Eesti Moskva menüüs

Ühendriikide Luure Keskameti (CIA) direktori Moskva-visiit oli tavatu, mitte “pooleldi rutiinne", nagu väitis DJT, ja puudutas otseselt Eestit

Selliste ametiisike Moskva-lende on olnud vähe, ning viimatine toimus iseäranis pingelises olukorras — Venemaa kestlik sõda Ukraina vastu ei näita vaibumise märke — värdsõjalik pinevus NATO Euroopa-liitlaste ja VF-i vahel — ja kõige krooniks USA–VF-i puhver-vastasseis, mida tulebki lahendada perifeersel tasandil just sarnaste kontaktide käigus, nagu seda oli CIA-juhi üleeilne lend Riia kaudu Moskvasse ja tagasi.

John Lee Ratcliffe’i 2026. a visiit oli tõesti üsna lühike, kõige salastatuse kiuste aga liigagi nähtav ja ka logistiliselt demonstratiivne, eriti kõrvutades seda William Burnsi 2021. a pikema visiidiga, millel oli senise teadmuse pinnal ilmselt suurem poliitiline kaal.

See üleeilne oli niisiis tavatu — lekkinud taustateabe järgi Eestile ülimalt oluline julgeolekupoliitiline sündmus, mille eesmärk oli tõenäoselt hoiatada sõjaliste sammude eest NATO riikide vastu, ja vahest survestamaks VF-i ka Iraani toetusest loobumise suunas.

Donald J Trumpi (DJT) tagantjärele-kirjeldus oma välisluure juhi üleeilse Moskva-lennu kohta — «vägagi pool-rutiinse laadiga» (very sort of semi-routine) — on visiiti puutuvate tõikade valguses siiski kõike muud kui õiglane hinnang. Rutiinist teeb selle visiidi priiks nii ajalooline kui ka päevakajaline kontekst. Esiteks on CIA-direktorite Moskva-visiidid olnud Luure Keskameti asutamisest AD 1947 saati äärmiselt haruldased — avalikult on teada kaheksa kümnendi peale kõigest seitse juhtu. Teiseks on haripunktis praegu ka üleilmsed pinged ⒜ Venemaa Ukraina vastases sõjas (DJT emissaride) rahusobitusürituste luhtumise ning ⒝ kurnamissõjaks muutunud RU⚔️UKR-konflikti rindejoone praktilise seiskumise tõttu veel sügisel 2023.

》ISEKIRI : RU⚔UKR-KRONOLOOGIA《

Eelmiseks Moskva-kontaktiks oli CIA-d JRB all juhtinud William Burnsi kaks ööpäeva kestnud külaskäik sügisel 2021. Ratcliffe aga oma 2026. a 25. augusti visiidiga on esimene CIA direktor DJT käesoleval ametiajal. Peamised eritunnused, mis osutavad selle viimatise külaskäigu tavatusele on eeskätt see, et…

• reis Riiast Moskvasse ja tagasi sooritati ilmatusuurel transpordilennukil — USA lennuväe C-17-l, mis pidi välistama külaskäigu tähelepandamatuse ja rõhutama selle (militaarset) kaalukust;

• see oli lühike ühepäeva-visiit (umbes 8½ h-se peatumisega Vnukovo lennuväljal), ehkki USA taotles Ukrainalt selle visiidi tarvis "droonirahu" kaheks ööpäevaks; miska kontakti(de) täismaht jäi tõenäoselt saavutamata;

• visiit leidis aset mitme vastastikkuse hõivega USA–VF-i militaarkonflikti (Ukraina, Iraan) ja NATO Euroopa-maade vastase värdsõja kõrgepinge õhustikus ja oludes.

Ajakirjanduse (WSJ ja Politico) värskemad teated viitavad visiidi sisuks olnud hoiatusele VF-i militaarselt (kas või paramilitaarselt) eskaleerivate tegude eest NATO-maade (nt Balti riikide) vastu ning survet Iraani-toetuse vähendamiseks Moskva poolt, mis lammutavad visiidi iseloomustuse kas või pool-rutiinsena. Arvestades aga CIA direktorite Moskva-visiitide ajaloolist haruldust, sõjaaja-konteksti, logistikat jm seda Moskvasse-lendu ümbritsevat olustikku, osutub see DJT kirjeldus sündmuse külaskäigu tavapärasusest kummastavaks.


SENINE SEITSE. Vähemalt 7 avalikult teada (v.a salareisid) CIA-juhi külastust Moskvasse ametisolevate direktorite (või Directors of Central Intelligence) poolt on kõik leidnud aset pärast (klassikalist) Külma sõda.

1. Robert Gates (oktoober 1992): esimene ametireis CIA-direktori poolt; kohtus VF-i riigipea Boris Jeltsini ja luureametnikega, et arutada koostööd küsimustes, nagu kuritegevus, terrorism ja tuumarelvastuse levik.
2. R James Woolsey (oktoober 1993): järelkülastus Robert Gatesi reisi tulemuste järelmina.
3. George Tenet (august 2000): Kurski allveelaeva intsidendi järel, keskendudes kontaktidele VF-i salateenistustega.
4. John Brennan (märts 2016): salareis arutatamaks peamiselt Süüria (relvarahu ja diktaator Assadi) küsimusi salateenistusiga.
5. Mike Pompeo (mai 2017): salakohtumised VF-i salaluure-kolleegidega.
6. William Burns (november 2021): kõrge taseme visiit RU-vägede koondamise ajal Ukraina lähedal, kohtus kõrgete VF-i tippametnike (mh Julgeolekunõukogu sekretäri Nikolai Patruševiga) ja vestles WP endaga
7. John Ratcliffe (august 2026): hiljutine etteteatamata reis kohtuma VF-i salaluure-ametnikega.

Need on avalikku käibesse jõudnud juhud, varasemaid Külma sõja aega jäävaid CIA tippametnike visiite kas pole olnud üldse või ei ole neid avalikkuse ette veel toodud (igatahes Gatesi peetakse seni esimeseks CIA-juhiks, kes on ametis olles Moskvat väisanud) Muid salajasi või teavituseta reise ei saa kaugeltki välistada, kuna luureametnike ametlik reiski sageli jääb avalikustamata.


GEOPOLIITILINE AEGRUUM. Tinglikult ülalolevat nimistut täielikuks pidades nentigem Külma sõja järgsete Moskva-külastuste tiheduse varieerumist. Nende ajadünaamika on järgmine:

• esimene laine: 1992–1993 (2 visiiti järjest)
• järgmine paus 7 aastat, kuni 2000;
• järgmine paus 16 aastat, kuni 2016;
• järgmine paus 1 aasta kuni 2017;
• järgmine paus 4 aastat, kuni 2021; ja
• viimatine paus 5 aastat, kuni 2026.

Väärib tähelepanu, et salaluurejuhtide kontaktid on teostunud reeglina Moskvas. See osutab rahvusvahelise lävimise ja võimumängude ruumilisele dünaamikale.

Moskva-külastuste vaheliste pauside pikkus oleks siinse nimistu pühjal läbilõikes viisaastak, mis kattuks täpselt viimatise visiidi eelse pausi pikkusega, kinnitades isegi DJT täis-rutiinse visiidi hinnangut ta praeguse välisluurejuhi Moskvas-käigu kohta, rääkimata pool-rutiinsest. Seega oleks presidendi väidet ainsana kinnitav argument statistiline. Siiski silmas pidades välisluure (-spionaaži) illegaalsust nii õiguse kui ka riikidevahelise vastandumise vaatepunktist, on iga säärase tippkohtumise sisuks pragmaatiline "bandiitlik" territoriaalse ja\või alluvusliku mõju jagamine. Sellise suhtluse avakümnendit Jeltsini-ajastul, so vahetult Külma sõja järel võiks pidada sellegipoolest sõbralikuks, ja kui mitte päris "õhtuina Moskva lähistel", siis selle sõna tinglikumas mõttes küll. Seevastu WP võimuletuleku ja Kurski hukkumise järel siginenud rekordiline paus — üle kolme viisastaku! — kõige tõenäosemalt tühistas eelneva ajastu sõbraliku rutiini. Seda õnnestus taastada alles RU⚔️UKR-sõja ajal. Mistap vähemalt viimane kolm kokkusaamist käsituks kui küsitava sõbralikkusega, pigem "pops peremehega" ja "nugade peal" — see oleks vaid vastanduva jõu (o)positsioonilt aetav "maadejagamine" Moskvas.


MIKS SÕJALENNUK? Tavaliselt on salamissiooniks sobinud ka eralennuk, seekord valiti aga militaarne C-17A Globemaster III koos moodsa ROCC-mooduliga pardal. Suur kandevõime, mitmekihiline raketikaitse ja turvalised sidesüsteemid (mobiilne SCIF salasuhtluseks kus tahes õhuruumis) jms varustus võimaldab sõjalise kõrgriskiga missiooni. Pardal asuv ROCC teisendab lennuki õhu‐saatkonnaks, kuhu mahub 7 VIP-i ja mis salajase operatiivstaabina neile missiooni ajaks tagab krüptoside-ühenduse kuhu vaja. Et vaid mõne kuu eest evitet süsteem sai äsja VF-i kohal rakendust, näitab USA pühendumust oma saladiplomaatia tõhustamisele.

Ühendriikide lennuväe C-17A Vnukovo-3 lennuvälja kohal pärast 3 päeva varem New-Jersey osariigi McGuire-Dix-Lakehursti baasist startinud mitme etapiga lähetust, mis 25. augustil päädis lennuga Riia—Moskva—Riia liinil.

Washingtoni ja Moskva otsekanalid on Külma sõja kõrghetkest AD 1962 käigus püsinud siiski, kui muud on miskipärast umbes, ning CIA ülemus on taolisel puhul parim saadik, kuna tema reisist ei pea teatama ette — seekord aga sellest C-17A transponderi sisselülitamise kaudu ikkagi teatati. Ja veel. Vaid viis kuud enne JLR-i Moskva-reisi, märtsis 2026 evitas USA lennuvägi uue süsteemi Roll-On-konverentsikapsel — ingl lüh ROCC, miska veolennukist saab turvaline õhustaap, millesse oma Riiast Moskvasse-lennuks Ratcliffe istuski kogunisti ehk katsejänesena.

Lennuki VIP-mahtuvus ja autokolonni pikkus ( YT-video youtube.com/shorts/YJIhlgPqiQo ) Moskvas pakkusid vihjet, et USA delegatsioonis oli seekord vähemalt 11 isikut. Et sel sajandil CIA-juhtide Moskva-visiidid, võrreldes 1990-ndi algusega, hõredamad on, kuulub see niisiis ometi tublide keskmiste sekka – CIA-juhtide RU-visiitide reas ıv кoнт. Kohtumisi oli korralduslikest toiminguist ülejääva kuue tunni sees kaks ja need leidsid aset enne ja pärast nappi kehakinnitust.

KAKS VIIMAST. Burnsi ja Ratcliffe'i Moskvas-käikude võrdluses tuleb eelkõige märkida JRB administratsiooni välisluure juhi Burnsi 2021. a visiidi geopoliitilisi järelmeid. See oligi pikem, 2-päevane kohtumine, mille käigus toimus vestlus ka gebistliku hunta juhi WP-ga. Seevastu tänavune, AD 2026 visiit oli kolm korda lühem, ühe hooga päevavalges toimunud "lend-sisse/lend-välja" reis, mille kohalolu Moskvas vältas alla kaheksa tunni ja mis oli sisustet kohtumisiga ametiisikuiga (SVR-i juhi Sergei Naryškiniga, kellega ta varemgi on kohtunud, FSB juhi Aleksandr Bortnikoviga, kuuldavasti ka FSB 2 allvalitsuse ülemaga)

Kui viie aasta eest, 2. ja 3. novembril 2021 Moskvas seati paika tähtsad suunised edasiseks — VF-i leeva Kiievi-kampaania piirid (sh poliitliidrite elumise tingimus, Krimmi-koridor ja lausung "ei tolligi üle NATO-piiri") — nii sisuliselt WP 2014. a 20. veebruaril Qırımi poolsaare hõivega alanud vallutussõja jätku Ukraina vastu mahitades —— siis 25. augustil AD 2026 ei olnud USA soovitused Moskvas ilmselt enam oodatud, miska kontaktid CIA praeguse juhiga (pildil) taandati madalamale, kuigi diplomaatiliselt adekvaatsele tasemele.

