 |
| Komar & Melamid Mis teha? |
Maailm nägi sovetiimpeeriumi kuulsaima dissidendi sündi aastal 1968.
Andrei Sahharov — ennekuulmatu juhtum! Kujutada vaid, vene tuumafüüsik, mitmekordne sotsialistliku töö kangelane, N Liidu vesinikupommi isa võttis kätte ja esitles üldsusele oma erimeelsust — mõtteid, mis vapustasid nii Kremlit kui Läänt, kumbagi oma sügavalt erineval moel.
Akadeemik kutsus üles oma kaasaegseid arvestama üleilmastumise ja sotsialismi—kapitalismi konvergentsi võimalikkusega ja kinnitas koguni, et N Liit põhilises USA-st või muust maailmast ei erinegi ega ole — sovetliku enesereklaami kiuste — sugugi eesrindlik ehk progressiivne.
Sestap kõrvaldati ta juba augustis 1968 N Liidu tuumaprogrammist. See aga ei pidurdanud Sahharovi ühiskondlikku tegevust, vastupidi... Salajase kroonutöö lõpuga söandas ta oma tutvusringi laiendada...
Millal ja kuidas see dissidentluse musternäide, ehk eeskujugi eestlasteni ulatus?
Sahharovi tegi dissidendina tuntuks niisiis just see rohkem kui tuhat sõna sisaldav traktaat —
“Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” (teisal tõlgitud ka pealkirjaga “Arutlused progressist, rahulikust kooseksistentsist ja intellektuaalsest vabadusest”) Autor ja tema vabatahtlikud, reeglina anonüümsed abilised, ühesõnaga omakirjastus ehk
samizdat levitasid teost alul käsikirjana, hiljem tegid seda juba vaba maailma meediumid.
Tsivilisatsioon on tuumahävingu, nälja ning ideoloogiliste müütide ohus. Need jätavad maailma rahvad karmide ja riiklike ideoloogide meelevalda. Sestap nõuab inimkonna püsimine intellektuaalset vabadust saamaks ise ja edastamaks teistele informatsiooni (...) Selline vabadus on ainus kaitse ohtlike müütide eest, millest kasvavad välja diktatuurid. Ühteaegu on see ainus garantii teaduslikuks (ja) demokraatlikuks lähenemiseks poliitikale, majandusarengule ja kultuurile. Sahharov ennustas samas kirjutises mitmeparteilise süsteemi tulekut N Liidus ja evolutsiooni sotsialismi suunas USA-s ja teistes kapitalistlikes maades. Ta lükkas samas tagasi marksistliku idee, et kapitalistlik kord varisevat kokku.
- eestikeelne VoA 12. juulil 1968.
Samuti Ameerika Hääle 14. juuli kommentaaris:
Kerkib küsimus, kas teadusliku uurimise vabadust saab eraldada intellektuaalsest vabadusest, teiste sõnadega — kas saab füüsik olla vaba, kui poeet, romaanikirjanik või ajaloolane ei või olla vaba? See on üks peaküsimusi, mida professor Sahharov kergitab oma töös. Sest kuigi leninlik—stalinlik vanausklikkus on kaotanud teataval määral toetuspinda teadlaste seas, võitleb see ikka veel visalt teiste intellektuaalide vastu...
- eestikeelne VoA 14. juulil 1968.
Kaks nädalat hiljem, 28. juulil osundas Ameerika Hääl
New York Timesis 22. juulil avaldatud sõnasõnalist “Mõtiskluste...” tõlget (
Text of Essay by Russian Nuclear Physicist Urging Soviet—American Cooperation), loetledes mh perspektiive kuni aastani 2000 ja lugedes kaasajal
Čehhoslovakkias toimuva liberaliseerimise tähtsaks sammuks kapitalismi ja kommunismi vahelise ühisaluse loomisel. Nõudes täit vaimset vabadust, ütles Sahharov Ameerika Hääle sõnul, et haritlased ja töölised on ühiselt vastu sellele, mida ta nimetas “bürokraatliku oligarhia lubjastunud dogmatismiks” ja selle lemmikrelvaks olevaks “ideoloogiliseks tsensuuriks”...
“Mingit põhjendust ei leidu väitele, et haritlased peaksid oma tahte ja huvi allutama töölisklassi omadele, kuna erinevust ei ole. Tegelikult nõutavat alistumist partei tahtele ja täpsemalt — partei keskaparaadile ja selle ametikandjatele,” ütleb Sahharov. Seesugune olukord valitseb Sahharovi arvates N Liidus, Poolas ja teistes nn sotsialistlikes maades. Ühenduses sellega hoiatab ta uusstalinismi ohtliku visaduse eest. Ta ütleb, et Mordva Nõukogude Autonoomses Vabariigis on ikka veel sadu vangilaagreid, kus kinni peetakse ligikaudu 50 tuhat inimest, peamiselt poliitilist vangi. Sahharov mõistab hukka kõvemat tsensuuri, mis halvab N Liidus kunsti ja kirjandust ning avaldab protesti üha tihenevate katsete vastu rehabiliteerida Stalinit ja ta kaaslasi. Akadeemik Sahharov nõuab, et riigikorda progressiivselt ümber kujundataks vaimse vabaduse alusel. Tema arvates võib see teed sillutada tihedale koostööle kahe süsteemi vahel, mis võivad lähemail aastakümneil teineteisele läheneda...
