Moskva eestikeelsed saated

Kuuekümne viie aasta eest, 26. V 1944 lõppesid Moskva Raadio (MR) eestikeelsed saated

Hiljem pole eesti keelt Moskvast meile kostnud. Ega ilmselt hakkagi enam kunagi kostma, hoolimata kuulujuttudest ja sellest, et suvel 2005 räägiti isegi Russia Today sat-TV eesti programmi algatamisest. Ja pole vajagi…

Aastal 1944 ei tähendanud see eestlasele kaugeltki Kremli-meelse agitpropi lõppu. Vastupidi, selle taipamiseks piisas Eesti kuulajale MR-i 26. mai saate lõppakordist. Lasti eetrisse Hugo Lepnurme, toona teenelise kunstitegelase praeguseks unustet meestelaul “Me tuleme...” (sõnad Johannes Barbaruselt) Oli selge, et seltsimehed kõigi oma saadete ja proletkultiga ise kohale ilmuda tahavad, Eestil ei ole neist pääsu.

Kõik ettevalmistused olid ju hoos. Nii oli Eesti tagasivallutamise vaimus 1. V 1944 loodud embrüonaalne ENSV raadiokomitee eesotsas juunikommunist Paul Uusmaniga, kes hakkas nüüd palka saama 1650rbl. Muide, 150rbl enam kui samal ajal nukuvalituses kunstidevalitsust juhtinud Johannes Semper. Kogu raadiokomitee + Jaroslavli n-ö kunstibande kolisid Leningradi ja jätkasid sealt mitme kuu kestel eestikeelseid saateid veel suuremas mahus. Poolvaled ja tõemoonutused tihenesid ühes rütmis eesti saatekava pideva paisumise ja punaväe Eesti poole tungimisega.

Meie prosovetliku paguluse ehk nn tagala kultuuriviljelejate kohta Venemaal ja selle välisringhäälingus on Enn Eesmaa ütelnud:

Loomulikult oli nende seas nii tõelisi talente kui verevaeseid tegelasi, kelle tulevane karjäär rippus otseselt, kuid kõigutamatult eeskujuliku ankeedi küljes. Ajal, mil Gustav Ernesaks rajas oma meeskoori [RAM] ja kirjutas Moskvas [Lydia] Koidula sõnadele imelise, hümniks sobiliku laulu, koostasid mitmed eesti kirjanikud ja näitlejad tulekahjupunaseid propaganda-põimikuid, mis vaatamata sisulisele ajaloolisele tõele jäid oma õõnsas vormis Felix Moori ja Mari Möldrega harjunud eestlasele kaugeks ja võõraks. See lohutas koduseid vähe, et tegelikult tekkis ju niiviisi pealesurutud ühildumisekstaasis me rahvale igaveseks ajaks ette nähtud sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik Nõukogude kunst.

Sovetiajal lugesid meie ringhäälinguloolased MR-i eesti saateid ER-i institutsionaalse ja kultuurilise järjepidevuse üheks alustalaks. Neil oli selleks ajaloolise tõe monopolist lähtunud tellimus ja mitte ainult. Sel oli tõepoolest alust:

Kui eesti oma raadioinimesed, II ilmasõja eel või selle ajal omaks saanud raadiohääled Eestist eluga Läände ei jõua, siis kohalikus eetris neil kah vaevu asu leidub. Lääneliku ringlevi asendas sõjaga Eestisse imbunud uus veri Idast.

Tuntav osa ER-i teadvustamata pärandist, seda enam teadliku elu kogemusest on nii armetu roosa, kui mitte päris punane, et siin praegugi järgitakse MR-i malle. Aga mitte paadunud Moskva-meelsuse või seepärast, et ka poolsaja tuhande kroonine (3000€) palk ei kustuta nende kõrvust Punase väljaku tänavakivide ja Kremli kellahelina kaja. See on vere hääl, kõneleb aastate 1941...1944 geenikood. Ja siin pole midagi teha.

MÄRKUS. Moskva Raadio on vaid tinglik koondnimi kõigile Venemaa riigieelarvelise ringhäälingu välissaateile. Praegu (1993-2014) selles staatuses tegutsev Venemaa Hääl (RUVR, Rossija Segodnja, VoR, Sputnik International) peab end sarnase üldistuse pinnal maailma vanimaks välisraadioks, lugedes oma tegevuse algusaega oktoobrist 1929. Venemaa Hääl, mis alustas tegevust pärast N Liidu praktilise lagunemise lõppu — alles 1993, võib oma eelkäijaks lugeda keda tahab, kuid ainuüksi mitmekordne nimevahetus katkestab selle järjepidevuse Kominterni nim raadiost toona püsivaks muutunud kommunistliku propaganda edastamisega võõrkeeltes. Tegelikult on maailma esimene, püsivalt sama nime all ja organisatsiooniliselt muutumatuna jätkav rahvusvaheline e maailma-raadio Vatikani Raadio, mis alustas saateid veebruaris 1931. Sellele järgnesid BBC ülemeremaade-teenistuse e nn Empire Service'i saated, mille avalöögiks oli kunigas George V jõululäkitus 1932.