Eesti ohuhinnang

Ühendriikide välisluure usutavasti tahtlik leke Eestit ähvardavast ohust ärritas ühtviisi nii sihtmaa suhtekorraldajaid (ISDS) kui ka salaluuret (EFIS)

Eesti ajakirjanduses esitlet hinnanguil CIA direktori John Lee Ratcliffe’i Moskva-visiidist Eesti turvalisusele selget kasu ega kahju ei tuletu. Käsitelu valdav hinnang sellele ootamatule reisile kujutas USA ja VF-i viimatist tipptaseme salaluure-kontakti pigem neutraalse või piiratud mõjuga sündmusena, mis ei muutvat oluliselt ohupilti ega VF-i käitumismustrit.

Eesti valitsuse jutupunktid:
• visiidil pole otsustavat tähendust;
• Eesti ohuhinnang pole muutunud;
• Ühendriikide ametnikud on RU⚔️UKR vältel VF-i regulaarselt väisanud, mistap pole eriline seegi reis.

Välisminister Margus Tsahkna lisas, et visiit aitas edastada Moskvale NATO ühtsuse ja otsusekindluse sõnumit. Viimaks nägemata midagi, mis Eesti turvalisust mõjutaks, moka otsast ohtu ja valvsuse vajadust nii või teisiti tunnistati.

Eesti ekspertide asjalikumaid hinnanguid:
• Kristi Raik (kaitseuuringukeskuse ISDS dir) rõhutas, et erinevalt aastast 2021 [kui Ukraina sõda ju käis] puuduvad praegu andmed VF-i sõjalisest kippumisest Eesti, Läti ja\või Leedu (3B) kallale; paralleele tõmmata ei tohtivat, sest JLR-i reis väidetavalt uut järsku ohtu ei tähista.
• Marko Mihkelson (parlamendi väliskomisjoni em) oli samuti visiidi mõju osas skeptiline – “oleks tõsine viga eeldada, et VF-i juhtkond muudab oma strateegilisi eesmärke (Ukrainas, Euroopas või Iraanis) pelgalt CIA direktori sõnumite tõttu”.
• Toomas H Ilves (ekspresident THI) seadis kahtluse alla hoiatuse 3B ründamise eest JLR-i reisi peasihina. Tema hinnangul oli USA mureks eeskätt Iraan.
• Meelis Oidsalu (jvm) rõhutas(id) Eesti ja Läti ametlike ohuhinnangute stabiilsust. Oidsalu möönis küll, et väidetav hoiatus 3B-le võib tuleneda ka lääneriikide muutunud hinnangust VF-i vastasseisule NATO-ga.
• Iseloomulik pealkiri: Millest USA luurejuht Moskvas rääkis? — Eesti julgeoleku‐poliitikud: «Ukrainast.» (PM 28. Ⅷ 2026)

NB! Küsimärk pealkirja lõpus tühistab uudise | CIA hoiatus❓️ (ÕL 28. Ⅷ 2026) Mürginoolena läbistas nii meediamogul HHL-i Delfi.EE kui ka riigieelarvelise ERR.EE kajastused (teabelväände) suunis ta(s)andada Ø-ni CIA-juhi reisi tähtsus

KAS TULIPUNKTIS OLI EESTI? Siinsed ametnikud ja kommentaatorid on raamistanud JLR-i Moskva-visiiti enam-vähem UKR-temaatiliseks ning alahinnanud Eesti välise turvalisuse võimalike konstellatsioonide mis tahes muutust.

Sõnavõtte üldistades anti Eestist kontrpropagandistlik vastulöök USA meediast üleilma levivate "valede" lekkele. Postimehe jmt väljaande kajastused osundasid asjatundjaid ja julgeolekutegelasi, kelle väitel Moskva-kohtumisil käis jutt Ukrainast, samas kui Tsahkna rõhutas, et USA—VF-i kontaktid on olnud sõja vältel korrapärased, mistap polla see ei suurt kui tähtis visiit ega uuda see siis ammugi Eesti ohuhinnangut.

Ekspresident THI oli veel südim, lükates ümber teate, et visiit keskendus just Balti riike (3B) riivavale hoiatusele, samas väitis ta, et USA-le oli pakilisemaks mureks Iraan (VF-i sihtimis- jm abi tõttu) Nii vastandus ta viiteile USA väljaandeis nagu Politico ja CNN, mis CIA-juhi sõnumit kirjeldasid esmajärjekorras just hoiatusena eskalatsiooni eest NATO ja iseäranis Eesti, Leedu ja Läti vastu ning alles teisaselt ka survena Moskva sõjalise ja majandusliku abi kärpimiseks Bagdadile.

Kokkuvõttes puudunud selle reisi selge “kasu” või kahjulik toime Eestile. Pigem leiti, et Eesti turvalisus eelkõige NATO kollektiivkaitsest, liitlaste kohalolust ja püsivast valvsusest, mitte salaluure-juhtide mõnest kokkusaamast sõltub. Ükski Eesti ametnik ega allavoolu-ajakirjanduse esitlet ekspert ei adu halba Eestile seega ei JLR-i reisist VF-i pealinna, võimalikust sõnumist ega tekkinud olukorrast. Nad on pigem püüdnud vaigistada juttu, justkui väline oht Eestile sest tõusnuks. Muretu mentaliteedi pinnalt ei paista neile visiidi võitu ega kahju kummati Ukrainalegi, ehkki sealne sõda ju sellesama seltskonna veendel oligi salaluure‐šeffide Moskva-kohtingute juhtmõtteks.


EESTI PROPAGANDAST — see torkab silma ja nüristab kõrva "Eesti välispoliitika võimatu spagaadi" (Kristi Raigi sõnad) samaaegse üritusega kogu Läänemere-piirkonda ähvardava USA sõjaväe-üksuste eemaldamise/ kärpe/ rotatsiooni topelt-, kui mitte kolmiklünga kohal, millisest kevad-suvel 2026 on saanud fakt. 

》ISEKIRI:  SOTSIAALNE  PROPAGANDA《
Propagandateooria, mis võitis Külma sõja

Eestis langes USA kohalolu läinudtalviste isikkoosseisu sadade pealt (sh 0-stet tankiüksused) vaid mõnekümne US Army mundri kandjani. Leedust lahkus üle 1000 mehe rotatsiooni lõppedes, kuna järgmise asenduse osas jäid Pentagoni sõnumid ähmaseks. Kahjuks ühtib see kõik USA Euroopa-sillapea likvideerimise laiema muljega, mh Poolasse planeeritud brigaadi tühistamise ja viimaks ka rõhuga Euroopa täielikule omavastutusele maailmajao julgeoleku asjus.

Ses valguses osutuvad Eesti ametliku ohuhinnangu vankumatus ja visiit-ei-ole-otsustava-tähtsusega-väited vaevu veenvaiks. Kui NATO idatiival samal ajal käib USA üksuste hõrendamine, kõlavad rahustavad avaldused selle taustal õõnsalt ja toimivad teabemoonde koordineeritud katseina olgu siis vältimaks paanikat või avalikkusele moraalselt kahjulike oletuste summutamiseks.

Rosin (EFIS) The Telegraphis 30. Ⅷ 2026. — Estonia’s spy chief: ‘Russia is in a very bad place – revolution could come overnight’ (Eesti luurešeff: "Venemaa on plindris — pööre võib tulla iga kell") — Kukkus välja kui kingitus eesti salaluuraja 49. sünnipäevaks.

Kuna JLR-i Moskva-kohtumiste sisu on salajane, ei saa USA anonüümseid lekkeid 3B-le sihit hoiatuste osas lõplikult ümber lükata – need jäävad kõigutamata kuniks keegi kuidagi ei kinnita ametliku vm usaldust vääriva allikana otse vastupidist. Salakohtumise detailide nappus teeb olukorra paraku vaid hägusamaks – AD 2026 augusti lõpunädalal puhkenud teabesõja pro et contra (USA lekked vs Eesti rahustus-kampaania) sõnum ei ole lõpuks ei tõestatav ega kummutatav. See ei tähenda automaatselt, et Eesti ekspertiis oleks paheline kihutustöö või et see rajaneks ümbritseva osas kurdile ja pimedale usule. Mõni ametnik võib ka ausalt arvata, et otsene invasioonioht ei ole tõusnud, isegi kui heidutuse nõrgenemise risk on tõsine. Nad võivad teha oma arust sotsiaalset propagandat. Aga kui reaalsus (vägede vähenemine) lahkneb ametlikust + asjatundjate ühendkoori retoorikast, siis kaotab viimane usaldusväärsuse, osutudes tagajärgede poolest eesti rahvale siiski antisotsiaalseks karuteeneks. 

》ISEKIRI:  VIIMNE  AMEERIKLANE《
100 päeva vaikust US Army Eestist lahkumise puhul

EESTI VIIS OHUTEGURIT

✸ Manduvad…

1️⃣ … võimuladvik, sh

🅰️ + ülbe PM Кrisтen Micнal, kelle valitsuse reitinguks ≤15%

🅱️ + võimukandja — kurnat rahvas, kes ꝎTAB PM-iks juba Кõlvarтi Mišaт — kelle suurima tõenäosusega upitab pukki WP.

2️⃣ … kaitsevägi ja -ministeerium, oma ülerahastet + korruptiise ladvikuga.

✸ Kaitseta jäetud… 

3️⃣ … põhjarand — Soome lahe Eesti rannik +

4️⃣ … Õhuruum, mille ähvarduseks WP-l on iga kell valmis 10 tuhat drooni, sada raketti ja kümnene lennurühm 🆚️ NATO 3B-õhuturbe 7 lennukit.

5️⃣ "Asjatundjad" RU⚔️UKR sõjastuudio jms RU-kaputt-2-nädalaga-ekspertiis + allavoolu-ajakirjandus.

Piinamisest XXI sajandi Läänes

Lääs õpib vigadest... Jälle!
Kümne aasta eest otsustas Iisraeli ülemkohtu esimees Aharon Barak lõpu teha nn mõõduka füüsilise surve avaldamise meetmeile, mis oli tähendanud palestiina vangide piinamist... Praegu võib õhtumaade salateenistuste julmuse käsitlemise viimsest suundumusest järeldada, et vanamoodne piinamine valuvõtetega asendub tasapisi ikka psühholoogilisematega.

Seejuures on USA näites ette tulnud piinamisreegleisse kirjutet eetiliste normide ületamist. Näiteks uputuslaua- (waterboard, -ing) nimelise meetodi kasutamisel: selmet piinatavale plastiku või niiske riidetükiga kaetud näole vett tilgutada, nagu näeb ette eeskiri, on juhtunud, et seda kinnipeetava nina- ja suuõõnsusse suisa valatakse.

Uputuslaua kasutamise keelas USA salaluure keskametkonna (LKA/CIA) tollane juht kindral Michael Hayden oma alluvaile aastal 2006. See olekski ehk meile juba minevik. Ent nüüd on Ühendriikide valitsus lubanud ilmutada 4 seni täiesti salajast memorandumit, mis pärit 4-5 aasta tagusest asjaajamisest USA justiitsministeeriumi ja välisluureameti vahel, mil viimane, tahtmata poolametlikes ega salavanglais toimuva eest üksipäi vastutavaks jääda, hakkas muretsema terrorikahtlusega vangide piinamise seaduslikkuse üle.

Niisiis, oli salamisi volitet võtete hulgas üldsuseni jõudnud dokumentide järgi...

• kinnipeetava aheldamine
• piinamine külmaga
• kaelakuti seina vastu paiskamine,
• näo- ja kõhulaksud,
• kitsas ruumis hoidmine (hirmutades sama ajal samasse poetet putukatega) +...
• sundasendis hoidmine +...
• sunnitud ärkvelolek kuni 11 ööpäeva kestel, ent...
• olulisim uudis puudutab uputuslaua kasutamise ulatust ja sagedust.

