MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Novaja Zemlja 1961
Vene H-pomm Царь-бомба

Kui tuuma-võidurelvastumine oleks pokkerimäng — arvab Stratfor — siis oleksid Iraan, Iisrael ja USA praegu bluffijad kaardilaua ääres. Mäng näib omadega sõja veerel olevat, aga seda vaid põhjusel, et kõik peidavad pokkerinäo-maskiga oma päris kavatsusi. Kerkib vana küsimus: mis tagab kindlama rahu — kas ennetav löök või tuuma-tasakaal?

Isekiri vaeb akuutset küsimust Ameerika julgeoleku-arhiivist välja toodud Külma sõja aegse direktiivi jm radioaktiivse materjali taustal.

Ronald Reagan:

Keegi   e i   võida  tuumasõda.
Aga niikaua, kui tuumarelvi leidub, jääb ka oht, et neid kasutatakse, ja kui kord juba esimene tuumarelv käiku läheb — kes teab, millega see lõpeb?
Minu unistus seega on tuumarelva-vaba maailm.

Ronald W Reagani mälestused — vt An American Life. NY, 1990, lk 550;
vrd Ühe ameeriklase elu. Tln, 2012, lk 421.

RAADIOAKTIIVNE VERSUS REAKTIIVNE PROPAGANDA. Sovetlik kontrpropaganda nimetas Čornobyl'i katastroofi vastukaja Läänest raadioaktiivseks propagandaks. Nii püüti kahtluse alla panna naabermaade muret ja üldse ČAEJ plahvatust ja purunenud tuumareaktorist valla pääsenud radiaktiivsete osakeste ohtlikkust.

Kremli salateenistused välmisid suvel 1986 AM-ürituste raames kirja, mille kohaselt Ühendriikide Infoagnetuur (USIA) oleks 29. aprillil justkui koostanud kavandi Čornobyli tuumaavariisse puutuvate kuulduste külviks, sh levitamaks Lääne-Euroopa massimeedias liialdatud väiteid, nagu jääks õnnetuse ohvrite arv vahemikku 2000-3000. Too libakiri pidi ühelt poolt tõestama USA paha tahet mõjutada Euroopa teabelõite ja avalikku arvamust, teisalt häbistama USA-d sealsete propagandistide valmisolekuga teiste ülimal hädatunnil — kõigest päev pärast seda, kui tuumakatastroofist teatas TASS, — õnnetuse ulatusest liialdusi ja väljamõeldisi levitada. Võltsingu paljastas 19. augustil Washington Post.

Tollane propagandasõda riivas ka eesti teabevälja ja oma proaktiivset rolli mängis selles RFE eesti soost analüütik Toomas H Ilves. Seda on peetud üheks põnevamaks episoodiks ka hiljuti ilmunud «Presidendi elu loos».

Ilvese mõte liigub nobedalt. Viinis on valmimas Rahvusvahelise Aatomienergia-agentuuri (IAEA) Tšernobõli-aruanne ja see oleks just õige hetk põrutav sõnum üldsuseni viia. Ta kooskõlastab plaani ülemusega… Oma märkmeist leiab Ilves ajalehe New York Times telefoninumbri ja helistab… Leht on huvitatud.

Artikkel ilmub 27. augustil. Selle on Ilveselt saadud andmete põhjal kirjutanud NYT ajakirjanik James M Markham: Estonians Resist Chernobyl Duty (Eestlased vastustavad sundteenistust Černobylis)…

Samal nädalal teeb N Liidu delegatsioon eestosas Tšernobõli katastroofi uurimiskomisjoni juhi Valerij Legasoviga Viinis tõsiseid jõupingutusi, et end IAEA ees puhtaks pesa. Seepeale söödetakse neile ette Ilvese lugu, mis viib mehed endast välja ja paneb raiuma, et tegu on eksituse või provokatsiooniga.

Anneli Aasmäe, Kärt Blumberg jt, Kikilipsu taga. Tln, 2012, lk 45.

