Pandi-preemiad & Vandi-teenijad

Eesti riigieelarveline TV ja ringhääling takerduvad sovetiigandeis ka preemiaid jagades

Pandi-preemia jagamist iga-aastaseks muutes tegi ERR sammukese muidugi õiges sihis. Auhind muutub nüüd rutiinsemaks ja laureaadiks satub tõenäosusteooria kohaselt järjest marginaalsemaid publitsiste. Pandi legend on pseudosakraalsest staatikast ammu üle laetud ja vajaski maandamist tihemini kui keskeltläbi korra viisaastaku kohta.

Pandipaganad & aja-aganad & igavene Suur Vale

Teie teler pole rikkis. Käib tants. Uritants. Punase puusliku ümber temale viina, veeringuid ja eeter-keha eritisi pritsides. Kestab üha — ikka manamaks Ǝᛗakǝ—Ǝǝstiᛗaad meile uut ᚡaldo ℘anti sünnitamaie…

Fakt on see, et optiline kujutis — pilt valdab meie meeli nii tugevasti, et hääle-nüansid ei pääse mõjule. Kui aga pilt kaob, nagu pimeduses või rikkis televiisoris, saab hääl märksa suurema reljeefsuse. Näiteks raadio-kuuldemängudes.

KELLE MÕTTETERA? — Kes pakub Pandi Valdot, ei eksi palju. Palun laske siis vaimukõrva ta tärisevat baritoni! Aga see ei ole päriselt tema, vaid ta loomevilja salve veebruaris—märtsis 1976 pudenenud spioonidraama Lasud tuisus/Tuisuöö* protagonisti Peeter Taimre, 38a, suusatrikoos laval ringi kõndiva gebisti erksalt juurdlev täheldus. Sellal veel avastuslik tõdemus, mida muide omale ikka ringhäälingust nii teadustajaid kui ka ankruid otsiv ETV seni veel lõpuni ei ole adunud. Pandi näitemängus audio- ja videomeediumi spetsiifilist vahet jagav KGB vastuluure-töötaja oli ristile-mineku-eas isegi oma vere 3 tilka pantinud Valdo kirgastunud musterkuju + lõplik alter ego…

V Pant, alias Enn Kivimaa,
agentอ٠Uno٠ENSV KGB-s

Vist jääb lahtiseks, mis KGB rüppe viiva sammu(de) taga oli. Ühiskondliku õnne paleus? Rahuldamata vajadused: karvamüts, parem korter, kortsumatu ülikond, uus kostüüm abikaasale? Või uudishimu katsetada priiuseta olustikus + anastatud maal + võõra võimu all teabehanke, loome- ja reisivabaduse võimaluste avardamist? ( See loetelu lahmiv ei ole: ükski metafüüsiline aje ei pruugi olla merkantiilsuse alternatiiv, kui silmas pidada Pandi eluloo tõiku, kirjavahetust ja avalikke esinemisi, mille näiteid näeb ɐ⇊pool. ) Või oli kõik ikkagi draama, mingid hämaralt salapärased, kujundlikult öeldes ekshumatsiooni ja kohtumeditsiinilist uuringut nõudvad põhjused, mille tõttu ta — nagu Pandi panegüürilised biograafid kah kaude möönavad — õnnetult ( loe: passiivselt ) julgeoleku-pihtidesse sattus?

Kas täpipealt nii või mitte, tegi ta seda tahes või tahtmata, aga eesti ringlevi-ajaloo kroonikute järjestuses kolmas halloo-mees Valdo Pant ( 192♲-1976 ) valis varjunime vihjena oma kuulsale eelkäijale ja müüs julgeolekukomiteele oma ₽₽-des hinnatud hääle, mille kaalu tuleb võrrelda Stalini-järgse salateenistuse psühholoogilise sõja arsenali nii haruldaste lahinguriistadega, nagu Genrihh Borovik ( *1929 ) või Aleksandr Nevzorov ( *1958 ) Pandi välispoliitilist vaagi nende $$-honoraridega võrrelda ei saa. Küll liigitus ta aga Eesti NSV-s kultuuriliselt n-ö rahvusliku aarde klassi — prosovetlikus žurnalistikas tähendas see kas paberitega ↑ teenelist + venemeelset + progressiusku ateisti või siis topeltmoraali evimist, et kedagi selle sarnast veenvalt etendada.

FAKE-NEWS AD1954… AD1969… Mõistagi vajas N Liidu Riiklik Julgeolekukomitee korraliku löögivõime ja eesti keelega kaastöölisi kas või sovetliku salaluure kureeritavais propagandameediumes, nagu Tõe Hääl, Kodumaa vms enam-vähem perioodiline trükis, samuti nende Tallinna + Moskva ringhäälingu-saadete juures, mida toona adresseeriti ulgueestlasile. Objektiivselt Pant KGB-le sobis. Tema ropagandaalsele eripanusele viitab riigiarhiivi päratu varamu, mis korralikku süüvimist ootab.

Ausa ajakirjandusloo huvilised, pange sestap tähele! Parem on tarmukalt hoiduda uskumast Lauristini Marju ja tema elupõlise sõbrantsi Hioni Ene pandipajatusi, mille järgi polnud too üldse mingi punane ega sugugi propagandist, vaid muster-ajakirjanik + illumineeriv valgustaja… Need inimesed, nagu muudki pandipaganad, armastavad oma iidolis iseend kui nõukalast ( Homo soveticust ) ja nende kontseptsioon ei ole ainult erapoolik, vaid valelik. Muidu pettute! Kui siiras huvis jõuate arhiivi, ei leidu sääl mitte tõigakübetki, mis kinnitaks noid ENSVenklikke hädavalesid. Ennemini leeb mõni vastupidine avastus, mis sarnaneb AD2015 „vanast raadiomajast ühe tagumise toa tagumise laua tagumisest sahtlist“ leitud makilindi ⬇ ✇ ✇ salvestisega. Umbes niiviisi — mitte just tihti, ent viisaastaku takka ikka — saab Pandi-legendilt tolmukorda pühkides sellise staatilise elektri laengu vallandada, mis tõtt /s/ͪelgitab.

Valdo Pandi tekstid + neist joonistuv poliitiline narratiiv + ta oma kaasaja paradigmad mõõduks, püüab Isekiri järgnevas tema ajakirjandusviljet  v a a g i d a ← see oli muuseas sõna, mida VP pidas nii enda kui rahva jaoks seedimatuks.

Peavoolulühis & panditud ajakirjandus

Eesti Rahvusringhäälingu uudiste-osakond paisub, hääled ja näod vahetuvad, aga miski on ikka muutumatu. Kas sm Rannamäe on Eesti TV uudiste juurest lahkudes sinna midagi maha unustanud?

Kinoklassika ERR-is ehk operatsioon Priboi jätkub

«Eesti Rahvusringhääling» tähistab märtsiküüditamise LXIX aastapäeva heroiseerides VČK／OGPU／NKVD／MGB／KGB-d

  》  I S E K I R I :  G E B I S T I   V Ä R V I L I N E    U N E N Ä G U  《  

 " 1 7  K E V A D I S T   H E T K E "   E T V - s

KÜÜDITAMISE MÄLESTUSPÄEVAL 25. III 2018 heisatakse riigilipp leinalipuna. Kell 18 süüdatakse mälestusküünlaid Tallinna Vabaduse väljakul, Tartu ja Narva raeplatsidel ja Pärnu Rüütli platsil.

Täpselt samal ajal jookseb riigieelarvelise ETV ekraanil aga «Seitsmeteist kevadise hetke» 1/12 avaosa. Kogu päeva saatekavas pole ainsatki saadet küüditamisest. Küüditamise aastapäeva tähistamisest räägib ETV+ venekeelne uudistesaade vaid kaks minutit.

SOVETIAJA TEINE MASSIKÜÜDITAMINE leidis Eestis jt Balti riikides aset 25.-30. III 1949 MGB, MVD jt N Liidu ministeeriumide ühise operatsiooni Прибой raames. Selle käigus viidi sunniviisil N Liitu Eestist 21 tuhat, Lätist 42 tuhat ja kõigilt Baltimailt kokku 95 tuhat inimest. Eesti NSV nukuvalitsuse nimel vormistas Nikolai Puusepp ENSV MN esimehe asetäitjana oma allkirjaga 14. Ⅲ 1949 küüditamiskorralduse MGB julgeolekuministrile Boris Kummile ( Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ministrite Nõukogu täiesti salajane määrus nr 014 kulakute ja nende perekondade väljasaatmise kohta Eesti NSV piiridest ) Julgeolekuminister Kummi 17. märtsi teatise järgi plaanis võõrvõim saata Eestist sundasumisele N Liitu 7570 perekonda ∷ 22000 inimest. Ent kõiki ei saadud korraga kätte. Järelriisumine küüdilainest pääsenute otsingute ja üksikvahistamise juhtumeiga ei lõppenud enne talve 1949-1950. Kui N Liidu julgeoleku juhid Moskvas aprillis 1953 arutasid, mida teha küüditamisest pääsenutega, siis märgiti jätkuvalt Eestis elavate, märtsiküüditamise lainest „kõrvale hoidnud“ isikute arvuks 9152 ( GARF R-9479—1—611—260 ) Enamus Baltikumist väljasaadetuid — 93% — oli sundasumisel Siberis.

Moskva korraldatud massideportatsioonid Baltimailt on Euroopa Inimõiguskohus määratlenud 2006 inimsusvastase roimana — vt KarS §89 !

  》 I S E K I R I :   K Ü Ü D I T A M I S E  E E L K U U L D U S 《  
 V Ä L I S R I N G H Ä Ä L I N G U   A J A L O O L I N E   P A N U S

KVALITEETNE KINOKLASSIKA! — Sellise klassifikatsiooniga õigustab ETV+ märtsi- ning juuniküüditamise aastapäevadele ajastatud sarja kanali juht Darja Saar ise.

Riigieelarvelise ETV juhtkonnale on sel puhul 22. III 2019 edastatud järgmine läkitus.

Kõigile asjasthuvitatuile
«Eesti Rahvusringhäälingus»

Ettepanek tele- ja raadiorahvale omistada Valdo Pandi preemia seekord ETV+ peatoimetajale Darja Saarele.

Darja Saar (*13. 6. 1980 Sinimäe) on sõjaväelase perekonnast pärit magistrikraadiga ajakirjanik, endine sportlane ja ettevõtja, kes aprillist 2015 on mainitud telekanali peatoimetaja.

