Nõukogude võim Moskvas

Autoritaarne režiim Venemaal näitab oma raudhambaid

Moskvas sunniti Antisovetliku Saslikuresto (Антисоветская шашлычная) omanikke haldussurve-meetmetega maha võtma restorani reklaamsilti.

Suve lõpul Leningradi prospektil (mis viib tegelikult Peterburi maanteele) ja Nõukogude Hotelli (Otel' Sovetskij) vastas avatud söögikoha omanikel ei olnud oma restoranile nime pannes poliitilist tagamõtet – loodeti lihtsalt külastajate naljasoont tabada. Aga postsovetliku Moskoovia võimumehed nalja ei mõistnud...


Radio Liberty (Vabadusraadio) on võtnud videosse restorani juhi Aleksandr Vanini jmt seletusi + demonataažiakti (RL-i venekeelne veebikülg)

Järgnes poliitilist omavoli vaaginud ajakirjanik Podrabineki kimbutamise vali skandaal (vt Interfax–BNS: 14. X 2009 Postimees) Põhjuse andis see, et Aleksandr Podrabinek avaldas Nõukogude-vastase sildi kaitseks Ežednevnyj žurnalis 21. IX 2009 arvamusloo "Aatekaaslased omavahel" (Kak antisovetčik antisovetčikam), kus mh ründab valitseva moraali räpasust:

Kas normaalne inimene loeks Kommunistliku Noorsooühingu [KMN] Tõe nimelist päevalehte, kirjutaks Moskva Komnoores, elutseks Lenini tänaval või näitleks Leninliku KMN-i nim Teatris?!

Antisovetliku Saslikuresto nime ründajaid on Padrabinnek aga seadnud samasse rivvi GuLAG-i valvurite, trahvipataljonide komissaride ja stalinlike timukatega:

... Советский Союз [CC] – это совсем не та страна, которую вы изображали в школьных учебниках и своей лживой прессе. CC – это не только политруки, стахановцы, ударники коммунистического труда и космонавты. CC – это еще и крестьянские восстания, жертвы коллективизации и Голодомора, сотни тысяч невинно расстрелянных по чекистским подвалам и миллионы замученных в ГУЛАГе под звуки поганого михалковского гимна. CC – это бессрочные психушки для диссидентов, убийства из-за угла, и на бесчисленных лагерных кладбищах – безымянные могилы моих друзей-политзаключенных, не доживших до нашей свободы.

Вы так возмутились «антисоветским» названием потому, что - верно - вы и были вертухаями [cм. вертухай] в... лагерях и тюрьмах, комиссарами в заградотрядах, палачами на расстрельных полигонах. Это вы, советские ветераны, защищали советскую власть и потом были обласканы ею. A теперь страшитесь правды и цепляетесь за свое советское прошлое...

Sovetimeelsete vastupealetung on seni tipnenud 500 tuhande rublase (150000kr) kohtuhagiga, lisaks muud ähvardused ajakirjaniku elu, tervise ja vara vastu ning Podrabinekite kodu pikk ja kärarikas piiramine ühiskondlikku pahameelt etendavate našistide piketiga.
Juba totalitarismi lõpu ajal Moskvas sõltumatu Ekspress-Hronika toimetajana alustanud Podrabinek on enese kimbutamise lugu oma veebipäevikus kommenteerinud sõnadega

... nüüd peavad nõiad jahti meie peale!

Eesti omavalitsuste tänavusi valimistulemusi silmas pidades ei maksa lähiaastail üllatuda sarnasete vahejuhtumite leemise üle Tallinnas, Narvas või Kohtla-Järvel.

INIMÕIGUSTE ÜLDDEKLARATSIOON

Mart Nikluse 75. sünnipäeval üllitab Isekiri Inimõiguste Ülddeklaratsiooni (IÜD) tõlke, mille tegi tänane juubilar ligi 50 aasta eest N Liidus vangis olles. See on ilmselt IÜD esimene ja ikka veel täiuslik eestindus, 10. detsembril 1948 ÜRO-s heaks kiidetud dokumendist.

Universaalseile õigusile osutamisel on mõte tänagi. Pealegi hulbib eesti teabeväljas sisuliselt puudulik IÜD eestindus, kaasa arvatud poolametliku Inimõiguste Instituudi levitatav tõlge(ndus) ja eesti koolide ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse ametliku abivahend + Meelis Maripuu jt koostatud "Kommunismi kuriteod" (2009) Neis mõlemas on miskipärast ära jäänud või kärbitud rahvuskeelte õigusi tagav lõik (vt IÜD artiklit 2)

ÜRO Inimõiguste Ülddeklaratsioon (1948)

Preambul

Arvestades, et inimühiskonna kõigile liikmetele omase väärikuse ning neile kuuluvate võrdsete ja lahutamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus; ja

arvestades, et hoolimatus ja põlgus inimõiguste vastu on viinud barbaarsetele aktidele, mis täidavad inimkonna südametunnistust nördimusega, ning et sellise maailma loomine, kus inimesed omavad sõna- ja veendumuste vabadust ning vabanevad hirmust ja puudusest, on kuulutatud inimeste kõrgeimaks püüdluseks; ja

arvestades vajadust, et inimõigusi kaitseks seaduse jõud, selleks et inimene poleks sunnitud pöörduma ülestõusu kui viimase abinõu juurde türannia ja rõhumise vastu; ja

arvestades, et on hädavajalik aidata kaasa sõbralike suhete arendamisele rahvaste vahel; ja

arvestades, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni riigid on Põhikirjas kinnitanud oma usku inimese põhiõigustesse, inimisiksuse väärikusse ja väärtustesse ning meeste ja naiste üheõiguslusse ning otsustanud kaasa aidata sotsiaalsele progressile ja elutingimuste parendamisele suurema vabaduse juures; ja

arvestades, et liikmesriigid on kohustunud kaasa aitama koostöös Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga inimõiguste ja põhivabaduste üldisele austamisele ja säilitamisele; ja

arvestades, et nende õiguste ja vabaduste iseloomu üldisel mõistmisel on selle kohustuse täielikuks täitmiseks tohutu tähtsus,

kuulutab Peaassamblee välja:
käesoleva Inimõiguste Ülddeklaratsiooni ülesandena, mille täitmise poole peavad püüdlema kõik rahvad ja kõik riigid sel teel, et iga inimene ja ühiskonna iga organ, pidades kogu aeg silmas käesolevat Deklaratsiooni, püüaks selgitus- ja haridustöö kaudu aidata kaasa nende õiguste ja vabaduste austamisele ning tagada riiklike ja rahvusvaheliste progressiivsete meetmetega nende üldine ja efektiivne tunnustamine ja täideviimine nii Organisatsiooni liikmesriikide rahvaste kui ka viimaste jurisdiktsioonile alluvate territooriumide rahvaste hulgas.

Artikkel 1
Kõik inimesed sünnivad oma väärikuses ja õigustes vabade ja võrdsetena. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ning nad peavad üksteisega suhtlema vendluse vaimus.

Artikkel 2
Igal inimesel peavad olema kõik õigused ja vabadused, mis käesolevas Deklaratsioonis välja kuulutatakse, olenemata rassist, nahavärvusest, soost, keelest, usulistest, poliitilistest või muudest veendumustest, rahvuslikust või sotsiaalsest päritolust, varanduslikust, seisuslikust või muust seisundist. Peale selle ei tohi teha inimeste vahel mingisugust vahet riigi või territooriumi poliitilise, õigusliku või rahvusvahelise seisundi alusel, mille juurde inimene kuulub, olenemata sellest, kas see territoorium on sõltumatu, eestkostealune, omavalitsuseta või mõnel muul viisil oma suveräänsuses piiratud.

Artikkel 3
Igal inimesel on õigus elule, vabadusele ja isikupuutumatusele.

Artikkel 4
Kedagi ei tohi pidada orjuses või ikestatud olukorras; orjus ja orjakauplemine keelustatakse mis tahes kujul.

Artikkel 5
Kedagi ei tohi piinata või julmalt, ebainimlikult või tema väärikust alandavalt kohelda või karistada.

Artikkel 6
Igal inimesel, kus ta ka ei viibiks, on õigus tema õigusvõime tunnustamisele.

