Kurjuse impeerium ja Vaba maailm

Raudrimp tuleneb mistahes suunitlusega ideologiseerit (totalitaarse) režiimi vajadusest kaitsta end maailmavaatelise pluralismi — mõttevabaduse eest 

Kõigest veerand sajandiga kahe ilmasõja vahel minetas raudeesriie mõistelise seose teatriga. Raudkardin (-eesriie) muutus abstraktseks kujundiks, mille sisu täitsid vaenu, sõjategevuse ja/või välispoliitikaga seostatavad tähendused. 

Viimasel juhul tähistas see ju eeskätt riigipiiri — ja veel millist! Pigem enam, kui vähem kinnist, tihedalt suletavat, mitmekordse tõkestusega, vahel ka surmalõksudega füüsilist taristut (infrastruktuuri) maapinnal. Teisalt tähendas raudne eesriie skemaatilist rajajoont maakaardil koos selle mõttelise laiendusega suhtluse ja kultuurisfääri. Parimad väljendused leidis raudrimp ida- ja läänebloki tekkides mõistagi nende puutealal Saksamaal ju alles pärast ilmasõdu (IMS+ⅡMS)

Kuidas raudrimba poliittees Saksamaa ka füüsiliselt lahutas, seda on kirjeldatud selle postituse lõpulisas. 

AMBIVALENTNE VABA MAAILM (VM) Samamoodi vaid pisikese ajanihkega läks lõpuks suure algustäheni jõudva mõistega Vaba maailm. Kui enne aastat 1945 eesti ajakirjanduses fraas "vaba maailm" esines üksnes elulises — kas väljaspool vangimaja asuva või siis (riigi)piiritu maailma mõttes, siis pärast seda, kui helilooja Villem Kapp lõi sõnalis-muusikalise montaaži «Võidule!», evis sama fraas eesti teabeväljas erimõistelise ja palju selgema poliitilise sisu. 

Kapi teose sõnalise osa avalause kuulutas:

》Kogu vaba maailm on tõusnud üles viimseks löögiks, et pühkida puhtaks maa fašistliku mustuse jäägist!《 Punaarmee ja lääneliitlaste armeede võite kajastava montaaži tõid esmakordselt lavale "Eesti laskurkorpuse" Ⅶ diviisi taidlejad (juhtumisi) Hitleri surma aegu (aprillis või mai algul) AD 1945. 

Mõiste VM ambivalentsust toonitab ka tõik, et Ida-Saksamaa (DDR) üllitas puna-mustas trükis nädalakirja Freie Welt, mida samuti kui sarnast, aga värvilisemat NBI-d sellal müüdi Eestiski. Üldiselt aga puudus sovetiseerit keskkonnas see vabaduse tunnetus, mis lubanuks VM-i jutumärkideta või endakohast kasutust. 

Igatahes oli seda raskem väljendada pärast NLKP XXI erakorralist kongressi AD 1959, kui Nikita Hruščov oli kõnelenud VM-ist nii:

Pealetungis töölis- ja kommunistlikule liikumisele kasutab rahvusvaheline reaktsioon ühiskondlikku häma, et petta masse valelugudega nn vabast maailmast. Imperialismi ideoloogia püüab ilustada rahvavaenulikku kapitalistlikku korda. Silmapaistvad kodanlikud tegelased väidavad pea igas oma kõnes, et kapitalistlikud läänemaad on vabad ja kapitalistlik maailm on vaba maailm. Jah, kapitalimail on tõesti vabadus, aga kelle jaoks? Muidugi mitte töölise jaoks, kes on sunnitud teenima kapitalisti mis tahes tingimusil, lihtsalt et mitte sattuda tööst priide inimeste tohutusse armeesse. Ja mitte talupojale, kelle kohal ripub pidev oht laostuda oma talust priiks. Ja mitte haritlasele, kelle loometegevus sõltub rahakotist ja mitmesuguste lojaalsuskontrolli-komisjonide vaimseist ohjest. Vabadus on kapitalistlikes riikides vaid neil, kellele kuulub raha, ja järelikult ka võim. Vaba maailma võimureil ja piiareil meeldib kujutada end religioonimoraali järgijana. Kuid Kristuse legendidest peaksid nad hästi teadma, et kui too nägi kaupmehi, võlausaldajaid ja rahavahetajaid templis äritsemas, kupatas ta nood piitsaga templist välja. Kui kapitalistid religioonimoraalist lähtuvad, siis miks on muutnud nad oma ühiskonna rikkale paradiisiks ja täielikuks põrguks vaesele? Ja seda hoolimata ristiusu kõnekäänust, et kaamelil on hõlpsam läbi nõela silma minna kui rikkal paradiisi pääseda! Niinimetatud vaba maailma valitseb dollar, saamahimu, ohjeldamatu spekulatsioon ja miljonite inimeste julm kurnamine rikastamaks käputäit monopoliste.

METALLIMAITSE SUUS. Kompartei peasekretäri Hruščovi närviliste paraboolidega retoorikat seletab pakiline kapitalivajadus kommunismi (maise paradiisi) ülesehitustööks. Kommunistlik ühiskonna-korraldus pidi veel ju tema juhitava partei tõotusel saabuma AD 1981. Selmet üllatas soveti‐impeeriumi "reaalse sotsialismi" morbiidne kriis ning N Liidu ehk (president Reagani tabavalt märgit) Kurjuse impeeriumi kiire hukk. Külm sõdagi näis seega lõppevat, mistap Washington pakkus näljaveerel Venemaale enneolematus mahus mitmesugust abi, külvates eeskätt endise sovetiimpeeriumi jäänukit üle "Bushi kanajalgade" (noški Buša = 18 triljonit kcal 4 aastaga = AD 1990-94) strateegilise varuga oma süvakülmikuist. See säästis tühjade poelettide ja hüperinflatsiooniga Kurjuse impeeriumi mõnest miljonist näljasurmast, rääkimata üldisest alatoitlusest… 

Nii tähendas VM lõpuks ristiusule + inimõigustele + vabadusele + kapitalile + vabaturule jne rajanevat ≡ kireva külluse (ehk I-st) maailma, mis jäi N Liidule saavutamata sihiks. Raudrimp samal ajal eraldas teineteisest Esimest (VM-i) ja Teist maailma (idablokki jt kommunistlikke maid)

Kui raudrimpa vaimuvõtmes vaagida eeterliku piirdena füüsilise ja spirituaalse vahel, siis seletub sovetiimpeeriumi ümbritsev raudkardin materialistide geniaalse leiutisena — praktiliselt hoomamatu püristu (ultrastruktuur) ehk vall, mida päriselt olemas ei ole, aga mis ometi sobib optimaalse tõkkena idealistliku maailmavaate vastu. See toimib ühtlasi taevaliku ja maise piirina ehk ajaliku mänguruumina paradiisi ja põrgu väravate vahel. 

RAUDRIMBA VÕÕRASISA. Churchill oma nn raudeesriide-kõnes kasutas mõistet ennast kõigest kaks korda ega üritanud kuigivõrd seda defineerida. Sest selline vajadus puudus, kuna termin oma määratu kujundlikkuse juures ei olnud ometi arusaamatu ega enam ka uus. Kas siiski võiks Külma sõja malli järgse raudeesriide (kaas)autoriks lugeda Churchilli — ütleme inglise — kas või anglosaksi mõtte suure kandjana? Eriti kui raudrimpa peale taristu ka püristuna käsitada‽

Eesti ajaloolane Eero Medijainen teeb «Raudse eesriide lõimedeks» (Tln, 2018, 280lk)¹ pealkirjastet teosega ju läbipaistva vihje, et Stalin, Roosevelt ja Churchill lõimisid raudrimba läbi Balti + Poola küsimuste nurilahenduse kui mitte päris valmis-, siis pooltooteks juba ⅡMS-i ajal. 