- eestikeelne VoA 28. juulil 1968.
VÄLISSAATEIST JA ANGLOAMEERIKA AJAKIRJANDUSE TOORTÕLKENA kleepus dissidentluse, etemal juhul teisitimõtlemise silt ka eesti rahumeelsele vastupanuliikumise külge. Aga kuna Lääne välisringhäälingu kõrval jõudsid Sahharovi “Mõtisklused...” meieni ka otseteed Moskvast, venekeelse käsikirja kaudu, ei olnud Lääne mõju siin primaarne. Sahharovi töö eestindati 1968. aasta suve lõpuks Eesti Demokraatliku Liikumise (EDL) poolt ja liikus siin nii ka terviktekstina, ehkki salamisi käest kätte... Mitte ainult kriitikavaba heakskiitu, vaid kohati oma saades osaks ka
pettumust autori režiimimeelsuse üle. Sel pinnal tekkinud diskussioon vene dissidentlusega kandus omakorda üle piiri, peale Venemaa ka Läände, nii eta Sahharovi “Mõtisklusi...” vaidlustav vastukaja ühe
Eesti haritlaste kirjaga juba 1968. aasta lõpus ulatus ka Lääne-Saksamaa trükiajakirjandusse ja Vabadusraadio vene saateisse.
Lääne siiras vaimustus dissidentide üle sundis Kremlit koos oma käealuse KGB-ga uut rahvavaenlase kuju looma ja see oli nüüd lihtsamgi, sest teda ei tulnud enam välja mõelda.
Sovetlik vastupropaganda soodustas seega iseendast dissidentluse retseptsiooni. Seda eriti 1970. aastate algul sagenenud ropagandaalsete rünnetega N Liidu dissidentide pihta. Seejuures ei teinud kihutustöölised oma publikus vahet matsidel ja vurledel. Nii pidi ka teadusteakadeemia oma allasutustes kollektiivset hukkamõistu kehutama, et EKP KK-le pärast aru anda koosolekuist, kus teadlasi oli sunnitud Andrei Sahharovi tegevust taunima
— Tallinnas oli üksikuid keeldujaid!
Eesti ametlik ajakirjandus õhutas rahvaviha, kopeerides dissidentide antireklaami enamasti nn kesk-ajalehtedest Moskvas. Sõimu, mida suunati alati miskipärast just “müüdavate” Vladimir Bukovski, Andrei Amalriki jt erimeelsete vastu, tõlgiti eesti keelde. Tallinna Raadiomajas eestindet ja 11. jaanuaril 1971 ER-i I programmis edastet artiklis oldi nõnda siis suisa nördinud, mis pagana pärast pääsevad N Liidu erimeelsed üldse üle vaba maailma uudiste künnise; vene romaani suursuguse traditsiooni ülesäratuse tunnustuseks äsja Nobeli kirjandusauhinna pälvinud Aleksandr Solženicõnit nimetati samas saates vaimseks emigrandiks jne jms.
Teises kodueetrist pärit näites võttis dissidendid rooskamiseks ette harduspublitsist Ivar Trikkel — ühtlasi üks sovetiaja kohalikke meediateoreetikuid ja muuseas ka ülihästi tasustatud raadiomees, kes selle sama osundatud 9-minutise saate pealt sai lisatasuks honorari 33rbl = kuupalgale enam kui 20% juurde!
Viimastel nädalatel oleme pidanud taas eriti teravalt tunnetama, kui suur on iga kodaniku vastutus oma maa ja rahva, temale kalli ühiskondliku korra eest. Meenutagem akadeemik Sahharovi käitumist, kelle mõistsid hukka mitte ainult Nõukogude inimesed, vaid ka kogu muu maailma progressiivne avalikkus.
- Ivar Trikkel ER-i I pr saates “Reporteriminutid” 8. septembril 1973.
Seejuures taevani kodumaist ajakirjandusvabadust ülistades tõi Trikkel tõestuseks toonases Eestiski naeruväärse väite — et tallinlane saab ju kohalikust raadiost kuulda menusaadet “Päevakaja”, ja kui sellest vähe, osta lehekioskist briti ajalehte Morning Star. Ta jättis targu enda teada, et too päevaleht on kohaliku kompartei üllitis ja et leivaisa mõlemal, nii siinse lehekioski hommiku- kui kohalik eetri õhtutähel on ikkagi sama — ЦК КПCC Moskvas.
SIIN TALLINN = GAVARIIT MASKVAA! Psühholoogiline sõda hoogustus. See toimus käsikäes KGB võimukindluse
kasvuga ja selle V (dissidentlusega võitleva) osakonna tahte üha enam tõhusa surumisega ametlikku
ideoloogiasse.
