Kevadel 1978 kutsus okupatsiooniväe komissariaat Tartus arstikomisjoni ette kutsealuse Jonas Ikkoneni. Kui komisjonis ilmnes, et noormees on sedavõrd usklik, et ta väeteenistusse ei sobi, saatis komisjon Jonase (vanemate paberite järgi Ivani) Tartu psühhoneuroloogiahaiglasse.
Jonas Ikkonen oli 1977 Kohtla-Järve 11. kutsekooli kiitusega lõpetanud nooruk. Aastast 1978 oli ta Tartu Katoliku Koguduse liige. Tartu Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas taheti Jonaselt kõigepealt palvehelmeid kätte saada, samuti uuriti, miks ta Jumalat usub, milleks usku tarvis, mida oodata tulevikult — kas kommunismi või paradiisi jms. Ei ole teada, kuidas mõistsid eesti arstid poisi vastuseid, kes oli õppinud vene koolis ja kelle kodune keel samuti oli vene keel, igatahes järgnes uskliku noormehe psühhiaatrilisele usutlusele (loe: ateistlikule meelsuskontrollile) esimene elektrišokk. Järgnevast tema enda sõndadega.
Oma usust Ikkonen ei taganenud ning jätkas palvetamist ka siis, kui ta suleti Tartu vaimuhaigla kinnisse XI osakonda Staadioni tn 48 teisele korrusele — esialgu 4 kuuks ja 11 päevaks. See oli Jonas Ikkoneni esimene karistus, mille käigus noore mehe haigeks peetud vaimu raviti 5 elektrišoki ja 60 insuliinikoomaga. Mida Tartu toonased hingearstid selle n-ö raviga taotlesid, on terve mõistusega kõrvaltvaatajal tagantjärele keeruline mõista — tulemus oli paraku sügav puudelisus. Joonaga tollal läbi käinud usuinimesed täheldasid ravi tulemusi pärsitud isiksuse ja katastroofiliselt laastatud palvejõu näol. Jonas tunnistas ise ootamatut mälunõrkust, nii ei tulnud enam kõne allagi plaanitud haridustee jätkamine.Jonas Ikkonen: Juba esimesel päeval seoti mind vägivaldselt kinni ja tehti selline süst, et ma polnud suuteline isegi palvetama. Ma suutsin vaid öelda: «Sündigu mitte minu, vaid Sinu tahtmine!» Pärast seda kl 2 aegu öösel nägin ma oma ema, kes ilmus mu juurde ingli kujul. Ta oli lahkunud siit ilmast, kui olin 8-aastane. Ingel aitas mul vabaneda köidikuist.
Jonas Ikkonen "Üks lõik minu elust" Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis, II kogu (1979)
Ikkoneni juhtumi asjaosaliste, sovetliku karistusmeditsiini kuulsusetute esindajate — Tartu vaimuhaigla meditsiinipersonaliga võib tutvuda tollase kroonika vahendusel. Mainime vaid professorite Elmar Karu (1903-1996) ja Jüri Saarma (1921–2001) nimed, kes siin, kui mitte kaugemalgi, olid tuntud teadurid. Lühivisiitidest 2 professori juurde jäi Ikkonenile prof Karu puhul meeldivam mulje — tema üksnes veenis, et arstid katsuvad kergendada Jonase elu, mille usk olla niigi raskeks teinud. Niihästi pöörase ateisti kui KGB kaastöölisena kurikuulus prof Saarma oli Ikkonenile ütelnud aga:
«Kui te endistviisi usute, tulete varsti jälle haiglasse tagasi.»Ikkoneni juhtumiga 1978 ning hiljem kokku puutunud vabadusvõitleja Enn Tarto kommentaar:
Ikkonen saadeti seejärel skisofreenilist häiret märkiva diagnoosiga ühte poolkinnisse asutussse Saaremaal. Pikki aastaid tuli tal olla Sõmera (Kärla) hooldekodus ja kogeda psühhofarmakonide mõju. Sealt õnnestus Ikkonenil vabaneda ja Tartumaale naasta aastal 2007. Viimase aasta—paari oma elust veetis ta Torma vallas abivalmi katoliiklase Ülo Pärniku pool.Totalitaarses NSV Liidus paigutati vastuhakkajaid kohtu otsuse alusel erirežiimiga vaimuhaiglatesse. Jonas Ikkoneni kohta polnud aga mingit kohtuotsust. Ta kutsuti 1978 pärast haiglast vabanemist jälle Tartu sõjakomissariaati. Siin uuris kutsealuste osakonna ülem kpt Aavik, kas Ikkonen ikka veel usub Jumalasse, ning teatas, et jaatava vastuse puhul saadetakse ta uuesti vaimuhaiglasse.Vt Enn Tarto kirjutist Jonas Ikkoneni mälestuseks MEMENTO bülletäänis, juuni 2008
Tagasi kodumail sai Ikkonen nüüd esmakordselt lugeda oma kirja "Üks lõik minu elust", mis oli ilmunud 1979. aastal kogumikus "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis" ühes selgitava looga, mis "Lisanduste..." külgedele jõudis luterikiriku vaimulike abiga. Enn Tarto kinnitab, et Jonas Ikkonen oli oma juhtumi avalikustajatele tänulik.
Jonas Ikkonen lahkus siit ilmast 2 aasta eest ja sängitati Tartu Põllu tänava kalmistule leedulannast ema kõrvale. Viimsel teekonnal oli saatjaid nii Tartu Katoliku Koguduse ammuste liikmete seast kui ka viimaste aastate sõpruskonnast Saaremaalt.
Allikad:
Kas iga usklik Nõukogude Eestis on vaimuhaige? (+ Ivan Ikkonen, Üks lõik minu elust -LMUVLE, II k (1979), I kd. Stockholm, 1984, lk 39-42)
Enn Tarto, Mälestame kommunistlike repressioonide ohvrit: Jonas Ikkonen... MEMENTO, nr 8/92 (juuni) 2008, lk 8 (vt PDF)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar