Venevastaste esikümnesse satuvad arvamusuuringuis järjekindlalt need riigid, kellega Venemaa on viimase 100 aasta jooksul sõdinud, olgu siis päris kuuma, leige või külma sõja (KS) võitlustes. Hämmastavaks erijuhtumiks võib pidada vaid venelaste suhtumist Saksamaasse, kes on Venemaaga sajandi kestel 3 korda sõdinud (IMS, IIMS, KS), ent kelles 7 korda sagedamini nähakse ennemini sõpra kui vaenlast.
OH NEID VENELASI! Venemaa Föderatsioon hõlmab 12% planeedi territooriumist ja 2% rahvastikust. Etniliselt moodustab tiitelrahvus 80% VF-i elanikkonnast. Suurim vähemusrahvus — tatarlased — on 3,8% rahvaarvust. Sisuliselt on tegu unitaarse rahvusriigiga, mis on juba hävitanud või hävitamas hulganisti samadel aladel elanud põlisrahvusi.
Eelselgituste juurest küsitluste juurde naastes märkigem, et selle rahva loomuomasele ksenofoobiale viitab kõigepealt tõik, et vaenlaste edetabeleid üle-üldse koostatakse. Levada Keskuse (Levada Centr) küsitlused suhtumisest ülejäänud maailma näitavad aga teiseks sedagi, et Venemaal näib vaenlasi olevat poole rohkem kui sõpru. Kümneks sõbralikumaks välisriigiks peavad sealsed elanikud praegu Valgevenemaad (35% küsitlusele vastanuist), Kasahstani (33%), Ukrainat (21%), Saksamaad (20%), Hiinat (18%), Indiat (16%), Kuubat (13%), Armeeniat (11%), Prantsusmaad ja Bulgaariat (mõlemat 9%)
Levada Keskuse sama meetodiga välispoliitilise meelsuse uuringud ei ulatu kahjuks putinismi agressiivsele välispoliitikale eelnenud aega, mis muide võiks olla tulemustes väljenduva vene—saksa sõbralikkuse üks seletus — teised seletused kipuvad minema sügavale ajalukku või sotsiaalpsühholoogiasse. Selmet täheldagem stabiilset negativismi nii erinevate riikide, nagu Läti ja Afganistan, või positiivset stabiilsust India ja Bulgaaria puhul. Ilmselt poleks need jmt näidud ka Boris Jeltsini ajal praegusest erinenud. Veelgi enam, samuti on liikunud Moskva peavaenlase Gruusia vaenlaseks pidajate osatähtsuse graafik ilma suurema kõikumiseta sirgelt 47% kandis, kui üksainuke AD2008 konflikti järgne aasta välja arvata. Sama käib Eesti AD2007 kohta, kuna enne ja pärast pronksaastat on EV ebasõbralikuna paistnud keskmiselt 30% VF-i kodanikele. Täpselt sama näit kehtib EV-le ju tänavu. Veel vaenulikumaks peetakse hetkel 4 maad: Georgiat (50% küsitletuist, näitaja on 7a läbilõikes püsiv, trend enne tõusev kui langev), Lätit (40%, langev trend), Leedut (37%, langev trend) ja Ameerika Ühendriike (33%, püsiv näitaja). Mingit elevust võib täheldada Poola rindel, sest poolakaid vaenlaseks pidavate osakaal on venelaste seas tõusujoonel. Sama trend valitseb inglaste suhtes.
ANTIATLANTISM (?) Viimase 7 aasta läbilõikes on USA-st veidi ebasõbralikumaks loetud siiski meid — EV-d (35%) — vt juuresolevat tabelit (NB! Aastal 2008 jäi küsitlus ära; lõpulahtris on 6 aasta küsitlustulemuste läbilõikenäit) Ja kui arvestada, et 5% küsitletud VF-i kodanikke on viimaste aastate lõikes USA-d sõbralikuks või suisa liitlasmaaks pidanud, siis ei maksaks USA-l "venevaenulikkuse pingerivis" meiega üldse trügida, kuna venelased ei ole neis küsitlustes EV-le ligilähedast lugupidamist seni ilmutanud.
AGA MEIE? Teisalt on selge, et küsitledes samamoodi leedulasi või georgialasi, ilmuks kõige pahatahtlikuma vastasena otsekohe Kremli-isanda vaim. Kuid pole kindel, kas üldse keegi veel ja kes oleks meie vaenlaste viisikus… Samas ei satuks sellises arvamusküsitluses vastaste leeri arvatavasti ükski meie muist naabreist. Küll sobiks enamus Venemaa kujutletud vaenlasi meile liitlaseks või usaldusväärseks sõbraks. Nende vaenulike maade esikümnest üle poole (Läti—Leedu—EV—USA—Poola—SBr) kuulub niikuinii NATO-sse. 