Tema 3-aastase ajakirjandusliku panuse kirjeldamisega ERR-is tuleks arvatagi toime kolleegid. Allakirjutanu kõrvalise isikuna, kellel statuudi kohaselt puudub preemiakandidaadi esitamise õigus, sooviks vaid osutada peatoimetaja Darja Saare kõige viimasele töövõidule.

See on NKVD-lik meelelahutus Maksim Issajevi, aka von Stirlitzi seikluste taastoomine ta oma juhitavasse kanalisse. Eesti Televisioonis nii armastatud kultussari jõudis ETV+ ekraanile nüüd ka õigel ajal: kolmapäeval, 21. märtsil edastatud avaosa kordus jõuab eetrisse pühapäeval, 25. märtsil — justament küüditamispäeval, misjärel sisustab kogu me kevade, küllap juuniküüditamise aastapäevani välja!

Nii astub Darja Saar täpselt Valdo Pandi jälgedes. Ta varjutab võib-olla ka enamikku seniseid Pandi-preemia laureaate. Tahaksin lausa küsida, millega teenis ära Pandi-preemia näiteks Toomas Uba (1998) või siis Lieven-Mihkel Kärmas (2009) — pean silmas asja moraalset, mitte materiaalset külge⁉ Pean silmas seda, et Pandi-preemiat on vahel jagatud ülimalt kergekäeliselt. Kuid Darja Saare kandidatuuri õigsuses allakirjutanu ei kahtle.

Olen analüüsinud Valdo Pandi ajakirjanduslikku jm pärandit ja võin Teile seda kõhklemata kinnitada. Lähemalt huvitatuile lisan käesoleva kirja lõppu asjasse puutuva ülevaate.

Darja Saar suudab lühidast ETV-karjäärist hoolimata järgida ka ETV-s sel sajandil kujundatud tavu Eestist N Liitu deporteeritute programmilisel lõimimisel meid represseerinud organisatsioonidega MGB / NKVD / KGB jms.

Tuletaksin siinjuures näitena meelde ERR-i teleprogrammi 7 aasta eest, kui…

• küüditatute mälestuspäeva õhtul 14. juunil rajas ETV-1 pompöösse, kuigi silmnähtavalt odava küberreaalse memoriaali aegamööda liikuvaist raudtee-liipreist (neid oli 10, kuid kordusega saavutati lõputu teekonna kujund), liiprite kohale kuvati NKGB küüdiohvrite kaugussekaduvaid nimesid (neid oli üle 10 tuhande = 1 liiper 1000 hukkunu kohta)… Huvitav miks selle triki välmijale ei antud VP preemiat⁈
• samal ajal kiitis ETV-2 rubriigis "Väärtuslikke ajastupeegeldusi aastatest 1967-1980" eestlasist raudtee-ehitajaid Ida-Siberis ja nende kommunistlikku töösangarlust 1980. a valminud saatega «BAM 520km» …
• küüditatute nimede ekraniseerimine ETV1-s oli vaevu lõpule jõudnud, kui äkki sadas kaela Standartenführer von Stirlitzi "kultussarja" reklaam …
• gebistlikku totalitarismi-unelmat kujutava sarja — «Seitseteist kevadist hetke» — 2. jagu näidati aga just sel samal õhtul, kui 70 aastat varem loomavagunid juuniküüditatutega üle N Liidu piiri vurasid.
• sama sarja eelviimast, 11. jagu näidati aga päeval, mil 20 aasta eest kuulutati välja Eesti iseseisvuse taastamine.

Ei ole kahtlustki, et Darja Saar on ETV uues kanalis algusest peale oma kohal.

Lisaksin tähelepaneku 1990. aastaist, mil iga aasta järjepanu 25. märtsil kohalikud venelased poode tortidest tühjendasid. Ma ei saanud kohe aru, milles asi, kuid aastatega mõistsin seaduspära ja ajaga sünkroonis toimivaid rahvuslikke anti- ja sümpaatiaid. Loodetavasti sobib ETV+ tänavune kava kui mitte päris tordi asemele, siis tordi kõrvaseks.

Julgeksin arvata, et Darja Saare saavutused ületavad igas mõttes kõigi rahvuslikult meelestatud inimeste ootusi (vt nt Sirje Kiini 3a tagust kirjutist «Keel kui julgeolek»!)

Preemiasumma 7300€ tõstaks Darja Saare tänases Eestis Nõukoguliku ajakirjanduse valdopandilikuks musternäiteks.


Tähelepanu eest
siiralt tänades

Holger Kaljulaid,
maksumaksjana
Pandi-preemia sponsor.

TÄIENDUS MAIS 2017: Avaõiguslik riigieelarveline ringleviorganisatsioon ehk nn Eesti Rahvusringhääling jättis Darja Saare siinse ettepaneku kiuste ilma Valdo Pandi nimelisest preemiast, ent austas teda tänutäheks kõige 3 aasta jooksul telemajas kordasaadetu eest 25. mai lahkumispeoga.


MÄRKUS. Juuresolevate illustratsioonide valmistamisel on kasutatud Virge Vierteki foto- ja ERR-i veebitaiest.

Usklike kimbutamisest 1980-kümnendi Eestis

Kurjuse jõud möllasid ka perestroika ja glasnosti ajal. Näiteid Külma sõja lahingute Eesti-tandrilt, kus riigiusu-rüütlid olid vastamisi sõltumatute vaimulikega, nagu Dmitri Minjakov ja Harri Mõtsnik.

Üldtunnustatud usuvabaduse põhimõtete toonitamine on alati ja oli Külmas sõjas iseäranis õigustatud. Ateismi pealesurumine kommunistide tõotatud südametunnistuse vabaduse asemel oli Brežnevi võimuajal omandanud enamasti isikuvastaste repressioonide kuju. On teada, et Poolas Moskva survel kehtestatud sõjaseisukorra ajal, samuti kui Venemaal, Ukrainas jmt liiduvabariigis usklikke ka mõrvati. Eestis seda pärast 1950-kümnendit õnneks ette ei tulnud. Siiski vaenas KGB novembrist 1980 pastor Salumit, arvatavasti sama aasta algul esitatud ettekande “Kirik ja rahvas” levi(ta)mise pärast. See oli teos, mis lahkas valitsusvõimude ja küllap ka kiriku jaoks liiga piinlikul moel luterikiriku suhteid eesti rahvaga ja arvustas kirikut ennastki selles, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rahvast eemaldus.

MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Novaja Zemlja 1961
Vene H-pomm Царь-бомба

Kui tuuma-võidurelvastumine oleks pokkerimäng — arvab Stratfor — siis oleksid Iraan, Iisrael ja USA praegu bluffijad kaardilaua ääres. Mäng näib omadega sõja veerel olevat, aga seda vaid põhjusel, et kõik peidavad pokkerinäo-maskiga oma päris kavatsusi. Kerkib vana küsimus: mis tagab kindlama rahu — kas ennetav löök või tuuma-tasakaal?

Isekiri vaeb akuutset küsimust Ameerika julgeoleku-arhiivist välja toodud Külma sõja aegse direktiivi jm radioaktiivse materjali taustal.

Mu meelen kuldne…

⊛⊛♾

Diletantide ajaloo-kirjutusest on EV🔞 raames saanud meediarutiin. Järjekordne näide.

Õhtuleht sortis eestlaste ajaloo tähtsündmusi alates "Eesti taassünnipäevast" 20. Ⅷ 1991 arvatavasti iseseisvuspäevani 24 (23). Ⅱ 1918 välja… Abitult. Eks ta ole! Kuidas reastada sündmusi, sh Lääne eestikeelne välisringhääling (mis pigemini on protsess kui sündmus) mõjukuse järgi? Autor ega toimetus vist ei adu kõike lõpuni. Tähenduselt udune on ka sõnavara. Ent võtkem ette faktid…

Vältimaks õnnetust, et tulevikus mõni sinisilm praegust väärteavet, mis sõna-sõnalt ilmus samuti raamatus |Riigor • Eesti 100 sündmust • Ajaloosündmusi ühe põlvkonna silme läbi • Tln, 2018, lk 142-143| paha aimamata osundab, palusin ÕL-il ilmsema tuluta õiendada rubriigis EV100 ☞ sündmuse nr 66/100 kohta «Eestikeelne välisraadio» ilmunud eksitavat teavet.

• Eestikeelsete saadete ajaloo harja vaieldamatu tähise Ameerika Hääle (VoA) saated kestsid 27. veebruarini 2004  VoA   eesti   kava     viimane 3'… ☞ 📻  Mitte ei lõppenud aastal 2003, nagu ÕL-i autor Indrek Riigor ekslikult osutas. Saateid hakkas välismaalt eesti keeles tulema aga juba aastal 1930 Leningradist ning viimati kõlas neid Hiina RV spondeeritud Soome KL-raadiojaama kaudu Porist veel aastal 2011…

  Kes,  miks,  kuidas  tekitab teabemüra mh VoA  kohta ?     Ei-TEA   entsüklopeedia… ☞ 📖 

• Välissaateid tuli meile ka XX sajandil niisiis palju rohkem ja mujaltki, k.a Moskvast. Nende "kuulamise eest karistamise" väide on ähmane, vene ajal oli selline teguviis lihtsalt poliitiliselt ebakorrektne ehk ebaviisakas vaid võimumeeste ees, vangi pandi selle eest aga ainult saksa ajal, kuna saksalik täpsus eeldas ka avalikke keelualuste raadiojaamade nimestikke, mida vene ajal praktiliselt polnud. Mis ei tähenda, nagu oleks idatotalitarism parem kui läänest siia toodud totaalse riigi variant...

Toimetajad Vainu ja Terras VoA Müncheni stuudios AD1958

• Eesti saatekava VoA-s 3. juunil 1951 sisse juhatanud saates esinedes paraku ei saanud peakonsul Johannes Kaiv ei EV ega USA nimel anda lubadust “kaitsta läänemaailma riikides kodueestlaste huve”… See olnuks lihtsalt jabur. Esiteks ei olnud siis käibel 'kodueestlase' väljendit. Teiseks, Eesti Vabariigi välisesindaja Ameerika Ühendriikides ei saaks pakkuda kaitset väljaspool Ühendriike ehk üheski sellises riigis, kuhu teda ei ole volitatud ja kus teda ametliku esindajana ei ole tunnustatud, isegi kui kõne all oleks mõni sõbralik lääneriik peale USA.