Artikkel 7
Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed ja neil on õigus ilma igasuguse diskrimineerimiseta seaduse võrdsele kaitsele. Kõigil inimestel on õigus võrdsele kaitsele mis tahes diskriminatsiooni eest, mis käesolevat Deklaratsiooni rikub, ja sellise diskriminatsiooni õhutamise eest.

Artikkel 8
Igal inimesel on õigus õiguste efektiivsele taastamisele pädevate riiklike kohtute poolt juhtudel, kui konstitutsiooni või seadusega talle antud põhiõigusi on rikutud.

Artikkel 9
Kedagi ei tohi meelevaldselt vahistada, kinni pidada või pagendada.

Artikkel 10
Igal inimesel on tema õiguste ja kohustuste määratlemiseks ja temale esitatud kriminaalsüüdistuste põhjendatuse tuvastamiseks õigus täieliku võrdsuse alusel sellele, et tema asi vaadataks läbi avalikult ja kõiki õigluse nõudeid järgides sõltumatu ja erapooletu kohtu poolt.

Artikkel 11
(1) Igal kuriteos süüdistataval inimesel on õigus olla loetud süütuks seni, kuni tema süüd ei tehta kindlaks seaduslikus korras avaliku kohtuliku arutamise teel, kusjuures talle tagatakse kõik kaitsevõimalused.
(2) Kedagi ei tohi süüdi mõista kuriteos mõne sellise teo või tegevusetuse eest, mis selle sooritamise ajal riiklike seaduste või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei tohi määrata karistust, mis oleks raskem sellest, mida oleks võidud kohaldada kuriteo sooritamise ajal.

Artikkel 12
Kellegi isiklikku või perekonnaellu ei tohi meelevaldselt sekkuda, tema eluaseme puutumatust, tema kirjavahetuse saladust või tema au ja väärikust meelevaldselt kahjustada. Igal inimesel on õigus seaduse kaitsele selliste sekkumiste ja rikkumiste vastu.

Artikkel 13
(1) Igal inimesel on õigus vabalt liikuda ühest kohast teise ja riigi piirides oma elukohta valida.
(2) Igal inimesel on õigus mis tahes maalt lahkuda, kaasa arvatud tema enda maa, ja oma maale tagasi pöörduda.

Artikkel 14
(1) Igal inimesel on õigus otsida tagakiusamise eest varjupaika teistes maades ja seda varjupaika kasutada.
(2) Seda õigust ei tohi rakendada jälitamise korral, mis tuleneb tegelikkuses sooritatud mittepoliitilisest kuriteost või tegevusest, mis on vastuolus Ühinenud Rahavaste Organisatsiooni eesmärkide ja põhimõtetega.

Artikkel 15
(1) Igal inimesel on õigus kodakondsusele.
(2) Kelleltki ei tohi tema kodakondsust või õigust kodakondsust muuta meelevaldselt ära võtta.

Artikkel 16
(1) Täisikka jõudnud meestel ja naistel on õigus, ilma igasuguste kitsendusteta rassi, rahvuse või usu põhjal, abielluda ja asutada perekonda. Neil on võrdsed õigused abiellu astumise, abielus olemise ja selle lahutamise ajal.
(2) Abielu saab sõlmida vaid mõlema abiellu astuva poole vabal tahtel ja täielikul nõusolekul.
(3) Perekond on ühiskonna loomulik ja põhiline rakk ning tal on õigus ühiskonna ja riigi kaitsele.

Artikkel 17
(1) Igal inimesel on õigus omada vara nii üksikult kui ka koos teistega.
(2) Kelleltki ei tohi meelevaldselt tema vara ära võtta.

Artikkel 18
Igal inimesel on õigus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele; see õigus kätkeb vabadust muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust tunnistada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt õpetuse, jumalateenistuse ning religioossete ja rituaalsete kombetalituste kaudu.

Artikkel 19
Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende vabale väljendamisele; see õigus kätkeb vabadust takistamatult järgida oma tõekspidamisi ning vabadust otsida, saada ja levitada informatsiooni ja ideesid mis tahes vahenditega ning olenemata riigipiiridest.

Artikkel 20
(1) Igal inimesel on õigus rahumeelsete kogunemiste ja assotsieerumise vabadusele.
(2) Kedagi ei tohi sundida mõnesse assotsiatsiooni astuma.

Artikkel 21
(1) Igal inimesel on õigus võtta osa oma maa valitsemisest kas vahetult või vabalt valitud esindajate kaudu.
(2) Igal inimesel on õigus võrdsele pääsule oma maa riigiteenistusse.
(3) Rahva tahe peab olema valitsusvõimu aluseks; see tahe peab väljenduma perioodilistes ja võltsimata valimistes, mis tuleb läbi viia üldise ja võrdse valimisõiguse alusel, salajase hääletamise teel või teistes samaväärselt hääletamisvabadust tagavates vormides.

Artikkel 22
Igal inimesel on ühiskonna liikmena õigus sotsiaalsele kindlustatusele ning tema väärikuse säilitamiseks ja tema isiksuse vabaks arenemiseks hädavajalike õiguste teostamisele majandus-, ühiskonna- ja kultuurielus riiklike püüdluste ja rahvusvahelise koostöö kaudu ning vastavalt iga riigi struktuurile ja vahenditele.

Artikkel 23
(1) Igal inimesel on õigus tööle, töö vabale valikule, õiglastele ja soodsatele töötingimustele ning kaitsele tööpuuduse vastu.
(2) Igal inimesel on ilma igasuguse diskrimineerimiseta õigus võrdse töö eest võrdsele tasule.
(3) Igal töötajal on õigus õiglasele ja rahuldavale töötasule, mis tagab inimväärse elatuse talle endale ja ta perekonnale ning mida vajaduse korral täiendatakse muude sotsiaalkindlustuse vahenditega.
(4) Igal inimesel on õigus luua ametiühinguid ja astuda oma huvide kaitseks ametiühingutesse.

Artikkel 24
Igal inimesel on õigus puhkusele ja jõudeajale, kaasa arvatud tööpäeva mõistlik lühendamine ja tasuline perioodiline puhkus.

Artikkel 25
(1) Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, kaasa arvatud toit, riietus, eluase, arstiabi ja tarvilik sotsiaalne teenindamine, mis on vajalikud nii tema enda kui ka tema perekonna tervise ja heaolu säilitamiseks, ning õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise või muudel elatusvahendite kaotuse juhtudel temast olenemata asjaolude tõttu.
(2) Emadus ja lapsepõlv annavad õiguse erilisele hoolitsusele ja abile. Kõigile lastele, olgu nad siis sündinud abielus või väljaspool abielu, peab osaks saama ühesugune sotsiaalne kaitse.

Artikkel 26
(1) Igal inimesel on õigus haridusele. Haridus peab olema vähemalt alg- ja põhihariduse osas tasuta. Algharidus peab olema kohustuslik. Tehniline ja kutseharidus peab olema üldkättesaadav ning kõrgharidus võrdselt kättesaadav kõigile vastavalt igaühe võimetele.
(2) Haridus peab olema suunatud inimisiksuse täielikule väljaarendamisele ning inimõiguste ja põhivabaduste austamise suurendamisele. Haridus peab kaasa aitama vastastikusele mõistmisele, sallivusele ja sõprusele kõigi rahvaste, rassilise ja usuliste rühmituste vahel ning kaasa aitama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tegevusele rahu säilitamisel.
(3) Vanematele kuulub prioriteet oma alaealistele lastele haridusteed valida.

Artikkel 27
(1) Igal inimesel on õigus vabalt osa võtta ühiskonna kultuurielust, tunda rõõmu kunstist, võtta osa teaduse progressist ja kasutada selle hüvesid.
(2) Igal inimesel on õigus oma moraalsete ja varaliste huvide kaitsele teadus-, kirjandus- või kunstialase loometöö tulemuste osas, mille autor ta on.

Artikkel 28
Igal inimesel on õigus sotsiaalsele ja rahvusvahelisele korrale, mille tingimustes käesolevas Deklaratsioonis esitatud õigused ja vabadused saavad täielikult teostuda.

