esmaspäev, 27. september 2010

Ilmar Mikiver † 26. IX 2010

Ühendriikide pealinnas suri 26. septembril kell kaks päeval kohaliku aja järgi eesti literaat, ajakirjanik ja Külma sõja ajastu jaoks märgilise tähendusega raadiohääl Ilmar Mikiver.

Ilmar Mikiver sündis 1. I 1920 Loksal kellassepp Jakob Mikiveri peres ja pärineb Kuusalu kihelkonna suguvõsast, mis peale kirjaniku ja kahe kunstniku on andnud ka kaks teatrimeest. Pärilik ilutegija-anne ulatub rahvalaulikust vaarema Els Mikiverini. Ajakirjanik sai Ilmarist samuti juba Eestis. Saksa okupatsiooni ajal elas ta Tartus ja oli toona suurima provintsilehe Postimehe kultuuriosakonna reporter.

Ilmar Mikiver põgenes Eestist ja jõudis üle lahe Soome 1943, teenis pool aastat Soome sõjaväes eestlasiga mehitet jalaväerügemendis, kus võitlesid ka tema mõlemad vennad — kunstnikud Olev (1922-1994) ja Heino (1924-2004). Üksnes noorim vendadest ei jõudnud Soomest edasi Rootsi. Seal olles liitus kaks vanemat venda aga 1947 asutet Radikaaldemokraatliku Koondisega.

Stockholmis toimetas Ilmar 1954-1955 mh ajalehte Teataja, kuni teda veebruaris 1955 värvati tööle Ameerika Hääle (VoA) Euroopa-keskuse juures Münchenis tegutsevasse eesti toimetusse. Vaheaegu välja jättes kestis Mikiveri side VoA-ga veerand sajandit. Esmane raadioaeg 1955-1959 jäi VoA Euroopa-keskuse tegevuse lõpuaastaile.

Ameerika Hääle Müncheni harutoimetus täiendas Washingtonis töötavat eesti saadete (põhi-) toimetust, kuhu Mikiver jõudis palju aastaid hiljem. Ilmar Mikiveri kolleegideks Münchenis olid ajakirjanikud Kaarel R Pusta juunior (eesti toimetuse ülemus), Heinrich Pullerits, Karl Kesa, Aleksander Terras, Aksel Kristian, Adelaide Lemberg ja Ilmar Vainu (pildil paremal). Hiljem, aastal 1959 USA-sse asunud, tegutses Mikiver peamiselt rahandusalal New Yorgi ja Minneapolise firmades, kuni naasis 1974 taas VoA-sse, ent siis juba Washington DC-sse, kus ta oli VoA Eesti Osakonna peatoimetaja (1974-1976 ja 1980-1988) ning juhataja (1976-1979 ja 1988-1993).

Ilmar Mikiveri sõnul kujunesid aastad Washingtonis VoA toimetusjuhina tema jaoks...
... võitluseks saadete keelelise puhtuse eest, pädevama järelkasvu värbamiseks ja valesti värvatud toimetusliikmete intriigide pareerimiseks.
Kasutades oma 1960. aastail NY Eesti Teatri stuudirühmale antud häälekursuse kogemusi, tagas Mikiver hea treeningu ka raadiotoimetusele.

Mikiver on tuntud ka luuletaja, tõlkija ning kirjanduskriitikuna:
  • alates Eestis koolipõlves avaldatud juhuluulest ja
  • lõpetades sürrealismisugemeist tulvil luulevalimikega “Kirves ja tuiksoon” (Toronto, 1976, 47lk) ning “Urb” (Tln, 2007, 64lk);
  • temalt on ilmunud esseistlikke kirjandusvaatlusi nii trükiajakirjanduses, VoA saateis kui ka mitmesugusil kursusil ja kokkutulekuil;
  • ta on ka Erik Virbsoo populaarse ajalookäsitluse “Lugusid möödunud aegadest” (Lund 1987; Tallinn 1989) üks kaasautoreid.
Puhkepalgal olles jätkas Mikiver ajakirjanduslikku tegevust korraga n-ö kahel rindel: kuni aastani 2002 kodumaise ER-i reporterina ja aastani 2007 pagulaslehtede (Vaba Eesti Sõna jmt) kolumnistina.