Roosevelt, Churrchill ja Stalin kolme Läänemere sõsaraga ajalehes Maa Sõna (16. Ⅲ 1943 — autor Gori, alias Vello Agori)

Medijainen kõnealuses raamatus raudrimpa ei puuduta peale ühe osunduse Eesti endise riigipea ja peatse eksiilliidri August Rei 8. Ⅺ 1944 erakirjast: 

》… kodumaa [loe: Eesti] on nüüd jälle nagu nelja aasta eest otsekui raudriidega eraldatud.《 (Rmt, lk 265)

Fultoni kõnes tegi Winston S Churchill lõpparve Briti impeeriumi kaks sajandit teeninud võimutasakaalu-doktriiniga kui iganenud hapra ja teisi seda proovile panema ahvatleva geopoliitilise praktikaga. Sama olid kas kogenud või mõistnud EW tegevpoliitikud, nagu Karl Selter või Ants Piip, olgu siis eludes või oma surma hinnaga. 

VÕIMUTASAKAALU NURIDOKTRIIN. Kui rahvusvahelised garantiid enam ei toiminud, Saksamaad aina lepitati ja asjatundjad unisoonis mõnda aastat juba suuremat sõda ette kuulutasid, ei leppinud ka Eesti valitsus EW riikliku iseseisvuse välise garanteerimisega ei Inglismaa, Prantsusmaa ega N Liidu poolt. Eesti võimuladviku positsiooniks oli binaarset võimutasakaalu hoida (I.) Moskva ja (Ⅱ.) Berliini vahel (just sellise pingeriviga) balansseerides. 

Suur-Britannia peaminister teatas 7. Ⅵ 1939, et ÜK valitsusel ei ole mingit kavatsust EW iseseisvust garanteerida, kuna viimane toda isegi ei soovi. Põhjus oli aga geograafiline ennemini kui poliitperspektiiv, sest tema-majesteedi patsifistliku valitsuse kiikrid Läänemereni lihtsalt toona ei küündinud. Väiksemate lääneriikide iseseisvust garanteeriti küll ilma nende soovitagi. Nii nõudis ka alamkoja opositsioonijuhte Winston Churchill — kelle kümnendipikkune paus valitsemises hakkas lõpule jõudma — energiliselt sõjalise liidu sõlmimist Saksamaa agressiooni vastu N Liidu ja Balti riikide osavõtul. 

Tema jäigi sellele seisukohale — ka pärast võidukat sõda, väites et selline liitlus hoidnuks IIMS-i ära… Ülejäänu on ajalugu. 

Rahulõim X

…

Ameerika ja Briti armeed taandusid võitluste lõpuks mullu juunis läände — oma 150 miili sügavusele pea neljasajamiilisel rindel, jättes varasema kokkuleppe järgi meie liitlastele Venemaalt selle tohutu territooriumi, mille Lääne demokraatiad olid vallutanud. 

Kui Nõukogude valitsus nüüd püüab separaatselt oma aladel ehitada üles prokommunistlikku Saksamaad, tekitab see uusi tõsiseid raskusi USA ja Briti tsoonides ning laseb kaotanud saksa rahval end enampakkumisele panna N Liidu ja Lääne demokraatiate vahel. Mis ka järeldu neist tõsiasjust — ja seda need ilmselgelt on — siin pole kindlasti tegu tolle vaba Euroopaga, mille rajamise nimel me võitlesime. Samuti puudub siin püsiva rahu jaoks hädatarvilik pinnas.