Seega ei peitu viga ilmselt Läänemere-äärsete rahvaste, anglo-ameeriklaste või kaukaaslaste sõjakuses vm rahvuslikus eripäras, vaid pigem on euroatlantiline liitlus karastunud geograafilises tõeluses ja ajaloolistes õppetundides. Aga geograafiline tõelus on ka VF-i territoriaalne rekordsuurus (1. koht maailma riikide seas) ja asustuse hõredus (179. koht) Paratamatult õõnestab demograafiline hädaolukord ka aegunud, feodaalajastust pärinevat suurriiklikku vaimu ning süvendab venelastes sissepiiratud kantsi ja eksistentsiaalse hirmu tundeid, isegi kui kaasaja tegelikkus neiks mingit alust ei anna.
Ja ometi jagub meilegi venesarnast mentaliteeti. Mitte üksi seepärast, et Balti riikides on anastuse ja kolonisatsiooni tagajärjel märgatav roll Homo soveticusel, kelle pärsit algatusvõime, nõrk rahvustunne ja poliitiline truualamlikkus tingivad meelelaadi kõrval ka postsovetlikku elulaadi ühisjooni kõigil kunagise sovetiimpeeriumi aladel. Igal juhul oleks profülaktiline aeg-ajalt Venemaa või teiste N Liidu endiste alade ühiskondlikke kombeid ja poliitikakulgu jälgides vedada võrdlusjooni või paralleele oma maa arenguga. See pole pelgalt võimalik, vaid tõesti-tõesti ka tervistav.
OHT KARMI SAATUSE MÄNGUKANNIKS SATTUDA! Paljud hädad on meil samad, alates vähesest sündimusest ja lõpetades vaevu sündinute—tarkade—võimekate üle piiri haihtumisega. Ja siis too alatasa oma naba imetlev suurusehullustus, mis kummati ühitub teovõimetusega võimuteostuses — kas ei tule tuttav ette? Vaat, mis kirjutab veteranžurnalist, sovetiaja TASS-i välisosakonna juht (1982-1992) Boriss Tumanov, kes preagu oma riigi ühiskondliku moraali küsimuste pärast muretseb:
Kui mõnes teises riigis vastutaks niihästi oma kolkapiirkondade, kui ka üldise olme viletsa seisu, kerjuslike pensionide ja palkade, töötaoleku jm korralageduse eest eeskätt oma valitsusvõimud, siis Venemaal on süüdi mitmesugused välis- ja sisevaenlased. Vene inimese lõputu hala, mis reeglina enda laiskust, tahteraugust ja parjasti pukis olevat võimumeest säästab, kõiki teisi aga ebaõigluses süüdistab, võib taandada Tumanovi väitel teesideks:
- Venemaa enim rõhutud rahvas on venelased;
- venelaste madal iive ja kõrge suremus viib neid väljasuremisele;
- lasteaedu ei ole, arstiabi seisund on katastroofiline;
- riigipension ja palgad on alaväärsed;
- venelased elavad viletsuses, kuna muulased nende turjas rasva koguvad;
- venelast lüpsab igaüks, kes aga viitsib; kõikjal laiutavad kaukaaslased ja asiaadid; venelane ei ole oma kodus peremees;
- see mis toimub, on vene rahva genotsiid. Jne, jms. Kusjuures ka venelastele (saatuse) antud maalahmakas on nagu nuhtluseks karmi kliimaga ja enamasti elamiskõlbmatu, igikeltsast naftat puurida on ränk vaev, ega sobi see maa ka põllumajanduseks, ja vahemaad on kah nii suured, et teedeehitus ei tasu ära...
Venemaa tragöödia kestab — Boriss Tumanovi järgi — seni, kuni ei muutu enamiku venelaste meelelaad, kus püsib…
LOOMUVASTANE "SÜMBIOOS" =See aeg pole paraku läbi.
arutu võimukummardamine +
leppimine enda eluolu paratamatusega.
Vt Boris Tumanovi Bespravnoe bolʹšinstvo Rossii 31. mai Gazeta.RU-s või Paul A Goble'i inglisk kokkuvõtet Russians See Themselves as Both 'the Greatest' and 'the Most Oppressed of Nations' 31. V 2011 Window on Eurasias
Sellal kui mainekas kommentaator venelaste isiksuslikku lõhestumist (loe: skisofreeniat) sedastab, tuleks selle rahva naabreil küsida:
Kas venelaste vaimne blokaad ja meelsuskrambid ei lähe Venemaa oletet vaenlasile ükskord kalliks maksma?
2 kommentaari:
Venemaa naabreist ei ole neis LC küsitluses märgata ainult Soomet, Norrat ja Mongooliat. Need Venemaa avalikkuses "nähtamatud maad" pole vaenlased ega sõbrad. Soome puhul on see ükskõik kust suunast vaadates huvitav. Võib-olla on sõdimine "Valge-Soome lihunikega" tõesti ära unustatud — fenomen, mis vääriks eraldi uurimist.
Järeldus sellest küsitlustesarjast on, et Venemaal ühiskondlikus arvamuses valitseb endiselt orjalik mentaalsus. Saksamaa ja Soome käsitamine venelaste poolt näitab seda, et nad suhtuvad normaalselt ainult riikidesse, kes on neile suutnud säru teha.
Postita kommentaar