Čehhimaal nägi tänavu trükivalgust ainulaadne teos «Okupanti, táhněte domů!» (leedu k: Lauk, okupantai! Ek: Okupandid koju!) ⍟⍟⍟⍟♾
See on raamat Varssavi Pakti augustiinvasioonist läbi okupantide, kümne sõduri + ühe allohvitseri silmade. Reeglina on taolisi mälestusi anastajate poolel häbenetud ja anastatute poolel põlatud. Ent nüüd viimaks on vastase, Nõukogude üksuste koosseisus 21. VIII 1968 üle ČSSR-i piiri tunginud meeste muljed čehhi keeles olemas. Kõik selle raamatu autorid on leedu rahvusest. Nad ei esinda ei nüüd ega esindand siis ju otseselt Leedut, mis samuti oli okupeeritud. Kuid ka selle tõiga äratundmist pole tunda, vähesed näisid toona absurdist lõpuni aru saavat. Ju siis oli tegu sovetiseeritud, ajupesu läbinud rahva poegadega, kes vaid pärast Leedu taas-iseseisvumist, 1990-kümnendil sellest mälestusi avaldama hakkasid. Nii meenutab ajateenijast automehhaanik Juozas Melekis enam kui veerand sajandi tagant oma imestust:
Esimene asi, mida Čehhoslovakkiasse jõudes märkasime, olid meid tagasi suunavad liiklusmärgid, neist enamik oli ümber pööratud ja osutas sinna, kust me tulime. Teeääred ja majaseinad olid täis maalitud antisovetlikke loosungeid, nagu "Lenin, ärka üles — Brežnev on hulluks läinud!", "Su isa oli vabastaja, aga sina — anastaja". Ristteel seisis teeviit "Moskvasse 2000km". Igal hommikul kell 9 halasid sireenid ja tuututasid autod leinamärgiks, riigilipud olid kõikjal musta lindiga kinni seotud.
Teil oli Müncheni sobing, mis andis riigi üle sakslastele, meil aga MRP, mille kohaselt Leedu [jt Balti riigid] liideti 1940. aastal Venemaaga.Tosinkonna aasta eest on neid mälestusi paari eraldi raamatuna leedu keeli juba ilmunud. Ühe üllitas Leedu Rahvusraamatukogu endine töötaja Petras Algis Mikša, kes on muide kogunud ja lisanud ka raamatusse tollal tehtud amatöörfotosid ja kes praegu annab välja n-ö omakirjastuslikku, oma kulu ja kirjadega, tasuta ajakirja Lietuva ir Čekija (Leedu ja Čehhimaa; AD2002... tiraaž 200-600) Teise raamatu (Igaühel oma rist, 1996) autor on Romanas Stasys Kareiva, kes muu seas meenutab:
Meil oli käsk positsioon sisse võtta valitsushoone juures. Minu objektiks oli katlaruum. Avasin selle ukse ja nägin kergelt riietatud katlakütjat ja küsisin temalt, kas ta on üksi. Tema käed värisesid ja mingis čehhi—vene segakeeles vastas ta, et seal oli veel üks inimene. Too lebas eemal naril, rahulikult nagu poleks midagi juhtunud, tõstis pea ja hüüdis: "Kes kurat sind saatis!? Siin ei oota sind keegi, käige kõik õige kuradile!" Istusin ta kõrvale ja püüdsin vaikselt mõtteid koguda. Selgitasin, et tema maa oli palunud abi, kuna mõned nende juhid üritasid riiki eksiteele viia, mõistes NSV Liitu ja Varssavi pakti hukka. Selle peale sülitas ta mulle näkku. Täiesti kartmatult. Hüppas püsti ja karjus: "Kaduge siit, sissetungijad! Minge koju!" Ja mina, vapper, noor ja hambuni relvastatud, ei osanud äkki enam midagi kosta…Kahe nädalaga, vahemikus 21. augustist 3. septembrini langes VLO riikide sissetungi ohvriks 90 tapetut tsiviilisikut (vt EPL-Tln 22. VIII 2001) Ka sissetungijaid tapeti organiseerimata vastupanu käigus kümmekond.*
Miks ei võiks ükskord midagi niisugust ilmuda ka meil Eestis. Kommunismi inimlikustamise ürituse mahasurumise kohta eestlaste oma tunnistused ju praktiliselt puuduvad. Kuigi ses osales ka tuntud ja sõnaosavaid kirjamehi (Rein Veidemann) — on nemad imelikult vait. Ja kes vait pole, ei julge välja tulla oma täisnime all. Nii on teada 1968. aasta ČSSR-i okupeerimise meenutused kõigest ühelt Varstust pärit Johanneselt…
Kolonnis liikuvate militaarsõidukite juhid andsid masinaile valu… Kui mõnel sõidukil kilomeetrikõrgustes Sudeedi mägedes mootor ülekoormusest suitsema läks, ei kutsunud keegi remondi-lukkseppi, teetropi lükkas eest järgmine tank. Johannes soovis teada, mis sünnib. "Kuulame venekeelset Ameerika Häält," tegi ta sanitaarauto esiistmel Tšehhoslovakkia loodust imetlevale ohvitserile ettepaneku. "Jutud jätta!" keelas ohvitser raadionupu näppimise. Siiski tuli küsimusele kõnekas vastus: auto tuuleklaasi pihta lendas rebu pritsides rammus kanamuna… Tagavarapolgu nr 61412 kolonn ei olnud teretulnud. Ees sõitnud soomusautolt põrkus tagasi munakivi, õhus lendasid kaikad… Kõige hullem oli Kolínis, naised ja lapsed seisid tankide ette… Õnneks ei sõitnud juhttank siiski plakateid "Minge Moskvasse tagasi!" hoidvate inimeste sekka, vaid pööras kõrvale, kõnniteele ja pressis end siis raginal läbi kahekordse maja, rajades kolonnile uue tee… — Vt Juhani Püttsep, Toomas Sildam "Johannes sõitis Tšehhis läbi 2-kordse maja" (Pm 26. I 2001)*** Mõnedel andmetel ulatusid N Armee inimkaotused augustiinvasioonis täpselt 96 meheni, aga mitmesuguste õnnetuste ohvritena surid need enamasti sõjaväe-manöövrite loomuliku kaona — vt Boriss Sokolovi rmt: Leonid Brežnev ja tema “kuldne ajajärk” (Tln, 2011, lk 134); rahuliku elanikkonna ohvrite kohta vt ka "Oběti srpna zaluji" Občanský deník, 24. VII 1990; Stéphane Courtois' jt rmt: Kommunismi must raamat (Tln, 2000, lk 436-437)
** Siin tsit Kristjan Lutsu rmt: Eesti ja Külm sõda (Tln, 2007, lk 208-209)