Kaiv ütles samas saates tõesti, et ta esindab neidsamu Eesti kodanikke, kelle paremale maailmatunnetusele aitab nüüdsest kaasa VoA. Ühtlasi ütles EV peakonsuli kohusetäitja Kaiv VoA kaudu New Yorgist edastatud kõne lõpuks:

«Sõbralik välismaailm on väga hästi teadlik eesti rahva uskumatuist kannatustest viimase 11 aasta jooksul. Võib-olla on meie ainsaks lohutuseks seejuures, et kannatused ei ole meie rahvale võõrad. Eesti vabadusvõitlus on kestnud juba sajandeid ja meile annab seejuures kindlust ning jõudu päritud teadmine, et vabadusliikumise eesmärk, — mida paljud meist aitasid saavutada ja mille vilja me maitsesime lühikest aega 2 suure sõja vahel — et see eesmärk saavutatakse jälle. Meie, kes me teile siit kaugelt kõneleme, igatseme seda päeva näha saada.»

Ei peatset Vabadust ega Valget laeva, mida mõni kuulaja kummati "selgesti mäletab", samuti keegi VoA-s siia läkitada ei lubanud.

VoA eesti toimetusliikmed + veteranid AD1993

• Saatejuhi rollis on lääne raadio eesti saateis kuuldud, jah, nii Markus Larssonit kui Tiina Parki, mõlemaid — nagu ÕL märkis — VoA-s… Mitte aga VGKO-d Vaba Euroopa Raadios — Vabadusraadios (RFE—RL) Viimane oli Müncheni /Praha/ raadios tõepoolest hinnatud, kuid vabakutselise autorina, kes tegi kaastööd Pariisist. Kuigi saateid juhtimata sai ta kuulsaks peale filmilavastaja-tuntuse ka RFE–RL-i laineil — nimelt oma raadiopäraste vestetega — aastast 1982. Tema alalise autori-rubriigi “Mõtisklusi ja tähelepanekuid…” raadiovestete tekste on ilmunud ka ☞ eraldi raamatuina.

• Rootsi Raadio eesti saateile pühendatud lõigus on ülima ebaõiglusega jäänud mainimata Mare Aadli—Rebas (1941-2013), kes ☞ Vikipeedia andmeil Rootsi Raadio eestikeelseid saateid ainuisikuliselt alustas (!) ning kes mainitud raadio eesti toimetuses ka edaspidi 1988-2006 ühel või teisel viisil juhtival kohal töötas.

• Ja lõpuks ei olnud "Tallinna segajad" ükski ega kõik kokku siiski nii võimsad, kui Indrek Riigori kirjutises paista võib. Eesti keeli Läänest kostvale saatele, mis sihiliku summutuse objektiks oli, jäid nood õnneks võimsuse poolest alati alla. Ehkki müra oli kole ja saast eetris tuntav — sunnikud ju olid otse kuulaja kodukotuse külje all!

Õhtulehe — samas jorus ka Äripäeva kirjastuse (toimetaja Piret Pihlak) — lohakust EV100 tähistamisel on täheldatud mujalgi meedias. Näide EVL-i Vaba Sõna tänavusest märtsinumbrist 25.

Jüri Liim ja Ülemiste (puna)vanake(sed)

Üheksa kuud hiljem, 27. II 2009 sai Jüri Liim posti teel viimaks kätte kriminaalsüüdistuse

Süüdistus vormistamine võttis 9 kuud, arvestades nn süüasja algatamise aega. See on samane kahtlustusega, mida Liimile tutvustati 16. detsembril, so 7 kuud pärast asja algatamist. Tollest ajast pandi Liim ka sisuliselt koduaresti.

Liimi represseerimise põhjus on Tallinnas 22. V 2008 aset leidnud tähelepanuväärne sündmus: Eesti Kommuunas punaterrorit korraldanud bolševik Pöögelmanni kuju teisaldamine Tondi Ärikeskusest Eesti Ajaloomuusemisse Maarjamäel.

Samal päeval kõrvaldas Jüri Liim teise Tondil asunud punamonumendi, mis kohalikke sovetimonumente haldval ametkonnal õnneks jäi kahe silma vahele. 

TÄIENDUS AD 2023. Riigikantselei (Rahukohtu tn 3) salastatud monumendikomisjon määras AD2022 sadade okupatsioonisümbolite seas likvideerimiseks ka Tondi kasarmute juures (Tondi 55 ehk riigikantseleist viie kilomeetrit eemal asunud) Punaarmee jalaväekooli mälestuskivi. Probleem on aga selles, et seda tehti juba poolteise aastakümne eest. Nende soovi täitis 100% juba ette Jüri Liim, kes tellis kraana, veoki ja eemaldas paartionnise raidkivi 22. V 2008.

Monumentide töörühma eelmise aasta novembrikuu koondülevaates kirjutatakse kunagise Tondi sõjaväelinnaku mälestusmärgi kohta, et see „on püstitatud 1940. aasta suvel Sõjaväe Ühendatud Õppeasutustest reorganiseeritud Punaarmee Tallinna Jalaväe Koolile, mis tegutses Tondi kasarmutes kuni 1941. aasta juulini.“

Süüdistusakti on koostanud Tallinnas Tatari tn 39 asuva Põhja Ringkonnaprokuratuuri esindaja Õnne Neare-Vaarmann.

SÜÜDISTUSE KOMMENTAAR

1. Nii pika prokuratuuri- ja politseimenetluse tulemus näib nadivõitu ― paraku ka õiguslikus mõttes.
2. Süüdistaja on valinud Eesti riigi ja ühiskonna legitiimseid huve eirava ja legaalpraktikat proovile paneva tee. Süüdistav pool võiks asja nimelt ka võita, st Liimi vargaks tembeldada, ent üksnes peene õigusteoreetilise mänguga, mille järgi on varguse kui niisuguse süüteo-koosseis olemas (süütegu lõpule viidud) ka siis juba, kui potentsiaalne varas on asja üle kehtestanud valduse (on saanud asja enda kätte). Ringkonnaprokurör Neare-Vaarmanni (või ta ülemuste) valik ja otsus vargusesätet rakendada ning tema (või nende) koostatud süüdistusakt eeldavad just niisugust erandlikku käsitust, mida õigusteadurid peavad okupatsiooniteooriaks ja mida Eesti kohtupraktikas seni õnneks ei ole aktsepteeritud.
3. Pika kohtueelse menetluse käigus on asi ootamatult täienenud uue osalisega. Peale seni teada olnud kannataja, Tondi Ärikeskuse omaniku Tondi Elektroonika AS-i on nüüdsest Liimi vastaspoolele lisandunud veel üks kinnisvaraga tegelev firma ― Ülemiste City AS, kes on Liimile esitanud 100000-kroonise tsiviilhagi.

Ülemiste City tegeleb kinnisvaraga Tallinna teises otsas, endise liiduettevõtte Dvigatel maa-alal. Varem pole Ülemiste Cityl olnud ei Tondi Ärikeskuse ega selle parklas seisnud punamälestisega mingit pistmist. Jüri Liim on seevastu vahepeal, 21. X 2008 teinud Ülemiste Cityle soovituse eemaldada ka seal, endise Dvigateli miitinguplatsil säilitatav punamonument, mis praegugi seisab täiesti avalikult ja ilmatu häbitult vanal kohal edasi.

TEKIB KÜSIMUS kas tegu on Venemaa-suunalist huvi ilmutavate suurettevõtjate (Uno Abru, Dorel Kangur, Gunnar Kobin, Raivo Vare jmt) koondumisega Jüri Liimi taoliste rahvuslaste vastu? Vastuse saame õige varsti. Kui mitte varem, siis kohtus. 

Jüri Liimi kimbutamisloo antud peatüki moraal võiks kõlada nii:

Nurjatu süüasja ühiskondlik-ajaloolist tausta ja Liimi karmikäelise menetluse poliitilisi motiive on süüdistusakt täiendunud üllatava välismajandusliku mõõtmega. Või siiski pole ses kõiges mingit üllatust?

Häda HiinaMAAga

Lõppev aasta kinnitas taas, et Mandri-Hiina pole ei iseäralik kapitalismi- ega sotsiaalselt harmooniline sotsialismimaa. Ent seal võib leiduda kodanike-ühiskonna ja vastupanu algeid suhteliselt enamgi kui näiteks tänasel Venemaal.

TARTU RAHU 6x16

Tartu rahulepingu XCVI aastapäeval avaldab Isekiri taas Virumaa Teataja nr 9 (21) 2. II 1926 juhtkirja

    K U U S   A A S T A T   R A H U 

2. veebruar 1920  —  2. veebruar 1926

Täna kuus aastat tagasi kirjutas kadunud Jaan Poska Eesti esindajana Tartus alla lepingule, mis lõpetas sõjaseisukorra Eesti ja N Venemaa vahel. Kaks aastat visa võitlust iseseisvuse idee eest tõi võidu sellele ideele ja sai teoks paljude põlvede unistus vabast Eestist.

Tartu rahuleping on kilomeetripostiks, kus lõpeb otsene sõjariistus võitlus Eesti olemasolu eest ja algab mitte vähem raske sisemine ülesehitusvõitlus, mis veel praegugi kestab ja kaua kestma saab.

Kuid ka N Venemaa ja kogu Ida-Euroopa ajalukku jääb 2. veebruar 1920 püsima tähtsa päevana: Tartu rahu oli esimene rahu, mida enamlik Venemaa oma naabritega tegi. See oli alguseks tervele reale rahulepingutest, millega pandi alus uuele sõjajärgsele Ida-Euroopale.

Rahu oli küll tehtud, kuid õiget rahu see veel Eestile ei toonud. See oli ajajärk, kus Venemaa välispoliitika orienteerus maailma-revolutsiooni kiirele saabumisele. Sarnases olukorras näis Venemaale rahu Eestiga ainult lühiaegse vaherahuna: lähemas tulevikus pidi Euroopas kodanlik kord langema, mis iseenesest pidi lahendama ka Eesti Venemaa rüppe tagasilangemise küsimuse. Kui suvel 1920 vene väed Varssavile lähenesid, siis räägiti siinsetes vene enamlaste ametlikes ringides üsna avalikult, et kui Poolaga asi läbi on, siis muidugi tuleb järg Balti riikide kätte.

Maailmarevolutsioon lasi aga kaua oodata ja lõpuks ei tulnudki. Lootus sellele kadus. Enamlased piirdusid lootusega üksikutele revolutsioonidele. Aastal 1923 paistis nagu silmapilk kätte jõudnud olevat, kus enamliku Venemaa kõrval tekib enamlik Saksamaa. Teame aga, kuidas ka sel korral tabas enamlasi kibe pettumus, mis tõi nende juhtide keskel esile teravaid lahkhelisid.