Eelnevalt, 6. VII 1986 oli Moskva Raadio (MR) otsesõnu välja naernud Prantsuse Raadio sõnumi sunniviisil tuumakatastroofi järelmeid likvideerima toodud abiliste ohualale kokkukogumisest ja nende muidu karmist kohtlemisest, ning nimetanud sunnimeetmeid "kuulujutuks" ja kõiki sinna läinuid "vabatahtlikeks". Aga juba järgmisel kuul kinnitas maailmas levivat kuuldust kõigis neis olulistes momentides, mida MR oli välja naernud, üks komsomolileht Eestis, mida Lääne meedia seejärel ahnelt tsiteeeris:

Noorte Hääles ilmunud järjejutt ühe õnnetuspiirkonda lähetatud kihutustöö-grupi (agitbrigada) liikme sulest paljastas, et masendavale teekonnale ohupiirkonda, kus elamis- ja töötingmused pealegi olid puudulikud, viidi inimesi kodust ära ette teatamata ja koguni öösi, ja et viidi ka neid, kes “tervisliku seisundi, vanuse või perekondliku olukorra tõttu ei oleks pidanud minema”. Suuremat mässu Eestist viidute seas ei tekkinud, küll läks aga paarsada meest õigust nõudma, kui nende sundlähetust salaja pikendati kahelt kuult kuuele; protestiga kaasnev tööseisak kestis päevi, kui mitte nädalaid…

Raadioaktiivset kõmu tuli asuda kustutama. Moskva hõlvas ulatusliku vastutöö kampaaniasse ka Eesti žurnaliste, lehe- ja teletoimetajaid, teiste seas Mart Kadastik, Toomas Leito, Jevgeni Kapov, Aivo Parbo. Kõmulise reisikirja autor Tõnis Avikson kutsuti vaibale EKP keskkomitees ning pandi TASS-ile kirjutama oma eelmisi üllitisi dementeerivat lugu. (Vt Toomas Ilvese ja Eva-Merika Kangro-Pennari ülevaadet Soviet Respond to the Western Media. RFE Reseach, Situation Report: Baltic Area, 27. X 1986, nr 7, lk 5-6.

KOMMUNISTLIK—GEBISTLIKU ERIPROPAGANDA NÄIDE 1980-NDI EESTIST. Eitamaks vastuhakku Čornobyl'is korraldas keskkomitee ka ühe üksnes välisreportereile mõeldud pressikonverentsi. Kodupubliku ette tariti tunnistajaks aga KGB propaganda aktiivmeetmeis (AM) rakendatud agente, kes olid petteoperatsiooniga aidanud luua nn sõprade-liini siinse põrandaaluse ja Lääne vahel. Sovetlike salateenistuste operatsiooni sihikule võeti Ants Kippar (*14.3.1912 Tln  †21.1.1987 Stk) Rootsis, tema juhitud EVVA-keskuse võrgustiku kaudu püüti vaba maailma uudiste-ajakirjandusse muu seas sokutada "andmeid" tosina Ukrainasse küüditatud likvidaatori mahalaskmisest.

➺ Kaheteistkümne eestlase massimõrva kõigest kuulduseks lugenud CIA aga ei läind KGB—GRU dezinformacija õnge — ❱ CIA raport 1987/PM 2017: Raske loomuga eestlaste allumatus tegi tüli N Liidule ❰

See pidi lõplikult diskrediteerima Noorte Hääle teabelekkel põhineva kampaania Läänes ja eriti selles kaasa löönud vahemehed eesti "reaktsiooniliste emigrantide" seas. Sama kanaliga Läänest Eestisse, õigete adressaatide asemel aga otse KGB-le, saadetud tuumakiirguse mõõdikuid jm veel süütumaid asju demonstreeriti hiljem telesaate "Vaatevinkel" raames eetrisse paisatud tunnipikkuses erisaates ("Avameelne kõnelus", ETV 18. II 1988) tõestamaks Lääne vaenulikkust ja sealsete salateenistuste õõnestustööd Eesti NSV-s.

Kogu ropagandaalse kampaania tagamõte oli Čornobyl'i katastroofi r a a d i o aktiivseid tagajärgi summutada, valelikku näivtõelust luua ja niiviisi eemaldada  r a d i o aktiivset saastet üksnes rahva kujutlusest. See oli absoluutselt moraalitu asendustegevus. Tuumareaktori plahvatus ja kiirgussaaste tegelikud tagajärjed (Greenpeace'i andmeil on vähki surnud juba 93 kuni 140 tuhat Čornobyl'i ohvrit) on hääletu tunnismärk sellest, et rahumeelne tuumaprogramm ei ole tingimata eetilisem või vähem fataalne kui sõjaline. Ning samamoodi kui siis moodustab Eesti koos Lätiga oma naabruse ainsa tuumavaba saarekese, ja on katastroofide kordumise eest, vaatamata oma mittenukleaarsele staatusele, endistviisi absoluutse kaitseta.

Kui vaadelda Čornobyl'i õppetundi ka ajaloolise vapustusena, siis kaasas see mitte ainult inimohvrid, vaid ka kommunistliku superreaalsuse krahhi ning kuulutas kogu sovetiimpeeriumile hukatust. Viimane teostus nõnda edukalt, et vastase tuumapolügoonid Nevadas on jäänud tööta, juba 20 aastat on USA oma uute tuumapommide katsetamisest hoidunud ning tarbib endise N Liidu tuumalaenguid oma AEJ-de kütuseks.