Minu koht looduses
Ulm on mu talutand elu varemeis linna
tindised väänkasvud keerdund saagapuuks mu ajju
trellide paisumisest lagub aegajalt mu põue emailsein
ja januselt prantsatan kõhuli
algvedelikest sätendavale maastikule
mina oma maja titaanlik ja ainus ori

teemantpuurina otsivad mu huuled
teed keldrialuse mereni
lakun sakilise keelega maakide lõhnavat südant
kasvan laiali kahvatuile künkaile
nagu aja palvetav juus ruske ja suitsev
laotun humisevaks võrguks üle planeetide
magan ilmaruumi läpatand aovalguses
rinnakoopaks lõdisev tänav
olen õnnelik vang
minust marsivad läbi nunnad täringuheitjad
ja karud

Linn väänleb tuhas Surma häbelikul näol
helgatab virmalisi mu reite vagast õõtsest
tähtede kirglikus hinguses veeldub
mu seenetand kummargil kodumaa
voolates mu kiusat ja lunastet kõhtu

mu kõrist keevad välja rasked udud
rõõmsaina mu suguvõsa uppumisest
ja kadedad et see oli nii asjatu
ja igimuutumatu liha mühava koori saatel
tantsib mu turjal välgurihm
mis lõpuks laheneb seaduseks nõgessilmseks naiseks

Ta hammustab minusse nagu ampulli
aga minu suudlus on ümisev pärl
lapse peos kes teab
et olen sündinud väsinult
et mu niudeis on luule vidin
ja mereloomade nälg

12. XI 1944

Ilmar Mikiver, Urb: teine kogu luuletusi.
Kirjastus Maarjamaa, 2007.
Esmaüllitus: Kodukolle. Orto, (jaanuar) 1945, nr 1.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ilmar Mikiveri teise luulekogu „Urb“ (Tallinn, kirjastus Maarjamaa, 2007, 64 lk) on kujundanud Kersti Tormis, välja andnud Vello Salo ja trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda. Kogu on pühendatud (abikaasa) Liisule ning jaguneb 4 ossa:
— „Kreedo“ triolettides,
— „Laulud väiksest Päkast“,
— „Laulud Harjumaast“ ja
— „Täiendavaid notiitse Elu Mõttele“

Luulekogu esimene pool on klassikalises riimiskeemis, laadilt lüürika ja mõtteluule segunemine, teises pooles lastakse ka vabavärssi. Meenutusi jagub alates 1929. aasta laulupeost vabas Eestis — läbi Berliini müüri langemise — kuni 1999. aasta Loksani.

Niisiis ka kodukohaluulet Harjumaast, nagu „Varvas Valgejõe vees”, „Jõgi”, „Ood Loksale”, „Igavene vesiveski”. Viimasest ka näitlikud värsiread:

„Valgejõkke on voolanud Kravtsovid ja Siibergid, Eskenid ja Mikiverid, aga vaata mida sa vaa tad: ikka Mardimiku kraavil seisab poisike, jalad harkis, tema veskitiivad soovett viivad igavesti Valgejõe poole.”

Kogu lõpuluuletus „Tallinn 21. august 1991“ pajatab vanavanemate ehitet riigist, mis edasi jääb lastelaste kätesse ja vastutusele.

Anonüümne ütles ...

Uudised-err, Postimees ja Õhtuleht eksivad, väites nagu oleks Ilmar Mikiver töötanud VoA-s 18 aastat, Mikiveri õige töökoorem "Hääles" on 5 aasta võrra suurem.

Anonüümne ütles ...

Hästi tehtud. Tänan.

Holger ütles ...

Impsu pärijad
Ilmar Mikiveri abikaasa: Lilian (ka Liisu Mikiver, neiuna Tief; tal ilmunud luulekogu "Kui aeg seisab: Luuletused" Tln, Kupar, 1997?, 103lk; Liisu Mikiveri luuletused on visuaalselt pingsad kokkuvõtted enese ja teiste elamustest, kogemustest ja tähelepanekutest.
Ilmar Mikiveri tütar: Triinu Elts — eesti keele õpetaja.
Ilmar Mikiveri poeg: Jürg-Matjus Mikiver — maalikunstnik.

Anonüümne ütles ...

Lisaks: In memoriam Ilmar Mikiver — Kultuur ja Elu 2010, nr 3, lk 41.