Järgnes aeg, mil enamlased senises orientatsioonis pettumust tundsid, kuid uut veel polnud suutnud luua. Esimene detsember [1924] on selle kahevahel oleku värdjalik sünnitus.

Niisiis, 2. veebruar 1920 tõi meile küll rahulepingu, kuid rahu ei toonud ta mitte. Sõdurid läksid koju, kuid nende asemel pidid valvele asuma kodanikud, kelle võitlustingimused hoopis keerulisemad ja tundmatumad olid kui sõduritel avalikus sõjas. Kuus aastat ametlikku rahu, eks see ole kuus aastat psühholoogilist võitlust iseseisvuse eest, kus Eesti rahva tahe vaba olla tihti väga raskelt proovile on pandud.

Venemaa poliitika on muutumas, võib-olla mitte niivõrd sisuliselt kui vormi poolest. Karmid olud sunnivad improvisatsiooni ja fantaasiat enamlikus poliitikas taanduma kainemate võtete ees. Järk-järgult, pikkamisi ja visa võitluse järel suruvad realiteedid end Moskvale peale. Sealpool tekib neist arusaamine.

Eesti iseseisvus, meie rahva tahtmine oma enese juhtida olla, on samuti realiteet — sarnane realiteet, mis on küllalt kõva proovi välja pidanud. Ei ole tark poliitika seda mitte tunnistada, maha salata katsuda. Sarnane poliitika viiks kahtlemata pettumusele, nagu ta seda seni nii mitu korda on teinud.

Kuus korda on iseseisvas Eestis 2. veebruari tähistatud. Kuus tähtpäeva on väga mitmesuguste seisukordade tunnistajaks olnud. Mullas puhkavad tuhanded eestlased, kes kodumaa eest võidelnud. Eesti pole raskustest üle saanud, me teame seda. Aga langenute verd ja vaeva mälestades vaatame julgelt edasi.

Läinud aasta 1. detsembril kirjutati alla Locarno leping, mis uut ajajärku tähendab Lääne-Euroopas. See on sõja-meeleolu likvideerimine ja uue, rahu-meeleolu tekkimine. Räägitakse tihti Locarno-vaimust, mille tõttu [sügisest 1925 kevadeni 1936] nii palju senilahendamatuid asju lahendatakse. Kuid mis on õieti Locarno vaim? Ei muud kui realiteetidest arusaamine, sellest arusaamisest järelduste tegemine.

Rääkisime ülal realiteetidest, mis end Moskvale peale sunnivad. Loodame, et sealpool meie 6-aastase rahuajaloo vaatlemine seda kalduvust aina tugevdada aitab. Meie tervitaks seda hingeelulist muutust tõsiselt. Mis puutub aga meisse, eestlastesse, siis pole meil iial puudunud arusaamine tõsiasjadest, mida võiks tõestada kas või seegi asjaolu, et ka Venemaa täna oma esimese rahulepingu juubeli pühitseda võib.        X.

Kirjutise tegelik autor aliase X taga on teadmata; VT toimetaja oli sellal juristist ajakirjanik ning hilisem riigivolikogu-liige Elmar-Aleksander Lehtmets ( *1901 Eestimaa kub-s Virumaal Venevere vallas … †1942 NSVL-is Sverdlovski obl-s Sosva surmalaagris )

Poolsajand Berliini müüri varjus

See müür püsis 10314 päeva Lääne-Euroopa rüvedama näitena kommunismi kurjusest.

Augustikuu pühapäev-kolmeteistkümnes oli berliinlaste enamikule ülimalt õnnetu. Siis 50a eest algas müüriajastu, rahvas ja maa lõhestati füüsiliselt Berliini müüriga, mis toimis 2 kuud ja 28 päeva rohkem kui 28 aastat, hoides sakslasi kommunistlikus vanglas kuni revolutsiooni-aasta 9. novembrini. Müüriajastu jäljed pole kadunud aga praegugi.

RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (II)

TULEB TUTTAV ETTE! • Olümpiajärgne ETV-2 avamise lootus luhtus juba aastaks 1983 • Eestimeelsuse taandumine vene keele pealesurumise arvel • Eestlaste ärapööramine ETV-st kui võimalik protest • Sat-TV-ajastu ootused

LÕPETAGE EESTI TV VENESTAMINE, II.

Rakvere televaataja kirja lõpp

Isekiri nr 3 (juuli — august 1983)

• • •

(kirja algus)

Lisaks saadete sisulise kvaliteedi hääbumisele jätkub eesti keele asendamine vene keelega. Eesti TV-s toodetud telefilmidest hakkavad tasapisi tooni andma venekeelsed. Seda põhjendatakse enamasti üleliidulise publiku arvestamisega — kodupublikut peetakse ilmselt teisejärguliseks. Minnakse isegi nii kaugele, et ka kodus demonstreeritakse “Eesti Telefilmi” (ETF) toodangut eestikeelse tõlketa (nt 11. mail k. a [1983] näidati vene keeles ja ilma eesti tõlketa ETF-i muusikalist mängufilmi “Teisik”).

Teinud “Telelehtede” põhjal kokkuvõtteid eelmise aasta ETV programmist, jõudsin järgmiste tulemusteni:

• Eesti TV saadete üldmaht — 90 tundi nädalas;
• Eesti TV ülekanded Kesktelevisioonist (mõistagi umbvenekeelsed) — 30 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saateid, kaasa arvatud ETV-s edastatud venekeelsed saated, välja arvatud KTV ülekanded, — 60 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saadetest (60) eestikeelseid saateid — 35 tundi nädalas.

Kuigi olin arvestustes väga ettevaatlik ja ümardasin tulemused alati eesti keele suurema osakaalu poole, on siiski arvud pehmelt öeldes paljuütlevad. Nende kontrolliks piisab eelmise aasta [1982] “Telelehtede” läbivaatamisest.

Kui soovime aga 'rahvaste võrdõiguslikkuse' täielikku pilti, tuleb võtta tähelepanu-orbiiti ka KTV I, II ja Leningradi TV programm. Kõige tagasihoidlikumal arvestusel tuleb eesti- ja venekeelsete saadete suhe 1:5 vastu, seda mõistagi eestikeelsete kahjuks. Põhjendus, nagu hoolitsetaks nii kõigest kohalike muulaste kultuurivajaduste eest, tundub kohatu. Tegemist on ilmselge russifitseerimisega, eestikeelse kultuuri piiramisega.

Tõestuseks veel mõned tehnilist laadi näited. Aastal 1979 valminud uuele teletornile pandi suuri lootusi. Kõneldi ETV II programmi avamisest tulevikus, kuna teletorni paigaldati seadmed nelja teleprogrammi edastamiseks. Praeguseks on aga võimalused juba ammendatud: edastatakse üht ETV programmi ja kolme vene teleprogrammi. Kui varem räägiti lootustandvalt uuest eesti teleprogrammist, siis nüüd teatatakse: “Praeguste kavade järgi ETV uut programmi ei ole ette näha.”

Praegu käib [ENS] vabariigi ulatuses töö KTV I programmi levi täielikuks tagamiseks, mis on fikseeritud selle viisaastaku rahvamajandus-plaanides. Jätkatakse töid KTV II programmi ja Leningradi TV levi suurendamiseks. Eesti TV II programmi kohta on plaanijad mõistagi vait.

Ääremärkusena olgu öeldud, et telepoliitikaga kujundatud olukorda kasutatakse ära russifitseerimiseks ühiskondliku elu teistes valdkondades. Nii seletati 1981. aastal, et vene keele õpetamise alustamine eesti kooli esimesest klassist on tingitud laste poolt vene keele passiivse pagasi varajase omandamisega ning seda tänu venekeelsete lastesaadete ja multifilmide vaatamisele telerist (vt “Vene keel kooli õppeprogrammis” Küsimused ja Vastused nr 3, 1981). Niisiis, ühte põhjendamatut püütakse põhjendada teise põhjendamatuga, et kunstlikult luua paratamatuse nõiaringi, eesmärgil iga hinna eest russifitseerimist õigustada.

Ma ei usu, et minu kiri asja paremusele suunaks. Eesti TV ja Eesti NSV Teleraadiokomitee katavad russifikatsiooni rindejoonel vaid üht lõigukest, rinnet aga juhitakse kõrgemalt. Siiski kirjutan, sest vaikimine tähendaks minu nõusolekut. Ja veel soovin ma Teid hoiatada. On aeg mõista, et kui olulist muudatust senises arengusuunas ei toimu, kaotab Eesti TV peagi suure osa vaatajaskonnast.

Meie ainukeseks kaitsevahendiks mitmesuguste ideoloogiliste relvade rünnete eest on kollektiivne endassetõmbumine. Seda näitavad hiilgavalt kas või rahvaloenduste tulemused. Kui 1970. aastal oskas vene keelt 29% eestlastest, siis 1979. aasta rahvaloenduse põhjal langes see arv 24,2%-ni. Tegemist ei ole mitte vene keele massilise äraunustamisega, vaid [eestlaste] kollektiivse protestiga. Vaatamata keeleoskusele, keeldutakse seda tunnistamast ja keelt kasutamast. Kui meid ignoreeritakse, vastame omapoolse ignoreerimisega.

Aja jooksul asub eestlaskond üha massilisemalt ignoreerima ka russifitseerunud—russifitseerivat ETV-d. Selle asemel jälgitakse objektiivsemat ja seda enam omast Soome TV-d. Põhja-Eestis kasvab iga aastaga Soome poole küünitavate antennide mets. Viimase 10 aastaga on Yleisradio TV-programmide jälgijate arv Eestis kasvanud 75 tuhande pere [võrra]. Rõõmu teeb kosmose-TV võidulepääs. Ootame Eestis pikisilmi Põhja-Euroopa telesatelliidi Nordsat tööle rakendamist. Paarikümne aasta pärast saab ülemaailmne TV sama igapäevaseks nähtuseks kui ülemaailmne raadioside. Kuna pilt on mõistetavam kui võõrkeelne kõne ega vaja tõlget, kasvab TV-side maailma rahvaid ühendav jõud ning, võrreldes raadio võimalustega, suurenevad teabelevi ja -vabadus tunduvalt.

Eesti TV-st oma praeguse piiratusega ei saa lähenevas konkurentsitulvas võitjat, seepärast on viimane aeg lõpetada senine saatepoliitika.

Ainult head soovides,

R[...] T[...] 12. juunil 1983.

