E I mingit tagasiteed kodanliku E V juurde!
RÜÜTLIKÕNE SISETARBEKS Tallinna telestuudiost oli otse-eetris laupäeval, 20. Ⅱ 1988 ning ilmus 3 päeva hiljem päevalehtedes Rahva Hääl ja Sovetskaja Èstonia.
T E L E E S I N E M I S E T E K S T I S E K I R J A S
Teades tema kestliku võimuelu edasisi üliteeneid — nagu ☭ ENSV - sabariigi suvereniteedi deklaratsioon + ☭ küüniline pettus EV - le süümevannet andes + ☭ EV ohjamine EU -sse — võiks öelda, et see punaseltsimees oli visionäär. Oma võõra-kintsu-kaapiva poliitkarjääri siirdeajal jätkusuutlikuks muutnud, aitas ta lisaks Eesti ajutist omariiklust hävitada ning on suutnud E(NS)V võimumasina rattaid oma isikliku kinnisvara-projekti kasuks pöörlema panna.
#OTD #EV100 oma kinnisvaraprojektiks pööranud mees on just seesama, kes täna 30a eest #AD1988 oma kõnega verbaalselt üritas hävitada lootust #EV taastamiseks. #ENSvenku Arnold Rüütel #AD2018 Maarjamäel Künnapuu tn 5 järjekordseid maju ehitamas. pic.twitter.com/XHAdjZ1Squ— Kalju Laid (@KaljuLaid) February 20, 2018
Tribalistliku moraali seisukohalt — väga tubli!
Eesti seisukohalt… Riigiroim.
I S E K I R J A K R O N O L O O G I A 1987—1988—1989
TAUST. Paar nädalat varem, veebruari algul AD1988 korraldas võõrvõim koos kohalike sabarakkudega jõudemonstratsiooni Tartu rahu aastapäeva puhul. Emajõe-linna meeleavalduste mahasurumisele sihitud poliitilise kontraktsiooni tarvis olid Tallinna miilitsapataljonist kohale toodud konvoikoerad ja Vanemuise teatri uuemasse majja paigutatud staap, mille eesotsas ülikoolilinna-valitsemiskogemusega parteifunktsionäär Indrek Toome ( noortele lisateabeks 🙌 Koit Toome onu! ) See oli samuti osake Tallinna hallides majades ühiskonna tasalülitamiseks veel mullu välmitud ürituste kavast. Ehkki järelmina veriseim, ei olnud see aktsiooniplaani esimene ega viimane episood.
Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee kogunemine reedel, 13. XI 1987 oli toonud kokku kõik EKP KK büroosse kuuluvad Seltsimehed: Karl Vaino, Arnold Rüütel, Bruno Saul. Samuti viibisid siin väiksemad sm-id: Georgi Aljošin, Nikolai Ganjušov, Rein Ristlaan, Artur-Bernhard Upsi, Karl Kortelainen, Valeri Liiv, Ain Soidla ja Indrek Toome. Nad jõudsid protokolli kohaselt ühisele veendumusele, et "kodanlikel ideoloogiakeskustel" juba ammu valmis on nende oma plaan "provokatsioonilistel eesmärkidel ära kasutada kodanliku Eesti Vabariigi [ loe: iseseisvuse ] väljakuulutamise 70. aastapäeva", mistap nimetatud nägid vajadust korraldada antisovetlike aktsioonide vastu omakorda omi aktsioone, "kontrpropagandat" jms.
Nende ajendiks oli äsjane võimuvapustus — MRP-vastane meeleavaldus suveharjal AD1987, millest Eesti ( NS ) sabariigi komparteilik ja halduseliit tegid nähtavasti täiesti ekslikke järeldusi. Selmet ajaloo kroonukäsituse moonutusi tunnistada oli sovetlik võõrvõim valmis neid kordama.