Kui 2 aasta eest rääkis üks LKA endine töötaja ABC televõrgule, et augustis 2002 Taimaal paiknenud salavanglas n-ö uputati tuntud alkaidatüüpi Abu Zubaydah'd ja seda tehti vaid korra ja kõigest 35 sekundit, misjärel too lubanud kõik ära rääkida, siis oli see parimal juhul hädavale... (Selle kohta vt Tallinnas ilmuva Eesti Päevalehe 13. XII 2007 eksitavat lugu ... piinamine murrab kangemadki ülekuulatavad)

Sootuks trööstituma tegelikkuse võttis eilne, 20. IV 2009 New York Times kokku pealkirjaga Waterboarding Used 266 Times on 2 Suspects (Uputuslauda kasutati 266 korda 2 kahtlustatu kallal), vrd sama päeva Postimehes osundatuga. Peale eelmainitud Zubaydah' sai erikohtlemise osaliseks 2003. aasta märtsis 183 korda uputuspiinale allutet Halid Šaik Mohammad, kes loeb end 11. IX 2001 terrorirünnaku sepitsejaks.

Uputuslaual piinamine (ehk simuleeritud uputamine, uputus- või veepiinamine) oli USA välisluureametile lubatud järgmistes annustes:

...where authorized, it may be used for 2 "sessions" per day of up to 2 hours. During a session, water may be applied up to 6 times for 10 seconds or longer (but never more than 40 seconds). In a 24-hour period, a detainee may be subjected to up to 12 minutes of water appliaction. (...) Additionally, the waterboard may be used on as many as 5 days during a 30-day approval period.

Osundus blogist Emptywheel (Viies ratas)

Seega toimus 2 kahetunnist sessiooni päeavas, kuni 6 uputamisega kummalgi korral = 12 uputusmenetlust ööpäevas. Lubatud 12-minutise uputuspiina päevalimiidi saavutamiseks (nii et ükski piinakord ei kestaks üle 40 sekundi) olnuks muide tarvis 18 uputusmenetlust. Piirangute matemaatikast võiks seega välja lugeda humaansust. Uputuslaua rakendamise kordade ja ajalise ulatuse range piiritlemine oli vajalik peale selle, et kinnipeetu kehalist kahjustamist ära hoida, ka selle piiri paikapanemiseks, mille ületamisega lõpeb kultuurne, so tsiviliseeritud piinamine.

Uputuslaua-nimelise piinaviisi kirjeldus Luure Keskagentuuri ühes 2005. aasta raportis

Eesti publikule andis veega piinamise tippsaladusest aimu esiteks Tõnis Erilaid 10. XII 2007 SL Õhtulehes pealkirjaga C-I-A p-i-i-n-a-k-a-m-b-r-i-d:

... Kongressi heakskiidul on LKA kasutanud näiteks waterboardingut, kus ülekuulutaval tekib tunne, et ta upub. Inimene seotakse lauale kinni, jalad ülespidi [loe: jalad peast kõrgemal] ja talle pannakse pähe plastkott, millele siis pideva joana vett kallatakse...

Demoraliseerimist võib õppida Läänelt?
Tuleb märkida, et uputuslauavõtet on kasutanud ka Prantsusmaa eriüksuslased (juhtum Kongos aastal 2003), mis näiliselt tagab meetodile lääneliku tausta. Sageli seostatakse uputuspiina ka Hispaania ikvisitsiooniga (kus õigupoolest rakendati realistlikumat uputamist, vee manustamist kurku aetud lehtri või voolikuga). Seevastu on teada selle meetodi otseseos Indo-Hiina ja punakhmeeridega (kus ehk koges seda ka Prantuse Võõrleegion). Moodne uputuspiin on määratud tekitama pigem uppumishirmu kui lämbumispiina, so mitte valuaistingu kaudu, vaid psühholoogiliselt toimiv.

Psüühhilist mõju taotles ka teine salajane survevõte: ahtasse ja pimedasse kambrikesse suletavat kahtlusalust tuli eelnevalt hirmutada teadmisega (mis ei pruukinud vastata tõele), et samas on teatud putukas (nt päevakoera röövik)... Nii muuseas elustatakse inimliiki ürgselt sööbinud hirmurefleksi putukate ees.

Oluline märkus: ameeriklased puutusid sarnase piinamisega tihedamalt kui kunagi kokku Korea sõja aegu Puna-Hiina vangipõlves. Ent juba siis oli nende võtete otstarve ajupesu- ja mitte tõe-selgitamise vahenditena selge. Punaste piinakambreid elustades tarastab CIA end muist ametkonnist (FBI), samas kui USA võõrandub partnereist ja koosmeel Läänes mureneb.

Külma sõja ajal Idast õpitud piinavõtete evitamise ohtlikem järelm on aga kogu Lääne autoriteedi ja moraalse kaitsekilbi minetamine: teiste metsikused meie tsvilisatsiooni vastu on edaspidi õigustatud.

Ameeriklaste piinavõtete värske kogemus on piisavalt negatiivne, et olla just seepoolest õpetlik. Uputuslaua korduv ja sage kasutamine konkreetse(te) isiku(te) kallal on meetodi ebatõhususe tõestuseks. Et asi on küsitav, seda võib julgelt väita isegi pelga statistika najal, ülekuulamise tulemusi uurimata. Kui Abu Zubaydah ja Halid Šaik Mohammad üleüldse kõnelesid tõtt, siis mitte esimese ega teise piinavõtte järel või üldse uputamise tulemusel. Miks muidu seoti neid uputuslauale veel ja veel ja nii paraku kümneid kordi? Või oli tegu hoopis kättemaksuga?

Mida mets(lasl)ikum on surve, seda vähem on sel mõju tõe jalule seadmisel. Piinast pääsemiseks võib mis tahes veresüü üles tunnistada ka ilmsüütu inimene. Eks ole, vanad tõed.

Öö- või Päevarüütel?

Spioonifilm rikub publikut. Kruvib üldsuse ootuse ülemeelikult kõrgele. Nii ei usuta enam isegi sellist luurevõrku paljastavat uudist, mis enneolematu detailsusega dokumenteeritud. Siit sõbralik hoiatus — salaagentuuri elu ja võitlus ei ole veeranditki nii äge kui teles või kinos. Või ses värskes linateoses, kus peaosas Tom Cruise.

Ameerika filmikriitikute peksupoisiks sattunud Knight & Day (Nagu öö ja päev) on siiski nauditav. Seda tasuks vaadata muuseas neil, kes pettusid mõrvalitsentsi nr 007 omaniku segaverelistes, XXI sajandil välmitud järglastes (Die another Day — Casino Royale — Quantum of Solace)

Lavastaja James Mangold ja 20th Century Fox pakuvad publiku meele lahutuseks destillaadini ausat põnevust, paeludes ikka peamise — pildirea — ja sama laitmatu helitaustaga (muusikaga) ning tekitades pinget ka naerulihastele, vaevamata ilmaaegu vaataja vaimu. Samal viisil, kui oli tavaks James Bondi paremail aegadel.

Kõige võimsamat tulevärki pakub seejuures näitlejatöö. Mis siis, et Tom Cruise sai CIA salaagendi peaosa juhuslikult, alles neljanda kandidaadina... Tulemus on täiesti tema film. Mõistagi osutus plussiks Cruise'i pühendumine — lisaks (Öö)rüütli rolli loomisele — algse käsikirja põhjalikule muutmisele. Viimati tegi Tom Cruise seda vist "Võimatus missioonis" (Mission impossible + MI-II + MI-III) Tolle motiiv oli, muide, vägagi Knighti moodi — kurikaval reetur omade leeris. Ent siin mingeid maske pole, võõra näoga plastmaski palgelt rebides pinevust lahti ei sõlmita. Niisiis ei saa neid löömafilme võrrelda, ometi tahaks loota paralleeli ses, et linale jõuaks ka Knight-I lõbusad järjed.

Naispartneri rollis on seekord Cameron Diaz, kes oli Tom Cruise'i paariline ka Vanilla Sky (2001) filmis. Nüüd tuleb aga naiskangelasel mitme leeri vahele sattuda:

Ühel pool salapärane mees, kellega ta filmi alul lennujaamas nagu kogemata saab kokku ja varsti elab koos üle ka hädamaandumise...


... Teiseks pooleks on CIA-agendi kolleegid, kes teda süüdlaseks peavad (lavastavad). Kolmandaks Hispaania roimarühmitus, kes jahib uut energiaallikat ja selle noorest leidurist autorit (Paul Dano)

Peaosaline paneb viimast kaitstes kaalule oma karjääri ja satub veel suurema riski alla, päästes ja abistades nais-peategelast. Mida sellest mängufilmist otsida ei tasu? Ajaloolisust, poliitikat ja seda, kuidas päris spioonid toimetavad ning — NB! — et see ei ole n-ö naistekas, siis pole oodata ka seksi ega imalat suhteromantikat; seejuures sobib film moraalinõudlikule vaatajale.

Filmi pealkirja ühtmoodi eksitavad tõlked eesti, läti, prantsuse (Nuit et jour) jmt keelde eiravad algupärast kõlamängu knight—night (rüütel—öö), kuna venekeeli on originaali suisa vastandatud, kummati mitte nii eksitavalt kui Eesti vmt maa filmilevis — vk Rycar' dnja = ek 'Päevarüütel' — ja miks mitte!

MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Novaja Zemlja 1961
Vene H-pomm Царь-бомба

Kui tuuma-võidurelvastumine oleks pokkerimäng — arvab Stratfor — siis oleksid Iraan, Iisrael ja USA praegu bluffijad kaardilaua ääres. Mäng näib omadega sõja veerel olevat, aga seda vaid põhjusel, et kõik peidavad pokkerinäo-maskiga oma päris kavatsusi. Kerkib vana küsimus: mis tagab kindlama rahu — kas ennetav löök või tuuma-tasakaal?

Isekiri vaeb akuutset küsimust Ameerika julgeoleku-arhiivist välja toodud Külma sõja aegse direktiivi jm radioaktiivse materjali taustal.

Dissidendi tung eesti teabevälja

Komar & Melamid Mis teha?

Maailm nägi sovetiimpeeriumi kuulsaima dissidendi sündi aastal 1968.

Andrei Sahharov — ennekuulmatu juhtum! Kujutada vaid, vene tuumafüüsik, mitmekordne sotsialistliku töö kangelane, N Liidu vesinikupommi isa võttis kätte ja esitles üldsusele oma erimeelsust — mõtteid, mis vapustasid nii Kremlit kui Läänt, kumbagi oma sügavalt erineval moel.
Akadeemik kutsus üles oma kaasaegseid arvestama üleilmastumise ja sotsialismi—kapitalismi konvergentsi võimalikkusega ja kinnitas koguni, et N Liit põhilises USA-st või muust maailmast ei erinegi ega ole — sovetliku enesereklaami kiuste — sugugi eesrindlik ehk progressiivne.

Sestap kõrvaldati ta juba augustis 1968 N Liidu tuumaprogrammist. See aga ei pidurdanud Sahharovi ühiskondlikku tegevust, vastupidi... Salajase kroonutöö lõpuga söandas ta oma tutvusringi laiendada...

Millal ja kuidas see dissidentluse musternäide, ehk eeskujugi eestlasteni ulatus?

Sahharovi tegi dissidendina tuntuks niisiis just see rohkem kui tuhat sõna sisaldav traktaat — “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” (teisal tõlgitud ka pealkirjaga “Arutlused progressist, rahulikust kooseksistentsist ja intellektuaalsest vabadusest”) Autor ja tema vabatahtlikud, reeglina anonüümsed abilised, ühesõnaga omakirjastus ehk samizdat levitasid teost alul käsikirjana, hiljem tegid seda juba vaba maailma meediumid.

