Kuidas võita Venemaad…

… ehk kuhu jäi meie aatompomm

TARTU RAHU 100!  Õigupoolest võiks tänapäeval Eesti ja Venemaa arvatavast piirijoonest loetleda suisa nelja varianti. Sest päriselt de facto  kehtivat või siis juriidiliselt puhast nende seas praktiliselt pole. Peale muidugi ühe. Ent ka too kehtib vaid teoreetiliselt — peenemalt öeldes de iure  ehk lihtsalt paberil. Tinglikult võiks neist kõige varasemat nimetada ( I ) Tartu rahulepingust lähtuvaks, jt vastavalt:
( II ) Stalini,
( III ) Jeltsini ning
( IV ) Putini tahte järgseks piiriks.


ESITEKS KÕIGE VIIMASEST. Putini eeldatav Eesti-poliitika lähtub gebistlike mallide, vandenõuliku maailmapildi ja noile vastava tegevuskava pinnalt. Praegu Kremlis peremehetseva ringkonna mentaliteet näeb Eestit seestatud poolriigina, kus lõppjäägis sadestuvad teineteise vastu EESTlased NATO-le + TAGANTlased VF-i salateenistusile. Kuigi seni kipuvad peale jääma viimased, ei pruugi tõelus nii polaarne olla, sest vandenõu võib lisaks hõlmata nii EU kui NATO seestamist.

Kümne aasta eest täiendas Eesti parlament karistusseadustikku, muutes riigireetmise tunnusel karistatavaks ka «vägivallata tegevuse», kui see on «suunatud territoriaalse terviklikkuse vastu». Seega muudeti aprillirahutuste tarmus reetmisaktiks muu seas ka iga leev sobing, mis ei järgi põhiseaduse §122 sätestatud 1920. aasta rahulepingu piiri. Nii kulgesid ju reetmise tähe all ka konsultatsioonid 2012-2014, mis Eesti põhiseadust eiravate lepingute allkirjastamiseni viisid.

Tartu rahu valdas Eesti ühiskonna ja riiki me heanaaberliku välissuhtluse paleusena ligi seitse aastat — veebruarist 1988 novembrini 1994. Sama vaimu kuulutas veel paari kümnendi eest Lennart Mere aforism rahvusvahelisest õigusest kui väikeriigi tuumapommist. Mis siis sundis Eesti diplomaate sellest moonast loobuma?

    »   R A H U  K R O O N I K A   «   
TARTU RAHU SAJANDI SÜNDMUSTIK

SIMMI-EFEKT. Kahel omariikluse taastamise järel ametis olnud riigipeal, vähemalt kolmel peaministril ja neljal välisministril oli siinkirjutaja hinnangul seos Eestit okupeerinud riikide salapolitsei või relvajõudude salaluurega. Eesti suursaadike seas on nii kunagise KGB kui ka jätkuvalt toimiva GRU kaastöölisi ridamisi. Kas võib loota, et nad kuuluks ühtlasi nonde 1153 isiku hulka, kes nõutud ajal ja viisil end meldis kui vaenuliku riigiga koostööd teinu?

Olukord on reljeefne, sagedased spiooniskandaalid passivad hästi kujuka mustri lõime. Paljastatud spioonide arv kaitsepolitseiametis on selle kestliku viletsuse näidik. Kehva seisu on küll maskeerinud Eesti “ülieduka vastuluure” propagandistlik teema. Ehkki suurima spionaažiafääri paljastasid hoopis NATO-partnerid, k. a Leedu. Nii et Kremli külma sõja asjatundja Edward Lucas üllatas meid 2. Ⅲ 2012 BNS-i vahendusel:

“Leedu luuraja Dainius Dabašinskas komistas vene luuraja jälgi ajades Herman Simmile” ( ingliskeelse kommentaari link )

Simmi-efekti peegeldab sarnane rahvusvaheline providents geopoliitikas, mis EV-d on hoida suutnud seni kõige hullemast — diskontinuiteedist, kuna meie sisepoliitika, majandus ja õiguskaitse on veel liiga altid vaenulikele mõjutusile. Sestap saab meid laostada korruptsiooni ja vaenuliku propaganda müütidega. Tegelikkuse müütidega varjutamine kallutab üldsust õiguse teelt, nüristab rahva õiglustunnet ja koolutab avalikke tõekspidamisi.