Artikkel 29
(1) Igal inimesel on kohustusi ühiskonna ees, mille tingimustes ainuüksi on võimalik tema isiksuse vaba ja täielik väljaarenemine.
(2) Oma õiguste ja vabaduste teostamisel peab iga inimene alluma vaid sellistele kitsendustele, mis on kehtestatud seadusega eranditult eesmärgil tagada teiste inimeste õiguste ja vabaduste vajalik tunnustamine, ning rahuldada õiglasi moraali, avaliku korra ja üldise heaolu nõudmisi demokraatlikus ühiskonnas.
(3) Nende õiguste ja vabaduste teostamine ei tohi mingil juhul vastu rääkida Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärkidele ja põhimõtetele.

Artikkel 30
Käesolevas Deklaratsioonis ei tohi midagi tõlgendada õiguse andmisena mõnele riigile, isikute rühmitusele või üksikisikule toimida sellisel viisil või saata korda selliseid tegusid, mis on suunatud käesolevas Deklaratsioonis esitatud õiguste ja vabaduste hävitamisele.

Vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee istungil 10. detsembril 1948 Pariisis

Ajakirjast Kurj'er JuNESKO tõlkinud ja hiljem ingliskeelse algupärandiga võrrelnud Mart-Olav Niklus (*1934)

Vrd Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ametlikul veebiküljel esitletava Inimõiguste Instituudi (22. IX 2009 seisuga puudulikku) eestindusega

Meedia ussipuru

Poliitiliste mõrvade ja repressioonide poolest kurikuulus Bulgaaria KGB, nagu tolle sõjaväeluuregi, osutuvad kardetust mõjukamaks tänase päevani

See pakub mõtteainet ka Eesti 【 väikese tähega ➲  𝒎eedia üle, mis sellest skandaalsest paljastusest millegipärast vaikides mööda on läinud…

Eesti Meediast (suure tähega) ei maksa rääkidagi: selle kauaaegse juhi Mart Kadastiku võimalikule suhtele KGB-ga osutas Isekiri juba aasta 1982 lõpus ( Vale-suurtükk on suunatud Tartu Ülikooli juubelisündmustele — Isekiri nr 1 )

* * *

Aastast 2006 seadustatud avaliku elu tegelaste mineviku läbivalgustamises jõuti 3 aastaga elektroonilise meediani — trüki-ajakirjanduse tõehetk seisab veel ees. Suvel 2009 avaldatud nimistus on 102 Bulgaarias seni tegutsevat meediategelast, kes olid taunitud salateenistuste kaastöölised kommunistliku korra ajal.


TÄIENDUS KEVADEL 2018: Kommunistliku salateenistuse ilmselt kuulsaim agent kultuurialal oli kuulus psühhoanalüütik, filosoof, feminist Julia Kristeva ( * 24. VI 1941, Юлия Кръстева, aka Julia Joyaux, agendinimi "Sabina" Bulgaaria KGB-s ) Bulgaaria valitsuse töögrupp leidis kaks toimikut, mille alusel tuvastas Kristeva värbamise juunis 1971, kui too töötas Läänes. Pärast Prantsusmaalt saadud riiklikku stipendiumi oli Kristeva detsembris 1965 Pariisi asunud; paar aastat hiljem abiellunud algava kirjaniku Philippe Sollersiga; alates 1970-ndist õpetanud külalisporfessorina USA-s Columbia Ülikoolis; tänase seisuga ka Université Paris Diderot emeriitprofessor.

Filosoof Kristeva on Reutersile välkpostiga teatanud, et see „gorteskne süüdistus“ kahjustab ta au ja väärikust ega ole tõene. Kristeva oletab, et toimikud tulid välja tema soovi tõttu teha kaastööd Bulgaaria kirjandusajakirjale Literaturen Vestnik ja KGB arhiividega tegeleva töögrupi eeskirjade järgi tuleb avaldada teavet kõigi ajakirjanike taustast, kes on sündinud enne aastat 1976.


KULTUURITEGELASED LÖÖGI ALL⁈ Bulgaaria haritlasi jälgis riiklikus julgeolekus — bulgaariakeeli Държавна сигурност (lühend DS või KDS) — nimelt DS-i VI peavalitsuse agentuur.

Teiste seas kuulus koosseisulisena DS-i müstiline ja hämara taustaga ärimees Krasimir Gergov ( * 30. IX 1961, Красимир Гергов, aka Krassimir Guergov, DS-i V peavalitsuse koosseisuline aastast 1985 ) Varifirmade kaudu Bulgaaria 5 meelelahutuslikku TV-kanalit jm meedialõitasid kontrolliva Gergovi suhted DS-iga sõlmusid läinud kaheksakümnendi lõpupoolel. Aga avalikuks on tulnud ka üldsusele vägagi tuntud DS-i salaagente nagu:

• teabeteenistuse Fokus (Focus News) ja mitme lokaalraadio omanik Krasimir Uzunov, agendinimi Zavadski, värvatud juulis 1988
• telekanali BBT omanik Petar Mandžukov, agendinimi Omortag, värvatud jaanuaris 1978; samuti BBT tegevjuht Mihail Burzanov, Vihren, detsembris 1978
• Darik Radio omanik Radosvet Radev, värvatud agustis 1988, agendinimi Karak; samuti selle raadio kommentaator Valdimir Tanev, Spasov, jaanuaris 1980
• Bulgaaria Rahvusringhäälingu muusikatoimetaja Jordan Georgiev, alias Данчо Стълбицата, agendinimi Lui, värvatud augustis 1981

Seejuures on avalik-õiguslikus meedias täna — poolteist kümnendit pärast punarežiimi lagunemist! — endistviisi aktiivselt tegev vähemalt 11 kommunismiaja salateenistuste agenti.

Enne viimatise agendinimekirja avaldamist tehti läbi põhjalik töö salateenistuste arhiivides. Endiste salateenistuste tänaseid järelmõjusid uuriva töögrupi (vt selle veebikülge) taustakontroll hõlmas sel etapil tervelt 2366 isikut, kes praegu tegutseb 273 nii era- kui ka riigieelarvelise ajakirjanduse lõidas või omab neid. Lustratsioon ei puuduta ühiskonnale vähest mõju omavaid isikuid, nende tausta jätab töögrupp valgustamata.


DETSEMBRIST 2006 KEHTIVA SEADUSEGA loodud töögrupp uurib on ka poliitikute, diplomaatide, kohtunike, politseinike jm võtmekohti täitvate isikute kommunsimiaegset tausta. Tuvastatud salaagentide nimed avalikustab töögrupp ülalviidatud veebiküljel.

Sama seadus lõi igaühele võimaluse tutvuda enda kohta kompartei nuuskurite poolt koostatud dokumentidega. Seaduse vastuvõttu kannustas reakodanike seas leviv ja postkommunistlikele ühiskondadele üldomane umbusk, millele ka ER seaduse kehtestamise järel 6. XII 2006 viitas — nimelt et…

… bulgaarlased usuvad, nagu jätkaks DS kulisside varjus Bulgaaria juhtimist väljapressimiste ja altkäemaksudega…

Iseloomulik, et viimati selgunud tõsiasjad avalik-õiguslik ER üksmeeles Eesti muu meediaga täiesti maha vaikis. Sestap oleks liigagi retooriline küsida, kas Eesti žurnalistika polegi kah-gebiseeritud…

Seaduse sihiks oli tekitada avalikku survet endisaegsete salaagentide tähtsamailt kohtadelt eemaldamiseks. Paraku sai Bulgaarias 3. VIII 2009 selgeks, et üksnes avalikkuse surve ei saa olla piisavalt tõhus. Vaja läheks riiklikke sanktsioone — kandideerimise (passiivse valimisõiguse) ja ametialade keeldu. Avalikkuse vastutustundlikust tuumast (üldsusest) tuleb maha kanda märkimisväärne osa avaliku arvamuse kujundajaid, hulk arvamusliidreid ja vahest ka neljas seisus kui selline, kuna postkommunistlikus ja isegi postpostkommunistlikus, st…

Isegi Euroopa Liidu massimeedias kipuvad andunult esimest viiulit mängima ikka samad vanad kommunistlike julgeolekuteenistuste agendid.