Juba järgmisel päeval tegi kihutushoogtööotsa lahti ülemnõukogu, mille esieesistujaks seltsimeheks, nagu öeldud, oli Arnold Rüütel. Päevakorra väliselt kiitis ülemnõukogu hüvaks USA kongressile mõeldud protestiavalduse projekti, mille tulem on näha ɐ↓↓pool. Seega näidati kõigepealt ära oma olulisim sihtmärk "Ameerika Ühendriikide poliitikategelased”.
SABARIIGI ÜLEMNÕUKOGU väliskomisjoni esimehe Henno Tominga ( EKP KK liikme, ENSV Ajakirjanike Liidu = NSVL-i vastava erialaliidu kohaliku sektsiooni esimehe, ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja⨟ 🙌 Aro Velmeti vanaisa ) sõnavõtt kõnealusel istungjärgul selgitas asjaolusid kogunenud seltsimeestele nii:
… Viimasel ajal on Ameerika Ühendriikides üha suuremat hoogu ja ulatust saamas ENSV vastu suunatud kapaania. Seda kampaaniat arendavad mitte ainult propaganda-talitused, vaid ka ametlikud isikud, USA ajakirjandus, valitsuse rahalisel teotusel töötavad raadiojaamad Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa [Raadio] ning teised massiteabevahendid levitavad päevast päeva väljamõeldisi ja laimu N Eesti kohta.[---]Vähe sellest, et laimatakse N Eestit, eestlasi ja siin elavaid teiste rahvuste esindajaid. Mitmed massiteabevahendid ja ka ametlikud isikud on asunud otse ässitamise teele, püüdes kihutada Eesti elanikke Nõukogude korra vastastele tegudele ja meie seaduste rikkumisele. Eriti agarad on olnud mitmesugused hääled, kes isegi määravad Nõukogude-vastaste rahvakogunemiste kohti ja kellaaegu meie linnades. Ja nii mõnelgi juhul on nad saavutanud selle, et üksikud inimgrupid on tõepoolest rikkunud avalikku korda ja rahu. Nende teod mõistab hukka rõhuv enamik N Eesti ealnikkonnast, olgu siis tegemist eestlaste või muude rahvuste esindajatega.Ameerika ametlikud isikud, nende seas ka mõned kõrgetel ametikohtadel töötavad riigi- ja poliitikategelased, on häbi ja vastutust tundmata võtnud vastu inimesi, keda hoopiski ei huvita Eestimaa käekäik, kuid kes on alati valmis ilma süümepiinadeta tegema meie ühiskondlikule korrale vaenulikke avaldusi eesti rahva nimel.Näitena võiks tuua käesoleva aasta [ 1987 ] augustis Balti liiduvariikide pealinnades korraldatud Nõukogude-vastaste demonstratsioonide organiseerijate vastuvõtmise Valges Majas ja USA välisministeeriumis, samuti nende nn ärakuulamise Ameerika Ühendriikide Kongressi Euroopa julgeoleku ja koostöö komisjoni istungil komisjoni esimehe [ Steny ] Hoyeri, esindajatekoja liikmete [ Dennis ] DeConcini, [ Bill ] Richardsoni, [ John Edward ] Porteri, Fini [ ? ], [ George ] Milleri ja senaator [ Frank R ] Lautenbergi osavõtul.Ametlik Washington deklareerib juba mitmendat aastat, et ta toetab N Eesti vastu suunatud kampaaniad Balti Vabaduspäev, musta lindi päeva jms. Niisugused teod ei ole kooskõlas N Liidu ja Ameerika Ühendriikide rahumeelse kooseksisteerimse ja konstruktiivse koostööga ning kujutavad endast otsest sekkumist N Eesti kui NSV Liidu koosseisu kuuluva suveräänse vabariigi siseasjadesse. Sellised aktsioonid on vastuolus ka ÜRO põhikirjaga ja Helsingi lõppaktiga, nad on vastolus samuti rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidega. Seepärast, lugupeetud rahvasaadikud, teen ENSV Ülemnõukogu väliskomisjoni nimel ettepaneku [---] saata Ameerika Ühendriikide Kongressile meie riigi siseasjadesse sekkumise lõpetamist nõudev avaldus. Lubage mul väliskomisjoni poolt läbiarutatud ENSV ÜN-i avaldus USA kongressile teile ette lugeda…
