu (AD2011) oktoobris saabub Eesti-visiidile Hiina (RV) delegatsioon, mille ülesandeks on mh uurida Hiina telekanalite transleerimise võimalusi Eestis.

Kuueliikmelist delegatsiooni juhib riikliku ringlevi- ja filmiameti asedirektor Li Wei. Hiina saatkonna andmeil on visiidi eesmärk Hiina—Eesti koostöö arendamine ringhäälingu, TV ja filminduse alal, kavas on sõlmida sellealane koostööleping.

Delegatsioon soovib külastada raadio- ja telejaamu ning uurida võimalusi Hiina Kesk-TV (CCTV) rahvusvahelise ja dokumentaalfilmi-kanali edastamiseks Eestis. Visiit on kavandatud oktoobri keskpaika. (BNS, 8. V 2011)

PARTEILIK TURUMAJANDUS. Ideoloogilist ettevalmistust on igatahes tunda. Pangem tähele, mis noodist laulavad meie kõigetargemad ministrid! Nimeliselt Juhan Parts (ETV-s kevadel 2011) ja Rein Lang (Kuku-raadio 21. VIII 2011), kes väidavad silmi pungitades, et kommunismi polevat Hiinas kusagil näha… Nemad on juuraharidusega, Marxi ja Leninit õppinud mehed! Teavad paremini… Ehkki kommunism torkab kui mitte kogu alastuses, siis sündsal moel, aga ikka lausa silma HRV konstitutsioonis:

“Hiina RV on rahvademokraatliku diktatuuri sotsialistlik riik, mida juhib töölisklass ja mis põhineb tööliste ja talupoegade liidul; Hiina RV toetub sotsialistlikule korrale.” Nõnda kordab Hiina RV põhiseaduse §1 kustumatu kajana viimse sovetliku põhiseaduse §1, mille kohaselt ka NSV Liit oli “üldrahvalik sotsialistlik riik, mis väljendab tööliste, talurahva, intelligentsi ja töötajate tahet ning huve…”Jne.

Kes ei näe siin kommunismi, peaks olema pimedusega löödud või ahistatud ajuga mankurt, mitte TRÜ diplomiga jurist, nagu Parts või Lang. Aga nad ei paista välja kui nupust nikastatud! Tuleks pidada neid siis rafineeritud mõjuisikuiks? Või lihtsalt silmakirjalikuks? Nad ei esita isiklikke vaateid, vaid oma partokraatia, IRL-i, Reformierakonna ja valitsuse, EV ametlikku seisukohta?

Ei saa pidada võimatuks, et Eesti valitsusvõimud ongi käsist seotud, ning hakates HRV otseseks ruuporiks, peegeldas Postimeeski vaid (geopoliitilise) olukorra paratamatust. Miks muidu siin, vabas maailmas käiata valet hiina kommunismi süütust olemusest?!

Vastus võib peituda ka Hiina välisraadio CRI hiljutises sõnumis, et Londonis võtsid HRV riiginõunik ja ÜK rahandusminister 8. septembril vastu 7-punktise koosmeele-kommünikee, mille 4. punkti järgi olla Hiinas "täielik turumajandus" (ingk full market economy). Täielik on seejuures muidugi hämasõna, mis peaks varjama vabaturumajanduse puudumist.

"… IV. Briti pool kinnitas taas oma toetust Hiina täieliku turumajandusliku staatuse kiireks tunnustamiseks EL-i poolt." (Vt 9. IX. 2011 CRI vk saadet või Xinhua ingk uudist «China, Britain reach extensive consensus at forum»)

Üks eesmärke on siis Brüsselit mõjutada ja sel sihil — HRV kapitalistliku kuvandi kinnistamiseks — on britid juba värvatud. Sestap võib Euroopa jäädagi punapilu-ilmapildi kaugeimale servale, meie pildil seevastu punalaigud muudkui paisuvad.

SAMAL TEEMAL: Isekiri: Külmas sõjas Eestiga… — Hiina kapitalism on kamuflaaž — Puna-Hiina ründab Eestit — Eesti Meedia hiina õppetund — Hiina Päev Pärnus

Külm sõda korea moodi, II

Seoul täiendas mullu internetis rakendatud riiklikke tsensuurimeetmeid ja võttis nüüd riikliku kaitse alla kogu küberruumi.