Maailma turvalisus, mu daamid ja härrad, nõuab Euroopa uut ühtsust, kust püsivalt kõrvale jääda ei tohiks ükski rahvas. Just Euroopa tugevate põlisrahvaste tülid on ärgitanud üleilmseid sõdu me silme all või siis varem. Kaks korda oma eluajal oleme näinud Ühendriike, vastu oma tahtmist ja tavu, vastuseisu kiuste, mille jõudu oleks võimatu mitte hoomata — kaks korda oleme näinud vastupandamatut jõudu neid sõtta tõmbamas — õigel hetkel selleks, et õige asja eest võitu tagada, ehkki seda kohutavate tapatalgute ja hävingu hinnaga. Kaks korda on Ühendriikidel tulnud saata miljoneid oma noori mehi sõjateele üle Atlandi; aga nüüd võib sõja teele jääda iga rahvas, kus tahes hämaruse ja koidiku vahel ta ei eluneks. Kahtlemata peaksime töötama Euroopa ülima rahustamise teadlikul sihil ÜRO struktuuri ja põhikirjaga kooskõlas. See on suunaseadena minu meelest ülioluline.

Üle Euroopa ulatuva raudeesriide taustal on ärevuseks muidki põhjusi.

(●●●)

Rahulõim XI

… 

Üle Euroopa ulatuva raudeesriide taustal on ärevuseks muidki põhjusi. Itaalias on Kommunistlik Partei tõsiselt kimpus, olles sunnitud toetama kommunistliku koolitatusega marssal Tito nõudeid Itaalia endisele alale Aadria rannikul. Sellegipoolest on Itaalia tulevik kaalul. 

Keegi ei suudaks kujutleda uudetavat Euroopat tugeva Prantsusmaata. Kogu oma avaliku elu töötasin tugeva Prantsusmaa nimel ega kaotanud kunagi, isegi süngeimal tunnil usku tema hüveollu. Ma ei kaota usku nüüdki. Ent paljudes riikides, Venemaa piirest eemal ja üle ilma on loodud kommunistide viiendaid kolonne, kes tegutsevad kommunistliku keskuse juhtnööridele täielikult alluvas ühtsuses. Peale Briti Rahvasteühenduse ja Ameerika Ühendriikide, kus kommunism on alles lapsekingades, seavad komparteid ehk viies kolonn kristliku tsivilisatsiooni kasvavate väljakutsete ja ohu ette. 

Need on nukrad teadvustust nõudvad tõsiasjad kõigi jaoks võidu lävel, mille saavutamist tiivustab nii suurepärane relvavendlus vabaduse ja demokraatia nimel; kuid peaksime olema väga rumalad, et neile mitte silma vaadata kuni aega veel on. 

Väljavaated on samuti murettekitavad Kaug-Idas ja eriti Mandžuurias. Jaltas sõlmitud leping, milles ma osalesin, oli Nõukogude Venemaale äärmiselt soodne, kuid see sõlmiti ajal, millal keegi ei saanud kinnitada, et sõda Saksamaaga ei veni üle 1945. aasta suve—sügise ja mil paremadki hinnangud ei võinud eeldada, et sõda Jaapaniga veel 18 kuud kestab pärast sõjalõppu Saksamaal. 

Teie siin maal olete kõik nii tublid Kaug-Ida asjatundjad ja nii pühendunud Hiina sõbrad, et mul ei ole vaja sealset olukorda selgitada. Siiski olen pidanud oma kohuseks kirjeldada seda ühtviisi üle Lääne ja Ida maailmale langevat varju.

(●●●)

Rahulõim XIII

…

Selle põhjal, milles meie vene sõbrad ja liitlased mind sõja käigus veensid, ei imetle nad midagi enim jõust. Ega ole neile midagi põlastusväärsemat nõrkusest, eriti sõjalisest nõrkusest. Sestap ei saa enam vanale võimutasakaalu-doktriinile toetuda. Me ei saa lubada endale võimalikku ääri—veeri tegutsemist, pakkudes kiusatust jõu proovilepanekuks. 

Kui Lääne demokraatiad ÜRO põhikirja printsiipe järgides ühtsed püsivad, siis oleks nende põhimõtete edendamisel tohutu mõju, mida vaevalt keegi kipuks rikkuma. Kui nad aga lõhestuvad või vääratavad oma kohustusi täites ja olulised aastad käest lasevad, võib kõik tõesti lõppeda katastroofiga. 

