teisipäev, 22. detsember 2009

Inturist & KGB

Einar Sandeni dokumentaaljutu «KGB kutsub Evet/ KGB Calling Eve/ Eva — agent för KGB» (Stockholm/ Cardiff/ Stockholm, 1968/ 1978/ 1979, 245lk/ 224pp/ 192s) eri keeltes esmatrükid ilmusid kolme—nelja kümnendi eest. Nende raamatute kaaned on enamasti küll kulunud, kaante vahele jääv ei ole aga seni aegunud.

"Eve..." raamat oli ülimalt huvitav ilmudes, ning on nüüdki. Ennekõike pretsedenditu — nii sovetiseeritud Eesti kui ka sovetismi kõrgajastust läbilõiget pakkuva ajadokumendina. Ilmunud aktuaalselt dokumentaalse menukirjandus turule, sai sest kahte keelde tõlgituna välisilmas suhteliselt menukas, kaasaja Eesti olusid avav non-fiction, kus praktiliselt puudub kirjanduslik vilje. Raamat tegi omaaegu väärtuslikuks, kuna see oli
Hellar Grabbi: … üpris autentne nii KGB manipulatsioonide kirjeldamisel kui ka N-aegse Eesti olme ja inimeste kujutamisel. Kompositsioonilt on teos terviklik ja kõlbab nüüdki lugeda. Raamat ilmus ka inglise ja rootsi keeles.
«Mäletades Einar Sandenit» (Looming, 2007 nr 7, lk 1043-1052)
Haruldasi pilte pakub see Eestist tagantjärelegi. Must-valgel on kirjas tänini salapäraga looritet gebistlik melu seisuga AD 1960... 1964 ehk täpsemalt:

  • kuidas sovetlik salapolitsei 1960-kümnendi algupoole oma Tallinna kontori kaudu Mälari äärest Moldau kaldaini ulatuvale välisluure-rindele trügib ja...
  • mida endast kujutas Eestis KGB orbiidil tiirlev seltskond ja...
  • milleks too n-ö reisibüroo Inturist tegelikult oli tarvilik.
See on õieti Irja jutustus ja mitte tema tunnistusele püsitet ilukirjanduslik rajatis. Külma sõja tõestisündinud spiooniloo eestlasest kangelanna Irja Parve/ Trumm/ Sanden (*20. V 1935) satub NSV Liidu Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) huvi alla pärast ülikooli lõpetamist ning võtab vastu Inturisti giid—tõlgi koha.

Kõik algab 1960. aasta üldlaulupeost, mil võõrvõimu haardes Eesti pealinna saabub esimene turismigrupp Läänest. Poolteist aastat hiljem läheb inglise filoloog Irja kuraatorite julgel heakskiidul mehele väliseestlasele Mark Tarumile ning asub elama Stockholmi. Temast saab seega esimene eestlanna, kel anastatud Eestist mitte ainult välismaal elava rahvuskaaslasega abielluda, vaid ka vabasse maailma ümber asuda lastakse.

Ka agendivärbamise kirjeldus (lk 86-88) on raamatus ehe ja usutav, peale ehk sündmuse paigutamise mütoloogilise Lindamäe õhustikku Toompea nõlval. Inimõigusi ja priiust vihkava aparaadi teenistusse meldimine vabas õhus — see on kahtlemata kirjanduslik ja akti tõetruudust psühholoogiliselt võimendav leid. Ei ole mingit kahtlust, et Irja isegi kujutles oma elupööret sama arhetüüpsete võrdpiltide kaudu, nagu näeme raamatu võõrkeelsete väljaannete esikaanel kasutatud fotol (Irja Trummiga Nikolai von Glehni loodud koletiskuju lõugade vahel).

Ajaloolise faktina huvitav on ka sama stseeniga avanev Inturisti reateenistujaist informantide ja teisalt KGB provokaator-agentide eristamine. Kirjeldus kujutab nimelt esimesest agendikategooriast teise ülendamist:
Õhtupoolikul pärast tööd alustasin kodus kokkuvõtte kirjutamist (KGB töötajale) Jaanile. Tegin seda napisõnaliselt ja iseloomustasin kõiki väliseestlasi sõbralike ning südamlike inimesina, kellele on armas sünnimaa ja kes tulevikus tahavad Eestit sagedasti külastada. Pärast esimest turismireisi on nad vabanenud eelarvamustest, mida pagulasaastad on sisendanud, ja nad näevad nüüd elu kodumaal hoopis objektiivsemalt ja õigetes värvides.