Vabast ja tervest ajakirjandusest on asi muidugi kaugel, see on koletult ussitanud ja üks kohalik blogija võrdleb seda GMO-ga, mis tuleks isoleerida reservaati, sest geneetiliselt modifitseeritud ajakirjanduse käest ei päästa ühiskonda miski.

Mart Kadastik
agendinimi Борис
varjunimi Jaak Kalju

Liimi süüasi nurjus

Jüri Liimi võit 

Jüri Liimi ebaõiglane vintsutamine ja koduarest ühe punamonumendi avalikkusest kõrvaldamise eest paistab nüüdseks läbi olevat. Läinud nädalal lükati räpakas asi enam kui aasta kestnud solgutamise järel kalevi alla. Selle kinnituseks on vanemprokurör Kristel Eliste allkirjaga 17. VII 2009 Põhja Ringkonnaprokuratuurist väljastatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Süüasi jäi ja pöörati süüteoks.

Liimile esitati mullu detsembris avaliku varguse süüdistus (vt süüdistuse õiguslikku analüüsi) vasakäärmuslase, verise Eesti Kommuuna juhtivtegelase ja ideoloogi Hans Pöögelmanni ausamba eemaldamise pärast. Hoogtöö stardisündmused leidsid aset Tallinnas Tondi ümbruses kevadisel pärastlõunal (22. V 2008) ja juba sama päeva õhtul ruttasid prokurörid sõnumiga ERR-i, et teatada üldsusele kohutava roima tõttu algatatud kriminaalasjast.

Tegemist oli Jüri Liimi poolt mullu (AD2007) mais väljakuulutatud punaprügi koristamise algatusega, mis seni on vähe järgijaid leidnud. 

TEKKINUD PATISEIS — punamonumentide sündsusetu eksponeerimise jätk — on Eesti justiitssüsteemi käesoleva heidendi (kriminaalasja kui nurisünnitise) ainsaks silmnähtavaks järelmiks. Tondi Ärikeskuse avalikus parklas aasta 2008 maikuuni omariiklust, vabadust ja demokraatiat mõnitanud monument on praegu koos teiste n-ö proletariaadi diktatuuri teostanud seltsimeestega Maarjamäe lossi hoovis. Sealsamas aegamisi, ent siiski täienevas ajaloomuusemi punapuuslike kogus, kuhu viimati, augustis 2008 laekus Valgast pärale veetud Jakob Palvadre kuju.

Neliteist kuud kestnud veider protseduur kriminaalasja nr 1092782/08230108005 raames, so KarS §199 lg2 p5 järgi Jüri Liimi vastu korraldatud süüasi, on (a) kahjustanud õiglustunnet ning asi ise on (b) kulgenud salapärasuse ja (c) õiguskaugeid radu pidi. Seepärast toob Isekiri Jüri Liimi süüasjast välja prokuratuuri tegevuse 4 kahetsusväärset, kuid iseloomulikku külge:

1. POLIITIKA MIKSIMINE ÕIGUSEGA Paraku tegelevad EV prokuratuur jt nende juhitavad menetlejad ka niisuguste süüasjadega, mille motiivid kindlasti pole õiguslikud, seevastu aga võib leida neist poliitilisi mõjutusi.
2. PROFESSIONAALNE SAAMATUS Prokuratuuri ja nende juhitud menetlejate töine lohakus osutub üha tihemini kohtukõlbmatuks, mida peale Liimi süüasja prokuratuurile tagasisaatmise näitas ka aprillirahutuste juhtneliku asja nurjumine 2 kohtuastmes. Samas kui sellist asjade käiku saab lugeda EV kohtusüsteemi sõltumatuse tunnu(stu)seks, paljastub kahjuks ka paisuv häbiplekk prokuratuuri ja justiitsministeeriumi tööriietusel.
3. KODANIKE KOHTUVÄLINE JUSTIITSVAENAMINE Prokuratuur kipub kasutama eelmenetlust pelgalt kohtuväliseks repressiooniks süütu inimese vastu. Seda näitas elukohast lahkumise tõkendi jõnk rakendamine Liimi vastu 7 kuu kestel, hoolimata sellest, et Liim reageeris politseiuurija igale kutsele ega väljendanud menetluse käigus ühelgi viisil keeldumist koostööst uurimisasutustega. Sarnast muilgi juhtudel silma torganud, seega nähtusena laienevat justiitsoimarluse ilmingut EV-s oleks aeg vastustada.
4. MENETLUSE LÄBIPAISTMATUS Liimi asjas on olnud palju müstikat. Peale algatamise välgukiiruse, menetluse salapäraste kehutajate, asja üleloomuliku venimise jms eriti drastiliseks puändiks osutus ei tea kust välja ilmunud hagi, mida tegelikult... polnudki (prokuröri definitsiooni järgi oli see NÄPUKAS) Raske olnuks kujutleda niivõrd lihtsa (NB! varguse) asja segasemat menetlust sellest, milliseks selle suutsid ajada vanemprokurörid (Kristel Eliste, Eve Soostar, Õnne Neare-Vaarmann/Vaarman), kelle kätes oleva süüasja külge kohtueelses menetluses pookus sootuks uus osapool (idanaabritest investoritele orienteeritud) Ülemiste City AS ja tolle poolt süüdistusakti järgi Liimile justkui esitatav 100000-kroonine tsiviilhagi.

Ei oska sellise õigushookuspookuse peale muud kui käsi kokku lüüa ja rikutud õiglustundes taeva poole hüüda: JUMAL, SA NÄED EGA MÜRISTA!

Rahvuslik tuli & tuhaväljade tuul (II)

Wabariigist Vabariiki sm… Lapeteuse pilgu all

Eestis paraku lahtikirjutamata, aga laialt levinud kollaboratsiooni küsimus tõusetub peagu korraga ilmunud lähiminevikulise raamatupaari peale vaadates. Ehkki üks neist näib sütitavat eesti-, teine punameelsuse tuld, on kummagi ühisnimetaja — nii sisu kui ka autoriisiksuse poolest — sovetiaja kaasajooksiklus kui nähe. Vaagigem siis kumbagi neist raamatuist.

Raul Kuutma (*1924) üks soomepoisse, SSEÜ auesimees ja ajalootoimkonna juht, on mais 2008 valmis kirjutanud ja aasta hiljem kirjastuse abiga sini-must-valgete kaante vahele pannud mälestused Wabariigist vabariigini (Tallinn, 2009, 335lk). Ta on ka teatmeteose Vabaduse eest: soomepoiste lühielulood üks koostajaid. Seda eritles ilmumise järel Hellar Grabbi:

... umbes kolmandik [soomepoisse] ei tulnud augustis—septembris 1944 tagasi kodumaale Eestit kaitsma [---] vaid siirdus Rootsi. Tagasitulnute saatus oli erinev:

• Paljud langesid lahingutes Tartu all või Narva rindel, Maardus, Keilas, Sileesias jm.
• Osa pääses Läände.
• Paljudest said metsavennad, mitmed langesid.
• Mitmed võeti vahepeal isegi Punaarmeesse.
• Osa suleti pikkadeks ja ränkadeks aastateks Venemaa orjalaagritesse, kus paljud hukkusid...
• Teised pääsesid lühema vangistusega...
• Osal õnnestus pääseda sellest hoopis ja lülituda sõjajärgsesse Nõukogude ellu.

Hellar Grabbi “Soomepoiste sõjasõit” — Sõnumileht 15. III 1998 — Rmt: Eestlaste maa. Tartu, 2004, lk 369. Kuutma kuulub niisiis viimsesse kategooriasse. Ta enda sõnul on ta olnud “saatuse soosik”, kes vene ajal “tulekandjana tuule käes” ei lasknud sisimas kustuda eesti omariigi-usul. Erinevalt oma velledest läks tal sõja järel korda orjalaagrit ja vahistamist vältida. Kas ka julgeoleku seatud võrke? Torkab silma iseloomulik vahetegemine ühelt poolt “meie...” ja teiselt “NSVL-i julgeolekukomiteel” (tsitaadid Kuutmalt, lk 207) Kuid kindlasti ei säästnud saatus teda majanduslikust kollaboratsioonist, mida Kuutma tõdeb kaude, aga korduvalt ja juba mälestuste sissejuhatuses:

Hakkasin töötama riigi [N Liidu] heaks, mida vihkasin [...] Leidsin [...] kompromissi, mis andis rahu igapäevaellu — töö tuli lahutada poliitikast, leida võimalus väliselt poliitiliselt neutraalseks jääda, ohjeldada emotsioone, et need olukorrale vastaksid. Põhiline oli ellu jääda ja täita elementaarsed kultuurivajadused. Aga identiteedi kallale ei saanud see [sovetlik] võim kuidagi tulla, see [eestlus] asetses liiga sügaval.

