Meie Byron, II

Eelmise postituse jätk

... Vabadusraadio helisalvestuse tõlge:

Vladimir Jurassov: … Ilmselt panite tähele Aleksandr Solženicõni korduvaid pöördumisi Eesti ja eestlaste teema poole. Mida teie eesti ühiskonnategelase ja poeedina sellest arvate?

Aleksis Rannit: Solženicõn rääkis meist, ma ütleks, kõige paremas valguses juba “Ühes päevas Ivan Denissovitši elust”, kuna “Gulagi arhipelaagis” kaitseb ta Eesti riiklikku iseseisvust otsesõnu ja kirjeldab meie rahvuslikku loomu enam-vähem täpselt…

Eestlased on nii kodumaal kui Läänes 30 aastat asjata oodanud mõne maailmakuulsa Lääne intellektuaali tõendusi Eesti tragöödia ja eestlaste õiguse kohta elada oma maal vaba rahvana. Läänes on seni meie kaitseks kostnud suhteliselt vähetuntud kirjanike ja publitsistide hääli. Aga Solženicõni, kõrge moraaliga maailmakuju – ja mis veel tähtsam – suure vene kirjaniku väljaastumist Eesti toetuseks võib ajaloolises tähenduses arvatavasti kõrvutada üleskutsega, mille Kreeka vabastamiseks tegi [George] Byron. Ühes asjas ei kannata see võrdlus muidugi kriitikat – poliitpagulasest Byroni prohvetlik luuletus, mis ennustas Briti impeeriumi hukku, ilmus koheselt Inglismaal, samal ajal kui Solženicõni raamatud on kodumaal keelatud…

- Aleksis Ranniti intervjuu Vladimir Jurassovile, RL 22. II 1974.

LÕPUKS oli Aleksandr Solženicõn meie ustav abiline Läänes kommunismiohvrite üleilmse eestkõnelejana, kes prohvetlikult nõudles läänedemokraatiailt liitlust kõigi allasurututega kogu II maailmas, kuna...

“Ainult koos allasurututega võib Lääs kujuneda otsustavaks jõuks maailmas.”

Veebruaris 1980 kirjutas Solženicõn artikli ameerika ajakirjale Time, kus heitis Läänele ette, et see II maailmasõja aegse liitlusega ning Jalta konverentsiga aitas kaasa oma 35-aastasele kaotustelaviinile, mida katkestasid ainult Lääne-Berliini ja Lõuna-Korea edukas kaitse. Need Külma sõja aoaja kriisid tõestasid, et Lääs võib ka võita, kui soovib. Kuid kommunismi pealetungile loovutati ometi tosinate kaupa teisi riike. Miks?
Selleks oli Solženicõni järgi kaks põhjust:

1. Vaimne mandumine, mis tulenes mugavast elust ja sellest, et inimesed ei soovinud oma mugavustega riskeerida.
2. Ja niisama tähtsaks oli täielik arusaamatus kommunismi sisemisest paindumatust kurjusest, mis on ühtviisi kardetav igale riigile.

Sageli otsis Lääs XX sajandi kommunismile selgitust vene rahva mingis väidetavas defektis. See on aga täiesti rassistlik vaade. Sest kuidas tuleks siis seletada Hiinat, Vietnamit, Kuubat?
Solženicõn arvustas vene rahva samastamist kommunismiga ning eitas pehme- ja rangeliinlasteks jaotamist poliitbüroos ja lisas:

“Tegelikkuses on kõik selle liikmed üksmeelsed taotluses vallutada kogu maailma ega vali vahendeid, kuidas seda saavutada. Mis puutub poliitbüroo sisevõitlustesse, siis on need puhtal kujul isiklikud.”

- Eestindus inglise keelest Ameerika Häälelt, VoA 26. II 1980.