Ameerika telekanal osutas 26. septembril Lähis-Ida piirkonna tuumaprobleemi silmakirjalikule käsitelule, oletades koguni 200 tuumapommi olemasolu Iisraelis. ©CNN, 2012.

TUUMAKLUBI AUTORITEET ON MUUTUNUD ÕÕNSAKS. Kuigi see XXI sajandil võib teiseneda, tõestati läinud sajandil oskusega aatomit lõhustada tuumaprogammiga toimetulnud ühiskonna vaimse arengu tipptaset. Ühiskonna tsiviliseeritus, poliitiline kultuur ja valitsev ideoloogia jäid seejuures teise järgu tegureiks. Tuumarelvastuse omamise eesõiguse on kooskõlas tugevama (alates 1968 ka rahvusvahelise) õigusega (vt NPT) võtnud endile II maailmasõja 5 võitjamaad, kes moodustavad ühtaegu eksklusiivse tuumaklubi ja vetoõigusega alalise tuumiku ÜRO Julgeoleku-nõukogu liikmeskonnas. Väljaspool tuumaklubi on tuumarelvastust takistamatult evitanud vaid üksikud semuriigid, keda viisikusse kuulujad mahitavad. Nende hulka ei kuulu kindlasti Iraani Islami-Vabariik, küll aga tolle ülelahe-naabrid Araabia poolsaarel.

Tuumauuringuis on vastava rahvusvahelise klubi liikmed (teadlased) riigipiiridest sõltumata olnud pigem koostöö kui tüli lainel. Ideloogilised tõkked või ajendid pole aatomiteaduse edus või ebaedus olulised. Veel vähem on ükski tuumaprogramm, kui tahes rahumeelne või sõjakas, kaitsnud seda evitavat riiki ideoloogilise, poliitilise ja/või majandusliku kollapsi eest. Ei päästnud hiiglaslik tuumaarsenal kokkuvarisemisest sovetiimpeeriumi. Ei ole aatomienergeetika teab kui kauaks säästnud kellegi rahvusvahelist autoriteeti, konventsionaalset julgeolekut ega rahvamajandust, toimigu viimane siis "edumeelse" (NSVL-i v Korea RDV kommunistliku) või "tagurliku" (LAV-i apartheidi) režiimi all.

Tuumarelvastus-programmi staatusega riigid seisuga märts 2007    Tuumaklubi liikmed: USA, VF, ÜK, Prantsusmaa, HRV.    Teised tuntud tuumarelvadega maad: Iisrael, India, Pakistan.    Varem tuumarelvi omanud: LAV, Valgevenemaa, Ukraina, Kasahstan.    Tuumaprogrammi evitamises kahtlustatavad (Pärsia lahe) 6 maad.    Tuumarelvastus-programmi varem evitanud 17 maad.    Pooleliolev tuumarelvastus-programm: Põhja-Korea.

A-POMMID OLEMAS KA VÄLJASPOOL EKSKLUSIIVSET TUUMAKLUBI. Lõuna Aafrika Vabariik, kes loovutas oma kuus tuumapommi Külma sõja lõppedes. Ja selle riigiga on 1970- ja 1980-kümnendil — nagu varem Prantsusmaaga — tuumarevastuse alast koostööd teinud Iisrael.

Üha küsitavam on (piirkondliku) tuumamonopoli soodne mõju rahvusvahelisele turvalisusele. Näiteks sadakond tuumalaengut omava Iisraeli julgeolekule. Kas juudiriigi roll Lähis-Ida tuumakordnikuna on mõjutanud aatomikiustatusi naabruskonnas (Iraagis, Süürias, Iraanis)? Ja kui Iisrael seda suutnud on — siis mis suunas: lähikonna aatomiambitsioone pigem jahutades või õhutades?

Peaminister Bibi Netanyahu:

Iraani IV saab endale A-pommi 2013

(ÜRO-s 28.9.2012, AP—Richard Drew)

Samas on üldsuse ees peagu surnuks vaikitud Saudide tuumavõimekus, mille evitajad erinevalt Iisraelist on liitunud NPT-ga. Vastupidine on AD1998 vallandunud India—Pakistani tuuma-võidujooksu/-tasakaalu näide, kus kummalgi poolel on varuks poolsada tuumalaengut ja kust kostab valju kaeblemist rahvusvahelise tuuma-apartheidi üle. Siin toodud andmed, nagu ka maailma tuumakaart pärinevad Wikipediast — vt ka legendi ülal.

