VGKO, RIP!

V G K O  fännide keskel Tartus 
©Sille Annuk, 2011 

Pariisis suri väärikas eesti filmimees ja publitsist V G K O 



14. XII 1931 — 27. I 2015




TEMA sünd Tallinnas Jaan Orgusaare peres leidis aset 83 aasta ja 1½ kuu eest. Hiljem Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskvas Kinematograafia Üleliidulises Riiklikus Instituudis VGIK filmiteadust ja -lavastamist õppinud, naasis ta Eestisse ning aastast 1965 lavastas Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiois filme ning 1970-ndil oli ka nädalalehe Sirp ja Vasar filmikriitika toimetaja.

Tema suurtöö 4-tunnine mängufilm “Lindpriid” pandi pärast Tallinna ( 1. IX 1971 ) ja Moskva ( 10. IX ) esilinastusi 1971. aastal "riiulile" ( loe: keelustati ) , mis ajendas teda mais 1976 Prantsusmaal poliitilist varjupaika paluma.

Nii kõlas ühel maikuu pühapäevaõhtul Ameerika Hääles uudis:

Pariisist teatatakse, et politsei uurib N Liidu filmirežissööri Karasjovi salapärast kadumist oma hotellitoast kaks päeva tagasi [ 21. V 1976 ]. Umbes 30-aastane Karasjov oli üks mitmest N Liidu vaatlejast Cannes'is toimunud rahvusvahelistel filmipidustustel. Moskva otsustas sinna oma ametlikku delegatsiooni mitte saata, kuna filmipidustuste korraldajad keeldusid aktsepteerimast kaht Nõukogude filmi väidetavate kunstiliste puudujääkide tõttu.

Peale varjupaigaõiguse sai VGKO Pariisis oma nime uue, frankofoonse transkriptsiooni Karassev, mille kõrvale asetus sünnijärgne Georg Orgusaar. Ja loomulikult asus ta viivitamata N Liidult oma naise ja lapse väljasõitu taotlema. Juba juunis 1976 läkitas VGKO Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Artur Vaderile kirja abikaasa ja poja riigist väljalubamiseks. Vastuseks võttis N Liidu Ülemnõukogu Presiidium detsembris 1976 temalt ära N Liidu kodakondsuse. Ta oli tegelikult EV kodanik ja kasutas edaspidi nn Jaaksoni-passi.

VÕITLUSSE oma perekonna taasühendamiseks suutis ta kaasata üldsust prantsuse loomerahvast tipp-poliitikuini: Raymond Aronist Jacques Chiracini ning Eugene Ionescost François Mitterrand’ini…

Vabadusraadio päevauudis veebruarist 1980:

PARIIS. Prantsuse teatritegelaste grupp püüdis eile [ 15. II 1980 ] siseneda N [ Liidu ] saatkonda, et taotleda eesti näitlejale Ene Rämmeldile ja tema pojale väljasõidu-õigust N Liidust. Nõukogude esindajad keeldusid kohtumisest, väites et väljasõidu-viisade andmine on N Liidu siseasi. Ene Rämmeld sai tuntuks osatäitmisega filmis “Libahunt”. Ta on abielus endise Eesti filmimehe Vladimir Karasjoviga, kes on viimane neli aastat elanud Prantsusmaal.

 Videomeenutus Ene Rämmeldist ja Vovkast aastal 1969

Pärast oma lähedaste sovetlikust — ja eeskätt EKP KK — pantvangistusest päästmist ja nende saabumist Pariisi aasta 1981 algul jätkas VGKO professionaalset tegevust publitsistina, peamiselt kaastööga Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio ( RFE—RL ) eesti ja vene saateile Pariisi büroo juures.

Ta korraldas Pariisis Eestit tutvustavaid üritusi, mh 1978 Pompidou-nimelises kultuurikeskuses A H Tammsaare näituse ja 1992 Pariisi Soome Instituudis näituse “12 000 aastat: Eesti maa, rahvas, tema saatus ja kultuur”. Ta valiti 1990 Eesti Kongressi saadikuks ning esindas kahel järgneval aastal Eesti Komiteed Prantsusmaal. Aastast 1991 oli ka EV õiguste kaitse komitee/ Association France-Estonie – Pont de la Démocratie  asutaja ning kaaspresident. Eestis oli ta viimati 2011. aasta suvel luuletajast poja Tarahi saatel. Muu seas kohtus VGKO sel külaskäigul saalitäie fännidega Tartus ja president T H Ilvesega Kadriorus.

MÕTISKLUSED JA TÄHELEPANEKUD. Isiksusena on VGKO väljapaistev mees selle sõna tõsises mõttes. Ta oli, on ja jääb absoluudiks, mille vastu või kõrvale täna oleks võimatu midagi—kedagi seada. Ümbritsevate olude kiuste vaba ja sõltumatu ning sestap õnneliku inimesena teadis VGKO, mida teeb, ning alati just seda ja nii ka tegi, kuis ise tahtis. Mistap oligi õigem tema valik totaalse riigi Siberi-hinguse asemel vaimselt tuulise ja vaba Pariisi kasuks.