PETERSONI TAGASITULEK

Oscar Petersoni Tallinna-kontserdi helilint jõuab täna 30-aastasest pagulusest tagasi Eesti Raadio helivaramusse

Kanada maailmakuulsa jazzpianisti ja helilooja Oscar Petersoni (1925–2007) Tallinna-kontserdi salvestus oli vahepeal Saksamaal elava ajakirjaniku, muusiku ja Oscar Petersoni sõbra Kristi Tammiku valduses. Nii toonasest kui edasisest on ta kirjutanud aastal 2012 ilmunud raamatus "Piirilkõndija tee" (Tln, Varrak, lk 68 jj)

Paraku on Oscar Emmanuel Petersoni surma (23. detsember 2007) järel mõned Eesti muusikaelus piisavalt tuntud isikud teinud oletusi Petersoni Tallinna-kontserdi salvestuse käekäigu kohta, mis pole objektiivsed, ei toetu faktidele ja vajaksid selgitusi, mis ei põhineks üksnes kuulujuttudel. Et parim vastus levima läinud ja juurduvale väärteabele oleks salvestiste naasmine sünnikoju, siis käesolevaga on Teie truul teenril, Holger Kaljulaiul meeldiv võimalus anda need helilindid Kristi Tammiku volitusel üle ERR-i heliarhiivi juhile Priit Kuulbergile.

LISAKS SELGITUSI. Neile lintidele salvestatud kontsert ja kogu tuur leidis aset tänu Helsingi protsessi raames lõdvenenud pingeile Ida—Lääne suhteis ja seega laienenud kultuurivahetusele, kuid Tallinna kontserdid iseenesest olid haruldased, kuna Petersoni trio tuur peagi nende Eestist lahkumise järel katkes, nii et kogu ringreis piirduski siinse kolme kontserdiga.

Oscar Peterson oli Tallinnas 1974. aasta novembri keskel vaid kolm päeva. Trio ametlikud etteasted leidsid aset Estonia kontserdisaalis ja Laevastikuohvitseride Majas (Vene kultuurikeskus). Ansamblis lõid Oscar Petersoni kõrval kaasa löökpillimängija Jake Hanna ja bassist Niels-Henning Ørsted Pedersen. Petersoni, ta abikaasa, samuti ansambliliikmete, mänedžeri jt auks oli hotelli "Tallinn" (Meriton Grand Hotel) varietees improviseeritud tervitusõhtu, mis sisaldas pidusööki eesti muusikute mängu saatel, kellega lõpuks jämmis ka Peterson. Lisaks toimus kitsama ringi kohtumine ühes Nõmme eramajas.

Petersoni N Liidu ringreisi kavas olnud etteasted mujal jättis trio ära Goskoncerti lohaka korraldustöö tõttu. Peterson teatas Kanada ajakirjandusele, et tema grupile ei tuldud esiteks Moskva lennujaama vastu, seejärel pandi neid aga viienda järgu hotelli ja pealegi haihtus neile määratud tõlk, nii et muusikuil ei õnnestunud endile korralikku söökigi tellida.

Oscar Petersoni järelehüüdes on Õhtuleht kirjutanud — ning sarnast juttu on hiljem korratud mujalgi — justkui oleks Oscar Petersoni Estonia kontserdi salvestus kuidagi helilooja Raivo Tammiku (tasuta) vahendusel ilmunud Läänes plaadina (tegelikult topelt-LP Pablo Records 2625-711), mille pealkiri olevat eri versioonides olnud "Oscar Peterson Nõukogude Liidus" või "Oscar Peterson in Russia" — vt Triin Tael, Valter Ojakäär… ÕL, 28.12.2007.

Selle luiskeloo hilisemaid korrutusi:
• aastal 2008 Valter Ojakääru raamatus "Sirp ja saksofon", kuid siin juba lisandusega, et tehing ei toimunud tasuta: “Arvatavasti maksis G midagi siiski ka…” (Tln, Ilo, lk 574, 361 ~ tõmmis)
• aastal 2013 kontserdisarjas "Pianisti portree: Oscar Peterson Tallinnas/Eestis1974" (~ reklaamvideo)
• aastal 2015 Paavo Kangru raamatus "Jaak Joala" (Tln, Kunst, lk 60 ~ vk lk 65)

SEEPÄRAST RÕHUTAGEM, Raivo Tammiku käed pole neid helilinte kunagi puudutanud. Kangru raamatus tsiteeritud muusiku Toivo Undi väiteil, nagu oleks Raivo Tammik Läände toonud Oscar Petersoni kontsertide originaallindi ning teinud need rahaks, puudub tõepõhi: helilindid tõi Saksamaale kümme aastat hiljem, pärast pikka KGB-vintsutust oma sakslasest mehe juurde pääsenud kunagine ERR-i töötaja Malle Tandre (m.n. M Simmon). Need lebasid Kristi Tammiku raamatukapi sahtlis aastaid, kuni ta sai neid juulis 1998 pakkuda insuldist paranenud ja Münchenis kontserdi andnud Oscar Petersonile. Kuid Peterson ei võtnud neid: “Keep it, it’s for you, from me.”

Lindid maandusid taas kapisahtlisse, kust Kristi Tammik need hiljuti pakendas ja saatis Tallinna, üleandmiseks ERR-i arhiivi.

LISAKS: KRISTI TAMMIK «PÕGUSAD PUUDUTUSED» (kärpimata tekst Kristi Tammiku meenutustega Jaak Joalast, mis on kommentaariks Paavo Kangru raamatule «Jaak Joala ► … ka unustuse jõel aeg kord silla loob…» ja mille varem lühendatult avaldas Margit Kilumets eluloo-raamatus «Jaak Joala ► Kuulsuse ahelad»)

Sügis 1956 & antisovetlik vastupanu

Täna aastal 1956, umbes 10 kuud pärast NLKP ajaloolist XX kongressi, sai teoks N Liidu sõjakäik Ungarisse. Antikommunistlik ülestõus näitas veelkord, et Ida-totalitarismi ei õnnestu murda pelga jõuga.

Nõukogude-vastane liikumine Ungaris algas seltskondlikust üritusest — Petőfi-nimelisest ja diskussiooniklubi laadsest ringikesest, mis liikmeskonna poolest oli pealegi poolkommunistlik ja julges küsimuse alla seada esialgu vaid parteilisi printsiipe kunstielu juhtimises. Juuliks 1956 kujunes ringi tegevusest välja Ungari Kirjanike Liitu jpt ühiskonnasegmente haarav vastasseis režiimiga… Oktoobris 1956 oli Ungari valmis väljuma juba idablokist. Kõige taga olid venelaste endi arglikud katsed destaliniseerida sovetlikku režiimi.

Need katsed kulmineerusud 25. veebruaril 1965 Kremlis parteikongressi kinnisel istungil peetud parteijuhi kõnega, mida ei kavatsetudki avalikustada. Lekkeid siiski vältida ei saanud. Pealiskaudsed raadiosõnumid Läänest möönsid algul vaid seda, et Nikita Hruščovi kõne üksikasjad on veel saladuseks, ent kuuldused selle Stalini-vastasusest tugevnesid omasoodu ja elavdasid esmalt Poola töölisliikumist ning rikkusid võimuparteide mainet ja kergitasid reformiootusi mujalgi Ida-Euroopas. Märtsis parteiringkonnast üha hoogsamalt lekkiv ja Lääne ringhäälingu kaudu aina laiemini leviv teave tõi kõikjale idablokki ühiskondlikku elevust ja ootusi rehabiliteerimaks vähemalt neid eba—?—õiglaselt kannatanud kommusid, kes olid läbinud stalinliku puhastuse.

Ühe tormilise meeleavalduse korraldasid ungari tudengid 23. X 1956 Budapestis muide just Poola toetuseks. Sama päeva õhtul lahvatas juba relvaülestõus, sest Ungari salapolitsei ÁVH oli avanud tule relvastamata meeleavalduse pihta Raadiomaja ees just siis, kui tudengidelegatsioon oli seal oma nõuete edastamise üle läbi rääkimas, taotledes sarnaseid järeleandmisi, nagu oli saavutanud rahvas Poolas. Puhkes antikommunistlik rahvaülestõus, mille Moskva lämmatas alatult soomusüksuste roomikute ja sõjalennuväe pommitusreidide alla. Verevalamistes hukkus tuhandeid ungarlasi (vt ülestõusu kronoloogiat postituse lõpus)

Ameerika Hääle raamat

SIIN AMEERIKA HÄÄL, WASHINGTON! 



Väljaandja EÜS-i kirjastus
Mõõdud 236x165x23mm
ISBN 9789985994153
Koostaja Anne Velliste
Eessõna autor Trivi Velliste
Inglise tekstide eestindaja Kristi Tael
Kujundaja Rein Seppius
Hind 20,93… 23,7€
⍟⍟⍟⍟⍟


Vello Ederma kõvas köites Siin Ameerika Hääl, Washington! ( Tallinn, 2016, 376lk ) on kummati esimene non-fiction-raamat Eestis, mis sellele üleilmse mõjuga ja eestlaste seas vahel ka oma "ameerika onu" hääleks kutsutud meediumile on pühendatud. Need asjalikud töömälestused on kirjutatud tabavas ja ( liigagi ) napis stiilis, millel on maailmaraadio Voice of America uudistetoimetuse kuldne pitser.

Autor on tegijate killast + Eesti tollest pagulaspõlvkonnast, kes Läände sattus lapseeas ja seal juba hariduse sai — siiski kaotsi ei läinud, vaid eestlusele ikka ja lõpuni truuks jäi! Ederma asus VoA eesti toimetusele ehk AH-le kaastöid saatma veel tudengina 1954. Aga 1960 eesti toimetusse tööle asunud, tõusis ta ametiredelil peatselt kõrgemale. Temast sai AH uudiste kesktoimetuse peatoimetaja, seejärel AH Euroopa-osakonna asedirektor, kel tuli ajuti tegutseda ka osakonna direktorina.

Aastast 1983 töötas Ederma USA Infoagentuuri ( USIA ) uuringute osakonna spetsialistina. Tema sule alt läksid põhjalikud välismeedia kokkuvõtted ja eritlused ka Valgesse Majja. Pensionile jäädes jätkas ta 1994-2004 kaastööd AH-le.