KATSE JÕUDA USA-LE JÄRELE. Nii nagu Lähis-Idas tavaks praegu, hoidis ka kunagine N Liit oma sõjaotstarbeliste tuumakatsetuste-programmi rahva (üldsuse) eest saladuses. Ühendriigid üritasid sovetliku rahupropaganda-müüti ja vaikusemüüri murda, vastates maailma võimsama vesinikpommi (Tsar'-bomba) katsetusele 30. X 1961 Novaja Zemlja kohal Ameerika Hääle kaudu. Seda vastust H-plahvatusele, mille võimsus trotüülekvivalendis ulatus 50M-tonnini ja mille tuumaseen tõusis 60km kõrgusele, võiks tagantjärele nimetada raadioaktiivse propaganda esmajuhtumks.

Et N Liidu tuumarelva-katsetused kuulajaskonnale teatavaks teha, läbistas nädal hiljem raudeesriiet kõigi aegade suurim kogupauk. Läbilöögi tagas VoA aktsiooni erakordne tugevus. Poolesajast raadiojaamast ja kogusummas 4300kW-se võimsusega antavad saated suunati N Liitu armeenia, gruusia, ukraina, vene ja inglise keeles, samuti kanti need üle eesti ja balti keeltes. Moskva püüdis eetriofensiivi summutada nagu suutis, rakendades N Liidus + Baltikumis + satelliitmail paiknevaid segamisjaamu. Ameeriklaste hinnangul 2 tuhandet raadiosaatjat hõlmavasse eetridefensiivi olevat kaasatud pretsedenditult ka alles lapsekingades satelliitside, sama juhtus hiljemgi, juba lähiaastail Kuuba blokaadi aegu ning septembris 1983 Lõuna-Korea reisilennuki allatulistamise järel.

PRESIDENT CARTER MUUTIS USA TUUMASTRATEEGIAT. Jimmy Carter kandideeris 1970-ndi keskel presidendiametisse Demokraatliku partei platformil, mis nõudis kaitsekulutuste olulist piiramist. Tema valitsedes nõrgenes mitte ainult USA majanduslik seis, vaid vananes ka ameeriklaste strateegiline relvastus. Seiskus "igavesele unele" ka kavatsus võtta USA arsenali väikese plahvatusjõuga termotuumarelv — tõhustatud kiirgusrelv e nn N-pomm e "kapitalistlik pomm". Ent üllatavalt oli ometi Carter selleks presidendiks, kes tuumasõja pidamise võimaluse N Liidu vastu paindlikumaks muutis. Kõne all on Carteri 25. VII 1980 kinnitatud 5-leheküljeline dokument pealkirjaga Nuclear Weapons Employment Policy (PD/NSC-59), mille kohta varem oli vaid üldist ja katkendlikku teavet.

Eestisse jõudis see uudis esmalt Venemaa kaudu tänu meie riigi-eelarvelise Radio-4 poolt 1:1 edastatud TASS-i järglasorganisatsiooni copy—paste-uudisele, mis 17. septembril kl 17, poolteist tundi pärast vene allikat eetrisse jõudes õieti oli juba paar päeva vana. Katkend LenTA—ERR-i 17. IX 2012 sõnumist:

… "Direktiivi 59" peetakse üheks Külma sõja vastuolulisemaks. See laiendab USA presidendi volitusi tuumarelva kasutamisel kuni ennetava tuumalöögini vaenlase vastu… Enne "Direktiiv 59" allkirjastamist eitas Carter ennetusrünnaku ideed ja rääkis tuumarelvast kui ohjeldavast ja N Liidu võimaliku agressiooni adekvaatse vastustamise vahendist. Dokument soovitab kasutada tipptehnoloogiat avastamaks Nõukogude tuumarajatisi, sh Ida-Euroopas ja Põhja-Koreas. Neid sihtmärke kavatseti tabada täppislöökidega ning tekitatud kahjustustest võimalikult kiiresti andmeid hankida, et anda vajadusel teine löök. "Direktiivi 59" autorid, nende seas ka presidendi abi julgeoleku-küsimustes William E Odom uskusid, et tuumarelvade kasutamine N Armee regulaarüksuste vastu ei põhjusta apokalüpsist…

TUUMARÜNNE KUULUS KA SOVETLIKU EKSPANSIONISMI ARSENALI. See sõnum, kuigi asjakohane, ei olnud niivõrd aktuaalne ja olnuks ka vähem veider, kui oleks saanud kommenteeritud, õigesse fookusse, konteksti ja mõnda muusse rubriiki asetatud. Venemaalt impordituna jäi "uudisele" kõigepealt küsitav antiameerikalik hõng, mida ka sõnumi peategelase leebe maine ei pehmendanud. Sest eks kuulutanud president Carter (Dem) presidendikampaania käigus oma vastaskandidaati Ronald Reaganit (GOP) järjekindlalt sõjaõhutajaks, kes ametisse saades hävitaks kogu maailma. Veel enam vääris sõnum poliitilisest direktiivist nr 59 raamistust Külma sõja ajalugu puudutavate tõsiasjadega, kuna ka N Liidu strateegidele oli ennetusrünnak termotuumakonfliktiga ühilduv põhimõte.