Lk 12 — “Wabariigist vabariigini” sissejuhatus ja register on PDF-failina ka veebis

Kuutma jõudis Wabariigi ajal õppida Sagadi algkoolis ja Rakvere reaalkoolis, hiljem elektrotehnikat Tallinna Tehnikumis; 1943 pages võõrväkke värbamise eest üle lahe ja läks Soome väkke ning 1944 võitles relva-SS-i XX (Eesti) diviisis Tartu all, k.a võidukas Pupastvere lahingus; vene ajal TPI inseneridiplomi saavutanud, oli 4 kümnendit Eesti NSV tööstuse keskastme juht, mh Kehra tselluloosi- ja paberivabrikus ja viimati EKE Tööstusvalitsuses; jõudnud Vabariigi eel pensionipõlve lõi siiski kaasa rahvarindes perestroika toetuseks ja lülitus tegusalt kunagiste vabadusvõitlejate liikumisse (vt Kuutma mälestusteraamatu arvustusi ka 19. VI 2009 Sirbis ja 10. VII 2009 Eesti Elus/30. VII 2009 Vaba Eesti Sõnas)
Paul Kuusbergi (1916-2003) Andres Lapeteuse juhtumi 4. trüki (Leck — Saksamaa, 2009, 240lk) küsitavust suurendab selle ajastus. Eesti Loo sari üllitas millegipärast eesti kommunismimeelse ilukirjanduse musterraamatu nii, et see 50 muu teose reas Eesti Päevalehe (Tallinn) kaasaandena oli müügis just 13.-19. juunil — NB! Tähtpäeva-kalendris väga tähenduslikul nädalal (millest oli juttu postituse alguosas)

Sarja järjestamise põhimõtteist olenemata on kokkusattumusest raske lugeda välja muud kui EPl-i ja Akadeemia toimetuste nurjatut mängu aja(stamise)ga. Pealegi lõi “AL-i juhtum” kiilu sama sarja 1940. aastate vastupanu käsitlevate (nr 38: Ene Mihkelsoni Katkuhaud & nr 40: Enn Nõu Koeratapja) raamatute rivvi. Kalendriteadlikkus peegeldub ka sarja iroonilises jätkus — järgmise raamatu nr 41 (Enn Vetemaa Monument. Pillimees) ajastamises autori sünnipäevaga. Nii või teisiti solvas “AL-i juhtumi” ilmumine ses sarjas just punaterrori meenutamise eelõhtul juuniküüditamise ohvrite leinamiitinguile kogunejaid, mistõttu...

Jääb mulje viimsel võitlusliinil kaevunud ning lõpuks välja roomanud kommudest, kes tõid Lapeteusega eesti teabevälja kontrpropaganda-miini.

“AL-i juhtum” pole kindlasti Kuusbergi parim ja seega mitte kirjandustead(us)lik valik. Ühe asjaosalise sõnul olla valiku põhjus ühiskondlik-poliitiline — tutvustada praegusele lugejale eesti kommude ja nende võimu toimimist. — Ja vaat, kes seda paremini selgitaks, kui kommude võimumehhanismi prominentne osaline!

Autori punasus ulatub isa kaudu ju 1905-1907 aasta revolutsiooni: müürsepp Augusti poeg pealinna Poriküla (Uue Maailma) agulist, kes juba poisipõlves luges marksistlikku kirjandust ja noorsotsidega liitus, tegutses täisealisena ehitustööliste ametiühingus, kus viimati kuulekalt Andrei Ždanovi käske täitis 1940. aasta juunipöörde — võimule pürgiva näivtõeluse esimeses massilavastuses, juulis 1940 astus komparteisse, aasta hiljem NKVD hävituspataljoni, 1942 sai Punaarmee politrukiks — alul polgu, siis diviisi poliitosakonnas, ühtlasi oli 1944 kihutuslehe Tasuja toimetaja ning pärast kaardiväemajori auastmes demobiliseerumist 1946 kohalikus kompartei keskkomitee nomenklaturas — rolliks esialgu käsikutöö partei meediamonopolis, hiljem 1964-1986 tõsteti kandidaadi ja liikme staatusse EKP KK-s jpt aukohtadele sovetisüsteemi tipptasemeil, Moskvani välja. Vahetult kirjandusellu sekkus Kuusberg 1948 esiteks kriitikuna ja...

... oli selle ajajärgu tüüpiline professionaalse ettevalmistuseta kirjanduse politiseerija...

Eesti kirjanduse ajalugu V kd, 2. rmt. Tln, 1991, lk 286.

Välisrindel sõdis ta imperialismiga (millest allpool), kodurindel revisionistidega. Ilukirjandust mõõtis Pravda juhtkirjade margapuuga. Lühidalt oli selle kriitiku näol tegu Ants Orase püüdliku antipoodiga. Hiljem 1970. aastail oli ta empaatilisem, ärritus vaid tühiasjade nagu eesti luuletajate uue põlvkonna apoliitilisuse — tema sõnul — “elust irdumise tõve” pärast. Tõusis sellal kirjanikuna rahvuskommunistliku belletristika diskursuse tulipunkti, kogus tiitlikesi, preemiaid, üüratuid honorare, mida kõike oli saatmas ordenikõlin ja kiitusekoor nii Rahva Hääle juhtkirjades kui tipp-seltsimeeste kõnedes.

Kirjanikeliitu astus Kuusberg 1950 ning 6 aasta pärast üllitas avateose, romaani Müürid/Tuli tuha all (vk Plamja pod peplom, 1962), mida oli alustanud leivatöö kõrvalharrastusena paar talve enne juunipööret. Eesti NSV Kirjanike Liidu (loe: Nõukogude Kirjanike Liidu — vk Sojuz Sovetskih Pisatelei — eesti osakonna) juhtkonda lülitati teda 1957: Loomingu peatoimetaja 1957-1960 ja 1968-1976, juhatuse sekretär 1960-1968, juhatuse esimees 1976-1983.

Kokkuvõttes osutus müüritöölisest sulemehe-hakatis maailmavaatelisil kaalutlusil juunipöörde etturiks ja oma riigi reeturiks. Edasine panus kommunismi ülesehitusse tõstis ta nn sula ajaks komparteilise agitpropi, KGB ja võõrvõimurite usaldusmeheks kogu Eesti kirjandusliku avalikkuse ees, nagu tulevail kümnendeil tema ja Enn Põldroosi, Jaan Räätsa, Mati Talviku sugused ajuloputajad seda igaüks oma alal olid.

Üks seik Kuutma mälestustes annab lapidaarse näite, kui tähtsusetu on kollaboratsionismi määratluses seotus ükskõik millise vaenuliku režiimi mis tahes salateenistusega, olgu see Gestapo, SD, KGB, MGB, NKGB, MVD, NKVD, OGPU, VČK, GRU vms.

Järgnevas katkendis meenutab Kuutma, kuidas KGB major Rotmistrov 1964. aastal Palace'i hotelli numbritoas kuulas ta juttu keemiaimedest mujal maailmas ja kiitust Nikita püüdlusele Läänele järele jõuda, mispeale volgasakslasest major oli küsinud:

“Kas te ei tahaks meie kodumaad selles abistada?”
“Noh, seda ma ju kogu aeg teen, arendades tootmist ja rekonstrueerides Kehra kombinaati.”

“Sellest on vähe, teil on võimeid enamaks. Võiksite välismaale minna, tutvuda uuema tehnikaga, saada vajalikke andmeid...”