Kui ma viimati seda kõike ette nägin ning selle üle oma kaasmaalaste ja maailma ees häälekalt kurtsin — ei hoolinud keegi. Kuni 1933./1935. aastani saanuks Saksamaad teda tabanud kohutavast saatusest ning meid kõiki inimkonnale Hitleri poolt toodud kannatusist päästa. Ajaloos pole kunagi olnud sõda, mida õigeaegse tegutsemisega olnuks ära hoida lihtsam kui seesinane, mis äsja maailma nii ulatuslikult laastas. Selle võinuks minu arvates ära hoida ühegi lasuta ning Saksamaa oleks täna vägev, jõukas ja lugupeetud — aga keegi ei kuulanud ja ükshaaval neelas meid kõiki kohutav pööris. 

Kindlasti — mu daamid ja härrad, ütlen ma teile — ei tohi me lasta sel uuesti sündida. See on saavutatav just nüüd — aastal 1946 — läbi leppimuse Venemaaga igas punktis ÜRO üldjuhtimise all ja läbi pikkade rahuaastate heas läbisasmises Maailma-organitsiooni kaudu, mida toetatakse kogu ingliskeelse maailma vägevuse ja sidemeiga. Selline oleks mu lahendus, mida ma teile lugupidavalt oma kõnes pakun, pealkirjastades selle «Rahulõimeks».

(●●●)

Ajalooline hetk Berliinis juunis 1987

Lõik kahekümne kahe aasta eest kodumaal ilmunud ja äsja eestindatud mälestustest, kus Ameerika Ühendriikide XL president
Ronald W Reagan
(6. II 1911 — 5. VI 2004)
meenutab Lääne-Berliini külastamist
täna, 25 aastat tagasi.

Olin lubanud esineda kõnega Lääne- ja Ida-Berliini piiril Brandenburgi värava juures. Pisut enne sõnavõttu kohtusin meie läänesakslastest võõrustajatega samas lähedal asuvas ametihoones. Aknast paistsid Berliini müüri grafitid ja demokraatiat toetavad hüüdlaused ning üle müüri oli näha Ida-Saksamaa ametihoone, kus olevat meie vestlusi salvestav pealtkuulamisjaam.

“Mõelge, mida ütlete,” soovitas üks saksa ametnik. Selle soovituse peale astusin rõdule, mis oli idasakslaste hoonele veel lähemal, ning jagasin mõningaid mõtteid valitsuse kohta, kes hoiab oma rahvast kinni kui loomi.

Ma ei mäleta täpselt sõnadevalikut, kuid on võimalik, et kasutasin kommunismi kohta ka mõnd roppu sõna, sest lootsin, et mind kuuldakse. [———]

Sealt majast läksime Brandenburgi värava juurde, kuhu olid kogunenud kümned tuhanded berliinlased.

(Ronald Reagan, Ühe ameeriklase elu. Tln, 2012, lk 522)

Reagani kõne üleskutsega "Ava see värav! Hr Gorbačov, lammuta see müür!" 12. VI 1987 Berliinis Brandenburgi väravate ees

See, et ma seisin Berliini müürile nii lähedal, nägin müüri ja seda, mida see sümboliseeris, nii lähedalt, tegi mind väga vihaseks, ja olen kindel, et see viha väljendus ka mu sõnades. [———]

Vaatamata N Liidus ja Ida-Euroopas järgnenud tohututele muutustele, polnud kevadel 1987 N Liidu olukord olukord sugugi selge: Mihhail Gorbačov oli teatanud glasnostist ja perestroikast ning ilmselgelt oli midagi muutumas, kui me ei saanud veel aru, kuhu see viib.

(Ronald Reagan, Ühe ameeriklase elu. Tln, 2012, lk 524)

LISAKS Isekiri: Külma sõja lõppvaatusest Eestis