Lõuna-Korea ametliku välisraadio KBS-i kommentaari kohaselt oli riigipoolse koordinatsiooni vajadus ilmne, kuna tänavu kevadel langesid DDoS-rünnakute alla mitu riigiasutuste veebikülge, samuti ühe suure erapanga veeb. Riigiraadio kommentaator osundas valitsuse 8. VIII 2011 teadannet:

Maismaa, õhu- ja mereruumi kõrval lisatakse [küberkaitse-] kava kohaselt riigikaitse-objektide hulka ka küberruum. Infotehnoloogia kiire arengu taustal on see plaan igati õigeaegne. Maailm on ammu muutunud küberlahingute näitelavaks. Ka Korea Vabariiki tabavad aeg-ajalt tõsised virtuaalrünnakud ja kahju neist aina kasvab.

FOTO: KBS World

Küberkaitse eest vastutab riiklik salaluureamet NIS, kusjuures küberohu korral ühitatakse era-ettevõtete ja riigi pingutused. Uues julgeoleku-korralduses on ette nähtud ava- ja erasektori esindajaist koosnev töörühm tegelemaks organiseeritud häkkerünnete seire ja ennetuse, samuti ründejärelmite kõrvaldamisega. Lisaks lubas KBS-i kommentaator, et…

Ametivõimud tugevdavad kontrolli ka Põhja-Koreast [Lõuna-Koreasse] leviva ebaseadusliku tarkvara üle. [---] Kui need küberjulgeoleku-meetmed käiku lähevad, saab Lõuna-Korea küberruum hästi kindlustatud.

Isekiri: Külm sõda korea moodi, I

Vene eeter ilma Saksa Laineta

Lääneriigid hülgavad nii lühilaine-eetrit kui Külma sõja aegset kuulajaskonda. Lootus on internetil ja tihedamal koostööl sihtmaadega… Kokkuhoid või koonerdamine?

Alles 3 kuu eest katkestas venekeelse ringhäälingu-tegevuse Briti Ringlevi-korporatsioon (BBC). Ameerika Hääl (VoA) lõpetas oma vene saatekava 3 suve tagasi ja ilmselt teeb sama mandariinikeelsega tänavu sügisel (2011). Nüüd teatas Deutsche Welle (DW) sakslastele omase järsu kategoorilisusega ja üsna ootamatult, et peatab 1. juulist venekeelsed ringhäälingu- ja veebisaated. Igaveseks. Nii kaob lühilainetelt (LL) õige pea see viimanegi ametlik välishääl Läänest, kes Külma sõja eetris venelasi Kremli kiuste vaba teabevooluga kostitas.

SAKSA LAINE SAKSASTUB. Saksa Laine globaalset (vt pressiteateid sks, ingl keeles) ja vene-strateegiat aastaiks 2010-2013 muudeti DW ringlevi-nõukogu 10. VI 2011 istungil väidetavalt selleks, et säilitada löögivõime niihästi dünaamiliselt arenevas globaalmeedias kui ka võitluses rahvusvahelise üldsuse tähelepanu eest. Edaspidi püütakse kohaldada eri meediume paindlikult, kooskõlas sihtmaa nõudluse, ühiskondlik-poliitiliste ja meediaturu tingimusiga. Saksa Laine struktuur peaks reformi järel saama vähem väljundi- (ringhäälingu-/TV-/veebi-) ja enam teemapõhiseks. Keelte osas kaldub pearõhk saksa keelele. Teles kasutab DW ära oma Berliinis asuva TV-keskuse ja -taevakanalite olemas olevad võimalused, pakkudes üleilmselt kaht telekanalit igasse piirkonda nii, et vaatajail on valida saksakeelse ja veel ühe DW programmi vahel, mis keskendub piirkondlikult levinumale maailmakeelele peale saksa keele, ja nimelt inglise, hispaania või araabia keelele.

Gebisti värvilised unenäod

Kellele ja miks meeldib Stirlitz?

