SAHHAROVI MÕTISKLUSED PROGRESSIST & EESTI JÄRELKAJA

Mais 40 aasta eest avaldas vene tuumafüüsik Andrei Sahharov (pildil) artikli “Mõtisklused progressist, rahulikust koeksistentsist ja vaimsest vabadusest” (vt siit Razmyšlenija o progresse, mirnom sosuščestvovanii i intellektual'noj svobode -I- ja -II- venekeelset täisteksti) 

“Mõtisklused...” tõstsid autori, N Liidu vesinikupommi looja, kõrgelt hinnatud ja korduvalt pärjatud sotsialismisangari, ent seni üldsusele tundmatu akadeemiku üleilma imetletud dissidendiks, andes vene rahva süümele ja kogu Ida hemisfääri vabadusvõitluse häälele mõjuka ja usaldusliku kõla.

Sahharov võttis teose käsile veebruaris 1968 ning sai valmis hiljemalt maikuu keskel. Seks ajaks oli Čehhoslovakkias kõrgpunktile lähenemas demokraatlik vabadusliikumine, mis taotles kommunistliku süsteemi reformimist. Nii kirjutas ka Sahharov, rõhutades vaimse vabaduse ülimat tähtsust sovetliku süsteemi inimlikustamisel, et vaimse vabaduse võtmerolli “on mõistetud muide Čehhoslovakkias...” ja samas kutsus sealset julget algatust toetama.

Akadeemik ise pooldas tuliselt konvergentsi ideed ja sisuliselt kutsus nii Ida kui Läänt lõpetama Külma sõda. Ta võttis kirjutise kokku tõdemusega, et sotsialismi sünd kapitalismist on olnud sama paratamatu kui see, et sotsialismimaailm ei tohi teda sünnitanud kapitalismi hävitada, sest... “See oleks enesetapp.”

Sahharovi 41-leheküljeline traktaat vallutas maailma juba lähema aasta jooksul, mil selle levi sammus üle 10 miljoni eksemplari piiri. Teeb vaid rõõmu, et see puudutas ka meid. Kevadel 1968 jõudis dokument ka Eestisse ja pälvis sama aasta suvest eestikeelse tõlkena n-ö põranda all levides nii poolehoiu kui tarmuka kriitika näol märkimisväärset tähelepanu...

Mida kinnistab ka alljärgnev Isekirjas nr 3 (1983) ilmunud ülevaade

Ülevaade Eesti haritlaste kirjast akadeemik Sahharovile     
Andrei Sahharovi “Mõtisklused...” (1968)

Sel aastal [1983] möödub poolteist kümnendit sellest, kui akadeemik Sahharovil valmis teos “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”. Brošüür on levinud N Liidus ja tähtsamais kultuurkeeltes laialdaselt ja enamasti mitmes trükis. Teos on suhteliselt ulatuslikult levinud Eestiski tänu Eesti Demokraatlikule Liikumisele (EDL), mille üks juhte, Sergei Soldatov, omandas teose ühe esimestest eksemplaridest, saades selle Andrei Sahharovi ühelt tuttavalt. Peagi organiseeris Artjom Juskevitš eestikeelse tõlke- ja paljundusgrupi ning mõne aja pärast levitati seda EDL-i poolt üle kogu Eesti.
Tänases Isekirjas “Mõtiskluste...” avaldamise aastapäeval püüame peegeldada selle teose tähendust eesti haritlaskonna kirja näol. Kiri, mille nagu kirjas seisab, on saatnud eesti tehnilise intelligentsi esindajad, on anonüümne ning esitatud polemiseerivas toonis.

Kirjas märgivad Eesti haritlased, et brošüüri põhiseisukohtadele kirjutaksid alla kõik meie ühiskonna ausad ja mõtlevad inimesed. Kuid loomulikult, nagu tõsiselt huvitatud lugejad ei piirdu ainult oma nõusoleku väljendamisega, kirjutavad nad ka sellest, milles nad autoriga nõustuda ei saa ja teevad vastavaid täiendusi.

Kõige olulisema täienduse tegid nad Sahharovi, N Liidu vesinikupommi isa esitatud ühiskonna-iseloomustusele. Nad kirjutavad:

“Meie ühiskonnas XX sajandil toimunud poliitilised vapustused viisid kristluse kui põhilise ideoloogilise jõu kõrvaletõukamisele ja ühiskonna elulaadi moraalsete väärtuste purustamisele. Uus materialistlik ideoloogia ei vahetanud ega olekski saanud välja vahetada kaotatud väärtusi.”