Kui 1970. aastate algul süüdistas sovetlik propaganda CIA-d ainult kaudses kaasaaitamises dissidentidele, siis kümnendi lõpuks süüdistati Lääne salateenistusi juba dissidentluse mahitamises.
Nii väitis
Pravda 17. septembril 1973, et põhjus, miks välismaal N Liidu erimeelsete vastu osavõtlikkust üldse ilmneb, on tervenisti osavalt organiseeritud üritus, mille taga on CIA inimesed ja avaliku arvamise seadmise kunsti eriteadlased, st Lääne valitsusvõimude ideoloogilisi huve teenivad piiarid. Tolles väites ühines selgelt bolševistlik antiamerikanism ja salateenistuste abiga ammu tasalülitet masside omaksvõetud kollektiivne luul, justkui polekski kodanikujulguse sõltumatud aktid sotsialistlikus ühiskonnas (loe: totalitaarses keskkonnas) võimalikud.
Seitsmekümnendate õitsva sotsialismi apologeedid ei tahtnud siis ega taha nüüdki mõista, et erimeelsete ja dissidentluse teke sovetiimpeeriumis oli rahva süveneva massistumise, sotsiaal-majandusliku ja kultuurilise tasalülituse ning lõpuks ka sotsialistliku massikultuuri leviku loomulik järelm. Elava vaimu vastuhakk. Sest massile suunatud ideoloogia kipub teisitimõtlejaid ka ise looma ja esile tooma, kuna mass on agressiivne kõige vastu, mis tast erineb.
Stagnatsiooniga hoo sisse saanud rünnak erimeelsete ja dissidentide vastu kordas miniskaalal stalinistlikku sõda rahvavaenlastega. Sellistel puhkudel ei kujune massist pelgalt manipuleeritav ohver, pigem kaasosaline, unifitseeriva massiteadvuse kandja, kelle tahe teostub tõhusamalt niisuguse valitsusvõimu või valitseja käes, kes parima meelega karistaks karmilt iga kiilulööjat—kõrvalekaldujat. Seejuures tuleb massi all silmas pidada rahva hädaseisundit ajalooliselt uutes oludes, kollektivistliku ideoloogia pealetungi all, mis täiseverelist inimisiksust eitab ja halli massiinimest paljundab, sest... “Massiks on” — José Ortega y Gasset järgi — “iga säärane inimene, kes ei väärtusta ennast (...) eripära alusel, vaid tunneb end 'nagu kõik' ega valuta sellest hoolimata südant; kes tunneb end mõnusasti, kogedes, et on teistega ühesugune.” (Masside mäss. Tln, 2002, lk 15) Rahvas massist aga sellega erinebki, et ta pole ühenäoline, vaid moodustub paljudest eripalgelistest, elavatest ja seega arenguvõimekatest isiksustest.
Letargiasse suletud sovetisootsiumis sai erimeelsete rolliks elus hoida kollektiivset süümet, hoida ühiskonna jätkusuutlikkust ja olla ühiskondliku taassünni korral rahva algosaks. Ega muidu oleks akadeemik Sahharovis nähtud sovetiimpeeriumi südametunnistust.
Eestis dissidentlus kas sootuks puudus või oli vaguram kui naabermaal N Liidus, hingitsedes sel juhul loomeharitlaste ja teise ešeloni kommunistide seas, kes leidsid ühiskondliku väljundi viimaks AD1988 — loomeliitude pleenumil ja Eestimaa Rahvarindes perestrojka toetuseks (ERR-is)
Tehnikadoktor
Johannes Hint võinuks n-ö eesti sahharoviks saada
— sobida dissidendiks, kui ta antisovetlik tegevus enne saatuslikke repressioone 1981-1985 oleks olnud pisut poliitilisem ja märksa avalikum. Eesti vastupanuliikumist uuriva ajaloolase Viktor Niitsoo sõnul ei olegi meie vastupanuliikumise puhul õige kasutada mõistet dissidentlus kuna “vastupanuliikumise sihte toetas eesti rahva enamus, kes küll ise ei julgenud avalikult välja astuda. Venemaal oli olukord teine. Inimõiguslaste—dissidentide toetus vene rahva seas oli väga väike.” (vt
Eesti Päevaleht - Tln, 9. september 1996)
Sõnum akadeemik Sahharovi dissidentlusest jõudis eestlasteni pea viivituseta, juba aasta 1968 teisel poolel. Laiem avalikkus kuulis temast kõigepealt Ameerika Hääle vahendatud New York Timesi ülevaateist. Kitsam ja vastupanuga lähemalt seotud ringkond teadis Sahharovi läbimurdelist esseed tänu EDL-i valgustustööle. Hoolimata dissidendi imetlust väärivast julgusest ja eestlaste koostööst temaga inimõiguste alal hiljem, Sahharovi dissidentlus Eestit anastava võõrvõimu vastasrinna jaoks järgimisväärset malli ei pakkunud.
Illustratsioon: Vitaly Komar & Alex Melamid “Mis teha?” (1978)