Siinkirjutaja hinnangul saavutas VGKO andeväljendus apogee raadios. Ta oli publitsist ju selle sõna parimas —  A J A kirjaniku tähenduses ning kindlasti mitte laiahõlmse pealispindsuse mõttes. Vaevalt varjutaks ta loomuldast pühendumust eluloo seegi tõik, et VGKO seos ringhäälinguga vältas kaks korda kauem kui vahekord kinematograafiaga. Teisalt usun, et raadios esinedes — olgu või korra iga nädal — aga paarisaja-tuhandese kuulajaskonna ees! — leidis ta ka tänulikku kuulajaskonda küllalt.

Tema tegevusväli laienes ringhäälingusse 30. III 1981 ja nimelt nekroloogiga Nõukogude vangistuses hukkunud vabadusvõitlejale Jüri Kukele. Katkematult jätkus see töö 1980-kümnendil RL-i ja RFE originaalses rubriigis “Mõtisklusi ja tähelepanekuid”. Just selle alapealkirjaga tähistas ta oma raadiovesteid, et seal asjatundlikult harutada sovetliku ajalookirjutuse võltsingute puntraid, Kremli poliitika taustal vaagida Eesti kommunistide hävitustööd omariikluse kallal, jätmata tähelepanuta akutaalseid arenguid ühiskonna poliitika- ja kultuurielu vallas. Tema panust ringhäälingus tähistasid auditooriumi elav tunnetus-, süüvimisvõime ja põhjalikkus.

KÜLVAS SEEMET VILJAKASSE PINDA… Oma kommentaarides oli VGKO alati vaba, nii et aastal 1983 isegi Vabadusraadio eesti toimetus ta raadioveste puhul märkis, et esitatu ei kajasta tingimata toimetuse seisukohta. See puudutas sarja “Kas meil on aega oodata XXI sajandit?”, kus VGKO esitas eestlaste kui rahva kaduviku teelt päästma mõeldud idee, et…

Eestlastel tuleb endil tegutseda. Kuid mitte üksikisikutena, vaid kogu rahvana.

Ta pakkus samas välja ka tegutsemisvormi ja -meetodi:

… luua Eesti rahva asemikekogu, mille aluseks oli võetud eesti pere.

See teostuski sisuliselt, ehkki pisut erineval moel seitse aastat hiljem… Eesti Kongressina.

* * *

KOLLEEG JÜRI ESTAM VGKO-st:

Küllap raadiokuulajad mäletavad teda ka läbi ragiseva eetri. Minul "tuli" Vovkat enamasti kuulata läbi kõrvaklappide, kui temalt olid saabunud uued helisalvestused Pariisist. Hääl oli tal väga "raadiofoonilise" kõlavärviga ja küllap on mingi osa sellest kodeeritud praeguseks minu ja meie kuulajate närvikavva.

Maailm tõmbub vastikult koomale. Ei tea, mis sai kunagiste kangekaelsete, tahtejõuliste, jonnakate, teotahteliste meeste DNA-st, aga ei tundu, et seda keegi kuigi palju klooniks tänapäeval. Ja ega vanaaegse Eesti naistelgi suurt viga olnud…

Vt Jüri Estami järelehüüdu ja meenutusi VGKO-st Eesti Päevalehes (Tln) ja tema ingliskeelses blogis!

* * *

RAAMATUNA ILMUNUD RAADIOPUBLITSISTIKA:
Molotov ja meie ( Stk, 1988, 158lk; ajaloovestete sari RFE—RL-i eetris 1984–1985 )
Molotov, Vorošilov ja meie ( Stk, 1988, 148lk; RFE—RL 1985 )
Molotov, Vorošilov, Soome epopöa ja meie ( Stk, 1989, 168lk; RFE—RL 1985–1986 )
Ždanov ja meie ( Stk/Tln, 1990, 157lk; RFE—RL 1988–1989 )

Loetletud raamatute autor on antud nimekujuga Vladimir-Georg Karassev-Orgussaar

* * *

VGKO TÄHTSAMAD FILMID:
Eelkäija ( Tallinnfilm, 1967, stsenarist ja režisöör )
Pööripäev ( Tallinnfilm 1968 )
Uus aeg ( Tallinnfilm 1969 )
Lindpriid ( ETF-i 4-osaline mängufilm, valmimisaeg 1969-1971 )

Kuni 1989 laiemale publikule näitamiseks keelustatud “Lindpriide” vangistuse põhjustas mõnedel andmetel kuulujutt ühest kirjutisest Ameerikas, mis olevat paljastanud filmi tegeliku tähenduse. Teistel andmetel ei vastanud film tsenseerijate meelest revolutsiooni õigele vaimule, mistõttu sunniti VGKO-d oma filmi üle toimetama—lõikama ja sedagi ainult seks, et näitlejad jt asjaosalised töötasu kätte saaks… Tulemuseks oli paroodiline mängufilm “Rasked aastad” (1973), mille kohta VGKO on siinkrijutajale märkinud:

“Raskete aastate” väärtus ei ole mitte tema kunstis, vaid okupandi kultuurpoliitika seisukohalt. See oli film, mis oli tehtud “Lindpriide” koopia päästmiseks.

* * *

VAATA LISAKS eesti suurmehele pühendatud juubelikirjutist Rein Vanja sulest: VGKO 80!

* * *

VGKO maeti 16. veebruaril Père Lachaise'i kalmistule.

* * *