Külma sõja lõppvaatusest Eestis

Nelja kümnendi eest algas sündmuste jada, mida võib nimetada Külma sõja nimelise ajalooetenduse lõppvaatuseks. Sovetiimpeeriumis valitses veel Püha Preku — Leonid Brežnev. Poolas koondus vabade ametiühingute lipu all punaste võimurite laiutamisest tüdinud tööliskond. Eesti täieliku venestamise üritusest pimedad ENSVenkud said omakorda vastulöögi eestimeelselt noorsoolt.

See ja paljud teised vastupanu-tandrid Ida hemisfääris leidsid suursuguse liitlase Läänes — Ameerika Ühendriikides, kus parajasti algasid presidendivalimise kampaaniad. Ülekaalukas võit tõi Valge Maja peremeheks Ronald Reagani, endise filminäitleja, pühendunud kristlase ja antitotalitaristi.

Nii algas selle sõja viimane lahing, mis tagasivaates ja veel enam ajaloo enda vaatenurgast oli lühike — langes ajavahemikule 1980-1990 — ja võidukas. Sügisel 1980 ja hiljemgi Eestis noorte-meeleavaldusest osavõtnuid võis pidada ka peksasaanute põlvkonnaks, kuid veel kindlamini oli see kommuvõimu jaoks kadunud põlvkond. Ja seega võitjate põlvkond, mida muuseas tunnistavad ka kommud ise.*

VABADUSE EESTKÕNELEJA. Kalifornia kuberner, vabariiklasest presidendikandidaat Ronald W Reagan oli Euroopat poolitanud Jalta kokkulepet varemgi nimetanud läbinisti ebaausaks tehinguks, mis tuleb ühel päeval üle vaadata. Ka kõneles Reagan oma ringhäälingu-pöördumistes (nt 1979) sellest, kuidas N Liit Poolat taga kiusab (Paul Kengor, Ristsõdija Ronald Reagan. Tln, 2009, lk 101)

Reagani presidendikampaania algas 1. IX 1980 kõnega Vabadussamba taustal

Reagani kõne lõpp:

Ent Ameerika unelma taastamiseks — kui eluliselt tähtis see ka poleks — ei piisa majandusvõimu ja tootlikkuse taastamisest. See nõuab naasmist vaimsete ja moraalsete väärtuste juurde, mida hoidsid nii sügaval hinges need, kes tulid siia uut elu ehitama. Me peame need väärtused tagasi tooma enda igapäevaellu, oma lähinaabrusse, ja meie valitsuse suhteisse muu maailmaga.
Need on väärtused, mis innustavad vapraid töölisi Poolas. Väärtused, mis on innustanud teisi erimeelseid kommunistide ülemvõimu all, kes oma vaadete nimel ei põlga Gulaagi sattumist, piinamist ega vangistust. Nad meenutavad meile, et kus vabad ametiühingud ja kollektiivsed tööläbirääkimised on keelatud, seal ei ole ka vabadust. Nad meenutavad meile, et vabadus võib surra kõigest ühe põlve kestel. Sina ja mina peame kaitsma ja hoidma vabadust siin, et see ükskord oma lastele üle anda. Täna ei näita töölised Poolas uuele põlvkonnale mitte seda, kui kõrge on vabaduse hind, vaid kui õige see on.
Ma tahan rohkem kui midagi eales tahtnud olen just sellist valitsust, kes läbi oma tegevuse, nii kodus kui ka rahvusvahelisel areenil, annaks miljoneile inimestele teada, et Vabaduse Leedi endiselt "Hoiab tõrvikut kuldsel lävel" (Lifts her lamp beside the golden door). Me peame oma rahvusvahelise ringhäälingu jaamade — Ameerika Hääle, Raadio Vaba Euroopa ja teiste kaudu — edastama valjult ja selgelt sõnumit, et see põlvkond ameeriklasi kavatseb seda tõrvikut hoida; et see unistus, et see inimkonna viimne lootus, et see Jumala rahvas maa pealt ei kao. Sestap peame jätkama USA majanduse edendamist, et taas kord tagada reaalne võimalus kõigile ja igaühele; me peame püsima vabaduse sümbolina ja kaitsma igavesi väärtusi, mis on innustanud sellesse sihtsadamasse pürgijaid.

Tõotagem siis Suursuguse Leedi pilgu all üksteisele, et me suudame ja — aidaku meid siin Jumal — ka taastame Ameerika võimsuse…

Juba 7. septembril 1980 oli Ronald Reagan kohtunud Poolas samal ajal kuulsust koguva Lech Wałęsa isaga, kes viibis USA-s. Sõltumatu ja Omavalitsuslik Ametiühing Solidarność võttis oma põhikirja vastu samuti täpselt 30 aasta eest, 22. septembril, so samal päeval, kui Tallinnas lahvatas ulatuslik protesti-meeleavalduste laine.

Poolas kestis reaktsiooniaeg sõjaseisukorra näol 5 aastat (1981-1986) ja oli sisuliselt võrdväärne samal ajal N Liidus ja Balti riikides valitseva sovetirežiimiga, mille all Balti riigid olid kinni kauem ja rohkemgi.

"Ava see värav! Hr Gorbačov, lammuta see müür!"
Reagan 12. Ⅵ 1987 Berliini Brandenburgi väravate ees