RÜÜTLIAVALDUS VÄLISTARBIJALE… Sellest 14. XI 1987 tähtsündmusest kõnelev sõnumike on säilinud ka üleilmses raalivõrgus. Nimelt märgiti ENSV ÜN-i avaldus TASS-i ( N Liidu Telegraafiagentuuri ) vahendusel ära CTV ( Kesk-TV ) saates Vremja ( ENSV-s käipis selle saate pealkirja eestindusena “Aeg ja sündmused” ) ning sõnumit sest rüütliläkitusest USA kongresmenidele saab YouTube’i Ostalgia-salvestisena tänagi igaüks, kes vaid viitsib, vene keeli järelvaadata siin 📺
6 kommentaari:
Eesti lähituleviku suunatud perspektiivi sõnastas KK-büroo ja ülemnõukogu presiidiumi nimel
Tallinna telemajas laupäeval, 20. II 1988* esinedes sm Arnold Rüütel nii:
———
Teatud osa välismaiste propaganda-kanalite ning ka Ameerika Ühendriikide mõnede poliitika-tegelaste poolt on viimasel ajal eriti teravalt üles tõstetud nn Balti küsimus.
Selleks kasutatakse 70 aasta möödumist Oktoobrirevolutsiooni võidu tõttu võimalikuks saanud omariikluse väljakuulutamist Baltimaades [loe: Leedus ja Eestis].
Laialdaselt arutatakse tol ajal toimunud sündmusi, pannakse kahtluse alla 1940. aastal toimunud Nõukogude võimu taaskehtestamise ning Nõukogude Liiduga liitumise seaduspärasus ning õiguslikkus, püütakse maha kriipsutada kõike pärast-sõjajärgseil aastakümneil meie [ENS] vabariigi elus saavutatut.
[—]
Samas on päevselge, et kära tekitamine ajaloosündmuste ümber ei lähtu mitte järsult suurenenud positiivsest ajaloohuvist. Jutt käib mõistagi Eesti rahva tänasest päevast ja tulevikust.
Siin on igal realistlikult mõtleval inimesel selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla, sest see käiks ju vastu meie rahva praegustele olemuslikele majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele.
Loomulikult mõistavad seda suurepäraselt ka kõik välismaised ringkonnad nagu ka need üksikud inimesed, kes meil taolist mõttelaadi levitavad.
Öelgem otsekoheselt välja, et kogu selle kampaania põhiline ja ainus eesmärk on külvata rahvuslikku vaenu kahe Eesti NSV-s elava suure rahvusgrupi – miljoni eestlase ja poole miljoni põhiliselt vene keelt kõnelevate inimeste vahel, mille ainsaks tulemuseks võiks olla siin demokraatlike muutuste läbiviimise raskendamine.
Ei maksa teha endale illusioone, et praegu meil toimuval poleks vaenlasi nii kodu- kui välismaal…**
* Taidlus-ajaloo-kirjutistes märgitakse vahel veebruari 22. kuupäeva, mis on ekslik.
** Täisteksti Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe AR-i esinemisest Eesti TV-s, mis jõudis eetrisse Tallinna telemajast 20. veebruaril 1988, vt 3 päeva hiljem avaldatud ajalehtedes Rahva Hääl ja Sovetskaja Èstonia. Kommentaari vt Isekiri: kurikuulsast punarüütlikõnest
PUNARÜÜTEL PORTUGALIS
(repliik)
Lisaksin siia repliigi, mille olin kirjutanud täpselt 10a eest, kui Ingrid Rüütel hädaldas, et tema mees olla ebaõiglaselt ilma piisava riikliku tunnuseta jäänud. Proua Rüütlil oli vist paraku meelest ära läinud, et ta abikaasa siiski ei ole riiklikest tunnustusest ilma jäänud.