RIIGIPIIRI-EETED EESTI—VENEMAA RAHUKÕNELUSIL

Laialt leviv väide, et Eestis ajutise kontrolljoonena tuntud idapiir ENSV ja VNFSV kunagise halduspiiriga  ❬ Stalini   piiriga ❭  olulisel määral kattub, on üks taolisi poliitilisi müüte.

Eesti praeguse piiri kehtestanud piirivalve-brigaadikindral Roland Peetsi teatel on tema poolt käskkirjaga — «2006. aastal kehtestatud ajutise kontrolljoone koordinaatide aluseks… Jeltsini [1994. aasta] ukaasiga kinnitatud koordinaadid, mis olid ekspertide poolt ümber arvestatud Eestis kehtivasse koordinaatide süsteemi.»

KUUS KAHJULIKKU KUJUTELMA

1. Praeguse joone kehtestas, märkis loodusse seal, kus sai, ja mehitas aastal 1994 niisiis Eestist välja toodud KGB piirivalveväe üksustega ühepoolselt VF, tehes seda vana moskoviitliku tava kohaselt tugevama õigusest ehk jõust lähtudes ❬▪ Jeltsini piir.
2. Piiriläbirääkimisi ei ole kumbki pool, ei EV ega VF rajanud paraku Tartu rahulepingule, nagu üks pool on vahel deklareerinud ja teine pidevalt kartnud, vaid faktilisele seisule, mis on sama jõuõiguse järelm.
3. Eesti valitsus on kuulutanud saavutuseks nn Saatse saapa õgvendamist, mis näiks ehk võiduna ENSV (eba)õigusliku järjepidevuse seisukohalt, aga samas kõiki suuri ja väiksemaid kaotusi olgu EV või ENSV kontinuiteedi pinnal Eesti valitsus eirab. Nii on vaikitud maha maariba ärastamine Venemaale nt Peipsi kaldal Vasknarva juures — nn Vasknarva kaloss.
4. Kui Eesti faktilise idapiiri ehk nn ajutise kontrolljoone olgu lähiaastail või pisut hiljem pärispiiriks kujundab, kahaneb seega tõenäosus, et Venemaa ratifitseerib uue ( Tartu rahulepingut muutva ) maismaapiiri sätestava lepingu ❬▪ Putini piiri.
5. Putiniga maismaapiiri osas sobitatud piirileping annaks Venemaale üle Vasknarva kalossi ehk osa Peipsi akvatooriumi ühes maaribaga järve idakaldal, avades venelastele veeteel ametliku pääsu Narva jõkke. Kuid see oleks pisike võit, kuna ei faktiline Jeltsini piir ega ka VF-is käibivad kaardid ses lõigus niigi ENSV halduspiiri ei järgi. Samas muudaks uus piirileping suure osa VF-i faktilisi, vägivaldseid maasaavutusi Kagu-Eestis vaieldavaks.

Segadusi faktilise piiriga näiteks Lämmijärvel kirjeldab PM-i 10. Ⅺ 2014 uudislugu “Regio kaart eksitas sakslase Eestist Venemaale” ( eestikeelse uudise link )

6. Kui uue piirilepingu lõplik ratifikatsioon siiski kunagi juhtuks ja Putini piir jõustuks, läheks palju lisakulutusi maksma ka Eestil riigipiiri veelkordne sisseseadmine. Riigireetmise seadustamise kaugele ulatuvaist järelmeist rääkimata.


MILLINE PIIR — kas Tartu rahulepingu või Stalini või Jeltsini või Putini järgne — peale jääb? Vastus küsimusele sõltub sellest, milline õigusteadvus Eesti võidab. Kas Eesti ja Venemaa suhteid valdab Tartu rahule ja lepingule rajanev rahvusvaheline õigus või vägivallale toetuv tavaõigus, mis ei hooli lepinguist niikuinii.