Eesti keeli leidis Sahharovi juhtum populaarselt käsitlust Ameerika Hääle saateis juulikuul 1968. Esiteks 12. juulil New York Timesi (Raymond H Anderson, Soviet Expert Asks Intellectual Liberty. NYT, 11. juuli 1968) vahendusel:

Tsivilisatsioon on tuumahävingu, nälja ning ideoloogiliste müütide ohus. Need jätavad maailma rahvad karmide ja riiklike ideoloogide meelevalda. Sestap nõuab inimkonna püsimine intellektuaalset vabadust saamaks ise ja edastamaks teistele informatsiooni (...) Selline vabadus on ainus kaitse ohtlike müütide eest, millest kasvavad välja diktatuurid. Ühteaegu on see ainus garantii teaduslikuks (ja) demokraatlikuks lähenemiseks poliitikale, majandusarengule ja kultuurile. Sahharov ennustas samas kirjutises mitmeparteilise süsteemi tulekut N Liidus ja evolutsiooni sotsialismi suunas USA-s ja teistes kapitalistlikes maades. Ta lükkas samas tagasi marksistliku idee, et kapitalistlik kord varisevat kokku.

- eestikeelne VoA 12. juulil 1968.

Samuti Ameerika Hääle 14. juuli kommentaaris:

Kerkib küsimus, kas teadusliku uurimise vabadust saab eraldada intellektuaalsest vabadusest, teiste sõnadega — kas saab füüsik olla vaba, kui poeet, romaanikirjanik või ajaloolane ei või olla vaba? See on üks peaküsimusi, mida professor Sahharov kergitab oma töös. Sest kuigi leninlik—stalinlik vanausklikkus on kaotanud teataval määral toetuspinda teadlaste seas, võitleb see ikka veel visalt teiste intellektuaalide vastu...

- eestikeelne VoA 14. juulil 1968.

Kaks nädalat hiljem, 28. juulil osundas Ameerika Hääl New York Timesis 22. juulil avaldatud sõnasõnalist “Mõtiskluste...” tõlget (Text of Essay by Russian Nuclear Physicist Urging Soviet—American Cooperation), loetledes mh perspektiive kuni aastani 2000 ja lugedes kaasajal Čehhoslovakkias toimuva liberaliseerimise tähtsaks sammuks kapitalismi ja kommunismi vahelise ühisaluse loomisel. Nõudes täit vaimset vabadust, ütles Sahharov Ameerika Hääle sõnul, et haritlased ja töölised on ühiselt vastu sellele, mida ta nimetas “bürokraatliku oligarhia lubjastunud dogmatismiks” ja selle lemmikrelvaks olevaks “ideoloogiliseks tsensuuriks”...

“Mingit põhjendust ei leidu väitele, et haritlased peaksid oma tahte ja huvi allutama töölisklassi omadele, kuna erinevust ei ole. Tegelikult nõutavat alistumist partei tahtele ja täpsemalt — partei keskaparaadile ja selle ametikandjatele,” ütleb Sahharov. Seesugune olukord valitseb Sahharovi arvates N Liidus, Poolas ja teistes nn sotsialistlikes maades. Ühenduses sellega hoiatab ta uusstalinismi ohtliku visaduse eest. Ta ütleb, et Mordva Nõukogude Autonoomses Vabariigis on ikka veel sadu vangilaagreid, kus kinni peetakse ligikaudu 50 tuhat inimest, peamiselt poliitilist vangi. Sahharov mõistab hukka kõvemat tsensuuri, mis halvab N Liidus kunsti ja kirjandust ning avaldab protesti üha tihenevate katsete vastu rehabiliteerida Stalinit ja ta kaaslasi. Akadeemik Sahharov nõuab, et riigikorda progressiivselt ümber kujundataks vaimse vabaduse alusel. Tema arvates võib see teed sillutada tihedale koostööle kahe süsteemi vahel, mis võivad lähemail aastakümneil teineteisele läheneda...

- eestikeelne VoA 28. juulil 1968.

VÄLISSAATEIST JA ANGLOAMEERIKA AJAKIRJANDUSE TOORTÕLKENA kleepus dissidentluse, etemal juhul teisitimõtlemise silt ka eesti rahumeelsele vastupanuliikumise külge. Aga kuna Lääne välisringhäälingu kõrval jõudsid Sahharovi “Mõtisklused...” meieni ka otseteed Moskvast, venekeelse käsikirja kaudu, ei olnud Lääne mõju siin primaarne. Sahharovi töö eestindati 1968. aasta suve lõpuks Eesti Demokraatliku Liikumise (EDL) poolt ja liikus siin nii ka terviktekstina, ehkki salamisi käest kätte... Mitte ainult kriitikavaba heakskiitu, vaid kohati oma saades osaks ka pettumust autori režiimimeelsuse üle. Sel pinnal tekkinud diskussioon vene dissidentlusega kandus omakorda üle piiri, peale Venemaa ka Läände, nii eta Sahharovi “Mõtisklusi...” vaidlustav vastukaja ühe Eesti haritlaste kirjaga juba 1968. aasta lõpus ulatus ka Lääne-Saksamaa trükiajakirjandusse ja Vabadusraadio vene saateisse.

Lääne siiras vaimustus dissidentide üle sundis Kremlit koos oma käealuse KGB-ga uut rahvavaenlase kuju looma ja see oli nüüd lihtsamgi, sest teda ei tulnud enam välja mõelda.

Sovetlik vastupropaganda soodustas seega iseendast dissidentluse retseptsiooni. Seda eriti 1970. aastate algul sagenenud ropagandaalsete rünnetega N Liidu dissidentide pihta. Seejuures ei teinud kihutustöölised oma publikus vahet matsidel ja vurledel. Nii pidi ka teadusteakadeemia oma allasutustes kollektiivset hukkamõistu kehutama, et EKP KK-le pärast aru anda koosolekuist, kus teadlasi oli sunnitud Andrei Sahharovi tegevust taunima — Tallinnas oli üksikuid keeldujaid!

Eesti ametlik ajakirjandus õhutas rahvaviha, kopeerides dissidentide antireklaami enamasti nn kesk-ajalehtedest Moskvas. Sõimu, mida suunati alati miskipärast just “müüdavate” Vladimir Bukovski, Andrei Amalriki jt erimeelsete vastu, tõlgiti eesti keelde. Tallinna Raadiomajas eestindet ja 11. jaanuaril 1971 ER-i I programmis edastet artiklis oldi nõnda siis suisa nördinud, mis pagana pärast pääsevad N Liidu erimeelsed üldse üle vaba maailma uudiste künnise; vene romaani suursuguse traditsiooni ülesäratuse tunnustuseks äsja Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Aleksandr Solženicõnit nimetati samas saates vaimseks emigrandiks jne jms.

Teises kodueetrist pärit näites võttis dissidendid rooskamiseks ette harduspublitsist Ivar Trikkel — ühtlasi üks sovetiaja kohalikke meediateoreetikuid ja muuseas ka ülihästi tasustatud raadiomees, kes selle sama osundatud 9-minutise saate pealt sai lisatasuks honorari 33rbl = kuupalgale enam kui 20% juurde!

Viimastel nädalatel oleme pidanud taas eriti teravalt tunnetama, kui suur on iga kodaniku vastutus oma maa ja rahva, temale kalli ühiskondliku korra eest. Meenutagem akadeemik Sahharovi käitumist, kelle mõistsid hukka mitte ainult Nõukogude inimesed, vaid ka kogu muu maailma progressiivne avalikkus.

- Ivar Trikkel ER-i I pr saates “Reporteriminutid” 8. septembril 1973.

Seejuures taevani kodumaist ajakirjandusvabadust ülistades tõi Trikkel tõestuseks toonases Eestiski naeruväärse väite — et tallinlane saab ju kohalikust raadiost kuulda menusaadet “Päevakaja”, ja kui sellest vähe, osta lehekioskist briti ajalehte Morning Star. Ta jättis targu enda teada, et too päevaleht on kohaliku kompartei üllitis ja et leivaisa mõlemal, nii siinse lehekioski hommiku- kui kohalik eetri õhtutähel on ikkagi sama — ЦК КПCC Moskvas.


SIIN TALLINN = GAVARIIT MASKVAA! Psühholoogiline sõda hoogustus. See toimus käsikäes KGB võimukindluse kasvuga ja selle V (dissidentlusega võitleva) osakonna tahte üha enam tõhusa surumisega ametlikku ideoloogiasse.

Kui 1970. aastate algul süüdistas sovetlik propaganda CIA-d ainult kaudses kaasaaitamises dissidentidele, siis kümnendi lõpuks süüdistati Lääne salateenistusi juba dissidentluse mahitamises.

Nii väitis Pravda 17. septembril 1973, et põhjus, miks välismaal N Liidu erimeelsete vastu osavõtlikkust üldse ilmneb, on tervenisti osavalt organiseeritud üritus, mille taga on CIA inimesed ja avaliku arvamise seadmise kunsti eriteadlased, st Lääne valitsusvõimude ideoloogilisi huve teenivad piiarid. Tolles väites ühines selgelt bolševistlik antiamerikanism ja salateenistuste abiga ammu tasalülitet masside omaksvõetud kollektiivne luul, justkui polekski kodanikujulguse sõltumatud aktid sotsialistlikus ühiskonnas (loe: totalitaarses keskkonnas) võimalikud.

Seitsmekümnendate õitsva sotsialismi apologeedid ei tahtnud siis ega taha nüüdki mõista, et erimeelsete ja dissidentluse teke sovetiimpeeriumis oli rahva süveneva massistumise, sotsiaal-majandusliku ja kultuurilise tasalülituse ning lõpuks ka sotsialistliku massikultuuri leviku loomulik järelm. Elava vaimu vastuhakk. Sest massile suunatud ideoloogia kipub teisitimõtlejaid ka ise looma ja esile tooma, kuna mass on agressiivne kõige vastu, mis tast erineb.

Stagnatsiooniga hoo sisse saanud rünnak erimeelsete ja dissidentide vastu kordas miniskaalal stalinistlikku sõda rahvavaenlastega. Sellistel puhkudel ei kujune massist pelgalt manipuleeritav ohver, pigem kaasosaline, unifitseeriva massiteadvuse kandja, kelle tahe teostub tõhusamalt niisuguse valitsusvõimu või valitseja käes, kes parima meelega karistaks karmilt iga kiilulööjat—kõrvalekaldujat. Seejuures tuleb massi all silmas pidada rahva hädaseisundit ajalooliselt uutes oludes, kollektivistliku ideoloogia pealetungi all, mis täiseverelist inimisiksust eitab ja halli massiinimest paljundab, sest... “Massiks on” — José Ortega y Gasset järgi — “iga säärane inimene, kes ei väärtusta ennast (...) eripära alusel, vaid tunneb end 'nagu kõik' ega valuta sellest hoolimata südant; kes tunneb end mõnusasti, kogedes, et on teistega ühesugune.” (Masside mäss. Tln, 2002, lk 15) Rahvas massist aga sellega erinebki, et ta pole ühenäoline, vaid moodustub paljudest eripalgelistest, elavatest ja seega arenguvõimekatest isiksustest.

Letargiasse suletud sovetisootsiumis sai erimeelsete rolliks elus hoida kollektiivset süümet, hoida ühiskonna jätkusuutlikkust ja olla ühiskondliku taassünni korral rahva algosaks. Ega muidu oleks akadeemik Sahharovis nähtud sovetiimpeeriumi südametunnistust.

Eestis dissidentlus kas sootuks puudus või oli vaguram kui naabermaal N Liidus, hingitsedes sel juhul loomeharitlaste ja teise ešeloni kommunistide seas, kes leidsid ühiskondliku väljundi viimaks AD1988 — loomeliitude pleenumil ja Eestimaa Rahvarindes perestrojka toetuseks (ERR-is)

Tehnikadoktor Johannes Hint võinuks n-ö eesti sahharoviks saada — sobida dissidendiks, kui ta antisovetlik tegevus enne saatuslikke repressioone 1981-1985 oleks olnud pisut poliitilisem ja märksa avalikum. Eesti vastupanuliikumist uuriva ajaloolase Viktor Niitsoo sõnul ei olegi meie vastupanuliikumise puhul õige kasutada mõistet dissidentlus kuna “vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste—dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike.” (vt Eesti Päevaleht - Tln, 9. september 1996)

Sõnum akadeemik Sahharovi dissidentlusest jõudis eestlasteni pea viivituseta, juba aasta 1968 teisel poolel. Laiem avalikkus kuulis temast kõigepealt Ameerika Hääle vahendatud New York Timesi ülevaateist. Kitsam ja vastupanuga lähemalt seotud ringkond teadis Sahharovi läbimurdelist esseed tänu EDL-i valgustustööle. Hoolimata dissidendi imetlust väärivast julgusest ja eestlaste koostööst temaga inimõiguste alal hiljem, Sahharovi dissidentlus Eestit anastava võõrvõimu vastasrinna jaoks järgimisväärset malli ei pakkunud.