Nädal hiljem määras Jaan taas kohtumise Lindamäel (…) Jaan ei oodanud mind üksi, temaga oli kaasas pikk, tuhakarva juustega noormees.
«Irja, saage tuttavaks Evaldiga! (…) Ma loodan, et teil pole midagi selle vastu, kui tulevikus kohtute Evaldiga. Muidugi saame ka meie vahete-vahel kokku.»
(…)
Olime vahepeal istunud pingile, mina meeste vahele. Nüüd alles märkasin Evaldi käes paksu raamatut. Kui ta selle avas, nägin et see oli venekeelne. Seal oli ka kirjutusmasinal trükitud paber, peaaegu äärest ääreni täis tihedat kirja. Evald soovitas teksti erilise hoolikusega läbi lugeda, küsimusi esitada, kui ma ei peaks täpselt aru saama, ja siis lehe alumisele äärele allkirja andma.

Kirjaread virvendasid, vahel nagu hoopis laiali valgudes. Enamus nende mõttest jäi mulle arusaamatuks, aga ma ei usaldanud midagi küsida. Kui olin väriseva käega nõutavale kohale oma allkirja kritseldanud, ütles Jaan oma tavalise tunnustusavalduse: Tubli!
(…)
Lääneliku välimusega täitesulepea, millega olin äsja "abielulepingule" KGB-ga allkirja andnud, kadus kuue põuetaskusse. Sinna oli veidi varem libisenud ka minult saadud kirjapaberipoogen (Inturisti giidi-) ettekandega.

Mehed tõusid üheaegselt, Jaan pidas aga vajalikuks veel kinnitada:
«Pidage ikka ja alati meeles — mitte ühtegi sõna ei tohi mitte iialgi avaldada sellest tööst! Läbi käies välismaalastega olete meie riigi julgeoleku-süsteemis võtmepositsioonil. Teid hinnatakse vastavalt teie tööle, saavutustele, teie eksimustele. Meie riigil on välismaal palju vaenlasi ja sageli on nad hästi maskeeritud. Ja veelkord — meie ei unusta iialgi midagi! Teilt nõutakse edaspidi ehk rohkem, kui te olete võimalikuks pidanud, aga edu puhul on ka tasu vastav. Saavutuste vili on magus ja — mis väga tähtis! — pakub hingelist kosutust ja rahulolu…»
Millest ta õieti rääkis? Sõnad voogasid minust mööda ja ma vaatasin üksisilmi eemalt paistvat Lindat väsinult kivil istumas. Ka mina olin äkki väga väsinud, ehkki ma polnud kandnud ühtki kivi. Siiski tundsin nüüd rasket kandamit mind armutult rõhumas maadligi.
Vististi imetabane kokkusattumus, et just selline tubli kirjus kleidis neidis + õige eestlane osutub KGB variasutuse töötajaks + KGB värvatud agendiks + hiljem heaks jutustajaks, kes lõpuks kõik ilusti—kenasti Einar Sandeni vahendusel kogu ilmale ära räägib.

Rootsisse ümber asununa saab ta jätkuvalt spionaažikorraldusi, siis N Liidu konsulaadi eestlasest töötajalt (kellest allpool) ning kahel järgneval suvel peab ka Tallinnas käima, et siin KGB-lt edasise tegevuse juhtnööre ja trenni saada.

Samas kestab superrealistlik näitemäng:
Olles seega teadlikud KGB suurtest ettevalmistutest minu (Stockholmist Tallinna) saabumise puhul, otsustasime kodus rääkida vastavalt reeglitele. Olime nagu näitlejaiks kuuldemängus, mis otseülekandes saadetakse eetrisse ja jõuab tuhandete kuulajateni. Mõtlesime välja kommunismi pooldavaid dialooge ja kandsime neid ette vahel koguni vastava miimikaga. Minust oli saanud mu oma koduseinte vahel veendunud kommunist, kes kirus alalõpmata Lääne pehkinud korda.
(KGB kutsub Evet. Stk, 1968, lk 208)
Raamat tutvustab üksikasjalikult topeltpõhjaga VEKSA-lasi, nagu Randar Hiir ja Gunnar Hololei. Peale nende on "Eves..." õige nimega reaalseid isikuid trobikond. Nagu Eestis elav soomlasest tõlk Valter Tuhkanen. Või vabalt rootsi keelt valdav Inna (Iina) Aasamaa — etiketiguru, kes Eesti NSV sotsialismiehitusel metsistunud lugejaskonna relvastas raamatu "Käitumisest" ajatute õpetustega — kuidas kanda vihmavarju (alati püstloodis) ja hoiatustega — mitte süüa tänaval või supelkostüümis või kahvlit või nuga ohtlikult püsti hoides... "Kiiresti karjääri tegeva luureohvitseri" Randar Hiire (lk 220) kõrvalt võime ära tunda TV-ajakirjaniku Moidela Tõnissoni, kes "juhtus olema Randar Hiire abikaasa" (227). Vilksatab ka tennisist Toomas Leius, aeg-ajalt kirjanik Einar Sanden isegi.