Sovetlikku propagandadoktriini kuulunud rahuvõitluse loosung, tõsi, välistas agressiivsete kavatsuste omaksvõtu, sh ka esimese löögi võimalus konventsionaalses või tuumasõjas. Kuid omaaegse propaganda kiuste on täna olemas piisavalt massiivne tõendusaines selle kohta, et ka sovetliku üliriigi valitsejad olid oma valmisolekus tuumasõjaks juba 1970-ndil sedastanud läänemaailmaga sõdimises terendavat võiduvõimalust.

KREMLI SISERINGI TUNNISTAJAD. Riigi välispoliitika eest vastutanud parteikeskkomitee rahvusvahelise osakonna üks toonaseid juhte Vadim Zagladin on tagantjärele, 27. VI 1988 Izvestijas omaks võtnud N Liidu poolt aetud topeltpoliitika —

"Tõrjudes tuumasõda ja võideldes selle ärahoidmise eest, me sellegipoolest lähtusime võimalusest selles võitjaks tulla."

Seda sama oli juba Zagladini kaasajal, täpsemalt 1970. aastate teisel poolel suutnud üsna veenvalt tõestada ameerika sovetoloog Richard Pipes koos temaga CIA ühte ajutrusti kuulunud teadlastega.

Pipesi meeskond oli AD1976 määratud otsima märke, mis selgitaks, kas N Liidu tegelik strateegia erineb USA omast, st teineteise kindlast e vastastikku tagatud hävituse (ingl lüh MAD, vrd vk jadernyj paritet — 'tuumatasakaal') strateegiast. Nüüdseks on Pipesi järelduste õigsus täiesti kindlalt tõestatud, nii just oligi.

Sama on kinnitanud väljapaistev punapropagandist ja esimene nn välispoliitiline vaatleja Valentin S Zorin, kelle karjääri oleks äärepealt rikkunud üks justnimelt tuumastrateegiat puudutav retooriline lapsus manus, mida ta ühes Venemaa riigi-TV meenutussaates mullu kirjeldas.

Propagandakindralid Kesk-TV «Üheksandas stuudios» (1976)
Vasakult NLKP KK rahvusvahelise teabe osakonna juhataja Leonid Zamjatin — Gosteleradio kommentaator Valentin Zorin — NLKP KK rahvusvahelise osakonna juhataja asetäitja Vadim Zagladin

"Siis oli ametlik [+ täiesti salajane] printsiip, et aatomisõjas kapitalism hukkub, aga sotsialism jääb alles. Ma juhtisin IX stuudio saadet, kuhu palusin meie suurepärase kardioloogi Evgenij Ivanovič Čazovi. Saatekülaline oli Nobeli preemia laureaat ameeriklane Bernard Lown ja ma otsustasin selle varjus Evgenij Ivanyčile esitada küsimuse keelatud teemal — kapitalismi hukkumise ja sotsialismi elumise põhimõtte kohta. Ta vastas käigu pealt, et sotsialismi radioaktiivne tuhk ei erine mitte millegagi kapitalismi radioaktiivsest tuhast. Kuna see valem oli esiteks hiilgav ja teiseks — vastuolus Moskva ametliku seisukohaga, siis tsiteerisid seda järgmisel päeval kõik Lääne ajalehed. Mind kutsuti Vanale väljakule [NLKP KK-sse] sm [Mihhail] Suslovi enda juurde, kes ütles, et te tegite antisovetliku saate, ja panigi nii IX stuudio kinni. Kuid juhtumisi oli Evgenij Ivanyč ka [Leonid] Brežnevi raviarst ja ta leidis sellise lähenemisviisi, et saade toodi tagasi eetrisse."

Svideteli, II. Rossija, 15. VIII 2012. © VGTRK, 2011.