(Wabariigist vabariigini, lk 230)

Kuutma välisluure-koostööga ei soostunud. Kihutustööst hoidus, venestust tõrjus. Tema kollaboreeris puhtmajanduslikul tasandil, kommunismiehituse raames Eestile halvemal juhul tarbetuid tootmishooneid püstitades. Viimaste puhul tõdes ju vaid aasta eest “Teeme ära!” koristuskampaania raames Eesti president:

... tõstkem pilk kraavipervelt ja nähkem suuri asju, mis samuti silma riivavad, kuigi oleme ehk sellega juba harjunud ja paratamatusega leppinud. Need on Nõukogude võimu ajal põldudele ehitatud koledad tootmishooned ja külakeskustes lagunevad mitmekordsed elumajad, kus täna ulub tuul ning mida on valus vaadata. Mis ei sobi Eesti maastikule.

Kuutma-taolistel Nõukogude ellu lülitujatel leidub nagu sohivennal ikka tagataskus valmis vabandusi, et nad hoidsid emakeelt, kodukanti, omakseid jne.

Mul oli võimalus aidata oma koduküla, korraldades seal aastal 1962 elektriliini ehitamist ja 1965 korraliku tee tegemist.

(Wabariigist vabariigini, lk 21)

Kollaboratsioonis saab eristada 3 olulist tasandit:
• poliitiline kollaboratsioon — sel tasandil on kollaboratsioonil ulatuslik ühiskondlik mõju ning poliitiline ja/või majanduslik tähendus, väljundeiks võivad olla anastatud rahvamajanduse koormamine, massiivne ajupesu, inimõiguste laialdane rikkumine jpm;
• majanduslik kollaboratsioon — vaenuliku võõrrežiimi vabatahtlik kindlustamine kaaskodanike heaolu arvel tööjõudu, toodangut, saaki vm hüvesid anastajale panustades;
• “kriminaalne” kollaboratsioon — sel tasandil on oluline n-ö oma käte määrimine, olgu kaaskodanike vahetu reetmise, vaenamise või surmamisega.

Kuusbergi teoseis leidus alul enam kommunistlike uuenduste, hiljem pigem humanismi eestvõitlejaid, tavaliselt olid need n-ö eesti rahvuskommunistid — “idealiseeritud kommunistikujud, so sotsialistliku realismi teooriale vastavad positiivsed kangelased...” Pärast 46 aasta möödumist esmatrükist taas välja antud “AL-i juhtumi” minategelane on muidugi antikangelane.

See on individualistlikku moraali vastustav mandumisromaan, mille peategelane AL on sovetisüsteemi karjerist, kes poliitilise renomee nimel jätab kostmata EV endise ohvitseri, nüüdse sm-i ja nn korpusemehe Lauri Roogase eest ning oma voodielu parendamise nimel hülgab intiimsuhted sm Helvi Kaartnaga, kes on AL-i vana parteikaaslane. Surmtõsiselt kehutab Kuusberg lugejat (aseksuaalse) armastuse kõrgemate, kommunistlike vormide poole, kus südame kiiremalt ja tugevamini peaksid põksuma panema inimkonna progressi, suure kodumaa hüvangu ja poliitilise (parteilise) kuulekusega seotud küsimused. Vastupidisel juhul ähvardab meid Kuusbergi antikangelase käekäigu moodi katastroof.

Kõrval on tekstinäide sm Roogase hingeliigutuste kohta “AL-i juhtumist” (suurendamiseks vajuta pildile):

Kõige tähtsam on end kommunistina tunda.

Ilmselgelt kollaboreerus Kuusberg kõigil ülalmainitud tasandeil. Alates kriminaalsest kollaboratsioonist, mis sai alguse NKVD hävituspataljonis, kui mitte varem... Ning lõpetades poliitilise kollaboratsiooniga, mis võimsaima väljundi leidis varasemas kriitikas ja jätkus kogu sovetiaegse karjääri loomekõrvases kihutustöös niihästi Eesti riigi, rahva kui ka üldise vabaduse vastu maailmas Kremli punatähtede ja -lippude all. Ent kollaboratsiooni eritledes on ikkagi olulisem n-ö kohalik, Eesti tasand.

Loomulikult seisis Kuusberg sotsrealismi kohalike saavutuste esirinnas mitte üksnes oma proosaviljega, vaid liigagi sageli KL-i ja partei-KK kõnepuldis, kus ta võõrvõimu-truudust teistele peale surus ikka ühtlase põhimõttekindlusega — Hellar Grabbi järgi — “selget jama” ajades... Millest? Veneaegsest loominguvabadusest, rahvaste sõprusest, võrdõiguslikust, vabast ja suveräänsest liiduvabariigist...

Parima kinnituse Kuusbergi kaasajooksikluse järelmite rahvusvahelisest ulatusest pakub Isekirja hinnangul sügis 1960, mil ta enam kui tõenäoliselt oli juba KGB usaldusisik. See oli ühelt poolt globaalne läbimurdeaeg kommunismile, mis teisalt põrkus Eesti jt Balti riikide ebaõiglase saatuse tõstatamisega globaalareenil. Kõik see saavutas enneolematu kõlajõu maailmaorganisatsiooni peaassamblee verbaalseis kokkupõrkeis, mida Eestis püüti maha vaikida, v. a välispoliitilises propagandas, millega toona Moskva, EKP ja KGB hoole all tegelesid Tallinna raadio (ERR) allosundet saated väliseestlastele, rootslastele ja soomlastele.

Nimelt kuus nädalat pärast Nikita 19. IX — 13. X 1960 New Yorgi tuuri võttis tol globaalfoorumil lahvatanud sõnalahingud kokku Suurbritannia välisministri abi David Ormsby-Gore, öeldes ÜRO täiskogul järgmist...

Ormsby-Gore: ... rohkem kui 500 miljonit inimest, kes veel aastal 1939 elas brittide ülemvõimu all, on seejärel saanud vabaduse; samal ajal on Moskva võimule alistatud 6 maad [Leedu, Läti, Eesti, Moldova, Tõva ja Ida-Preisimaa] kokku 12 miljoni elanikuga.

Briti välisministri abi iseloomustas Eestit, Lätit ja Leedut maailma uusimate kolooniatena ja meenutas, et ühe oma autonoomia — volgasakslaste oma — on N Liit koguni hävitanud. Järgnes N Liidu esindaja Valerian Zorini protest, millele peaassamblee juhataja keeldus tähelepanu omistamast.

Tallinna välissaade lasi 2 nädalat hiljem kirjanikeliidu juhatuse sekretäril ennast kihutustöö sõnamängurina proovile panna.

Kuusberg: … Inglismaa esindaja David Ormsby-Gore lubas oma kõnes ÜRO peaassamblee XV istungjärgul 28. novembril endale väljendusi, mis solvavad iga eestlast, kes töötab ja elab meie vabas, suveräänses ja võrdõiguslikus liiduvabariigis…

Veel teatas Tallinna raadio agulikraade mentaliteediga Kuusbergi — hinnang on laen Heino Kiige Eluromaanist (Tallinn, 1994, lk 18) — suu kaudu muule maailmale, nagu oleks Ormsby-Gore...

... Kuusbergi raadioteksti järgi valanud krokodillipisaraid kahjutundes, et Briti poolkolooniaks olnud Baltimaad 20 aasta eest [1940] Briti lõvi küünte vahelt pääsesid, kuna neil läinud korda vabatahtliku liitumise teel N Liiduga vabaneda kapitalismi orjusest.

Kuusbergi-eritluses on mh kastutet Ameerika Hääle (1960), Eesti Raadio (1960) ja Hellar Grabbi Vabadusraadio (1977 ja 1978) eetris kõlanud tekste
Illustratsioonide hulgas on Hans Rüdi Gigeri tööde detaile

Rahvuslik tuli & tuhaväljade tuul (I)

Harva tihkab eestlus oma põlisel maal nii kõrge leegiga lõõmata kui laulu- ja tantsupeo aegu. Hea tõend on linnavurlekeste häälekandja tavatult pastoraalne esikülg — vt 4. VII 2009 EPL-i munade, või- ja peekonimaigulist kaanepilti! Samuti ajendab see rahvamustrite trall iga mõne aasta takka ärevust Eesti muulaskonnas:

MIS ON EESTLASTEGA LAHTI?! Nii ongi kaksikkeelsed ja n-ö avalik-õiguslikud uudistekanalid lõpuks omasoodu asjaga tegelema asunud:

Jah, eestlased on küll 140 aastat laulnud, aga seitsme kümnendi eest tegid nad oma halerõõmsas laulujorus pausi et... juute nottida!

— vaat kuis kostus Aktuelle Kamera (AK) uudistevaliku sõnum üldlaulupeo lõpupäeval, 5. VII 2009! Mineviku hõlmast, justkui Stasi varakambrist — või KGB omast? — õngitseti n-ö uudis raamatu Murder Without Hatred: Estonians and the Holocaust (Syracuse, SUP, 2009, 408lk) just nagu mõne trükivärske üllitise puhul. Ehk saatejuhi sõnadega:

Margus Saar: Sel [?] nädalal ilmus USA-s eesti[?] päritolu ajaloolase Anton Weiss-Wendti monograafia, mis on esimene konkreetselt Eestile keskenduv holokaustikäsitlus...

Raamat, mille pealkiri eesti keeli "Mõrv ilma vihata: eestlased ja holokaust" sai AK tõlgitsuses — moonutuse võrra alapealkirjas — veel provokatiivsemaks:

«Holokaust Eestis»

... Millele reporter lisas:

Aro Velmet (Henno Tominga tütrepoeg): Kahekümnenda sajandi häbiplekk — holokaust — nõudis natside võimuloleku ajal vähemalt [?!] seitsme miljoni inimese elu...

KONTRAKOMMENTAAR AK UUDISKOMMENTAARILE: Reporteripraktikandi sajaprotsendine liialdus lubab AK vaatajale (a) selle DDR-i eeskujul sündinud pseudoaktuaalse saate traditsioonide jätku, kui mitte koguni ületamist, eriti aga seda, et nn punaprofessuuri mõju Eestis ei piirdu avalike kirjade vms vorpimisega, vaid (b) kindlustab meile punamineviku-hõngulise väljavaate pikemaks ajaks ning tagab ka oma jüngrite missiooni — sest nad ju koolitavad endale järelkasvu, kellele avalik-õigusliku meedia kõik uksed on lahti, läve aga pole ollagi.

Sõna anti telefonitsi ka autor Anton Weiss-Wendtile, kes rääkis millegipärast inglise keeles. Lisaks jagasid eestikeelseid kommentaare Meelis Maripuu, kes otse reporterikaamera ees märkis teose tähtsust teadusliku vaidlusteema avajana, ning Alla Jakobson, kes suhtles AK-ga telefoni teel, osutades juutide massitapu teema põhjuseta korrutamise kõlvatusele Eestis, millega Jakobson lasi mõista, et ta oli eetrisse paisatud intervjuust õieti… keeldunud.

Tegelikult ilmus Weiss-Wendti filosoofiadoktori väitekiri AABS-i andmetel juba 4 aasta eest (Brandeisi ülikool, 2005, 615lk) ja prantsuse—juudi agentuur Guysen Israel News avaldas teadaande sest juba 2 ja ½ aasta eest (2006) Ja ka massitiraažis anti see välja õigupoolest 3 kuud varem (vt SUP kevadkataloogi reklaami) ning esimene kinnitus üldsuse huvist üllitise vastu viitega otseselt "Mõrvale ilma vihata" ilmus juba 10. V 2009 ingliskeelses Wikipedias, mille vastavat lehekülge (Eesti juutide ajalugu) vahepeal (10. V — 13. VII 2009) ei ole uuendatud.

Muidugi võib AK treida sõnumeid ameerika veebipoe uudisraamatuist ja kujutada neid päevakajaliste sõnumitena, nagu seekord tehti. Tihti eelmise päeva sündmusi ja tulevikuennustusi sisaldav AK ei näigi päevauudistesaate moodi. Aga pehmelt öeldes nädalavanuse sõnumi kunstlik ühitamine XXV üldlaulupeo lõppakordiga AK-s kuulub nii teemakompilatsiooni kui ka nurjatu ajastuse poolest psühholoogilise sõja lahtrisse.

AVALIK-ÕIGUSLIK KÜLM SÕDA — KELLEGA? Kui hüperaktiivne jupiajakirjanik kujutaks eestlast tuima tapamasinana mõnes AK saates näiteks kõrvuti eesti kahuriliha järjekordse lähetamisega Afganistani, siis võiks seda pidada eluterveks eneseirooniaks. Ent üldlaulupidu, st ainult 5 aasta takka nähtavat ja etnogeneesi mõttes üliolulist suursündmust võiks ju pühitseda erisaatega. Seda AK moodi minevikutaagaga propagandalõit mõistagi ei tihka.

Kas pahaloomukolle on AK toimetuses? Ei! Kogu Eesti TV juurdub sovetiajas, kusst ei ole lahti öeldud, rääkimata lahti rebimisest. Külm sõda oma rahva vastu on reetmisega võrreldav roim, mida aga pole avalikult kahetsenud ükski ETV endine asjapulk ega mutrike. Vastupidi, läinud hooajal käivitet ETV-2 on kujunemas samasuguseks postkommunistliku topeltpõhjaga (+ kaksikkeelseks) nostalgia-TV-ks, mis mujal Ida-Euroopas on ammu ära nähtud.

Et keegi ei loeks Isekirja etteheiteid ETV-le ülemäära retrospektiivseks, heitkem pilgud taas tänapäeva. Kuidas valgustas AK Eesti lähimineviku kõige traagilisema tähendusega nädalat juuni keskel? Selle nädala tähendlikkus lähiajaloo poolest on kaalukas:

• 14. juuni — juuniküüditamiste LXVIII aastapäev Baltikumis, traditsiooniline Balti Vabaduspäev (Baltic Freedom Day) USA-s
• 15. juuni — sovetiokupatsiooni algus Balti riikides — Leedu okupeerimise LXIX aastapäev
• 16. juuni — tänavune kommunismiohvrite mälestusmärgi avamine Washingtonis (DC) Victims of Communism Memorial Foundation eestvõttel ja EV osalusel
• 17. juuni — sovetliku okupatsiooni LXIX aastapäev Eestis
• 17. juuni — Rahvusvaheline kommunismivastase võitluse päev — Ida-Saksamaa töölis-ülestõusu LXVI aastapäev
• 18. juuni — ÜRO Inimõiguste Komisjoni rahvusvahelise inimõigusteharta (International Declaration of Human Rights) vastuvõtu LXI aastapäev

Jah, tõepoolest antikommunistlik nädal, mille sündmuste ja tähtpäevade tihedast nimistust jõudis 2 (loe: kaks) sündmust ka AK-sse. Ei ole vahet, kas see tuleneb mustast (täpsemini: punasest) nimemaagiast või toimetuslikust rumalusest… Ei ole tähtis, kas või milline õigustus ühegi eelmainit fakti või saatusliku lähimineviku üldise kajastusetajätu kohta leiduks. Kuid juutide ilge massitapu riukaline seostamine eesti laulupidudetavaga, näitab tolle n-ö õigusliku avalikkuse pärispalet. Holokaustist 10 korda ulatuslikumate kommunistlike roimade unustamine sillutab teed lähimineviku jõleduste tagasitulekule.

UUED RIIULIFILMID. Või küsigem, kuhu jääb läti filmiime — ajalooline uurimusfilm The Soviet Story (Nõukogude lugu), mille eest filmi looja Edvīns Šņore pälvis tänavu 2. aprillil koguni Eesti ordeni — Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi seerianumbriga 884. Eesti Televisioon hõivas mullu teatud eratelekanali nina eest selle dokumentaali teleülekandeõiguse. Ent 8 kuu kestel pole seda — NB, tänaseks oma pool löögivärskust ju kaotanud! — filmi ikka veel näidatud... Niisuguse saatusega, terava päevakajalisuse tõttu paremate — eks ikka keelustajate arust! — aegadeni publiku vaateväljast eemaldatud ekraanitöid nimetati mäletatavasti riiulifilmideks. Tallinna telemajas on need sovetiropased kombed ja riiulid ikka veel alles, et mitte öelda au sees... Ja kuskil ootab keegi tagasi sovetiaega… Kas ühes nacionalizacija + võla-amnestiaga, nagu AD1940?