Ja muidugi on Pagari tänava majas edaspidi suurekupulised pagunid välja teeninud KGB-tegelaste jäädvustusi nende ammusil pingehetkil, alles karjääriredeli alumisi pulki sõtkumas:
  • kuni 1963 Rootsi pealinnas resideerinud Adolf Toompuu, alias Adolf Torpan, kellele Irja pidi helistama Eve varjunime all esinedes,
  • samuti Torpani/Toompuu järglane tolsamal diplomaadikohal — hilisem KGB välisluure osakonna ülem Pavel (Paul) Toom, kelle isikukirjeldus on "Eves..." hoiatav:
... lüheldast kasvu, kolmekümnendates aastates, heledate juuste ja suurte süütute sinisilmadega (... mis ...) tekitasid kohe usalduslikkust, milleks ta oli saanud, nagu kõik tema kolleegidki, põhjaliku väljaõppe.
(KGB kutsub Evet. Stk, 1968, lk 199)
Mis sai Evest? Mõistagi paljastas Irja, kui kaksikmäng läbi sai, KGB-afääri Lääne avalikkusele. "KGB kutsub Evet" ilmumise aegu, nimelt aprillis 1968 andis N Liidu salaluure läbikukkumisest teada näiteks nädalakiri FIB Aktuellt. Selle meesteajakirja külgedel kergitas, niisiis, 6 aastat varem Rootsi saabunud eestlanna idanaabri välisturismi eesriiet ja nimetas Inturisti KGB ja GRU osakonnana funktsioneerivaks variorganisatsiooniks... Raamatu kangelanna oli muide 1970-kümnendil oma loo raamatuks vormistanud autoriga abielus ning on tänaseni Stockholmi ühe eeslinna elanik, nagu kaks tema poegagi, Markus ja Johan Sanden.

KGB Calling Eve by Einar Sanden. The documentary story revolves around Irja Parve — Eve, who finds herself working for the Intourist office in Soviet-occupied Estonia. Working as a tourist guide, Eve becomes caught up in the KGB's deviate web. However, she is not only a tourist guide — she serves the KGB unwillingly as a spy. By spying upon the tourists, Eve will, "Make the great idea of Communism become a reality." Irja married Mark Tarum — an exile Estonian domiciled in Sweden. In summer 1962, she joined her husband in Stockholm, becoming the first Estonian to be "married off" to an exile by the KGB. Now she feels like a puppet. Her every move is connected to a string held by the KGB. In two years time, she is instructed to get a divorce and marry another 'special case'...

2 kommentaari:

Holger ütles ...

Hellar Grabbi on kirjutanud Einar Sandenist:
Einariga oli huvitav ja tore vestelda, sai palju nalja. Ta luges tähelepanelikult läbi kõik pagulaslehed ja pagulasi tõrvava Nõukogude propaganda ning tal oli häid tuttavaid Rootsis, Saksamaal ja Kanadas (...) Aastal 1965 leidis aset reis okupeeritud Eestisse kurikuulsa VEKSA kaudu ja kutsel, kelle pakutud võimalusi Einar osavalt ära kasutas. Kuidas muidu hankida autentset tausta oma kommunismivastastele raamatutele? Eesti-käigu muljeist avaldas Sanden reisikirja. Pärast selle ja oma mitme N süsteemi ründava raamatu ilmumist ei külastanud Sanden Eestit enam pikka aega.
(...) "KGB kutsub Evet" on üpris autentne nii KGB manipulatsioonide kirjeldamisel kui ka N-aegse Eesti olme ja inimeste kujutamisel. Kompositsioonilt on teos terviklik ja kõlbab nüüdki lugeda. Raamat ilmus ka inglise ja rootsi keeles. Sandenil on oma raamatutega alati mingi isiklik elulooline seos...
HELLAR GRABBI, Mäletades Einar Sandenit 2007, nr 7, lk 1043-1052.

Holger ütles ...

Einar Sandeni 1965. aasta Eestis-käigu kohta avaldatud reisikiri on eelarvamusteva, isegi rõhutatult objektivistlik kirjeldus taaskohtumisterikkast retkest endiste koolikaaslaste ja sõprade juurde: muu seas on juttu kokkusaamistest Gunnar Hololei ja Matti Pätsiga Tallinnas ja Tartus, aga autor teeb põike ka Põltsamaale, sedagi koos joviaalse sõprussidemete arendaja Randar Hiirega, kes mujal esineb koos toona ajalehe Kodumaa toimetuses töötanud abikaasa Moidela Tõnissoniga. Pigem kriitilisi kui leplikke muljeid Eesti olustikust täiendavad lõbusad portreed VEKSA sekretärist, KGB majorist Randar Hiirest (kirjanik Erni Hiire poeg) ja spionaaži segatud professor Juhan Tuldavast, alias Arthur-Johan Hamanist.
Vt Einar Sanden, Neli päeva kodumaal. Mana, 1968, nr 33, lk 64-72.