Autorid väidavad, et tekkis moraalne vaakum, mis kutsus ühiskonnas esile inimese moraalse kahestumise: ühest küljest näitlik, väline teesklev—kollektivistlik moraal, teisalt vajatud ürgkiskjalik, egositlik moraal. See sünnitas välise, mehaanilise solidarismiga ühiskonna, mis aga tegelikult on ehitatud ühiskonnast võõrdunud isiksusele, kes tunneb omasuguse ees hirmu ning ennast tühise ja üksikuna kohutava riigimasina ees. Autorid oletavad, et sellises seesmiselt lahutunud, osistund ühiskonnas on vältimatud need kurvad ilmingud, mille pärast Sahharov “Mõtisklustes...” õigustatult muret tunneb, veelgi enam – need ilmingud on taolise ühiskonna ehitusest tingitud.

Kirja autorid oletavad, et süü stalinismi ebardlikkuse eest langeb mitte ainult Stalinile ja tema usaldusväärsetele kaadritele, ühiskond tervikuna kannab nende ilmingute eest vastutust. Kirja autorid küsivad, kas ühiskond ise ei provotseerinud oma inertsuse, ükskõiksuse, orjameelsuse, harimatuse ja lihtsalt oma julmusega lõpuks kõiki neid isikukultuse ekstsesse. Ebajumal pole ju mõeldav ilma kummardajateta.

Autorid teevad järelduse, et säherduses ühiskonnas, nagu seda on Nõukogude ühiskond, võib välja ilmuda uus Stalin ning taaskord võib kõik algusest korduda. Ainult ühiskonna kõlbelise taseme ja tema kodanikuteadliku aktiivsuse tõstmisega võib tõhusalt vastu seista sellele verisele bakhanaalile. Et seda vältida, peaks Nõukogude ühiskond Eesti haritlaste arvates välja töötama või siis laenama, igal juhul otsima ning leidma uue kõlbelis-filosoofilise õpetuse.

Nad pöörduvad Sahharovi, ja nagu nad väljenduvad, teiste meie ühiskonna juhtivate peade poole üleskutsega mitte piirduda kriitikas ainult väliste teguritega, vaid uurida ka seesmisi vaimseid, poliitilisi, orgaanilisi probleeme ning soovitada uusi kõlbelisi väärtusi, ühiskondlikke, poliitilisi ja majanduslikke ideaale.

Nagu Sahharovilgi on autorite arvates neostalinismi vastumürgiks ühiskonna vabastamine kurnamisest, omavolist, kuid nad ei pea selle saavutamisel küllaldaseks üksnes intellektuaalse vabaduse saavutamist, mille vajadust Sahharov oma brošüüris “Mõtisklused progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” kirjutab. Nad väidavad, et N Liidu kodanikud vajavad kõiki poliitilisi vabadusi, vaimne vabadus ja kodanikuaktiivsus kaasa arvatud.
Nad kirjutavad:

“Meie ühiskond vajab kõige laiaulatuslikumat demokratiseerimist praegu nagu õhku.”

Selles mõttes on autorid mitte üksnes nõus akadeemik Sahharoviga, vaid temast tunduvalt järsemad. Eesti tehnilise intelligentsi esindajad kirjutavad:

“Asjata püütakse meid veenda, et poliitiliste vabaduste ideaalid on meie rahvastele võõrad, et neile on omased vaid materiaalsed huvid. Võimuorganite tegevus peab alluma ühiskondlikule kontrollile. Ülemnõukogu peab olema asjalikuks foorumiks, aga mitte ühehäälsuse mehhanismiks. Valimissüsteem peab olema rajatud mitmeparteilisusele. Rahvusküsimus peab alluma õiglasele regulatsioonile. Peab tagatama rahvaste õigus suveräänsele riigikorraldusele. Kõik ühiskonnakihid ja -seisused peavad saama võrdsed õigused.”

Edasi kirjutavad Eesti haritlased Sahharovile:

“Juba kakskümmend aastat, [N Liidu kompartei] XX kongressi aegadest peale ootame ja palume oma juhtkonnalt vabastuslikke reforme. Oleme nõus veel mõnda aega paluma, kuid lõppude lõpuks hakkame nõudma ning tegutsema. Ning siis tuleb tankidiviisid mitte enam Prahasse ja Bratislavi, vaid Moskvasse ja Leningradi viia.”