Ülemuste silmis oli Edermal tõsise, arvestatava tegija maine. Karjerist sõna pejoratiivses mõttes ta ei olnud. Kõik edutamised tulid mehele endalegi üllatusena. Iseloomulik seik Ederma meenutusist:

Kuidas pandi paika töötaja mõjukus AH-s. Euroopa osakonna juhatuse kompleksi tuli ehitada 5 ruumi: direktori ja asedirektori kabinetid, režissööri kabinet, eesruum 2 sekretärile ning nõupidamisruum. Minu plaanis oli lasta endale ehitada väike kabinet ja direktorile muidugi suurim. Kui ma aga 2-nädalaselt puhkuselt naasin, oli mulle ehitatud kõige suurem kabinet, aknad vastu Independence-avanüüd. Laua taga istudes nägin Kapitooliumi suurt kuplit, kosmosemuuseumi ja hiigelparki, mille rohelisus ja Smithsoniani muuseumid suundusid sirgelt "toompea" kaudu George Washingtoni obeliski, Lincolni ja Jeffersoni memoriaalideni. Ühele poole mu kabinetist jäi osakonna direktori tuba, akendega vastu kõrvaltänavat, ja teisele poole režissööri oma, vaatega sisehoovi. Ma protesteerisin, kuid midagi muuta polnud enam võimalik. Ehitusinsener ütles, et niisugune oli tema otsus ja AH direktor oli selle heaks kiitnud. Ikka et kõige tähtsam ruum sellele, kel on osakonnas kõige rohkem tööd…

Vello Ederma „Siin Ameerika Hääl…“ ( Tln, 2016, lk 179 )

Ederma raamat tutvustabki AH tööpõhimõtteid, millest tähtsaimad olid tõde ja faktid, Külma sõja ajajärgu pingelise töö üksikasju, igapäeva-probleeme ning paljusid eesti kuulajale AH kaudu tuttavaid inimesi.


Ameerika Hääle kutsungi + Ive Patrasoni teadustusega helilõik AD1979

Oma pere teed läbi sõjas purustatud Euroopa ja nn Čehhi põrgu, isiklikke õpinguid mh George Washingtoni ülikoolis ja tööd USA vastuluure-ohvitserina — kõike seda kirjeldas Ederma oma mälestussarja avaraamatus «Rakverlase ristteedelt: mälestuskilde 1934-1960» ( Tln, 2013, 215lk )

LISAKS paar nooblit meenutust VoA eesti saate kuulajate killast:
• MEEDIAARVUSTUS, mille Alo Lõhmus kirjutas 2001: «Raadiost tuli isemoodi saade. Algusest lõpuni saatsid seda põnevad viled ja raginad, mida FM-põlvkond kuulnudki pole. „Segajad on täna õige kõvad,“ ütles vanaisa. Lõpuks tabas kõrv vilede vahelt diktori lätikeelsed lõpusõnad, millele järgnes vaikus. Ning seejärel: This is the Voice of America! The following broadcast is in Estonian …  ► Meediaarvustus: Siin Ameerika Hääl…
• VIDEO, mille Mart Sander koostas 2013 Viasat Estonia TV3 7-ste uudiste tarvis —  „AH…“   ►   TV3 Play  — JA KOMMENTAAR: ajalooliste saatelõikude, kutsungite ja häältega põnev ja sädelev, aga mõneti eksitav, päriselt 1960-kümnendi ( 1963/1968 ? ) salvestusi sisaldav ülevaade VoA eesti saadete loost — NB! Algselt oli VoA saadete, k. a eesti programmi avanguks gongilöök, hiljem VoA üldine tunnusmeloodia, kuid mitte kohe Yankee Doodle'i marsi ülev orkestratsioon, vaid sootuks teine — Columbia, The Gem of the Ocean —  siin ► kuuldav   1965. a   salvestis 

   Vrd Yankee Doodle Dandy 2 varianti: neist I variant pakub ainult flöödi ja trummirühmaga ( Fife and Drum Corps ) muusikapala + teadustaja Ive Patrassoni hääle —   salvestis ► 1970-kümnendi   teisest   poolest   —   ja II variant ► 

Putin & Milošević

Ukraina sõja käigus on Putin ( WP ) retsidiivse massiroimarina astunud üle saja tuhande laiba piiri. Eelmise — kümne tuhande surmaohvriga ümara saavutuse kogus ta enda arvele veel II Čečeenia sõja esimesel aastal.


See oli 21 aasta eest ühes Belgradi villas, kui 2001. aasta aprillikuu esimese pühapäeva hommikul 36-tunnise vastasseisu järel Jugoslaavia politsei tabas ekspresidendi SM-i. Läbirääkimistega vahelduv ärev vastasseis tema lähikonna ja sadade märulipolitseinike vahel oli kestnud läbi kahe öö ja terve laupäeva.

«Porodica» lühisarja "Perekond" plakat

Milošević oli katsumusest ülimalt ärritunud. Ta vehkis püstoliga ja ähvardas end koos naise ja tütrega tappa. Ta oli tõotanud võime trotsida kas või surma hinnaga… Rünnak oli siiski veretu, kuigi kostis ka tulistamist. ABC Newsi teatel oli relva kasutanud Milosevici 32-aastane tütar Marija hetk enne isa äraviimist, tulistades neli või viis lasku – väidetavalt sihtides valitsusvõimude esindajat, kes oli tema isa alistumise tingimuste üle läbirääkida üritanud… (ABC News)

Peale SM-i enda võeti kinni muidki, sh mõned salateenistuslased ja kõik SM-i ihukaitsjad, kes olid üritanud vahistamist takistada. Süüdistus seisnes relvade ebaseaduslikus valduses ja kasutamises vahistamise eelmise nurjunud katse käigus reede õhtul.

Korraldus võtta SM vahi alla järgis valitsuse äsjast otsust esitada endisele presidendile võimu kuritarvituse süüdistus. Samas oodati SM-i pikisilmi Haagis rahvusvahelise tribunali ICTY ette. Ekstraditsioon venis paar kuud, kuna selle vastu oli tollane president Vojislav Koštunica. Küsitav oli väljaandmise seaduslikkus — nimelt keelas seda Jugoslaavia põhiseadus. Peaminister Zoran Đinđić nägi asju teisiti ning andis 28. Ⅵ 2001 loa lennutada SM kopteriga Tuzlas paikneva USA sõjaväebaasi kaudu Haagi.

Vähe tõenäoline, et sarnane roimarivõetus teostuks Venemaal — läbi ligilähedasegi poliitilise kempluse ja WP ekstraheerimise — olgu siis mõnest maaalusest peiduurkast või arvutuist luksusvilladest Musta mere, Ilmeni või Laadoga järve ääres. Kuigi kujundlik laibakuhil ja verelombid kummagi võimuri järi ümber on nüüdseks täiesti võrreldavad. Putin edumaa sõltub Ukraina sõja kestlikkusest. Seisuga juuni 2025 oli ta juba miljoni ohvri mõrtsukas.


MASSIMÕRVAR PUTINil ületas see Ukraina sõja üheksandal aastal sadade tuhandete piiri ning jõudis XI aastal poole miljonini. Veel 24. II eel 2022 oli see laibaarve Isekirja arvestuste* järgi 82 ½ tuhat. Laibad hakkasid korjuma aga juba siis, kui WP oli peaministri ametis — septembrist 1999. Seda FSB äärmiselt haiglase erioperatsiooniga, mille käigus õhiti reeglina 9×seid elumaju oma linnades. Kõige hukatuslikumas rünnakus Moskvas 13. Ⅸ 1999 mõrvati 124 rahulikku elanikku…

Järgnesid sõjad Čečeenias (II sõda) + Gruusias + sekkumine Süüria kodusõtta jms erioperatsioonid
+ nende käigus maa pealt pühitud ja/või tapatalgute tandriks muudetud Kotar-Jurt — Aleppo — Mariupol;
+ massiterroriaktid Beslanis + Nord-Ostis;
poliitmõrvad vastasrinna + pagulaste vastu;
reisilennukeiga ( sooritet ) lõpuni uurimata õnnetused: Poola Tu-154-ga Smolenskis AD2010 + Amsterdam — Kuala Lumpuri reisiga MH-17 Ukrainas AD2014;
Wagneri era-armee tegevuse surmaohvrid Aafrikas (peale Süüria+Ukraina)
…

MASSIMÕRVAR MILOŠEVIĆi süüstavais Jugoslaavia ( pärilus- ) sõdades, alates Sloveenia iseseisvussõja algusest märtsis 1991 kuni Makedoonia mässu lõpuni novembris 2001, hukkus vähemalt 135 tuhat inimest. Osutet kümnendi 6 relva-konflikti surmaohvrid võisid langeda kas SM-i tahtluse otsese või siis kaudse tulemusena – viimane puudutab eeskätt pärast Kosovo sõda Serbia Preševo orus ja Makedoonias, vastavalt 60 ja ≥217 hukkunuga, lõppenud mässe.

Ning kuigi Jugoslaavia erikohus SM-ile 2001 esitet süüdistuse inimsusevastaste, genotsiidi- ja sõjaroimade 66 episoodist, mis pandi toime 1991-1999, sõjaohvrite summast tagantjärele, pärast kohtualuse enda surma AD2006 sisuliselt lahutas Bosnia sõja 101040 surmaohvrit, siis tehti seda mõistagi juriidilis-formaalselt, kuna polnud tõendeid SM-i "osalusest ühise kuritegeliku sihi teostamisel" ning "Milošević ja teised Serbia juhid avalikult [samuti] arvustasid Bosnia serblaste juhtide inimsusvastaseid roimi, etnilist puhastust ja nende sõjalisi taotlusi".

Õiglane kohtupidamine võib muuta süüasja mahtu mitmekümne tuhande ohvri võrra, kuid… Midagi sellist on WP puhul raske ette kujutada.

Kui lugeda SM-i sõjalis-poliitiliste otsustuste järelmeiks vaid Jugoslaavia sõdade kahe suurema konflikti 22 tuhat surmaohvrit Horvaatias ning 13 ½ tuhat Kosovo sõja surmaohvrit – siis jäi nendegi tulemina 33 ½ tuhande inimese hukk täiesti hoomatavalt SM-i poliitilise vastutuse arvele.


KÜLLAP saab WP-d võrrelda ka teiste sariroimaritega. Näiteks Andrei Čikotiloga… Aga mõõtkava ja haare on siiski liiga erinevad. 

Putilo ja Čikatilin

NAGU 2 TILKA VETT
"Ta ei jätnud valikut. Valikuvõimalust polnud. Vaat seal ta on – noor, ilus ja täiesti vaba..."⚡️"Выбора не оставила. Просто не было выбора. Идёт молодая, красивая, независимая..."

Из показаний серийного убийцы Чикатило⚡️Sarimõrvari ülestunnistus pic.twitter.com/nX1Mogxk9X

— Kalju Laid (@KaljuLaid) April 18, 2022

MÄRKUS:
 *  Peale isiklikult jagatud korralduste veretööks on arvestatud ka süüdlase poliitilisest positsioonist võimutipus tulenevat vastutust tahtliku (massi)mõrvade mahitamise, neile kehutamise, sõjaõhutamise ja õigustamise eest; see vastutus hõlmab oma sõjaväelaste jt võitlejate ohverdamist vastase käe läbi enda korraldatud agressioonis, st ka omade surma. Isekiri on Putini ja Miloševići ohvreid loendades tuginenud Wikipedia minimaalseile andmeile.

Jõesaare juhtumi hiina variant

Liiklusroimar Li

HIINA KUULSATE LIIKLUSROIMARITE ELU
Temagi süü oli nii ilmne, et katsed seda kinni mätsida tekitasid üldist pahameeletormi. Joobes 22-aastane nooruk, kes oli oma WV-sedaaniga kimanud 5km/h-tsoonis pealtnägijate sõnul vähemalt 40km tunnikiirusega, ajas alla kaks rulluiskudel tütarlast. Üks neist, Chen Xiaofeng, suri järgmine päev, teine pääses püsiva jalavigastusega. Tragöödia juhtus Kesk-Hiina Hebei provitnsis Baodingis 16. X 2010 kl 21:40 otse Hebei ülikooli juures. Tüdrukud olid parasjagu koolilinnaku toidupoe ees, kui Volkswagen nad pikali paiskas.

Hukkunud Chen Xiaofeng oli pärti vaesest talust. Süüdlane Li Qiming (pildil) aga Baodingi kõrge politseiametniku poeg, kes kinnipidamise hetkel püüdis oma isa nime kilbiks kasutada.

"Minu isa on Li Gang!"

— just nii röökis roolis istuv Qiming, kui oli sündmuskohalt esiteks minema kihutanud ja siis hooletult tagasi sõitnud, nii et ta ülikooli lähedal turvameeste poolt viimaks kätte saadi.

Õnnetus lõi kõmu lahti nagu iga haarav sotsiaaldraama. Kui ülekohtu ohver on lihtinimene ja vastas — privilegeeritud üleastuja, kes võimuhoobe ja positsiooni kasutes süü ja karistuse eest pageb.

KARTUS MÕJUVA DRAAMA EES…
Seesama pani ka võimupartei büroode ja tsensuuriametkonna häirekellad helisema. Õieti võtsid parteiametnikud õnnetuse järel kiirelt tarvitusele viimsegi meetme, et lugu üldse ära sumbuks. Kuid jultunud liiklusroima ümbritsev kaitsevall langes uue meedia mõjul kui liivast kindlus. Selle vastu avaldati meelt mitmel moel nii virtuaal- kui ka füüsilises maailmas (nt alloleva installatsiooniga), kirjutati parteiluule paroodiaid, protestilaule ja kartmatult avalikke kirju. Ehkki süüdlane oli ilmselt niigi vahi all ja ka ekspertiisid ei veninud (nagu siintuntud juhtumil), oli meediavaikus avaliku kõmu taustal läbipaistvalt teesklev ja masendav oma häbituses.

Mõistes kui piinlik asi õieti on, asusid valitsusvõimud avalikkuse reaktsiooni kujundama muul moel kui lihtsalt selle kajastust piirates. Nädal aega internetis kestnud pahameele-sumina peale tõi Hiina Kesktelevisioon (CCTV) 22. oktoobril eetrisse intervjuu Li Gangi ja ta pojaga. Viieminutine saade oli tundelisi vabandusi tulvil.

Kesk-TV 22. X 2010 "uudislõik" + esinejate kehakeele arvustusega sildid YouTube'is

Hiina üks veebikolumnist (Hexun) kommenteeris muutust riigitelevisiooni suhtumises:

Ausalt, ma mõistan, miks CCTV toimetajad tegid kannapöörde ja asusid jahutama ühiskondlikku raevu riigiametnike tõesti ülbete võsukeste vastu. Nad pühendasid oma kallid eetriminutid, et näidata Li isa ja poja pisarid, nuttu ja kahetsust. Aga samas tegi CCTV ka saatusliku vea, jättes täiesti tähelepanuta ohvrite pereliikmete vajaduse omi tundeid väljendada, kaasa arvatud võimalus, et nad oleks võinud teo sooritaja ning tolle isa siirad vabandused vastu võtta. See oli lühinägelik ja rumal, sest loo ohvritepoolne vaatepunkt on nüüd inimõiguslaste ja erimeelsete, aga mitte ametliku meedia päralt. Nii minetas CCTV pea täielikult oma usaldusväärsuse ja aususe juhtunu kajastamisel.

Kunstnik Ai Weiwei tegigi selle vastaspoole kajastustöö ära, kui avaldas oma veebiküljel intervjuu hukkunu isa ja vennaga, kes nüüd kinnitasid, et on lükanud tagasi kõik ettepanekud süüasja ning pretensioonide üle läbi rääkida. Teised blogijad seavad kahtluse alla kõigi Kesk-TV "reality show" osaliste siirust. Mõni osundab seerjuures ameerika telesarja miimikaspetsi Dr Cal Lightmani märkusi nagu:

"… Inimene kasutab niisugust ilmet, olles kurb, pettunud, tusane ja süüdi, alla 15% isikuid suudab seda võltsida. Kui selline väljendus püsib näol aga üle 5... 10 sekundi, siis on see tõenäoselt teeseldud. (...) Li Gangi poeg kortsutab videos oma kulmu mitu korda — vahel pikemaltki kui 10 sekundit! On lausa tunne, et ta püüdis seda ilmet hoida, et demonstreerida nõnda oma "valu" ja "enesesüüdistust". Inimene, kes tunneb tõelist valu ja süütunnet, võib loomulikult kortsutada oma kulme, ent Li Gangi pojal läks selle ilme saavutamiseks vaja ka muid näolihaseid..."

"MINU ISA ON LI GANG!" — samad sõnad on Kagu-Hiina Chongqingis püstitatud monumendil (AP foto) Ta isa on ühiskondliku julgeoleku linnaülema asetäitja. New York Times märgib 18. XI 2010, et...

Kuu pärast õnnetust teab lugu kogu Hiina ja lausung "Mu isa on Li Gang" on saanud mõruks naljaks. See on lööklause igaks puhuks, kui püütakse vastutuse eest luusida, olgu nõusid pesemast või pruudile karistamatult truudust murdes… Isegi valitsuse kohmakad üritused lugu kontrolli all hoida on noorte ja teadlikumate hiinlaste põlguse sihtmärgiks muutunud.

TÄIENDUS 31. I 2011: Kohaliku politseijuhi Li Gangi poeg, 23a Li Qiming tunnistas end Xinhua—VoA—RFA teatel 30. I süüdi ja pandi 6a vangi. Hebei provintsi kohus arutas 5 päeva kriminaalasja, mis hõlmas purjuspäi sõidukijuhtimist ja tapmist. Li sõitis läinud aasta 16. oktoobril üliõpilaskülas otsa 2 naisüliõpilasele, tappes neist ühe Chen Xiaofengi ja vigastades teist, Zhang Jingjingi, mõlemad ohvrid olid sellal 20a-sed. Tunnistuste järgi karjus süüalune tabajatele: «Las käia, kaeba mu peale! Mu isa on Li Gang!» Vahejuhtumit kogeti kompartei-ametnike ja võimuladviku erikohtlemise näitena, mis interneti vahendusel tekitas üle Hiina rulluva pahameele-laine.

LISAKS: Kommunistlikud zombid — Isekiri: Andres Jõesaare reality show jätkub…

Väärib Eesti Pärti?

Kiire vastus: Kui isegi meie kollameedia Pärdile juhtkirju pühendama hakkab, siis... väärib kindlasti.

Saatekavade asemel üha enam kasiinokapitalismi haipiv teleleht Nädal kutsus juhtkirjas üles Pärdi loomeviljaga tutvuma. Eks ole piinlik: eestlane ei tunne oma muusikute globaalset panust. Samas kui muu ilm teabki meid tänu Veljo Tormise ja Erkki-Sven Tüüri taolisile elavklassikuile. Kas Ajakirjade Kirjastuse AS murrab tõesti välja sellest masendavast lokaalignorantsist, mis küünib Eesti Meedia soliidsemategi päevalehtede veergudele. Üks nende juhtkirjanikke väitis otsesõnu ja vähimatki oma piiratuse määrast adumata, et... “Eesti muusika võõrsil ei köida” Ja olnuks see siis mõtteuit. Ei, pealkiri!

Aga tahes või tahtmata on Arvo Pärt teinud, teeb ja jääbki tegema suursaadikutööd Eesti hüvaks. Tasuta. Juba neljandat kümnendit ja ruumi- ja ajapiiride kiuste. Juba siis, kui teda veel Eestis sunnismaisuse ja ateismi vaimus prooviti vaikima sundida... Ei õnnestunud. Tõendi selle viimase kohta ulatab meile oma äsja postuumselt ilmunud mälestusraamatu teises osas Jaan Kross.

Ta kirjeldab külaskäiku Hauppauge-nimelisse paika Long Islandil, paarkümmend km New Yorgist, aastal 1974 oli sääl kodu kirjandusteadlase ja ajakirjaniku Evi Evarti perel. Ja lugu, mille Kross paari kümnendi eest meie tarvis tallele pani, väärib nooblit hindamist ja tähelepanu ka täna:

“Maja oli (...) tore (...) ühekorruseline puumaja. Ja üksnes võrdlemisi pealiskaudse viimistlusega. Aga hästi avar ja omapärase n-ö arhitektimõttega rajatis. (...) majaperenaine, st proua Evi Evart tuli meile oma valduste väravale vastu. (...)

Üsna pea kuulsime ka seda, et maja (...) oli neil hiljuti (...) müüdud. Kuigi nad olid müünud ta kokkuleppel, et elavad seal veel vist oma pool aastat. Aga lugu sellest, kuidas nende majamüük teoks oli saanud, oli vähemalt 1974. aastal, küll veel poolt lehekülge seletust väärt. (...)

Sobivat ostjat polnud (...) leitud. Sest odavaks müügiks polnud neil siiamaani ka mitte põhjust. Kuni nende juurde ilmus maakleri juhendusel keegi (...) pool- või koguni täisprantslane, kes pidas maja tähelepanuväärseks, aga krundil leiduvat vahtrasalu lausa väga ilusaks. Mees oli elanud viimased aastad Prantsusmaal ja leidis (...) majas midagi euroopalikku – ehkki maksta (...) küsitud hinda ta ei kavatsenud. Aga maja tahtis ta veel korra ja veel korra üle vaadata, seda küll. (...)