Illustratsioon: Vitaly Komar & Alex Melamid “Mis teha?” (1978)

Külma sõja inimtegur Georg Otsast Ilmar Lendvani

United Press International tuletas meelde Reykjavíkis kolme kümnendi eest alanud tipp-kohtumise. Nii selle korda- kui nurjaminekut mõjutasid muide eestlased…

UPI: Aastal 1986 kohtuvad president Ronald W Reagan ja N Liidu juht Mihhail Gorbačov Islandil arutamaks relvastuskontrolli ja inimõiguste küsimusi. Kuigi läbirääkimised viimasel hetkel läbi kukkusid, jätkus koostöö, mis päädis kahe riigi 1987. aastal sõlmitud leppega kesktegevusraadiusega tuumajõudude alal.

Fööniksi sündroomi sunnil, aruti pigem tahtmatult kui arutus tahtes uude ilmasõtta kippuv Putin kehastab Moskvas sama ringkonna võimu, kes 30 aasta eest salamisi üleilmset pinget kruvis. Nüüd on nad Kremlis ja antikangelase rollis avalikult. Nende kohalikud abistajad muuilmas tegutsevad samuti edasi, mõned ju suhtkõrgeil kohtadel ja enamasti salaja.

Eesti rahvas Külmas sõjas

Autori-kuraatori Kristjan Lutsu

🀙 näitusest & 📘 raamatust: kriitikat ja lisandusi

Kes on Külma sõja veteran? Eesti riikliku sõjandumuuseumi kaks vaadeldavat projekti tõstatavad just sellise küsimuse nii külastaja kui ka lugeja jaoks. 

KOMMUDE ± RU KÜLM JÄTKUSÕDA. Kahetseb Sov-Armija (NA) sõdur ehk seda, et ta Külmast sõjast e’pääsend lööma tõelise ilmasõja = IIIMS-i pärislahinguid? Või miks muidu Johan Laidoneri nimelise Eesti riikliku sõjandusmuuseumi egiidi all on jõnga hoolimatusega usurpeeritud teema + pealkiri "Külm sõda ja Eesti" ‽ 

Ühes enda uuritava ainevaldkonna tutvustuses on Eesti Sõjamuuseumi (ESM) teadurist juhataja Kristjan Luts öelnud nii:

Eesti Sõjamuuseumi projekt "Eesti & külm sõda" käivitus rahvusvahelise teaduskonverentsiga "Eestlased külmas sõjas" (9.9.2005), mis loogiliselt jätkus ESM-i näitusega "Eesti & külm sõda" (11.11.2005) Selleks valmistumisel tekkis hulk teksti- ja pildimaterjali, mis […] jõudis […] raamatu "Eesti ja külm sõda" kaante vahele (Tln, 2007, 301lk — edaspidi E&KS)

Luts kipubki Külma sõja (KS) eesti-aspekti käsitama teemana — ta enda sõnastuses — "eestlased lääneriikide ja Nõukogude relvajõududes", mis paraku on õõnes ja eksitav kontsept, sest KS ei tähenda tingimata ega enamastigi sõda—relvi—kroonut. Suisa vastupidi! Külma sõja mõiste hõlmab pigem rahu ja tolle hoidmist ehk "rahuvõitlust", ennemini heidutust või sõjaseisundi vältimist, selmet külma sõja paradigmas suhteliselt marginaalseid asju—kehameid—nähtusi, nagu väekoondid, ohvitserkond, sõdurid, moon ja lahingutehnika — ühesõnaga mitte sõda relvakonflikti või ses osalemise mõttes. Pealegi vaadeldakse ses raamatus vaid üht paljudest külma sõja mitmekülgseist ilminguist, ühte tihedalt hõlmatud ajalõiku, mis on kõigile hästi tuntud ajaloosündmus (mida siin jj eristab suur algustäht)

Põhiliselt rakendabki Luts XX sajandi KS-i sündmustiku ajalist raamistut, mille ta siiski jätab piisava asjakohase ainesega sisustamata. Sestap on raamat E&KS lünkadest lüüme ja läbinisti logiseva kronoloogiaga. 

ESITEKS SÜNDMUSTIKUST. Nimelt jagab Luts oma KS-i vaegkäsituses laialt tunnustet ajalõigu (1945-91) omakorda "esimeseks …", "teiseks …" ja "kolmandaks külmaks sõjaks", tekitades nii KS-i ajajoonde paar "külma rahu" lünka: 1954-58 ja 1963-79. Kui esimese pimepunktidega Ungari ülestõusu ja Suessi-kriisi kohal AD 1956 veel võiks leppida, siis teine on arusaamatum KS-i vastasseisu ägenemise tõttu tollasel ajavahemikul. 

Nii koges kogu maailm, k.a Eesti 1960-ndil ühelt poolt kommunismi laialdast pealetungi kolonialismile ja kirikule, sovettide edemust "kosmose võidujooksu" stardis, "Praha kevade" lämmatamist; ent teisalt Lääne vastupanu KS-is, mh USA Rahukorpuse käivitamise, sotsiaalse propaganda evitamise, mehitet lendudega Kuule jm sarnasega. Eesti puhul võiks siia lisada Moskva ideoloogilist survet neutraliseerivate Soome TV ja Lääne—Ida sihil sugenenud turismi mõjusid. Samal ajal muutusid kompartei ja KGB tagurlikumaks just Tallinna olümpiaregatiks valmistumise ajal 1977-80 — massilise immigratsiooni — nn migratsioonipumba käivitamise, venekeelsuse ja sürdrahvustamise survega, noore põlvkonna ägeneva rahutuse, meeleavalduste ja ideoloogilise erimeelsuse mahasurumisega, sh uue aja vabadusvõitlejaid Jüri Kukke, Mart Niklust jt vangi pannes.

TEISEKS KRONOLOOGILISI VEAÕIENDUSI. Eesti rahvuslipp toodi üldsuse ette — tänavale ja rongkäikudele hiljemalt AD 1987, mitte aga aasta hiljem, nagu seisab E&KS-is (lk 259) Siis, juunis 1988 SMV-trikoloor legaliseeriti juba nukuvõimu‐tasandil… Ka KS-i kontekstis üliolulisi vaba teabevoolu ja inimõigusi soodustav Helsingi-protsess algas aasta—paari võrra varem kui augustis 1975, nagu väidab E&KS (lk 257) kuna siis sõlmiti pikema CSCE nõupidamiste protsessi järelmina juba pidulikul tippkohtumisel Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Nõupidamise Helsingi lõppakt…

Juunis 1953 toimus hilisemat sündmustikku arvestades ülimalt õpetlik ülestõus Berliinis, mis nurjus ja mida E&KS pole tähelegi pannud…

Vaba Eesti Komitee olnuvat kaastegev (lk 148) veebruarist 1955 (nimelt kelle?) "kodumaale suuunatud eestikeelsete raadisaadete" juures. Raadio nimetust miskipärast ei ole. Jah, raamatus mainimata Eesti Vabaduse Hääl saatis Hispaaniast vahelduva eduga tõesti alates 1955… Lõpetas tegevuse AD 1975. Ent VEK-iga sel palju pistmist pole olnud…

Hirvepargi esimene kogunemine protestiks MRP vastu eelnes ERSP-algatusele ja mitte teisipidi, millele eksitavalt osutab E&KS (lk 142)

KÕIGE SISULISEM EKSIVÄIDE: Nihu läinud on ka võidurelvastumise tähenduse adumine — see oli tuumarelvastuse rakendamisest peale AD 1945 KS-i ilmet + sisu kujundav + põhjuslik + olemuslik nähtus, selmet "kõrvalnähe" (lk 246) ning SALT ehk Strateegilise Relvastuse Piiramise lepingud on Eestis tuntumad lühendiga: SRP (või vk OCB)

Ja lõpuks AD 1919 — Kominterni asutamine — ei tähistanud kurssi "sotsialismi ülesehitamisele ühes riigis" (lk 236) — vaid täiesti vastupidiselt: maailma-revolutsiooni! Ühtlasi oli see kommunismi-tondi + Moskva külma sõja globaalse avangu enim usutav tärmin. Kunas lõppes see sõda… Enam-vähem selge, et Eestile lõppes KS kui mitte augustis 1991… Siis Kristjan Lutsu moodi sõjaväe-keskselt võttes ehk 3 aastat hiljem — augustis 1994, kui siit viidi ära RU-väed.

Aga ärklevate neokommude üleilmse möllu kestlikku jätku kaedes… Mine tonti tea!

Eesti sõjamuuseumi (Knd Laidoneri M-i) püsiekspositsiooni kuraditosinast näitusest üht tähistab pealkiri  》Külm sõda: 1946-91《

LAIDONERI NIM ESM-i VÄLJAPANEKU TUTVUSTUSEST: Külma sõja näitusel vaadeldakse, kuidas kulges IIMS-i ekspositsioonist tuttavate meeste elusaatus pärast [kuuma] sõda. Kajastatakse eestlaste teenistust nii lääneriikide relvajõududes, sh [nii] Korea ja Vietnami sõdades kui ka NA-s, ja metsavendlust. Näituse osaks on ka metsavendade maa-aluse talvepunkri koopia. Kaardi abil saab aimu Nõukogude vägede paiknemisest Eesti territooriumil. Samuti käsitletakse argielu militariseeritust [sovetliku/tsivii-] okupatsiooni ajal, nii saab tutvuda tollaste põlvkondade laste militaarsete mänguasjadega ja sõjalise algõpetuse tunniga üldhariduskoolis. Välja on pandud Ühendriikide kindralmajori Tiiu Kera ja kolonel Enn Tietenbergi vormid.

ISIKUD. KEHAMID. RIIGID. Raamatu ajajoon järgib läänelikku narratiivi Külmast sõjast XX saj ajaloosündmusena, mida alustasid ja mille võitsid valged jõud ehk Lääs eesotsas USA-ga. Ühendriike mainitakse raamatus täpselt sada korda, Saksamaad isegi paarikümne võrra enam. Nõukogude Liidu nimetus tuleb ette ligi sada, Hiina ja Suurbritannia ligi poolsada korda, Afganistan, Kuuba, Ungari ja Poola 25×, Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkia 20×. See peaks iseloomustama Külma sõja osalejaid ja tallermaad, kus Eestil polnud silmatorkavat rolli ega eestlasil palju kaasa rääkida. Isikuist on enim ära mainitud Henry A Kissinger tolle teoste sagedase osundamise tõttu. Teisel kohal on Stalin. 

Ent neid eestlasi, keda Kristjan Luts oma raamatus E&KS välja toob ja kes nende seas KS-i päevilt tõsist tähelepanu ja austust vääriksidki, on siinse arvustaja hinnangul kõigest kuus: Aleksander Einseln, August Rei, Edmund Valtman, Jüri Estam, Jüri Toomepuu ja Mark Enari. Samaväärselt Eesti lähiajaloos olulisemaid institutsioone, organisatsioone ja asutusi on esitlet peaaegu piisavalt. Aga Ameerika Hääle, BATUN-i, CIA, KGB, Kominterni, Raadio Vaba Euroopa, Vaba Eesti Komitee ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu kõrvalt siiski on puudu, raamatus nimetamata või autori poolt tähelepanematult üle astutud ses kontekstis küllalt olulise tähenduse ja/või tähtsusega Eesti Vabaduse Häälest, Tallinna raadiost ehk nn E(R)R-ist, rahvusvahelisest usuringhäälingust eesotsas Vatikani Raadioga, samuti nagu legendaarseist Vabadusraadiost ja moskoviitlik-gebistliku KS-i panuses olulisest VEKSA-komitee/ühingust. 