Stalini ajast AD1948 kuni tänaseni ikka MR-i välisvaatlejana angažeeritud Zorin jääb samas oma vanameelsusele truuks ja süüdistab Mihhail Gorbačovi kommunismi lammutamises, peab ise end tõeliseks kommunistiks ja nimetab uhkel toonil Külma sõja sõduriks. Ehkki agitprop-sfääris oli tal pigem alampolkovniku staatus. Külma sõja avanguks loeb "oma ajastu tunnistajana" portreteeritud Zorin aga Jaapani tuumapommitamist USA poolt, kuna selle propagandaefekt olla mõeldud N Liidule. See on visa propagandakujutelm. Üle elanud reaalse sotsialismi kõik variatsioonid, on see relikt vältinud imekombel põrmustamist juba sõjajärses tegelikkuses. Mis sest, et ka monopol tuumerelvastuse alal — see oli USA-l president Harry Trumani (Dem) võimuajal ja kestis napilt — ei suutnud ekspansionistlikke kiustatusi Ida hemisfääris lõpuni kammitseda. Kuulates seda loogikavastast juttu AD2011 Venemaa riigi-TV-s, on raske hoiduda panustamast neostalinismi šanssidele läbi murda Kremli võimkonna alateadvusest ning realiseeruda universaalses poliitagendas. Tuumaajastu on meie planeeti painanud tervelt kaks inimpõlve ja selle ajaga juba piisavalt näidanud luulude suurt rolli globaalpoliitika kujundamisel.

* * *

KUIDAS ESMALÖÖGI TUUMASTRATEEGIA RIIVAS EESTIT. Eesti sovetiajastu arhiividokumentatsioonist võib samuti välja lugeda, et sovetivõimurid ei jaganud ameeriklaste MAD-teooriat, vähemalt mitte alati, ning et nad hakkasid tuumasõda võidetavaks pidama enne oma riskantset Afganistani-invasiooni, millega N Liit üllatas muuilma aastail 1979-1989. Nii viidi just Afganistani hõivamise eelsel aastal tsiviilkaitse ja mobilisatsioonireserv sovetiseeritud Eestis kõigi aegade tipptasemele — nimelt 420-540 tuhandele inimesele tarviliku individuaalse kaitsekomplekti (gaasimaskid jm juurdekuuluv) varuni. Kuigi Eestisse siiratud Moskva marionettide militaarrolliks peale Läänemere sõjaväeringkonnas dislotseeruva võõrväe varustamise kartuliga oli ka nn tsiviilkaitse, siis kattis too tuumasõjast päästetav pool miljonit statistiliselt vaid tähtsate Eestis paiknevate sõlmpunktide ja liiduettevõtete tööjõu + elulise taristu + teiste olulisemate teenistujate, sh siin tegutseva üleliidulise + ENSV nomenklatura vajaduse. Vt okupeeritud Eesti nukuvalitsuse juhi Valter Klausoni ja asjadevalitseja Georgi Martini allkirjadega 13. IV 1978 täiesti salajast määrust (ERA R-1.5.995: täiesti salajane, toimik nr 6. ENSV MN-i 1978. a määrused 167 lehel, säilitamise tähtaeg: alaliselt).

Seega oli Eesti juba krõbedamal stagnaajal ette valmistatud sekundaarse tuumalöögi vastu. Aga vastus küsimusele — kas okupeeritud Eesti võis olla ka võimaliku esmalöögi sihtmärgiks? — see olenes kindlasti siin asuvatest tuumaobjektidest ja muidugi ka sellest, kuivõrd Läänes neist objektidest teadlik oldi. Aastal 1985 president Reagani väljakuulutatud Balti Vabaduspäeval Wall Street Journali arvamusküljel (lk 7) ilmunud artikkel pealkirjaga Baltic Bondage (Balti pärisorjus) märkis mh:

Teadete kohaselt on Balti riikidesse asetatud arvatavalt 174 nii tava- kui ka tuumalõhkepeadega varustatud maismaal paiknevat relvakande-süsteemi.

See väide võib olla tahtmatult ekslik või sihilikult propagandistlik, igatahes ei näita see kaugeltki Pentagoni teadlikkust. Baltikumi keskossa paigutati N Liidu strateegilised raketiväed 1960-ndil. Nende keskuseks kujunes Valga keset vana Liivimaad, kuna osa diviisi allüksusi jäi praeguse Läti aladele. Eestis oli isegi ballistilisi rakette lennukaugusega 10,5 tuhat km, mis suutsid kanda ühtainsat kuni 2,5Mt tuumalõhkepead. Kuid aastail 1969 käima pandud SRP-läbirääkimiste kümne aastaga need kõik demonteeriti. Nii kaotas Eesti territoorium tuumastrateegias vahepeal evitud tähenduse ja seda mitte niivõrd Moskva, kui Washingtoni jaoks. Selle paarikümne aastaga ei olnud USA välisluure keskametis CIA-s arvatavasti enam ühtki Eesti-spetsi ja seda ikka samal põhjusel — et siin polnud enam strateegilisi tuumalõhkepäid, mille üle "raamatupidamine" tollal oli selle ametkonna põhitegevuseks kujunenud.