Ajastuse õnnistus

Sotsrealismi tuhmunud tähetolmu turustamisest...
Eesti Päevalehe (Tallinn) ja Akadeemia (Tartu) ühisel ajaloolisel ilukirjandussarjal läks see vägagi ladusalt. Tänu õigele ajastusele. Eesti Lugu toob aastapikkuse hooaja iga nädala laupäeval välja uue raamatu ja... Miski sättis sarja 42. teose (Leck, 2009, 223lk) ilmuma autori agoonia ajaks.

Sarja loojaile on see jmt kokkusattumus muidugi juhuslikku laadi:

Sarja 50 raamatut on järjestatud nii, et varasemat aega kujutavad teosed ilmuvad kõigepealt ja hilisemast ajast kirjutatud kõige lõpuks. Lugeja liigub raamathaaval ajatelge pidi minevikust tänapäeva... Sealt, kus eelmine raamat lõpetas, jätkab jutustust järgmine ja tekib n-ö lineaarne ajalugu kirjanduses.

Arstipaberitega Vassili Aksjonovil (Василий Аксёнов *20. VIII 1932 Kaasan †6. VII 2009 Moskva) on ainuüksi romaane — Kolleegidest (1960) Saladusliku kireni (2009) — kaks tosinat, ometi jäi selle kirjamehe pale meile, vähemalt ta eluajal ja erinevalt näiteks prantslasist või ameeriklasist, pigem tundmatuks. Mida muud näitab Aksjonovi noorpõlve kõmuteose jõudmine eesti lugejani alles 3 päeva enne 76-aastase autori surma? Tagantjärele on ta kogu oma varasema vilje lugenud muuseas lasteaiaks (vt Aksjonovi intervjuud 29. IX 2004 Komsomolitõele) Milleks seda nüüd meile veel vaja?!

«TÄHEPILET» KUI EESTI LUGU? Neli küpsustunnistuse kätte saanud sõpra otsustab vanemliku hoolitsuse alt Pribaltikasse putkata. Ühe nooruki vanem veli, 28-aastane, so kirjaniku eakaaslane, sala(tehase)teadur püüab 17-kümneseisse elluastujaisse sisendada tõsisemat kodanikuhoiakut, aga nood valivad loosungi:

Teised mingu itta — meie läände!

(Mida jutus otseselt pole, küll aga Mosfilmi peatselt tulnud mängufilmis, millest allpool ja mille plakat siinsamas kõrval)
Lõpuks valivad läändeihalejad oma sihtkohaks Eesti ja seal sündmustik sõlmubki. Sõnatüve ESTON- kohtab paarisajal leheküljel 34 korda. Ka kirjaniku enda läänemeelsus kumab ajaloolase Linda Kaljundi 3. VII Eesti Päevalehe kirjutise kohaselt selgesti läbi:

Autori tähelepanu all on noorte dändide [vk 'stiljaga'de] välimus. Toona [kümnendivahetusel 1950/1960] sai oluliseks välismaa noortekultuuri eeskuju: čehhi särgid, prantsuse siilisoengud jne. [Naistegelane] Galja näeb kord välja Brigitte Bardot', kord Lolita Torrese moodi. Lisaks kostab alatasa kuskilt džässi. Vanemal põlvkonnal jääb üle vaid lõnguseid siunata ja küsida, kas ei muutu teksade jalgatõmbamisega ka noore kommunismiehitaja ilmavaade...

Kommunismiideaalid ega -ehitused ei peibuta sisepagulaste ja vaenatute seas sirgunud Vassili Aksjonovit. Ja tal oli õnneks hulganisti meelsuskaaslasi. Esiteks, kommunismi sõjajärgset progressi saatis sovetialamate paratamatu vabadusiha. Lisaks kultuurielu sula. Samuti puberteedi maailmavalu, mis Aksjonovi põlvkonna-käsitluses kommude võimuraamistikku küsitleb ja tarmukalt sotsrealismi kammitsaid lõigub. Niisama murendas toona Eestis nähtu iga idasttulnu sovetireaalsuse käsitust.

EESTI KUI LÄÄNE SURROGAAT Aksjonovi abiga või ilma, aga homo soveticuse eksperimendist ja mustmullavööndi porist tüdinud rändhordid leidsid Baltikumis lääneilma sovetliku aseaine ja pidasid seda sovetskij zapadiks. Aksjonov kui antisovetlik vabadusromantik polnud loomulikult asustuskolonisatsiooni (füüsilise venestuse) tee sillutaja, pigem ajendas teda ametliku ksenofoobia (antiamerikanismi) vastustamise tagamõte. Ent vanema velje kompleksist ei pääse ta ka ise.

Kunagi Ameerika Hääle (VoA) džässitunnist Dizzy Gillespie, Duke Ellingtoni jt maiuspalu salvestanu leidis end paar kümnendit hiljem, viljekaimas eas välismaal sundpaguluses, valides elupaiga siis mõistagi teismeea kumiiride pealinnas. Elas Washingtonis 1980-2004, õpetas vene kirjandust George Masoni ja Johns Hopkinsi ülikoolis ning suhtles 1980-1988 iga nädal vene publikuga Ameerika Hääle autorivestete vahendusel, mis vahest seletab ta menukust kaua pärast Glavliti keelunimekirju. Samal ajal suutis nii mõnigi Aksjonovi avaldus (nt Le Monde'is 3. II 1995 Johhar Dudajevi separatismi vastu) näidata teda vene liberaalide lääneleeri šovinistliku tiiva esindajana. Tema geopoliitilise testamendi võiks kokku võtta fraasiga:

... Россия без Запада просто обречена...

(nope Aksjonovi intervjuust jaanuaris 2002 VoA Peterburi kirjasaatjalale)

... mis ennustab Läänest lahus olevale Venemaale hukku ehk parafraseerides — “Ei saa me läbi Lääneta”

SOVETINOSTALGILINE LOHUTUS Aksjonovi stiil, ajavormide hüppeline vahetus ja kõlalised rütmimängud, dialoogi täppismõõdistus, rääkimata kihilistest metafooridest ja noorteslängi sulandamisest kirjanduslikku kõrgstiili, on küllap mõnegi tõlkija ära peletanud.

Tiito Himma lohakalt toimetatud (või pigem toimetamata) Tähepileti eestindust on täiendatud ka eksitavate tõlkijamärkustega nagu...

Strasnik — tsaariaegne alampolitseinik (lk 86)

... ehkki autor on siin 'linnavahti' mõeldud. Ja GUM-i mainides on Aksjonov osutanud mitte tõlkija pakutud 'linna universaalkaupluse' üldmõistet (lk 46), vaid Peauniversaalkauplust — GUM on Moskva ühe esindus-kaubamaja pärisnimi või teise levinud vastega 'Glavnyj Univermag Moskvy'.

* * *

Sarnast, pea kultusfilmilikku kummardamist koges Tähepileti (algupärand ajakirjas Junost', 1961, nr 6-7) järgi Mosfilmis 1962 vändatud mängufilm Minu noorem vend (Moj mladšij brat) Võtted käisid Moskvas, Krimmis ja Eestis, osales rida tulevasi ekraanitähti, nagu Andrei Mironov, Aleksandr Zbrujev ja Oleg Dal, kõrvalrolli pääses mõnigi n-ö kohalik tuntus, nagu Jaan Saul ja Arvo Kruusement, kuid... Kõige kiuste Eesti hõngu filmis pole.

See oli esimene, ent kaugeltki mitte viimane Aksjonovi film. Kõige suurejoonelisem on Moskva perekonna nn sulaeelsest (1925-1953) elust kirjutatud ajaloolise triloogia “Moskva/Talvise jutustuse” (1992) ekraanivariant — paarisaja osatäitjaga 24-osaline telesari “Moskovskaja saga” (Pervyj kanal, 2004-2005)

VIDEO: Vasili Aksėnov v "Škole zloslovija" (NTV, 6. II 2005, 45min, vene keeles)Vassili Aksjonov Venemaa NTV 6. II 2005 saates Keelepeksukool

Tatjana Tolstaja + Avdotja Smirnova usutluse liigutavam osa algab saate keskel (22'...) kirjeldusega 4-aastase Vassili vahistamisest, suvel 1937 trotskistide pähe arreteeritud ema ja isa järel.