See kunstiteos pole ideoloogiliselt niivõrd väljapeetud — sotsrealistlik — kui on totalitaristlik. Stirlitzi telesarja uuendatud, 3 ja 1/2 tunni võrra lühemas ja ülevärvitud variandis on see varasemast veelgi selgem.

JAMES BONDI ANTIPOOD. Kui poolakate kapten Kloss sai idablokile agent 007 ilmseks surrogaadiks, siis veebruaris—märtsis 1945 Berliinis ja Šveitsis III Reichi ja USA separaatkõnelusi seirama—segama saadetud SS-ohvitser Stirlitz (ka Stierlitz) püüdles lihast ja verest luuraja võrdkujuks, saavutades ekraanil maksimaalse ebaläänelikkuse. Too iselaadsus ei piirdu propaganda mallis vastandusega luuraja ≠ spioon või kommunisti moraalikoodeksi järgimisega, mis muuseas eeldas külma verd naisterahvaste suhtes. Stirlitzi kuju tõetruudust ei upitanud üksnes pseudodokumentaalne taust, vaid eriti värvivaene rutiin ja väga pika meele demonstreerimine, millest vene luuret tuntakse tänagi. Stirlitzi lugu üritas selgitada, et kaalukam osa spiooni-maailma võimatuid missioone teostub actioni-vabalt ja pigem Zen-budismi vaimus. Ja egas muud sisendanud vaatajale ka 1970-1973 vändatud telesarja lõputult venivad kaadrid. Nii tundub 14 tundi kestva seriaali 12 jagu järjepanu ära vaadanud Fidel Castro omaette kangelasena. Erinevalt Leonid Brežnevist, kes čekistide kultussarjast niivõrd ei hoolinud, vaid jälgis selle jagusid sureliku kombel KTV-st ning sedagi alles siis, kui sari ju kolmandat korda teleekraanil…

LUBJANKA SEKKUMINE JA EESTI. Tegelaskuju nooruses läkitas looja oma kangelase, kes sünni poolest oli hoopis Vsevolod Vladimirov, esimesele välismissioonile VČK poliitilise välisluure operatiivtöötaja Maksim Issajevina. See sündis romaanis "Briljandid proletariaadi dikatatuurile" nimelt aastal 1921 ning lähetuskohaks oli Eesti. Nii on eesti näitlejad, muide, tema ekraanilugudes kaasa löönud ja seega leivakõrvast teeninud tihti, viimati vaid paari aasta eest.

Miks sai Issajevist aga Seitsmeteist kevadise hetke (⓱KH) vihjete järgi otsustades vahepeal GRU-lane — sõjaväeluuraja? Vastuseks on saatuslik sekkumine kõrgemalt. Julian Semjonovi põnevik sai telesarjaks tänu peagebisti Juri Andropovi stsenaariumi-tellimusele. Romaan "⑰KH" jõudis trükki 1968, kuna "⑰KH" eellugu, peategelase čekistikarjääri algust kirjeldavad "Briljandid…" (1971) ilmusid alles pärast KGB juhi sekkumist kirjanduslikku loompeprotsessi, mis seletab muutust ametkondlikus kuuluvuses. Üleviimisi Punaarmee sõjaväeluurest (GRU) julgeolekusse (TšeKaa/GPU), või vastupidi, leidis 1920-kümnendil aset küll ka päriselt, aga kirjanduslikult jätab Semjonov muutuse motiveerimata. Igatahes on see KGB ideoloogianõunike näpunäidete järgi teostatud telefilm maalinud vene spiooni ideaalkuju ja just sellisena on Issajev/Stirlitz saanud ka rahvusvaheliseks filmiheeroseks, kes võitis poolehoidu kaugemal kui ainult sovetiimpeeriumis. Oma ala tippsaavutusena on KGB piiarlus siin "at it's best and as most effective" ületanud ennast. Aga mõjukus ei muuda säärast propagandat kuidagi vähem nurjatuks.

«Semnadcat' mgnovenij vesny» ERR-i kavas 11. VI 2011

Venemaa verivaenlased ja igikestev blokaad

Meie idanaabrit piirav vaenurõngas on püsimas pea muutumatu kindlusega. Kas kujutletud piiramisrõnga kestva stabiilsuse tegureiks on suurvene meelelaad, lähimineviku järelmid või geopoliitiline paratamatus?

Venevastaste esikümnesse satuvad arvamusuuringuis järjekindlalt need riigid, kellega Venemaa on viimase 100 aasta jooksul sõdinud, olgu siis päris kuuma, leige või külma sõja (KS) võitlustes. Hämmastavaks erijuhtumiks võib pidada vaid venelaste suhtumist Saksamaasse, kes on Venemaaga sajandi kestel 3 korda sõdinud (IMS, IIMS, KS), ent kelles 7 korda sagedamini nähakse ennemini sõpra kui vaenlast.

OH NEID VENELASI! Venemaa Föderatsioon hõlmab 12% planeedi territooriumist ja 2% rahvastikust. Etniliselt moodustab tiitelrahvus 80% VF-i elanikkonnast. Suurim vähemusrahvus — tatarlased — on 3,8% rahvaarvust. Sisuliselt on tegu unitaarse rahvusriigiga, mis on juba hävitanud või hävitamas hulganisti samadel aladel elanud põlisrahvusi.

Eelselgituste juurest küsitluste juurde naastes märkigem, et selle rahva loomuomasele ksenofoobiale viitab kõigepealt tõik, et vaenlaste edetabeleid üle-üldse koostatakse. Levada Keskuse (Levada Centr) küsitlused suhtumisest ülejäänud maailma näitavad aga teiseks sedagi, et Venemaal näib vaenlasi olevat poole rohkem kui sõpru. Kümneks sõbralikumaks välisriigiks peavad sealsed elanikud praegu Valgevenemaad (35% küsitlusele vastanuist), Kasahstani (33%), Ukrainat (21%), Saksamaad (20%), Hiinat (18%), Indiat (16%), Kuubat (13%), Armeeniat (11%), Prantsusmaad ja Bulgaariat (mõlemat 9%)

Levada Keskuse sama meetodiga välispoliitilise meelsuse uuringud ei ulatu kahjuks putinismi agressiivsele välispoliitikale eelnenud aega, mis muide võiks olla tulemustes väljenduva vene—saksa sõbralikkuse üks seletus — teised seletused kipuvad minema sügavale ajalukku või sotsiaalpsühholoogiasse. Selmet täheldagem stabiilset negativismi nii erinevate riikide, nagu Läti ja Afganistan, või positiivset stabiilsust India ja Bulgaaria puhul. Ilmselt poleks need jmt näidud ka Boris Jeltsini ajal praegusest erinenud. Veelgi enam, samuti on liikunud Moskva peavaenlase Gruusia vaenlaseks pidajate osatähtsuse graafik ilma suurema kõikumiseta sirgelt 47% kandis, kui üksainuke AD2008 konflikti järgne aasta välja arvata. Sama käib Eesti AD2007 kohta, kuna enne ja pärast pronksaastat on EV ebasõbralikuna paistnud keskmiselt 30% VF-i kodanikele. Täpselt sama näit kehtib EV-le ju tänavu. Veel vaenulikumaks peetakse hetkel 4 maad: Georgiat (50% küsitletuist, näitaja on 7a läbilõikes püsiv, trend enne tõusev kui langev), Lätit (40%, langev trend), Leedut (37%, langev trend) ja Ameerika Ühendriike (33%, püsiv näitaja). Mingit elevust võib täheldada Poola rindel, sest poolakaid vaenlaseks pidavate osakaal on venelaste seas tõusujoonel. Sama trend valitseb inglaste suhtes.

ANTIATLANTISM (?) Viimase 7 aasta läbilõikes on USA-st veidi ebasõbralikumaks loetud siiski meid — EV-d (35%) — vt juuresolevat tabelit (NB! Aastal 2008 jäi küsitlus ära; lõpulahtris on 6 aasta küsitlustulemuste läbilõikenäit) Ja kui arvestada, et 5% küsitletud VF-i kodanikke on viimaste aastate lõikes USA-d sõbralikuks või suisa liitlasmaaks pidanud, siis ei maksaks USA-l "venevaenulikkuse pingerivis" meiega üldse trügida, kuna venelased ei ole neis küsitlustes EV-le ligilähedast lugupidamist seni ilmutanud.

