“VIKERKAJAS” 25. VEEBRUARIL 1988
“Näe, Tammsaare nutab!”öeldi eile kella poole kaheksa paiku minu kõrval rahva seas. Tõepoolest, klassiku pronkskuju peal helkisid jäised pisarapurikad. Anton H Tammsaare jaoks oli iga inimhing ammendamatu maailm oma rikkuses, vastuolulisuses ja kordumatuses. Praegu meie ühiskonnas [seda] tervikuna vaadeldes päev päevalt süvenevad muudatused on olnud ja on ka edaspidi suunatud selle rikkuse avamisse, mis on meie inimestes. Kuid
me oleme ühtlasi vastuolulised, nii nagu on seda sotsialistliku ühiskonna areng.Ülemäära keskusesse koondatud käsujuhtimine, tühjad kohad kaupluselettidel, eelmistel aastakümnetel tehtud tõsiste vigade avalikustamine ja analüüs, nagu palju muud, leiab igas konkreetses inimeses oma peegelduse.
Praegusel murrangulisel ajal on neis kajastustes palju dramatismi. Nii mõnigi ei ole suutnud endale selgitada, mida peaks tegema praeguste probleemide lahendamiseks, kuidas töötada nii, et tehtust oleks rõõmu endale ja nähtavat tulu oma rahvale. Taas ja taas analüüsime me minevikku, otsime sealt selgitusi olevikule, kuigi praegused mured ilmselt ei saa sealt leevendust. Inimhinge vastuolulisus ja kordumatus tähendab meie ühiskonnas kõige erinevamate seisukohtade olemasolu. Aja murrangulisus, uuenduste raske kulg, on siin paljutki teravdanud. On neidki, kel pind jalge alt kadunud, kes haaravad kinni enda arvates päästvast hoovast, nägemata et tegemist on vaid murdunud õlekõrrega. Muud ei taheta näha ega mõelda, sest see on keeruline, ebaselge, ebamugav või isiklikku heaolu ohustav.
Tallinn nägi eile kahte rahvakogunemist.
Võiduväljakule mindi päeval kell kolm avaldama vastuseisu grupi USA senaatorite püüetele kirjutada Nõukogude Eestile ette, kuidas oma asja ajada.Mõnigi kohalolija küsis endalt koos Enn Põldroosiga, kas meil oli vaja kokku tulla. Tõepoolest, meile siin oli räägitu selge. Mõnikord on vaja end näidata ka neile seal, näidata oma kohalolekut.
See on meie võimalus teha suurt poliitikat.Sest on selge: Ühendriikide senaatorite grupp peab silmas suurriikide poliitikas alanud suhete soojenemise nurjamist. Valimisvõitluse hoogustumise perioodil tahetakse kammitseda neid, kes on valmis sammuma edasi kokkulepete teel. Kui otserünnakud on lootusetud, püütakse lüüa kõrvalt, mängides aastakümnetega loodud ettekujutustel. Eilses Vaba Euroopa [õieti: RFE 1988. aasta 23. veebruari] eestikeelses saates valas emigratsiooniaktivist [Mari-Ann] Rikken sappi Valge Maja peale, kes olevat baltlaste asjas – tsiteerin – kõrvulukustavalt vait.
Õhtul kella seitsmest kogunes rahvahulk Tammsaare monumendi juurde. Tol kõige elavamal liiklemisajal polnud seisatajatest puudust. Õhtulehe kaudu oli teada, et linnavõimud olid ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse alusel keeldunud lubamast koosolekuid kodanliku EV LXX aastapäeva puhul.
Mati Talviku hoitud mikrofoni kaudu kutsuti inimesi, kellel huvi vaielda, seisukohti avaldada või kuulata ajaloo ning tänapäeva asjus, lähedalasuvatesse saalidesse. Seal ootas kõiki võimalus oma seisukoht mikrofoni kaudu välja öelda. Tartus varem toimunud diskussioonid, samuti esmaspäeval Tallinnas toimunud ajalookonverents kinnitasid, et see on tõesti nii. Paljud kasutasid pakutud võimalust ja vähemalt Estonia kontserdisaalis viibinud kolleegid viitavad diskussiooni asjalikkusele.
Paraku oli Tammsaare juures ka palju neid, kellel mikrofoni juurde minemine oleks olnud mõttetu oma argumenteeritud seisukoha puudumise tõttu.