Külma sõja eestimeelses ja -keelses käsituses sõjamuuseumi toimetiste sarjas №2 all ilmunud trükiteosest on välja jäänud ka mitu teistkümmet nii kaalukaid kujusid kui Aarand Roos,¹ Alfons Rebane,² Arthur Haman,³ Hellar Grabbi,⁴ Imre Lipping,⁵ Jaan Pennar,⁶ Kaarel R Pusta,⁷ Lennart Meri,⁸ Leo Park,⁹ Marju Lauristin,¹० Toomas H Ilves,¹¹ Tönu Parming,¹² Vaino Väljas,¹³ Vello Ederma,¹⁴ Vello Salo¹⁵… Tõsi, Parmingut, Pennarit ja Merd mainit on, aga kaht eespoolsemat vaid autoreina lähteainese loetelus ja kolmandat üksnes kindral Einselni USA-st EV teenistusse kutsujana. Ja kummati on Meri arusaamatult sattunud samma leotellu raamatu lõpus Virkko Lepassalu teose pealkirja "Süümepiinadeta: Georg ja Lennart Meri…" (Tln, 2005, 232lk) tõttu, kuna E&KS siiski Georgist enam üldse ega Lennartist tolle vaatenurga alt mingit juttu ei tee.

Külma sõja teema lahkamine — lisaks puudulikule Estonicale — jääb Lutsul ka globaalselt ¾ osas ilma reemata. Seletus, mitte aga vabandus võib olla nii näituse kui ka raamatu kokkuklops Eesti sõjamuusemi (Vikipeedia: Eesti riiklik sõjandusmuuseum) sõduriköögis. Eks arvatagi lembi sõjamuuseum enne kuuma kui külma sõda.


EESTI KÜLMA SÕJA TANDRIL. Tuleks ent kiita 🀙 üht saali tervikuna hõlmavat KS-i näitust teavikuna, mis palju väärtuslikum ja mõjusam on sama ainesega raamatust. Loodan, et E&KS jäi puudulikuks ikkagi näituse proovitöö toortoote, pseudoteadusliku kirvetöö ja mitte pühkmeprügina.

Lutsu KS&E-trükise sedavõrd pretensioonikas pealkiri, mis ju peaks andma lugemisele ärgitamise ja sisukirjelduse lisaks — vähemalt ideaalis — ka teose sisu avava võtme, tõstab selle ülesande autori jaoks kahjuks kättesaamatuisse sfääridesse, kus liikumiseks ESM-i projektijuhil puuduvad niihästi keps kui ka tiivad. Eestil ja eestlasil on puna-Moskvaga esimese välislepingu (Tartu rahu) sõlminud riigi ja rahvana aga olemas oivaline kogemus ning seni kasutamata võimalused olla kommunistide külma sõja (üheks pea-) tunnistajaks. Need on seni, jah, lõpuni kasutamata, mida näitab ka…

Täiesti mannetu Eesti vastupanu‐liikumise käsitlus E&KS-is (lk 137, 142-3) Ometi vastustas sovetirežiimi Eestis…

• ≥6500 relvis partisani incl…

• 15-25 tuhat põrandaalust (nn illegaali) ning eelmistele lisaks…

• ≈300 erimeelset (sh ⅛ dissidente) stalinliku ning siirdeaja vahel.

Hulganisti oli 1968-85 sporaadilisi proteste, k.a meeleavaldusi, kuhu siirdeaeg AD 1990±3a nii massi kui organiseeritust lisas.

Külma sõja rindelõike küündis siiagi. Siingi sündis Külma sõja sangareid.

✸

¹ Aarand Roos (1940-2020) keeletadurist kirjanik, raadio-, usumees, diplomaat, kes 1975-78 tegutses Ameerika Hääle Eesti Osakonna (VoA EO) juures; oli EV konsul New-Yorgis 1982-95; 22 raamatu autor.

² Alfons Rebane, aka Alf (1908-76) sõjaväelane, kes KS-i ajal juba a-st 1946 tegutses mestis Lääne salatalitustega, sh ~15a koostöös UK-ga, a-st 1948 ka Rootsi salaluurega, üritas luua püristut ühenduseks metsavendadega anastet EV-s jm Baltimail, tuvastamaks NL-i sõjavalmidust ja mehitamaks antisovetlikku relvavastupanu, mistap Alfi osalusel BRD-s, UK-s, Rootsis valmistati ette 61 meest, nn rebasepoissi, kelle (lõviosas nuri)tegevuse kõrgaeg oli AD 1951±3a.

³ Arthur Johan Haman, aka Juhan Tuldava, KGB agendinimi Skvorcov (1922-2003) keeleteadurist spioon KS-i ajal KGB lähetusel Rootsis 1955-63; üritas infiltreeruda Vaba Euroopa Komiteesse (NCFE) USA-s; töötades USA teabetalituses AP ja osaledes Rootsi Eestlaste Esinduse tegevuses lõpetas Stockholmi ülikooli, läbikukkumise ohus pages tagasi NL-i.

⁴ Hellar Grabbi, aka Kalju Põder, aka Toomas Rand (1929-2018) keeleteadurist kriitik, kirjastaja, ajakirjanik, töötas USA Kongressi raamatukogus a-st 1959 Vaba Euroopa Komitee (NCFE) projekti raames; Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa (RFE—RL) ek saadete kaastööline USA-st 1975-89, poliitika ja spordi puhul K Põdra, kirjandust käsitledes T Ranna varjunime all, oma häälega ja nime all esines RFE-s a-st 1988; üllitas 1965-99 ajakirja Mana; 7 raamatu autor.

⁵ Imre Lipping (*1943) 3. põlve sõjaväelane. Tema isa Elmar Lipping (1906-94) oli EVabsÜ tegelane, kes töötas a-st 1957 Eesti Vabaduse Hääle NYC-büroos — CIA koodnimi AEBASIN-4. Vietnami sõjast naasis IL kapteni auastmes, viimati kol-lnt. Ta on saavutanud bakalaureuskraadi Virginia Militaarinstituudis, teinud magistri- 1967 Toronto ja doktoritöö 1980 Marylandi ülikooli juures — kõik ajaloo alal. Enne raadiotööd teenis IL 3a USA sõjaväes ja oli valdava osa teenistusajast eriülesandega Vietnamis (n-ö laipu lugemas) Varemgi VoA ja eesti pagulas-ajakirjanduse kaastööline, sai VoA koosseisuliseks sügisel 1970, tõusis lõpuks 1½ kuuks — kuni 12.8.1974 VoA EO juhataja kt kohale. Seejärel naasis teadustööle doktorandi ja õppejõuna eri ülikoolides, põhiteema Eesti XX saj ajalugu. Töötas 1980-81 USA Riigiarhiivi arhivaarina, 1981-85 Massachusettsi ülikooli sõjaajaloo õppejõuna. Asus 1985 USA konsulaar-teenistusse (LAV-is, DDR-is, Ukrainas jm), oli USA Ida-Berliini suursaatkonna esindajana 9.10.1989 Leipzigi rahu-meeleavalduste koldes, mille mullistusse kiirelt kadusid nii Berliini müür kui ka DDR; töötanud 1990-ndil ka USA Tln-saatkonnas.

⁶ Jaan Pennar (1924-99) USA politoloog, kes KS-i käigus on töötanud 1953 VoA uurimis-osk-s, jätkanud 1953-70 nõuniku jmt ametis Amcomlibis, mis ohjas mh Vabadusraadiot (RL); 1975-90 oli RL-i juhtivjõuks, mh 1975-76 RL-i EO p-toim ja 1. juh. Tema abikaasa oli RFE—RL-i EO 3. juh Eva Merike Kangro-Pennar (1950-97)

⁷ Karl, aka Kaarel Robert Pusta (1888-1964) juristist riigimees, diplomaat, ajakirjanik; Paneuroopa‐liikumise edendaja Eestis, silmapaistev rv-õiguse tundja, Rv Diplomaatilise Akadeemia asutajaliige ja Haagi Rv Õiguse Akadeemia eluaegne liige. Külma sõja ajal EV New-Yorgi Peakonsulaadi eriesindaja, kes visalt, ent edutult taotles EV saatkonna avamist Washington DC-s; elas 1952-64 Madridis, kus temaga ajutiselt jagas korterit Eesti Vabaduse Hääle juh Villibald Raud (1898-1982)… Pusta poeg oli 1942 asutet VoA algrivist VoA EO juh-ks kerkinud Kaarel Robert Elias Pusta (1922-2000) aka Charles Elie Puusta, aka Pusta Jr, aka "Popi".

⁸ Lennart Georg Meri (1929-2006) kirjanik, filmimees ja riigitegelane (EV 2. president) Külma sõja ajal töötas Tln raadios = nn E(R)R-is; samuti oli NL-i, UK + USA + Rootsi mitmik‐agent.

⁹ Leo Park on Eesti NSV MN-i j.a KGB uurimis-osk ülema, Peipsi lääneranniku vene vanausulist päritolu Leonid Barkovi (1928-2020) varjunimi. Park—Barkov oli 1960-ndi keskel ENSV TA aspirandina Eesti sovetiseerimist õigustava kontsepti autoreid, kehtestajaid ja propagandiste. Ta töötas NKVD/MGB/KGB-s 1946-88, alustades hävituspataljonist Tartumaal, jätkas märtsi-küüditajana, sai 1958 kapteni pagunid, samal ajal juurdlus-osk ülema at-na uuris tudeng Mart Nikluse, hiljem rv-liselt tuntud inimõiguslase esimest süüasja (järelm MN-ile 8a#); taasalgatas + uuris teist korda varem sama roima eest juba karistet Verner Tomba (Omakaitse, järelm †) asja; uuris 1969 Balti Laevastiku ohvitseride, sh erimeelse Sergei Soldatovi süüasja. Hiljem, 1969-77 oli juhtiv uurija Leningradi obl KGB-s, knd-mjr… Viimati 1977-89 NL-i KGB uurimisvalitsuse ülema at ja dets-st 1986 ülem, knd-Itn. Barkov tegeles CCCP\VF-is mh nii Lng/SPb kui ka Moskva haritlaste vaenamisega, kevadel–suvel 1987 nn Kremli-piloodi Mathias Rusti kr-asjaga (NL-i ülemkohus mõistis MR-ile 4a#)

¹⁰ Marju Lauristin, aka Marjustin (*1940) poliitik, meediateadur ja teabur; karjäär algas 1962 Tallinnas E(R)R-i salajases eritoimetuses VoA EO saadete seirest. Marjustin lõi endast kommuna ja sovetliku nukurežiimi esi-kollaborantide Johannese (1899-­1941) ja Olga Lauristini (1903-2005) järglasena "Avaliku kirja Eesti NSV-st" allakirjutajate neljakümnega liitudes dissidendi musternäite…

¹¹ Toomas Hendrik Ilves (*1953) psühholoogist ajakirjanik, diplomaat ja riigitegelane (EV 4. president); RFE—RL-is oli THI teadur ja RFE EO 4. juh; Arvo Pärdi Keskuse (2010-18) rajatise algatajaid; kuulunud antiputinistliku Free Russia nõukokku; lisaks on THI 195 tuh jälgijaga Twitter\X-teabur.

¹² Tönu, aka Tõnu Parming (1941-99) sotsioloogist õpetlane, ajakirjanik, poliitik, sõjaväelane; 1962-67 ohvitserina USA sõjaväes, sh USA erivägede (US Army Special Forces) allüksuse ülem 1965-66 Vietnami sõjas. Parming oli VoA EO teadustaja 1973-86; oli 1988-91 RFE eesti saadete sage usuteldu ja kaasautor Kanadast; a-st 1990 oli ajalehe Meie Elu toimetaja.

¹³ Vaino Väljas (1931–2024) NL-i diplomaat, NLKP jt vasakkoondiste, samuti ideoloogilise võitluse = KS-i pomo E(NS)V-s; Gorbačovi lähiliitlane (tuttav a-st 1956); Väljase eriteeneid KS-is: Moskva huvide edendamine Ladina-Ameerikas (nt Nicaragua) ja siirdeaja Eestis nii kodu- (agitprop, ajakirjandus) kui välismaal (nt 20.2.1990 Sorbonne'is)

¹⁴ Vello Ederma (1934-2023) VoA ja USIA töötaja; eksiilpoliitik.