(… Siis ühel järjekordsel kohtumisel pandi juhuslikult mängima Eestist toodud heliplaat…)

Vaevalt oli prantslane jõudnud tajuda, et see, mis järgneb, peab olema Pärdi Perpetuum mobile, kui ta hüüdis oma naisele “Kuula!”

ning kuulas ise — püsti karanud ja liikumatult. Ning hüüdis, nii pea kui see oli lõppenud:“Kuulge, mis on teil ja Pärdil ühist?!” – “Mitte midagi. Ainult et meie (...) oleme niisamuti eestlased. Nagu Pärt.” Mille peale nad leppisid veerandprantslasega silmapilk majamüügi asjus kokku – see oli muusikateadlane, kes otsis Hauppaugest maja, et asuda seal kirjutama uurimust Pärdi muusikast.”
— Jaan Kross “Kallid kaasteelised” (II kd, Tallinn 2008, lk 289-291)

Mis vahepeal juhtus, seda me Eesti kaasaegsest ajakirjandusest lugeda ei saaks. Vaikus oli täielik. Tsiteerida tuleb välisringhäälingut, mis meile ainsana selliste Eestile oluliste inimeste saatusi peegeldas. Pärt perega läks Eestist ära aastavahetusel 1979-1980. Otse riburada-pidi Neeme Järvi ja tema pere kannul. Ja see – meie muusikageeniuste lahkumine Eesti NSV-st – oli siis vapustav tõelus. Või nagu tollal Münchenist saatev Vabadusraadio täheldas:

“Kui Järvi pere oli pühapäeva (20. jaanuari) hommikul lahkumas oma hotellist Viinis, saabus omakorda samasse hotelli tuntud eesti heliloooja Arvo Pärt koos perekonnaga, kellele oli samuti antud Nõukogude võimude poolt luba emigreeruda...”

— Vabadusraadio 22. I 1980.

Ja väljasõiduloale eelneva, helilooja vaenamise viimse vaatuse resümee oli Ameerika Hääl (VoA) esitanud novembris 1979:

“Nagu meie eilsetest (21. novembri) uudistest kuulsite, heideti eesti helilooja Arvo Pärt välja heliloojateliidust (HL). Meie Euroopa büroo juhataja Bill Marsh on saatnud lähemaid üksikasju, mida vahendab Ive Patrason:

Käesoleva kuu alul andis N Liidu üks juhtivamaid heliloojaid eestlane Arvo Pärt sisse sooviavalduse emigreerumiseks Iisraeli. See oli tõenäoliselt põhjuseks, miks ta heideti välja HL-st. Sellega on temalt võetud ka õigus esineda N Liidu publiku ees, samuti tähendab see, et Pärdi loomingut ei esitata enam N Liidus. Eeloleval pühapäeval (25. XI 1979) pidi toimuma Pärdi heliloomingu kontsert – see on tühistatud.

Pärt on moodne helilooja, tema tööd on HL-i konservatiivsemate liikmete poolt juba ammu kritiseerida saanud. Praegu toimub Moskvas HL-i konverents ning modernistlikud voolud leiavad ranget hukkamõistu HL-i juhatuse poolt.

Pärt on juba teine nimekas Nõukogude Eesti muusik, kes ühe kuu vältel on avaldanud soovi maalt lahkuda. Oktoobri lõpul andis sisse väljarännusoovi-avalduse dirigent Neeme Järvi, nagu teatasime oma 31. oktoobri saates. Järvi soovib asuda elama Läände perekondlikel põhjustel. Kohe pärast sooviavalduse sisseandmist astus Järvi dirigendikohalt tagasi.

Arvo Pärdi looming on tõenäoliselt rohkem tuntud Läänes kui N Liidus. Kuigi aeg-ajalt võis kuulda Pärdi heliloomingut ka N Liidu kontserdisaalides. Siis hoolitses aga HL selle eest, et tema töid ei esitataks liiga sageli. Helilooja sõprade andmeil soovivat Pärt lahkuda N Liidust põhjusil, et talle on korduvalt keeldutud andmast väljasõiduluba nendesse paikadesse, kus tema heliloomingut on esitatud.”

— Ameerika Hääl 22. XI 1979.

Pagulusse mineku tagamaid kirjeldas VoA-le veidi aja pärast ka Järvi:

“Eks meil ole palju eesti heliloojaid, kuid rahvusvaheliselt silmapaistvaid märksa vähem. Nende teoste programmi lülitamine tekitab alati vaidlusi filharmoonias, heliloojateliidus, (kultuuri-) ministeeriumis ning (kompartei) keskkomitees.” Edasi tõi Järvi esile kaks rahvusvaheliselt silmapaistvamat eesti heliloojat, üks oli tema sõnul “Eesti kõikide aegade suurem sümfoonik — Eduard Tubin, elab Rootsis...” ja teine Eestis elav, aga ilma väljendusvabaduseta Arvo Pärt.

“Arvo Pärt on teisitimõtleja ja sellepärast ka tema muusika ei sobinud ideoloogiaga kokku ning seetõttu ei sobinud see ka mängimiseks. Pärdi üks paremaid töid Credo (1968) sai ette kantud ainult üks kord Tallinnas sümfooniakontserdil, kus publiku tungival soovil seda veelkord mängisime. Seejärel keelati see vaimuliku sisuga töö ära. Meie teiste heliloojate (ja) eesti klassika mängimine maailmas on aga praktiliselt võimatu, kuna puuduvad trükitud noodid ja orkestrimaterjalid. Eestis ei ole trükitud veel ühegi helilooja teose orkestrihääli. Meie orkestrile peaks püstitama selle eest ausamba, kui palju on rikutud silmi ja närve. Enamiku heliloojate teoste partituurid säilivad käsikirjadena muusikamuusemis, kust neid võimatu on kätte saada.”

— Neeme Järvi intervjuu Kadi Tekkelile, I osa, VoA eesti saade 13. II 1980.

Arvo Pärt lahkus niisiis 18. I 1980 Austriasse ning sealt asus 2 aastat hiljem Lääne-Berliini, kus ta nüüdki loob ja elab. Ja läbimurre, nagu seda ehk nimetada võiks, tuli kohe 1980. aastate alul. Muusikakriitik ja ER-i III programmi menuautor Immo Mihkelson on seda läbimurde-sündmust omasoodu mütologiseerinud (ka trükivalguses) alaliselt korduva jutuheietuses juhtumist, mille järel Arvo Pärt muutis maailma — Müncheni muusikaprodutsendi Manfred Eicheri kaasabil:

“Liikvel on legend, kuidas plaadifirma ECM omanik Manfred Eicher 1980. aastate algul ühel kottpimedal õhtul kiirteel Zürichist Stuttgarti kihutas ja lühilainetel raadionuppu kruttides kuulis äkitselt eetrimürade vahel helisid, mis vangistasid ta tähelepanu täielikult. Ta juhtis masina kõrvalteele ja jäi seisma, et teos lõpuni kuulata. Teadustus oli võõras keeles ja ta ei saanud midagi teada teose pealkirja ega muusika autori kohta. Lumm oli aga olnud väga suur ja Eicher hakkas visalt otsima võlumuusikat, mida ta kuulis. Lõpuks leidis ta nõela heinakuhjast. Tabula rasa ja nimi Arvo Pärt vallutasid ta teadvuse. Eicher uuris välja aadressi, helistas Pärdile Viini ning kohtus temaga samuti Läände elama asunud Gidon Kremeri korraldatud Lockenhausi festivalil. Loomulikult pidi sellest kirest sündima plaat ja (...) “Tabula rasa” ilmus 1984. aasta sügisel.”

Jah, see ongi legend, mille tõepõhjal on õnneks aga vaid paaritõigane vajakus. Esiteks ei saanud tegemist olla lühilainelt (LL) kuuldud saatega, kuna sellal kandsid süvamuusikat LL-il üle ainult Moskva Raadio ja BBC, kuid Pärdi loomingut ei edastanud neist toona kumbki. Ja teos oli kah teine, sest see läbimurde-sündmus on dateeritav. See oli 1982. aasta 27. november ja Münchenis kõlas siis Johannese passiooni esiettekanne, millest Süddeutsche Rundfunk tegi otseülekande. Nõnda oli see Pärdi filigraanseim tintinnabuli-taies kaunikesti kuuldav korraga kesk- ja ultralühilainel. Sama sündmust käsitleb üks vana Isekirja-uudis aastast 1982 – vt “Arvo Pärdi debüüt välismaal”. Tõenäoliselt kuulas Eicher seda saadet oma autosõidul Šveitsist Saksamaale. Võõrkeeles teadustus on aga legendivestja mõttevili – õigupoolest samaväärne mõttetus kui eetrimürra mattunud muusika või kottpime autobahn.

Manfred Eicher (*1943) oli oma plaadifirma EMC loonud aastal 1969. Tema plaadistuste kaudu on Arvo Pärdi kõrval maailmaga lävinud ka näiteks György Kurtág, Heinz Holliger, Alfred Schnittke. Eicher on Mihkelsonile antud intervjuus rääkinud ka, kuis nad Pärdiga teineteisele otsa vaatasid, kui olid stuudios Tabula rasa plaadimaterjali läbikuulamise lõpetanud. Mõlemad adunud siis, et nende ees on juveel. “Jah, me mõlemad Arvoga teadsime, et see plaat on hea, aga ei osanud ettegi kujutada, kui tugev on selle üleilmne mõju,” märkis Eicher XX sajandi lõpul tolle sündmuse kohta ise. “Tagantjärele arvan, et ECM-i “Tabula rasa” muutis 1980. aastate muusikataju piire. Selle mõju muusikuile ja heliloojaile oli väga tugev ning jätkub ikka veel.”

Eicher pole siiski Pärdi helisalvestiste ainus üllitaja, aga vaieldamatult on tal suur anne olla õigel ajal õiges kohas. Samuti kui sõita õiget teed, kuulata õiget saadet ja – mis ülim anne – ajastada õigesti plaadi üllitamist.

Arvo lahkumisega siit maalt eestlased Pärti muidugi ei kaotanud. Ei kaotanud midagi ka Pärt, Eesti ega maailm. Võit oli suurem kõigile.

Mis siinse lokaalesteedi Pärdi-vaimustust kannustab, on hoopis filmimuusika. Tema tare uksele koputab Pärdi töid ekspluateeriv hiiglaslik filmitööstus. Pärt ja filmimuusika on aga sootuks ise jutt.