I. Nii-öelda suurel kodumaal on Rüütlile omistatud:
• 1964 orden „Austuse märk”
• 1971 Lenini orden + sotsialistliku töö kangelase tiitel
• 1981 Rahvaste Sõpruse orden
II. Ei ole Rüütel tunnustuta jäänud ka väikesel kodumaal ehk vabariigi tasemel (nagu kolme—nelja kümnendi eest oleks öeldud)... NB! Eesti Vabariigilt on ta saanud seejuures väga-väga kõrge tunnustuse, kusjuures see ei ole ametikohaga seotud:
• sai Arnold ju aastal 2001 Maarjamaa Risti ordeni keti!
Minu isiklikul arvamusel annetas Lennart Meri selle temale väga ebaõiglaselt kerge käega. See ebaõiglus torkab ju eriti silma, kui vaadata, kellele Toomas Ilves annetas selle repliigi kirjutamise ajal, Eesti iseseisvuspäeva puhul 2008 Maarjamaa Risti keti. Nimelt oli selleks Anibal Cavaco Silva — Portugali president. Tänutäheks sovetiliku okupatsiooni mittetunnustus-poliitika toetamise eest Eesti osas ajal, kui Silva oli Portugali peaminister.
Sestap tungib esile eriti üks episood aastast 1987, millega oli seotud otseselt ja negatiivses kontekstis Arnold Rüütel. Kahe Eesti Vabariigi kõrge aumärgi saaja Rüütli (2001) ja Silva (2008) täiesti vastandliku panuse lahtirääkimiseks pole siin õige koht. Aga lühidalt viitan asjaoludele järgmises ↓ kommentaaris.
Vt PUNARÜÜTEL PORTUGALIS jätku!
PUNARÜÜTEL PORTUGALIS
(jätk)
Esiteks nendiksin, et Lenini ordenit Eesti õigusliku järjepidevuse hoidmise eest igatahes kunagi välja antud ei ole.
Teiseks lühiseletus, mis juhtus 31-33a eest, kui Silva oli Portugali peaministriks ja kui Rüütli rolliks oli Eesti NSV ja NSV Liidu ametliku esindajana mh Portugaliga suhelda. Arnold Rüütel külastas nimelt 1985 N Liidu Ülemnõukogu delegatsiooni koosseisus Portugali ja esitas äsja peaministriks saanud Silvale küllakutse vastukülastuseks N Liitu, nii et see hõlmaks ka Eestit.
Teisisõnu: tegu oli Eesti NSV-le ametliku tunnustuse taotlemisega Portugalilt kui ⒜ NATO liikmesmaalt ja ⒝ äsja EU-ga liitunud maalt... Portugal niisiis võis sattuda sovetiokupatsiooni juriidilise tunnustamise veerele. Portugal oli varem de facto Balti riikide inkorporeerimist N Liitu juba tunnustanud. See juhtus 31. 8. 1940 kuid toona jäeti Lissabon siiski lahtiseks suhted de iure “senikaua, kui kestab praegune asjade seis”. Vt Portugali valitsuse Oliveira Salazar'i allkirjaga 31. 8. 1940 avaldust— Kaarel R Pusta raamatus „Saadiku päevik“ (Tln, 1992, lk 216jj)
Nüüd pandi seega proovile vastne peaminister Silva.
Milline oli tagajärg?
Vt PUNARÜÜTEL PORTUGALIS lõppu!
PUNARÜÜTEL PORTUGALIS
(lõpp)
Moskvasse saabuski 10.3.1987 Portugali parlamendiliikmete delegatsioon eesotsas Fernando Monteiro do Amaraliga. Neil oli lennuväljal vastas 2 tuntud kuju Baltikumist: N Liidu Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu esimees Augusts Voss, ühtlasi kauaaegne Läti KP juhtivtegelane, ja Arnold Rüütel, N Liidu ÜN-i Presiidiumi üks toonaseid ase-esimehi, ühtlasi Eestimaa KP juhtivtegelane.