Nehatu — A-pommi sihtpunkt Novo-Tallinas

Sovetid olid 1980-ndiks piisavalt varustatud moodsamate tuumarakettide, neid kandvate allveelaevade ning mandritevaheliste ballistiliste rakettidega, millel oli pealegi 3 lõhkepead ja ulatuslik purustusjõud. Viimaste laskekaugus oli 5000km ja need paiknesid uuenduslikult mobiilseil platformidel, mistap oli neid hea hoida sügavamal sisemaal, mitte impeeriumi piiril või tihedama asustusega läänealadel.

Läinud sajandi eelviimsel kümnendil Eestis USA primaarsed (esmalöögi) sihtmärgid arvatavasti puudusid ning ka võimalikest sekundaarse tähtsusega objektidest jäi Eesti pinnale vaid 6. Need olid 90% militaarsed ja "rahulikele" elanikele ohtlikuim oli "Nehatu" sihtmärk, mis asus Maardu, Lagedi ja Lasnamäe kolmnurgas ning oli USA tuumasihikule ilmunud pärast Port Novo-Tallinskij e Muuga sadama rajamist. (Muide oli Nehatul kunagi, 1928-1970[?] ka sõjaväe-lennuväli.) Ameerika raktet(t)i(de) sihiks oli lahti seletatult üks olulisemaid logistilisi (elektriliinide + torujuhtmete + kaabliühenduste + mere-, raud- ja maanteede) sõlmpunkte, kuid mõistagi oleks tuumaplahvatus Lasnamäe pangal pühkinud kaduvikku ka Tallinna nn magalapiirkonna (s)uu(r)ema osa. Paar kümmendit enne seda mahtus Nehatu kogu oma tähtsuses globaalstrateegilisse mõõtkavva üksnes Onu Thali luule alliteratsioonilises aimus:

Algab aatomisajandi
hommikuvõimlemine
Ida-Euroopa valguses
— paigalsörk poeetilistel päkkadel
Nehatust Niiluse suudmeni.

* * *

RONALD REAGANI AATOMIPATSIFISM. Jimmy Carteri allkirjastatud direktiiv näitab teda sõjajumal Marsi arvatust suurema soosikuna. Muidu on selleks ikka peetud ta järglast Valges Majas. Selles on demokraatlikud oponendid olnud ühte meelt Kremli agitpropiga, ehk kunagise “Pioneeri” propagandaartiklit tsiteerides:

“Aastal 1981 kolis Valgesse Majja sõjakas president Ronald Reagan…”

Kremli vanurid võisid temas õigusega näha kirstunaela. Ainsana demokraatlike lääneriikide juhtidest söandas Reagan antikommunistliku ristiretke välja kuulutada ja nimetas N Liitu kurjuse impeeriumiks. Võiks pahakski panna, et ta oma käitumisjoonega justkui Carteri tuumastrateegia sisu paljastas. Endise näitlejana mõjus Reagan aga liigagi usutavalt, kui ta kord augustis 1984, enne iganädalast raadiopöördumist püüdis helitehnikuid teispool mikrofoni lõbustada hääleprooviga:

“Kallid kaasameeriklased, mul on heameel teile teatada, et olen jõustanud õigusakti, mis Venemaa alatiseks lindpriiks kuulutab. Pommitamine algab viie minuti pärast.”

Oma eelkäija poolt kõrvalejäetud relvastusest võttis Ronald Reagan taas kasutusele pommitajad B-1. Ta kiitis ka heaks maismaarakettide MX Peacekeeper laialipaigutamise, millega USA polnud tegelenud juba 10a. Enim kehutasid Külma sõja lõpetamisele aga keskmaarakettide (ballistilised + tiibraketid) võtmine NATO relvastusse Euroopas ja Strateegilise Kaitsealgatuse (SDI) programmi käivitamine. Keskmaaraketid Lääne-Euroopas tugevdasid oluliselt ammu järgitavat tõkestusstrateegiat (deterrence doctrine), kui aga Reagan 23. III 1983 õhtusöögi järel teadlastega tegi otse TV kaudu üleskutse töötada sajandivahetuseks välja SDI, viis see läbimurdeni terves Külmas sõjas.