Ameerika Hääl ja Hiina e-Müür

Ameerika Hääle Hiina-teenistus jääb oktoobrist suure tõenäosusega vait, kuna USA ametlik välisringlevi tahab sinna suunatud eetrilõitadest loobuda ja suubuda täielikult internetti.

Osama, vikilekked ja araabia kevad

Ameeriklaste võidutunne on igati mõistetav. Kas Osama surm aga varjutab Vikilekete mõju? — Ei, pigem kannustasid viimased lekked USA-d kärmemalt al-Qaida juhti likvideerima. Ja veel, Vikilekete sarnaselt muudab ka Bin Ladeni surm maailma-poliitikat apolaarsemaks.

* * *

Eesti TV saade «Välisilm» pühendus 2. V 2011 kahele äsja manalateele läinud mehele: Osama bin Laden ja Ron Asmus. Valik oli ilmselt juhuslik. Mingeid paralleele ei tõmmatud. Kusjuures saatejuht Peeter Kaldre nimetas esimest miskipärast vanameheks ja teist "paljude Eesti poliitikute sõbraks… kes üleeile noorelt suri". Kuigi vahel tundub, et mõne elu mõõt saab varem täis kui teine, oli Bin Laden ikka Asmuse eakaaslane, kuna kommentaator Kaldre (* 27. X 1954) on mõlemast pisut vanem. Niisiis olgem täpsed:

• Ronald D Asmus suri 30. IV 2011 Brüsselis vähki 53-aastaselt (sünniaasta eri andmeil AD 1958/1957 — vt esimese kohta The Weekly Standardi, Journal Sentineli ja Saksamaa Marshalli Sihtasustuse andmeid ja vrd EV President.EE-ga)
• Osama bin Laden ehk häälduspäraselt Usaama ibn Laadin (10. III 1957 – 2. V 2011) suri Pakistani paguluses USA mereväe eriüksuslaste käe läbi 54-aastaselt.

TÕEMEEL võiks meie kommentaatoritele ennast rohkem ilmutada. Ja siis — esiteks — ei paistagi Osama roll NATO uste avamisele Eesti jmt riigi ees enam võrreldamatu Asmuse omaga.

Sest me haistsime siit [11. septembri terroriatakist] tulevat Suurt Võimalust – olla Ühendriikidega koos elus ja surmas (viimast siiski parem mitte) ning küllap meid siis Washingtonis premeeritakse [kutsega NATO-sse…] — Andrei Hvostov, Mida tegi Osama bin Laden Eestile? EE 5. V 2011

Teiseks, Osama tabamisest võis 25. IV 2011 alates saada USA-le oodatust pakilisem probleem. Sest WikiLeaksi ja NYT järjekordne, Guantánamo vanglasaladuste 779 dokumendi seas ööl vastu 25. aprilli üllitatud paljastus osutas otseselt al-Qaida patrooni elupaigale Abbottabadis, ent samuti ameeriklaste üsna ammusele — pigem aastate kui kuude eest saavutatud — informeeritusele sestsinasest seigast — vt US may have got Osama bin Laden's Abbottabad clue in 2008 – WikiLeaks, The Guardian (London) 3. mail, WikiLeaks had revealed Abbottabad as a safe haven, The News (Karachi) 5. V 2011.

Oleks rumal välistada, et seni oli Osamat hoitud tallel tulevase sihtmärgina kas presidendikampaaniaks või selleks, et teha tast sõjasaak, alles vahetult enne Afganistani interventsioonile võidukat lõppu kuulutavaid fanfaare. Tema viimast peidu (?) -paika osutavate teadete muutmine üldiselt kättesaadavaks jättis Osama kõrvaldamiseks umbes 150 tundi, mis on sedavõrd ulatusliku rahvusvahelise operatsiooni puhul kavandamise + sooritamise minimaalselt tarvilik aeg.