Lisaks läbirääkimistele Moskvas oli külalistel kavas visiit annekteeritud Eesti Vabariiki. Visiidi esimesel ööl vastu 11. märtsi saabus delegatsioonile Moskvasse järele täiesti ootamatu hoiatav sõnum. See oli Portugali valitsuselt ja sõnumis soovitati ametlikul delegatsioonil tungivalt Eestisse mitte sõita… Kuna see oleks tähendanud mõra Lääne mittetunnustuspoliitikas.
Kuidas selline tegelgramm sündis, on omaette põnev lugu, mis kindlasti vääriks vähemalt novelli…
Mitte et üksi Portugal oli siis sovetiokupatsiooni juriidilise tunnustamise veerel, vaid ohus oli USA poolt enne II maailmasõda algatatud ja Külma sõja kestel lääneriikide välispoliitika üldloomulikuks osaks saanud Baltimaade kui NSV Liidu osa mittetunnustamise poliitika (MTP) kui sellise jätkumine üldse.
Portugali MTP-ühisrindest väljasikutamise katsest 1985-1987 on korra kirjutatud ka Eesti ajakirjanduses, siis pieteetlikult aga Rüütli rolli puudutamata. Autor oli vististi Argo Ideon.
Miks ikkagi Rüütli osa seal maha vaikiti, ma tõepoolest ei tea. Oletada võiksin siiski — sest selline roll olnuks ilmselgelt üüratu ja ülimalt näotu igale eesti mehele või naisele, kes end vähekesegi Eesti patrioodiks peaks või veel enam — Eestilt mingisugust riiklikku aumärki nooliks.
MUUTUSTETA: SAMA SUPP TEISES TALDRIKUS
Olen kaua aega kogunud materjale Arnold Rüütli pikaajalisest punaminevikust (NLKP liige 1964-1990)
Mul on olemas fotosid sellest
• kuidas ta koos teiste kommunistidega asetab lilli Lenini ausamba juurde Tallinnas…
• kuidas ta autasustab KGB-last Peeter Sepperit…
jne.
Minu enda palju aastaid kestnud poliitvangistuse ajal ta minu ema kirjadele üldse ei vastanudki.
Kas tõesti oleksid norralased pidanud oma Vidkun Quislingit, prantslased Henri Pétaini, Pierre Lavali jt pärast okupatsioonist vabanemist vastavates riikides hakkama „isamaapäästjatena” reklaamima ja heroiseerima!? Minu teada sai mainitud riikides riigireeturitele osaks hoopis teistsugune saatus.
Meil siin postsovetlikus Eestis pole Nõukogude kommunistliku okupatsiooni pärandist ikka veel lahti saadud. Lähimineviku kommunismiehitajaid kanoniseeritakse ja heroiseeritakse praegu rohkem kui omal ajal Jossif Stalinit – sellest siis ka pime usk nende „eestimeelsusse”, „näoga rahva poole seismisse” jms. GULAGi endise kommunismivangina ei imestaks minusugune mitte üks raas, kui näiteks Karl Vaino Moskvast Eestisse tagasi kutsutaks ning teda siin veelgi rohkem ülistama hakataks kui Arnold Rüütlit, Siim Kallast, Jaak Jõerüüti jt truualamlikke okupatsiooniteenreid.
Desovetiseerimata, postsovetliku orientatsiooni jätkudes riigivalitsemises pole võimatu seegi, et pärast 1920. aasta Tartu rahulepingu jalge alla tallamist sõidetakse üheskoos Tallinnast uuesti Moskvasse ning palutakse seal meid „vennalikku perre” vastu võtta. Kõik nagu 1940. aastal juba oli...
Mart Niklus
GULAGi endine kommunismivang
Postita kommentaar