¹⁵ Vello Salo, aka Endel Vaher (1925-2019) sattus IIMS-i lõpus nn čehhi põrgu, kus ta andis end itaallasena üles ja jõudis nii Roomasse Püha Birgitta ordu (OSS) kloostrisse. Vatikani Raadio — IIMS-i järel esimesena Läänes regulaarsaateid Eestisse andva raadio eesti sektsiooni ainus töötaja = toimetaja + teadustaja 1948-52 ja 1961-65; "Maarjamaa" ühemehe-kirjastuse omanik ja katoliku-jesuiidist usumees.

Raivo Tammiku kidnäppamine

Muusik Raivo Tammiku Läände lahkumise mõistatus

APOLIITILINE ASÜÜL. Viie kümnendi eest, 20. V 1975 jäi Eestisse tagasi pöördumata muusikutepaar Raivo & Kristi Tammik. Nende tegus tandem oli koostöös paljude tuntud muusikutega kinkinud hulga džässi ja beat-muusika vahele sobituvaid laule jm (levi)muusikalisi elamusi. Kristi on korranud, et temale on nende Saksamaale lahkumise tagamaad lõpuni selgusetud. Raivo on aga rõhutanud oma sammu apoliitilisust.

Meie Elu vahendab, et Kristi & Raivo Tammiku põgenemisotsus sai juba Eestis "kindlaks ja oma heliloomingu materjal oli kaasas".

💬 Miks ja kuidas siis sellisest soodsast olukorrast [Raivo Tammiku agar kontserditegevus ja tunnipikkune "Vikerklubi" sarisaade kohaliku ringhäälingu saatekavas 1973-75] lahkumine tuli?

RT: See oli isiklik kadedus, mis mu jalgealuse talumatult tuliseks küttis. Ma ei tegele poliitikaga ja olles apoliitiline ei ole põhjusedki poliitilised. Ent siiski — kas pole vabadus enam väärt kui miski muu? Juba tunne, et võid minna kuhu tahad, teha mida tahad, öelda mida tahad... Ja Saksamaal asüüli leidnult kukkusin otsemaid jalgadele.

— Raivo Tammiku intervjuust Baltimore'is ülemaailmseil eesti päevil Kanada-eestlaste ajalehe Meie Elu kirjasaatjale — LP, Kes kardab… Meie Elu, 23. Ⅶ 1976

Vasakult: Enn Laid, Raivo Tammik, Ivo Linna AD1973

Raivo Tammik (*11. Ⅲ 1945) oli n-ö eksportartikkel — ENSV levimuusika esindusnägu, keda saadeti nimme välismaale — k.a vaba maailm — tõendina jazzi elujõust sovetliku kultuuripoliitika oludes ("esindusau" teatepulk läks tema lahkudes üle holapundile Kukerpillid) ning läinud poolsajandi jooksul teatavasti ei ole RT enam jalga E(NS)V pinnale tõstnud. Elu ja tööd helilooja, arranžeerija, klahvpillimängijana tähistab koostöö Euroopa staaridega… Sellise särata jäänuks RT karjäär e-n-s-venкuna jätkates. Jõuka ja rahuliku Šveitsi elanik 2020-ndist, musitseerib RT aeg-ajalt praegugi. 

EESTI NSV-s kuulus RT komsomoli (27-tuhandelisse ELKNÜ-sse) ja oli ses liinis muusikaelu korraldajana väljapaistvalt agar. Ent RT ei astunud komparteisse (EKP/NLKP) ja sestap on oletused temast kui KGB usaldusikust (mille eeltingimus oli kompartei‐liikmesus) eksitavad. Kuigi muusikutepaari "kodumaa reetmise" järel gebistlikud jms propagandistid süüdistasid kurja juurena Lääne mingi eritalitusega väidetavalt seotud abikaasat KT-d, oli "usaldusväärsel" Raivol isiklikult endalgi piisavalt põhjusi lõpparveks E(NS)V-ga. 

Üle mõistuse oleks uskuda KGB fabuleeringut 1978. a Õhtulehes ja 1979. a Kodumaas, mille kohaselt Kristi ema Lääne-Saksamaal koostöös BND vmt agentuuriga punus tütre (peagu CIA Tallinna-residendi!?) abil osavalt püünise ENSV kergemuusika esindusnäo Raivo Tammiku emigreerimiseks vaata et vastutahtsi — nii et vaeseke pidi lõpuks leivakõrvast teenima Vabadusraadiole kõlle treides jne jms.

Suveks 1974 kuhjunud ajendid ja juulis Tammiku-paari välismaale lahkumise otsuse põhjused napis kokkuvõttes:

• korruptsioon ja järelmina teabeleke KGB-st RT vastu süüasja algatamisest kontsertide "musta raha" pärast, samuti
• Akadeemia tee kodu pealtkuulamine jm nuhkimine
• loomevabadust ahistav võimusurve ning
• loomemõõn ja karjääri seiskumine ENSV-s.

VÕRDLUSEKS. Helilooja, džässpianisti, levimuusiku Raivo Tammiku tähtsündmusi enne lahkumisaastat 1975 (eelneva a oktoobris) täitus RT rütmiansamblil kümnend E(R)R-i laululaste saatmisest, (novembris) Oscar Petersoni võstmine Tallinnas ning (detsembris 1974) valmis muusikaline kujundus Eesti Reklaamfilmile, RT senist kodulinna Moskva olümpiaadi purjeregati asupaigana soovitava filmi "Tallinn kutsub" jaoks… Kui viimati lauluvõistlusel eriauhinna pälvinud "Hiiu valsis" (ikka KT sõnad) AD 1974 lõpust heiastus RT eemaldumine meeleolumuusikast ja leev kiindumus rahvalikku šlaagrisse, siis ta viimasest palast ENSV-s — "Mälestuste teelt" õhkus ka resignatsiooni.

Detsembris 1974 andis peatselt Kristi Tammikut — õigemini ta sugulasi ja tuttavaid kimbutama asuv KGB V osakonna 1. jaoskonna töötaja Viktor Raus loa Kristi ja Raivo Tammiku sõiduks külla ema/ämma Elsa-Irene juurde BRD-sse. Väljasõiduviisa anti 3 nädalaks ja selle lõpptärmin oli 20. V 1975…

MÕTTEAINET. Mõni kuu pärast RT Lääne-Saksamaale asumist külastasid ekskolleegid teda ja püüdsid teda Eestisse tagasi tuua. Sellest hiljem oma «RAMipalaviku» raamatus pajatanud meeskoori direktor Mäeots nimetab seda "Tammikute kojumeelitamise afääriks". Tammikud nägid ses siiski roimarlikku kallalekippumist.

Vello Mäeots (1940-2015) RAM-i laulja (1963… 1997) ja direktor (1997-2003) RAM-ipalavik: Rammipoiste purj/u|e/tamisi laulumere lainetel. Tln, 2011, 255lk.

Kui Kristi raamatus on sellest vaid paar rida, siis Vello on kirjutanud oma raamatus "terve stoori" sellest, kuidas RAM-i mehed 1976 tahtsid Raivot ebaõnnestunult Lääne-Saksamaalt ära tuua. Vello Mäeots kõneles sündmusest ka 20. Ⅲ 2012 Kristi Tammiku raamatuesitlusel: 

Kaljo Räästas oli üks nendest. Tammik ütles niimoodi: Vaata, Kalju, sina tahad siia, aga mina olen juba siin. Sina sõida koju tagasi, kui tahad, aga mina jään siia. Ja nii nad sõitsid tühjalt tagasi oma VAZ 2011-ga, mis turtsus ja paukus tee peal, aga imekombel nad käisid Saksamaal ikkagi ära. Ja tulid tühjalt tagasi. Siis teised kutsusime teda koori ette. Küsiti, et kuidas siis läks, ja kus RAM-i raha on, see oli ka läinud.

Raivo Tammik on muu seas laulnud RAM-is, aastast 1966 ja olnud samas ka koormeister (1969-1972), poolteise kümnendi vältel oli ta Frank Valdori orkestri klahvpillimängija, andis selle koosseisuga mitukümmend kontserti aastas; teinud helilooja, arranžeerija ja/või klahpillimängijana koostööd mh selliste tuntud kultuslauljatega, nagu Freddy Quinn, Caterina Valente ja duo Baccara; on kirjutanud ja helindanud Vabadusraadio (RFE—RL) tunnusmuusikat ja saadete vahekõlle.


JUHTUMIT KOKKU VÕTTES külastasid Raivo Tammikut Lääne-Saksamaal augustis 1975 ekskolleegid — RAM-i liikmed Kaljo Räästas (eluaastad 1934-1992 — KGB usladusisik) ja Heinz Freiberg. Nad tegid seda Räästase eraautoga VAZ. Selle toona tavatu erareisi korraldas ja rahastas DEM-valuutaga gebist Viktor Raus Tallinnas püüdmaks nõnda heastada ülemuste ees oma viga, mis seisnes Tammiku-pere viimatises Läände lubamises. 

Pärast veenmistöö luhtumist püüdsid Räästas ja Freiberg RT-d "jõuga autosse kiskuda ja tagasi viia", nagu kirjutab oma memuaarides «Piirilkõndija tee» (Tln, 2012, lk 95) Kristi Tammik. Mäeots nimetab seda RAM-i kooriliikmete näotut seiklust "Tammikute kojumeelitamise afääriks" (lk 69)

RÄÄGIB RAIVO TAMMIK. Noore ja tegusa muusikuna tuli Raivol varakult üldsuse ees ka kõneisikuna üles astuda, mistap veebi helivaramuis on tallel ka mõned salvestustused tema intervjuudega. 

A¹. Esiteks ERR-i veebiarhiivi ropagandaalne leid, milline siis vaid 19-aastast RT-d ehk enim võiks kompromiteerida. Tõsi, RT asemel pigem eetritaiese autorit, sest see on saade, kus Mari Tarand, 23a, noor (Indreku) ema võttis ette Tartu koolipoiste rokivariandi tuntud lorilaulusga "Eesti jahimehelaul", mängis ette sellest tehtud kehva salvestise 3 värsirida, et neid siis ER-i 9. XII 1964 noortesaates ½ tundi materdada 

🎧 Hallo, Elluastujad

Raivo Tammik sai samuti sõna, ja väga prominentses rivis: "Revolutsionäär Sepre" — ELKNÜ sekretär — nukuvalitsuse minister (leeva dissidendi Arvo Pesti isa) — mitu olemasolevat ja tulevast sovetliku salapolitsei abilist eesotsas muidugi — Valdo Pant (KGB agent Uno) jne. Veel teismeline RT esines AD 1964 noorest muusikust autoriteedina veidi ülbikul toonil, ehkki isuliselt oli sõnavõtt asjalik ja kombekas. 

Raivo oli samal aastal mõni kuu varem, 24. V 1964 esitet džässipalaga Dream Gipsy ära võlunud Kristi Kerdi (23a KT) kellega nad nelja aasta pärast abiellusid. Sellest on juttu ja palagi kuulda sama helisalve teises leius — ERR-1 31. V 2021 saates…

B. Helivaramu palju armsam leid 

🎧 Džässitund — alates 42'09" — saate lõpus laulab KT

A². Tarandi tolle saate sünniloo üheks tõukeks oli kahtlemata poliitiline ärgitus ehk nagu selle kohta ametlikus kõnepruugis öeldi — parteisuunis. Käis ju neljat kui mitte juba viiendat aastat üleliiduline kampaania twistimoe ja vastava subkultuuri (vk stiljági) vastu. Tarandi lõpufraas soovitusega kuulajaile vaielda saates esinenutega kirja teel — "tehke seda kirjalikult!" — kannab gebistlikku mõrumaiku, kuna kirjade osakond või kirjadega tegelev isik oli sovetiaja meediaasutuses alati KGB kontrolli all…

Raivo Tammik ei ole vaikinud hiljemgi. Eesti helilooja, arranžeerija, pianist on andnud pärast Eestist lahkumist ≥3 raadiointervjuud:

D. RFE—RL | Jüri Estamile RL — 10. Ⅶ 1983.

E. RFE—RL | Molly Gordinile RL-rus — 2. Ⅶ 1988.

F. ER | Ants Taelale E(R)R‐1 — 27. V 1990.

Tuumahäma Lähis-Ida kohal

Kaks raadiouudist luurevallast
Eesti Rahvusringhäälingu (ER) uudis, eetris N, 14. mai 2009 keskpäeval korraga ER-i kolmes programmis, samuti seda uudistesaadet üle kandvas ETV2-s + Pereraadios:

U—S—A Luure Keskagentuuri (C—I—A) direktor sai Iisraeli kõrgete ametnikega peetud salakõnelustel kinnitust, et Iisrael ei kavanda Iraanile üllatusrünnakut, vahendas Iisraeli raadio.