Murdunud õlekõrrest ei saanud vaielda.Seda võib vaid kuulutada valjul häälel üksi hämaruses või ühte sulades grupis rahva hulgas. Seal ei ole vaja ei teistele ega endale midagi sisuliselt selgeks rääkida. Olin tunnistajaks mitmele vaidlusele Eestimaa ajaloo ja tuleviku üle. Nägin uudishimulikuna kõike-näha-püüdjaid. Silmasin murelikke nägusid: mis küll ometi toimub? Kuulsin purjus räuskamist. Kõike ei ole võimalik kirjeldada, veelgi enam, paari sõnaga kokku võtta. MRP AEG ei esitanud Mati Kiirendi suu läbi taas midagi muud kui tühje sõnu eestlaste meeleavaldamise õigusest. Ei kasutatud võimalust, mis pakuti saalides. See ei üllata. Nii Tartus aset leidnud kui esmaspäevane ajalookonverents Tallinnas näitasid, et selle rühmituse liikmed tahavad olla süüdistavate repliikide esitajad–ärritajad.
Paaritunnise seismise järel sammus osa kogunenuist raeplatsile, sealt väike grupp, peamiselt noorukeid, veel Hirveparki. Sinnajõudnuil polnud vist enam muud soovi, kui näha, mida teeb miilits. Mundrimehed ilmutasid vaoshoitust. Need aga, kes arvasid, et ringikäimise ja mingite – “VABADUST!” – hüüetega saab kaasa aidata Eesti probleemide lahendamisele, jätsid kuulamata nende murest kantud sõna, kellel on midagi teistele öelda, kellel on mõtteid meie ellu rakendamiseks. Tammsaare juures nõuti mikrofoni ja ometi need mikrofonid ootasid inimesi lähedastes saalides. Anton H Tammsaare sekkus oma kaaluka sõnaga korduvalt inimeste ellu. Paljud ei tahtnud eile ei kuulata ega öelda kaalukat sõna – kahju!
Autor ja esitaja Raul Mälk
2 kommentaari:
Autorist: Mälk osales juba koolilapsena TRÜ rahvusvaheliste suhete ringis ja olla juba siis huviga kuulanud välismaa ringhäälingut ja näidanud üles informeeritust. Toona täiesti ebaavalik-mitteõiguslikku Eesti Raadiosse oli tal hiljemalt 1976 vabapääs tagatud, k. a salajasse seiretoimetusse, millest enamus raadiorahvast siis ei teadnudki, Eesti Raadio süütuist kuulajaist rääkimata. Seal aitas ta EKP KK ja ühe kuriametkonna jaoks üles kirjutada eestikeelse Ameerika Hääle tekste. (Aastal 1988 eelistas Raadio Vaba Euroopat). Ametlikult tuli raadiosse poolteist aastat hiljem ja täitis seal asepeatoimetaja ja peatoimetaja kohta. Kuulus aastast 1980 ka komparteisse. Hariduselt majandusküberneetik ja seega humanitaaridest kolleegide seas unikaalne. Välisinfotoimetuses oldi Peeter Sookruusi ajal (ja koos nimetatuga) 2,5 päeva järjest valvetoimetajad, seejärel oli ette nähtud 3,5 päeva puhkust. Kuid Mälk olnud juba teisel puhkepäeval tööl tagasi, et teada saada, mis maailmas juhtub. Mälgiga juhtuski ühes “Maailm täna” hommikusaates too koomiline köhanupu asemel korduva gonginupule vajutamise lugu. Hiljem saab Raul Mälgist Rüütli kantselei ülema asetäitja ning välisministeeriumis ministri nõunik, kantseleiülem, asekantsler, EV Londoni-suursaadik , välisminister, taas suursaadik ja viimati poliitika planeerimise osakonna peadirektor. Suursaadik Mälk oli võtmeametnik Eesti ja Venemaa piirikõnelusil 1994-2005 ja seega Tartu rahu üks peamisi mahaparseldajaid.
Raul Mälgu propagandistliku paatose valelikkus saab rasvase joone alla Jüri Liimi meenutustega. Viimase Kultuur&Elu üllitet mälestuskild “Miks Tammsaare nuttis?” lisab pildile 1988. aasta 24. II õhtusest Tallinnast terve rea detaile (vt K&E, 2008, nr 1, lk 46-47). Siin on neist (minu arust) olulisim:
See oli juhtumisi Jüri Liim, kes jääpurikale klassiku pronkspõsel juuresolijate tähelepanu suunas ja tähendas sel puhul:
“Tammsaare nutab taga meie vabadust.”
Juuresviibind Mälk aga varastas Liimi tähelepaneku, pani selle pihta kogu täiega, aga meisterdas sellest siiski oma aususe määraga sobiva, enda hingemaailma ja oma peremeeste heaolu igati rahuldava pooltõese taiese...
Nii siis sündiski sovetiajal too võimutsev näivtõelus - tänapäeval nii vaevaliselt mõistetav superreaalsus.
Postita kommentaar