Ülle Einasto LXXV sünniaastapäevaks

Ülle Einasto (Nigo)

Ülle Einasto 7. Ⅻ 1946 — 16. Ⅱ 2021

Kui pealinnast kunstinstituudi paberitega provintsi suunat Ülle ( neiuna ) Nigo Taaralinna tuli ja abiellus siin Peetriga* — eesti teaduse mitmele harule au teinud Einasto-perekonda, siis sai nende imekaunist kodust Tartus Aardla tänav 3—2 peagi vastupanu vaimu pelgupaik ja õilis kants nii paljudele neist, kes võõrvõimu kiuste vabaduse aadet, üllaid ilu- ja eestimeelt säilitada üritades leidsid selles majas niihästi kauni kunsti, vaba teabevahetuse kui ka vaimsuse nimel läbikäimiseks turvalise koha ning mõned isegi said alalist peavarju.

Tartu Ropka funkelamu

Järgnev biogramm pärineb antisovetliku vastupanu kroonika autori ja Ülle Einasto võitluskaaslase Viktor Niitsoo kirjutisest.

Lõpetanud 1971 ERKI sisearhitektuuri erialal, elas Ülle Einasto pärast abiellumist Tartus ning töötas sisearhitektina Vabariiklikus Restaureerimis-valitsuses ( hilisem KRPI ), majaehitus-kombinaadis ja Eesti Pimedate Ühingus. Tema töist on tuntud ennistet Püssirohukeldri ja "Vanemuise" väikese maja sisekujundus pärast viimase põlengut.

Üldsusele aga teadmata jäi Ülle võrdlemisi kaalukas roll vastupanuliikumises. Abikaasa Peeter Einasto oli puutunud kokku põrandaaluse demokraatliku liikumisega ning mitme selle osalise vahistamise järel andnud KGBle nii enda kui kaaslaste asjus ütlusi, mida saanuks kasutada eelseisval demokraatide kohtuprotsessil; ent Ülle mõjul ütles ta kohtus neist ohtlikest tunnistustest lahti.

Leivatöö ja kahe poja** kasvatamise kõrvalt tegeles Ülle aktiivselt inim- ja rahvusõiguse rikkumiste väljaselgitamise, võõrvõimurite poolt keelatud kirjanduse paljundamise ja levitamisega. Ka kujundas ta vastupanuliikumise põrandaaluse kroonika Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis ning omakirjastusliku ajakirja Isekiri numbreid. Ta osales poliitvangide [ sh Jüri Kukk, Mart Niklus ] ja nende perede abistamisel, edastades mh teavet Stockholmis tegutsevale EVVA-keskusele; samuti vahetas teavet Läti ja Leedu vabadusvõitlejate ning Moskva ja Leningradi inimõiguslastega.

Ülle panustas ka avalikku vastupanusse oma allkirjaga mitmel avalikul ühiskirjal [ 1981…1986 ] Kõik see tõi kaasa poliitilise ahistamise ja jälitamise läbiotsimiste, ülekuulamiste, ähvarduste näol, mis tipnesid 8. Ⅻ 1983 gebistide Antti Taluri ja Viktor Kozlovi poolt tehtud ametliku hoiatusega antisovetliku tegevuse jätkamise eest. Lisaks lülitati välja Einasto telefon ja ta vallandati KGB survel KRPIst. Ent väheldast kasvu, õrn ja ilus naine jäi vaimult vankumatuks…

Sarnaselt paljudele vastupanuliikumises osalenuile jäeti tedagi Eesti Vabariigi avaliku tunnustuse ja aurahata.

  * Peeter Einasto ( 31. Ⅲ 1939 — 14. Ⅻ 2020 ) oli Tartu koolijuhi Elmar Einasto ( m.n Eisenschmidt ) noorim poeg, tänaseks tuntud teadlaste Jaan ja Rein Einasto ja tulevase muusiku Kersti Sumera vend. Peeter oli hariduselt füüsik ja psühholoog, kes TRÜ sotsioloogia-labori teadurina mõisteti nn paranduslikele töile 1976-1979 kui sidemees EDLi ringkonna ja mainit labori vahel; Peeter Einasto oli muide ainuke TRÜ sotsioloogia-labori likvideerimise järelmina kohtulikku karistust pälvinu — vrd KGB Tartu ülikool puhastamas. Eesti Päevaleht ( Stk ) 3. Ⅷ 1977.  Peetri ja Ülle põrmud sängitati 7. Ⅷ 2021 ühise urnimatusega Tartu Pauluse kalmistule.
 ** Nende pojad on Allan ( *1973 ) ja Laur Einasto ( *1977 ) 

Lisandusi… kogumiku kordusüllitis Eesti Vangistatud Vabadusvõitlejate Abistamiskeskuse ( EVVA 1984 ) poolt kaanepildil "Eesti Helsingi kokkulepete täitmise järelevalve-gruppi kuuluvad vabadusvõitlejad" ja inimõiguslased: ülareas paremalt Ülle Einasto, Eva Ahonen, süümevangid Arvo Pesti ja Heiki Ahonen, keskmises reas Eve Pärnaste, Urmas ja Karin Inno, allreas süümevangid Olev Kiirend ja Allan Alajaan ning inimõiguslased Ilse Heinsalu ja Rein Arjukese.