C—I—A juhi Leon Panetta 2 nädala eest peetud kõnelustel Iisraeli peaministri B[---] N[---], kaitseministri E[---] B[---] ja teiste kõrgete ametnikega keskenduti Iraani tuumaprogrammile, mis nii Iisraeli kui ka U—S—A arvates on seotud tuumarelva valmistamise plaaniga.

Iisraeli liidrid kinnitasid, et juudiriigil ei ole mõttes U—S—A-d sellega üllatada, et nad ründavad Iraani. Samuti ei taha nad ohtu seada U—S—A presidendi B[---] O[---] püüdlusi naasta Teheraniga läbirääkimiste juurde.

Samas ei ole Iisrael loobunud valmisolekust vastata Iraani tuumasammudele sõjalise löögiga. N[---] sõnul on Iraani tuumaeesmärgid olemuslikuks ohuks Iisraelile.

Ja teine uudis + kommentaar Nõmme Raadio (NR) Lõunatunnist R, 15. V 2009:

The Times annab meile teada, et U—S—A Luure Keskagentuuri (C—I—A) ülem Leon Panetta saadeti suhteliselt salajasele lähetusele Iisraeli.

Aga et tegemist ei ole tõelise vana luurajaga, siis jäi ta vahele ja tuli välja, et ta saadetigi salajasele lähetusele Iisraeli.

Milleks? Ta pidi veenma Iisraeli võimuladvikut mitte sooritama üllatusrünnakut Iraani vastu ilma U—S—A administratsioonile teatamata. Nemad nimelt tahavad esimesena kuulda asju, mitte lugeda järgmisel päeval lehest.

Aga noh, see oli juba kolmapäeval, kui selgus, et Panetta siis oli seal Iisraelis juba 2 nädalat tagasi ja tema sõidu kõige tähtsam eesmärk olnud siis saada peaminister B[---] N[---]lt ja kaitseminister E[---] B[---]lt kinnitus selle kohta, et nende uus valitsus ei ründa Iraani ilma Washingtoni helistamata.

Küllap nad siis annavad teada et: Kuule, Washington, meil läks siin juba asi käima, tulge nüüd kah! Või-ma-ei-tea-mis-moodi need asjad käivad.

Allikaviide NR-i päevakaja veebiküljel: WWW.TimesOnline.Co.UK

Uudise allikad: Esiteks on ER-i viitamata, tegelik teabeläte WWW.YNetNews.Com-is 14. V 2009 kl 10 ilmund uudis C—I—A chief in secret Israel talks on Iran ning NR-i viitamata teabeläte on Delfi.Ees järgmisel päeval, 15. V 2009 kl 9:45 ilmund uudis C—I—A boss käis juute Iraani ründamise eest hoiatamas. Pärisallikas, st algne teabeläte on kummagi puhul siiski üks ja seesama Iisraeli Hääle populaarne B-programm Reshet Bet ja nimelt selle üks neljapäeva-hommikune saade (mitte kolmapäevane, nagu Delfi.Ee ja NR ekslikult väitsid) Hiljem kordas ja levitas sama teavet laiemalt Agence France-Presse'i (AFP) kirjasaatja Ron Ben-Yishai (vt seda AFP uudist inglise keeles Google'is), kes muide on silma paistnud Iisraeli siseriikliku salateenistuse Shin Beti teabe lekitajana.

Uudise taustasündmustik — 1.-20. mai 2009: Sellal kui Washington on ajatollasid positiivselt hõlvama asunud, püüab Iisrael oma strateegilisele liitlasele näidata, et ameerika sõprusest kallim on talle oma riigi julgeolek (vt 8. V 2009 Jerusalem Posti) Nii et Iisrael ei välista isegi USA-ga kooskõlastamata lööke Iraani pihta. Teherani isoleerimise poliitika hüljanud USA uue valitsuse tippametnikud ja eriesindajad on kuu hakust peale islamimail pingsalt tuge otsinud oma kavadele piirkonna rahustamiseks. Teherani sõjaline survestamine oleks sellele mitte üksi vastukarva, vaid lausa mõrvarlik. Ka IAEA juhipostilt lahkuv Mohamed ElBaradei peab Iraani ründamist ajakirja Spiegeli ingliskeelses veebis 18. V 2009 avaldet usutluses:

... täielikuks hullumeelsuseks [mis] teeks kogu piirkonnast suure tulekera, kusjuures iraanlased asuks viivitamata pommi ehitama, saavutades kindlasti kogu islamimaailma poolehoiu.

Veel vähem oleks Iraani rangeliinlastel soovi või väljavaateid sõnasõja asendamiseks tuumasõjaga, sellise Lähis-Ida juhtiva tuumajõu vastu nagu Iisrael. Seda vähem, et Iraan lõpetas Luure Keskagentuuri (LKA/CIA) andmeil tuumarelva arendamise projekti 2003 (vt Leon E Panetta kõne 18. V Los Angeleses) Siiski on USA praegune juhtkond Iisraeli uue valitsusega ühel meelel, et uraanirikastuse ja raketiprogrammiga Iraan kätkeb muule ilmale jätkuvat ohtu. Samas kui Iisrael loeb viimast momendi pakilisimaks mureks, mis nõuab lahendust enne Palestiina riiklusega tegelemist, järjestab Washington oma eelistusi täpselt vastupidi. Iisrael pelgab seejuures eriti neid USA ringkondi, kellele pommiga Iraan tundub etem kui Iraani pommitamine (vt 15. V 2009 Jerusalem Posti). Sestap tuli Iisraeli võimuladvikul Washingtoni-nõupidamistel 18.-19. V taas näidata juudilikku valmidust Iraani-reidi ette võtta — kas või USA heakskiiduta! Ühendriikidel aga tuli liitlast veenda, et 2-riigi-lahendus Palestiinaga kaasaks Araabia-maid Iraani ohjeldamisele. Kompromissina otsustati aeg maha võtta, vähemalt kuni sanktsioonid + diplomaatide ponnistused pole Iraani suhtes päris läbi kukkunud. Tõrjumaks vastuargumente tuli USA-l nimetada diplomaatilise lahenduse piirtärmin. Ja seega ei hakka USA Teherani vastutulekut ootama kauem kui k. a lõpuni. Enne seda Iraani-vastase sõjalise ründe ähvardus enam tõusetuda ei tohiks.

Uudise tagamõte: Tegu on Iisraeli lekitatud teabega, mille järgi Iisrael soostus alluma USA uue juhtkonna keelule USA loata Iraani rünnata. Iisrael on 1981 ja 2007 hävitanud vastavalt Iraagi ja Süüria tuumarajatise, kindlustades oma piirkondlikku monopoli tuumarelvadele. Iraani väidetava tsiviilsuunitlusega tuumaprogrammi hetkeseis nõuaks vähemalt 3 eraldi asuva objekti ründamist. Seda vaevalt Iisrael oma raketiarsenaliga suudaks, küll aga rünnates mitmekümne lennukiga. Niisugune õhureid ei saa üllatada USA-d ühelgi juhul, (1) kuna see poleks mõeldav USA kontrollitud õhuruumi läbimata ja (2) kuna USA tehniline luure teaks Iisraeli ettevõtmisest veel enne lennukite õhkutõusu. Ameeriklaste mure asetub ennemini globaalse kui regionaalse vastutuse mõõdustikku. Sestap on viimase 12 kuuga USA lähetanud Iisraeli veel mitu nii kõrge tasemega saadikut, nagu Ühendatud Staabiülemate Komitee ja Riikliku Julgeolekunõukogu juhid Mike Mullen ja Mike McConnell, kes keelitasid samuti hoiduma kallaletungist Iraanile. Iisraeli teevad närviliseks USA ponnistused piirkondliku võimutasakaalu nimel, mis ei või suurriikliku poosiga harjunud Iisraeli kuidagi rahuldada. See rahutus seletab paremini kui muu ka kõnealust teabeleket.

Iisraeli uudislekkest meie ringhäälingusse jõudnud uudise analüüsi järeldused:

1. Faktikahtlus. Kui LKA juhi Iisraeli-reis mai hakul aset leidis, nagu ER-i ja NR-i uudistes öeldi, siis selle siht võis olla tuumateemalise luureteabe hankimine Iraani kohta, Iisraeli ründevalmiduse hindamine, võimaliku ründekava külmutamine jne/vms. Igatahes, tegu ei olnud kuigi värske faktiga, mis kõlvanuks pigem vaatluse kui uudise aineks.
2. Kommentaar oleks pakkunud võimaluse vaagida nt küsimust: Miks ühe salaluure-ülema salareis avalikuks sai? Miks see sõnum massimeediale lekitati, nagu päris ka 1 häguse taustaga (Moskva-meelne?) luureuudiste veebikülg IntelNews.Org? Või nagu teisal osutas geostrateegiliste ennustuste keskuse WWW.StratFor.Com juhtanalüütik George Friedman, on mõte, justkui võiks Iisrael kaaluda õhurünnet, millest Washington midagi ette teada ei saa, süüvimatagi jabur. Tema sõnul on too teabelekitus praktiliselt pisut üle aasta Iisraeli lehtedes jälle ilmutatud lugude tõmmis. Sel taustal sobib sõnumi sihtrühmaks pigem naiivne kui asjatundlik publik, pigem hirmualdis Lääs kui sarnasest teabemürast puhtalt pääsevad islamimaad.
3. Sõnakasutus. Nõmme Raadio pilkav toon ja ilkuvad fraasid sobivad Lõunatunni formaati, mis NR-i argipäevade ainsa uudistesaatena on tahtlikult kujundatud meelelahutuslikuks reality show elementidega laudkonnavestluseks. Kuid ER-i uudistes torkab teravalt silma ja on viimase kümnendiga koguni juurdunud 'Iisraeli' ja 'juudiriigi' reeglipärane vaheldamine ühe ja sama uudise piires. Kummatigi on rääkiva ajakirjanduse üldine ja ammutuntud põhitõde, et eufemismid, asesõnad ega sünonüümid raadiouudiste keelde ei passi.
4. Allikakäsitlus. Mõlemad raadiod on kasutanud võõrast teavet, kontrollimata selle allikat ja hankimata sellele kõrvalist kinnitust. Sel sajandil on ER-is kahjuks juurdunud ka uudiste surumine propagandistlikku vormi, selline uudise sisu ähmastav ülesehitus, kus allikas on kuulaja tähelepanu alt ära viidud sõnumi lõppu. Seegi on rääkiva ajakirjanduse universaalse, tarbijasõbraliku, kuulaja tähelepanuvõimet arvestava ja allikat väärtustava põhimõtte eiramine, mida küll reeglipäraselt rakendatakse nt Moskva Raadios, kuid mitte demokraatiamaade NPR-i või BBC-taolises avalik-õiguslikus või eraringhäälingus. Eestis on evitanud selle kuulaja tähelepanuvõimega manipuleeriva trikitamise miskipärast just ER-i uudised. Seevastu NR-i näites eelneb uudise allikas temalt pärinevale teabele. Ent siingi tuleb tõdeda allikapuudulikkust ja uudise tegeliku vahendaja (kummalgi juhul ühtviisi ebausaldusväärseks osutunud AFP ja Delfi.Ee) mahavaikimist.
5. Ringhäälingu-uudiste tase Eestis püsib ikka harju keskmine. Parem ligipääs teabele ja selle kiirem levi paraku ei sega pähe määrimast nädala(te) tagust, ammu hapnenud "uudist". Uudiste vahendajate sellisest tööst süüvimisvõimet loota oleks vist juba liiga palju tahta.