TÄNUSÕNAD: Autor tänab allpool mainitud isikuid ja institutsioone, sest «Kuidas võita Venemaad» on kirjutatud Petserimaa Suveülikooli + Aldo Kalsi tellimusel ja avaldatud varem ajakirjas KjaE ( 2019 nr 4, lk 50jj ) ning illustreeritud peale kirjutise autori ka Avalubi poolt, mh Poska-monumendi kujutisega Kadriorus AD2019 ja Vabadussõja Ajaloo Komitee kaardiga AD1939, mis kujutab rahu- ja piiri-läbirääkimistel detsembris 1919 Tartus esitatud Eesti ja Venemaa vahelise riigipiiri ettepanekuid koos rahulepingus sätestatud riigipiiriga — kaardi tõmmist on viimati üllitatud Eesti Rahvusatlases ( Tartu, 2019, lk 22 )


RAAMAT: Sajand Tartu rahulepingut 1920-2020 | Tallinn , 2020, 144lk | Hind Apollo klubis 9,45€. 

Sisukord:


• Hardo Aasmäe. Eesti piiri salapärane delete–nupp (lk 8)
• Jüri Adams. Piiriläbirääkimiste küsimus (10)
• Jaanika Anderson. Tartu Ülikooli kunstivarad Voronežis (14)
• Rein Einasto. Petseri maakond ja Eesti Ingerimaa kuuluvad põhiseaduslikult meile (17)
• Jüri Estam. Eesti välispoliitika peaks toetuma okupatsiooni alt välja tulemise normaalsele loogikale (20)
• Igor Gräzin. Venemaaga piirilepet sõlmides saame küll plangu Piusa metsadesse, aga kustutame piiri sõja ja rahu vahel (26)
• Mart Helme. Eesti-Vene piirileping ja Tartu rahu (29)
• Bruno Javoiš. Abrene lugu (32)
• Allar Jõks. Tartu rahu on vajalik (36)
• Holger Kaljulaid. Kuidas võita Venemaad ehk kuhu jäi meie aatomipomm? (37)
• Ants Kalmet. Petserimaa ränduri meelespea (40)
• Aldo Kals. Unustatud ja hüljatud Eesti idaalad (46)
• Jaanus Karilaid. Ideaalid ja reaalid (50)
• Harri Kivilo. Põhiseadusevastane leping, mida polnud vaja (51)
• Rein Koch. Tartu rahulepingu mõnedest väheräägitud punktidest (53)
• Mihkel Langebraun. Petserimaa kui Eesti kanaarilind (58)
• Ando Leps. President Lennart Meri ei tunnistanud Tartu 1920. aasta 2. veebruari rahulepingut (61)
• Herbert Lindmäe. Tartu rahu ei anna rahu (65)
• Inara Luigas. Nõuame Venemaalt setodele kompensatsiooni ja Petserimaa tagasi (71)
• Tõnis Lukas. Tartu rahuleping olgu Eesti—Vene suhete nurgakivi (72)
• Petserimaa sõber. Piirid paberil, maastikul, südames (74)
• Petserimaalane. Minu ja meie Petserimaa (81)
• Kaido Pihlakas. Millist piirilepingut Eesti Venemaaga vajab? (84)
• Henn Põlluaas. Uus Eesti-Vene piirileping, kas ära andmine või äraandmine? (87)
• Valdur Raudvassar. Vabadussõda ja Setomaa (91)
• Anto Raukas. Tartu rahulepingu teksti koostasid meie poolt tõelised professionaalid (93)
• Urmas Reinsalu. Eesti kandis Nõukogude okupatsiooni tulemusena suurimat kahju inimkaotuste näol (97)
• Mart Saarso. Üleskutse eesti rahvale (100)
• Helir-Valdor Seeder. Piirilepingu sõlmimine sellisel kujul ei vasta eesti huvidele (104)
• Enn Tarto. Avaldus välisminister Urmas Paetile (109)
• Reet Tobre. 23. augustil 1944 liideti Petserimaa Venega (110)
• Arvo Valton. Riigipiirist (111)
• Ilmar Vananurm. Petserimaa mu jalge all ja südame sees (113)
• Toomas Varrak. Tartu rahuleping – 100. aastapäev (118)
• Tiit-Rein Viitso. Eesti—Vene rahuleping ja Eesti—Vene piir (lk 122-124)

Lisad 
• Petserimaa eestlastel soov kuuluda Eestisse (14.7.1917)
• Hardo Aasmäe, Igor Gräzin, Heiki Lindpere, Juhan Parts. Eesti merepiiri tuleb nihutada 
• Petserimaalaste avalik pöördumine (22.3.2005) 
• Läkitus Eesti Vabariigi Riigikogu liikmetele olukorrast Petserimaal (30.1.2016) 
• Avalik kiri Eesti Vabariigi presidendile (1.11.2016)