Ronald Reagan märtsis 1983:

… I call upon the scientific community in our country, those who gave us nuclear weapons, to turn their great talents now to the cause of mankind and world peace, to give us the means of rendering these nuclear weapons impotent and obsolete.

… Ma kutsun meie maa teadlaskonda — neid, kes kinkisid meile tuumarelva, — panustama oma erakordseid võimeid nüüd kogu inimkonna ja maailma-rahu hüveks, kinkides meile vahendid, mis teeks need relvad võimetuks ja aegunuks.

Sõnad 'võimetuks' ja 'aegunuks' pidid Moskvale külmavärinad peale ajama, nagu arvas diplomaatia grand old man Henry Kissinger (Diplomaatia. Tln, 2000, lk 939), kes ise Valge Maja käitumisjoont tollal vastustas. Tegelikult oli Reagan väga rahumeelne inimloom, kes lausa paaniliselt kartis tuumarelvi. Oponentide poolt kiiruga “Tähesõdade” programmiks kuulutatud SDI saigi alguse soovist ehitada mingi kaitsesüsteem, mis muudaks tuumarelvad mõttetuks.

Kommude väitel oli tegemist kapitalistliku sõjatööstuskompleksi järjekordse ähvardusega N Liidule, mis osaliselt oli tõsi. Kurjuse impeeriumi 1960-ndil algatatud relvastuse võidujooks, mis ta 1970-ndil USA-st ette viis, näis Kremlil lõpuks tühja minevat. Vastased võisid süüdistada Reaganit künismis ja pidada tema kõigi tuumarelvade kasutuks muutmise suurusugust ideed lihtsalt suitsukatteks püüdele õhutada uut võidurelvastumist, aga... Henry Kissinger jätkab:

Just tuumarelv oli see, mis tegi N Liidust suurriigi. Brežnevi ajastu 20a jooksul oli N Liidu peamiseks eesmärgiks olnud Ühendriikidega strateegilise võrdsuse saavutamine. Nüüd tahtis Reagan üheainsa tehnoloogilise sammuga ära pühkida kõik, mida üritades N Liit end pankrotti oli ajanud. (…) Nii leidis SDI toetajaid eeskätt nende hulgas, kes ei tahtnud näha enda ees hirmsat valikut: kas allaandmine või viimsepäevalahing. (…) Reaganit tehnilised vastuväited suures osas ei mõjutanud, sest SDI puhul ei olnud ta üldse lähtunud strateegilistest kaalutlustest. Selle asemel oli ta välja käinud "liberaalse" eesmärgi tuumasõja välistamisest. President, kes sõjajärgsel ajal pühendas kõige rohkem tähelepanu Ameerika sõjalise jõu tugevdamisele, k. a tema tuumavõimsus, pooldas samal ajal patsifistlikku nägemust maailmast, kus kõik tuumarelvad on keelustatud. Reagani üleliiagi kasutatud lause —

Tuumasõjas pole võiduvõimalust ja seda ei tohi iial pidada. (A nuclear war can never be won and must never be fought.)

Tsit Ronald W Reagani 11. XI 1983 kõne Tokyos Jaapani parlamendis — vt Address Before the Japanese Diet, 9/11/1983.

— käis igati kokku tema radikaalsete vastaste väljakäidud eesmärkidega. Aga täpselt nii, nagu oli kaksipidine tema lähenemine N Liidule, võttis Reagan nii oma patsifismi kui ka relvastuse tugevdamise programmi surmtõsiselt. (…) Reagan uskus, et Ameerika teadus muudab tuumarelvad vananenuks. (…) … President, kes tegi tohutult palju Ameerika strateegilise relvastuse kaasajastamiseks, aitas ühtlasi tugevasti kaasa sellele, et niisugune relvastus kaotas oma põhjendatuse.

Henry Kissinger, Dipomaatia. Tln, 2000, lk 939, 941-944.

Raamistavaks tasakaalu-elemendiks tsitaat aasta 1985 kokkuvõttest, seekord autoriks poliitvaatleja kohalikust teleraadiokomiteest (nüüd ERR) Peeter Kaldre:

Ronald Reagan pole mingi rahuingel. Kuid teatud positiivse süsti andis kohtumine Mihhail Gorbatšoviga talle siiski.

Vt Peeter Kaldre, Maailm eile, täna, homme. Edasi 26. I 1986.

LISAKS:
Isekiri 18. V 2009: Tuumahäma Lähis-Ida kohal
S-H Nüritamm 6. II 2011: Ronald Reagan ja ETV toimetuse autoostuload (repliik Reagani kui naljamehe kohta, tekst olemas ka siinse postituse kommentaariumis)