Kirja autorid pidasid silmas veidi aega pärast “Mõtiskluste...” ilmumist toimunud Nõukogude okupatsiooni Čehhoslovakkiasse, millega suruti maha Praha Kevadega alanud üldrahvalik demokratiseerumisprotsess.
Küsimustes, mis puudutavad rahvusvaheliste olude parandamise teid, on autorid Sahharoviga samuti nõus. Nad arvavad, et NSVL peab loobuma territooriumi mõttetust ahnitsemisest, suurriikliku võimuhaarde laiendamisest ning pealetungi-kursist, kuna sellise tegevusega tekitab just N Liit tänases maailmas pingeid.
Kiri Eestist lõpeb ettepanekuga täiendada akadeemik Sahharovi teese järgmiste mõtetega:

• mitte ainult vaenutsevate suurriikide vahelise eraldatuse kõrvaldamine, vaid ka nende otsene lähenemine;
• mitte ainult kooseksisteerimine ja koostöö, vaid ka otsene leppimine;
• mitte ainult võitlus füüsilise näljaga, vaid ka võitlus inimliku näljaga kõlbelis-moraalsete väärtuste puuduse vastu;
• mitte ainult seadus trükisõnast, vaid ka seadused, mis tagaksid inimeste poliitilised vabadused;
• mitte ainult poliitvangide amnestia, vaid ka täielik vabastamine ja tagatis, et veendumuste eest taga ei kiusataks;
• mitte ainult stalinismi tõkestamine ja paljastamine, vaid ka selle otsene likvideerimine;
• mitte ainult sabatu majandusreform, vaid põhjalikud majanduslikud ümberkorraldused; ning mis tähtsaim
• mitte ainult riikidevahelise eraldatuse ületamine, vaid ka sisemise isolatsiooni, ühiskonna osistumise ületamine.

Nagu näevad kõik, kes lugenud Sahharovi “Mõtisklusi progressist, rahulikust kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest”, pole Eesti tehnilise intelligentsi kiri niivõrd täienduseks Sahharovi seisukohtadele, kuna need nõudmised seal juba esinevad või on niigi endastmõistetavad, kuivõrd samad soovid esitatuna teravamas, ägedamas ja veidi politiseeritumas vormis.

Allikas: Isekiri nr 3 (1983)

Veerand sajandit hiljem tuleks ajaloolisele Isekirjale lisada:
Eesti vastuse akadeemik Sahharovi "Mõtisklustele..." avaldas peale Venemaa omakirjastuse (samizdat) ka ajaleht Münchener Merkur (1968, nr 306) pealkirja all "Orjameelsuse asemel õigus opositsioonile" (Statt Kriecherei ein Recht auf Opposition). Saksa keelde tõlgitud kirja allkirjaks oli märgitud "Eesti NSV tehnilise intelligentsi arvukad esindajad".Eestist saabunud kirjas loetleti ka Sahharovi käsitlusaluses brošüüris esitatud (sovetliku süsteemi ja rahvusvaheliste suhete perestroika ettepanekutega, perspektiivis aastasse 2000 ulatuva) programmi puudusi, nagu teaduslik-tehnilise progressi kummardamine ja rahvusküsimuse mittemõistmine ning arvustati inimõiguslaste lootusi režiimi vabatahtlikule demokratiseerumisele.

Eesti kiri pakkus alternatiiviks panust rahva omaalgatusele, et suruda reforme valitsusvõimudele peale jõuga altpoolt, ning lõppes üleskutsega töötada välja selge tegevusprogramm ja selle alusel võitlust alustada.

Kes olid kirja autorid?Sergei Soldatov on oma mälestustes (Eesti saatuse keerdsõlmes. Tln, 2002, lk 47) tunnistanud, et tema see oligi, lisades:
Omakirjastuses pealkirja “Loota või tegutseda?” järgi tuntuks saand dokumendi ärasaatmise eel polnud teistel sellega tutvunud erimeelseil Soldatovi sõnutsi lisada ühtki täiendust.Nii tuleks "Eesti NSV tehnilise intelligentsi arvukate esindajate" nimel avaldatud vastukaja idee ja teostus omistada edaspidi Sergei Soldatovile.