reede, 8. juuni 2012

Peavoolulühis & panditud ajakirjandus

Eesti Rahvusringhäälingu uudiste-osakond paisub, hääled ja näod vahetuvad, aga miski on ikka muutumatu. Kas sm Rannamäe on Eesti TV uudiste juurest lahkudes sinna midagi maha unustanud?
---------------------------------------------------


ERR-i PUNAPUUSLIK. Ei siin pea Isekiri silmas kolm aastakümmet vastu pidanud aktuaal-valede-maratoonarit, viimaks palukese peale läinud Aarne Rannamäed, vaid ETV ja ER-i käilakuju Panti ja tolle kultust.

Jõhkralt irooniline Aarne Rannamäe (10. V 1958 Trt — Tln 10. IX 2016) on muidugi telesaurus, kes virvendas «Aktuaalses kaameras» tervenisti 31 aastat, nii et kohati tekkis mulje, et seda saadet seks elus just hoitaksegi, et temataoline punaporpagandist ei peaks tehtu üle avaõiguslikult punastama. Rannamäe karjäär startis Eesti TV-s 1981 välisuudiste toimetajana + jätkus samas majas aastast 1983 propagandasaadete peatoimetaja asetäitjana + aastast 1988 välisuudiste toimetaja—kommentaatorina + 2001 ikka samas uudisteprogrammi vanemtoimetaja—saatejuhi ja sh AK ankruna. Aastal 2008 on saanud ka Pandi nim ajakirjandus-preemia, mis temale ju igati sobis.



Nüüd, 1. VI 2012 uudistetoimetusest lahkudes on Rannamäe sinna midagi siiski maha jätnud. Ja see miski on propagandataak AK nimetuse all — mis Ida Külmas sõjas mäletatavasti peale Kalašnikovi automaadi tähistas ka üht peagu sama kurikuulsat, ent  v a i m s e t  relva — telesaadet Aktuelle Kamera (1952-1990) DDR-is ning mis seda aastast 1956 praeguseni tähistab E(NS)V-s. Rannamäe pole niisiis viimane arhaikum ning mitte nii kopitanud sovetliku superreaalsuse jäänuk, nagu see va Pandi-kultus ERR-is, mida upitades on mõni ajakirjanik valmis ennast kas või märjaks kirjutama tänagi. Kuulge kõik vastselt loodud Pandi Valdo oodi!
Suurkuju… majakas, kelle sarnast iial tekkida ei saa… säravalt tark mees… erudeeritud… ürgandekas… mehelikult ilus… lihaseline… meeldis nii naistele kui meestele… oli igal suvel pruun nagu tammepuu… jumalast antud jutustaja-anne… rääkis nii, et kõik lämbusid… ei ajanud pöördesse mitte ainult austajaid ja julgeoleku töötajaid, vaid ka oma naabreid… tegi tollel ajal õiget asja… oleks olnud siis värvitelevisioon, saanuks tema esimesest raadiopäevast eriti rohelise saate: ülikond roheline, ise roheline ja nägu kah roheline, kui esmakordselt elus mikrofoni nägi…
Kairit Tsäro, Nädal, 2012 nr 23, lk 6-9.
Kogu see jutt on sama rumal nagu AK mullune juubelikommentaar, justkui Eesti TV olla 1955 sündinud tänu Ameerika televisioonibuumile. Ka Nädala toimetaja värvipaletis puudub üks põhivärv — punane, ehkki samas on illustratsiooniks toodud telemaja punanurga tarvikud, k.a Pandi-fanaatiku kiri, mis näha allpool. Kes see enam imestada jaksab, mida kõike Eesti praegune teabelevi ühest sovetiaja taganutjate iidolist jõuab kokku luuletada? Meedia peavoolu on tabanud korralik lühis.

Televaataja Mare Tartust
paneks Pandi eest panti
pool Tallinna vanalinna
Kahju ka Vahur Kersna (*4. IV 1962 Võru) pärast, kes ruunati Pandi-nimeliseks ajakirjanikuks viimati. Kuigi Kersna tänas viisakalt, et talle preemiat ei antud postuumselt — Kersnale ikka tervist! — on ta lõpuks sattunud selle sama ühiskondliku nähtuse ohvriks, mida politoloog Paul A Goble on nimetanud "keskealiste kättemaksuks"… See on homines sovetici arveteõiendus oma järelpõlvega. Ju kulub see auhinnasumma 5200€ talle ja ta perele marjaks, ent kaasneva auga väärimist tuleb võtta kui punaporiga määrimist. Isekirja seisukoht Valdo Pandi e agent Uuno nimelise ajakirjandus-auhinna asjus ilmus 2a eest. 

Kuis Pandi-auhinnalisi valitakse

Mida ütles Paul A Goble:
Kes mäletavad aastat 1991, mäletavad ka, et Baltimaades sammusid revolutsioonide esirivis kõige vanemad ja kõige nooremad inimesed: need, kes veel mäletasid oma riiki enne seda, kui N Liit sisse marssis, ja need, kes olid jõudnud täisikka sovetisüsteemi allakäigu ajal ja sestap olid sest vähim puudutet. Mistap 1990-ndi algul valitses olukord, kus Eestis oli ühel ja samal ajal Euroopa vanim president ja noorim peaminister. Vahepealseil aastail on asjad muutunud. Vanim põlvkond on nüüdseks lahkunud kas eluratta viimase pöörakuga või siis soovist minna väljateenitud puhkusele. Noorim põlvkond, olles omandanud kogemusi poliitikas ja tõusnud sageli kõrgesse ametisse palju varem, kui see võinuks juhtuda tavaoludes, on poliitikast lahkunud äriilma, mis tõotab palju enamat. Niisiis annavad poliitikas praegu tooni keskealised e täpselt see rühm inimesi, keda sovetlik okupatsioon on enim puudutanud ja kes sageli on enim Nõukogude väärtustest läbi imbunud.

Kommentaare ei ole: