Eesti partisanraadio & Kremli infoatakk

Vaade moodsale variraadiole rahvusvahelises ja ajaloolises kontekstis

Eesti eetris elutseb üks kummaline raadio — Euro-FM — mis alustas 7 aasta eest ja on 2 viimase vältel VF-ile pakkunud palju suuremat huvi kui EV-le.

NB! Täiendus 2014: Evro-FM lõpetab tegevuse oktoobris 2014

Juba väljakujunenud kuulatavus siinse vene keelt valdava publiku seas on üle 2,5%. See tähendab oma paarikümmet tuhandet igitruud kuulajat, mis on umbes kümnendik potentsiaalsest auditooriumist. Kaugeltki mitte nõrk tulemus, sest peale Euro FM-i tegutseb Eestis kehtiva ringhäälinguloa alusel veel 7 venekeelset raadiot. Kuid veel tähtsam võib olla sellega kaasnev poliitiline ja õiguslik pretsedent.

MIS ON EURO-FM? Kaheksa EV-s ametlikult tegutseva venekeelse raadio seas on Euro FM (venekeelne kutsung: Evro-FM!) noorim. Ja mis teeb ta eriliseks? Euro FM ületab kohaliku ringhäälingu-loaga talle antud volitusi — vt lisa 1. Kinnistunud sagedusega edastab Evro-FM argipäeviti igal pooltunnil 1:1 idanaabri riigiraadio päevauudiseid + täistunnil omauudiste kõrval ka idanaabri spordisõnumeid — Moskva raadio uudised väljastatakse pooltunnist tunnini küündiva viivitusega, väljastatakse allikale viitamata ning Moskva kutsungeid ja tunnushelisid püüdlikult välja lõigates. Samamoodi, aga veidi pikema faasinihkega antakse edasi teisigi Venemaa saateid, korrates mõnda neist kuni 7 korda nädalas, vaheldades kogu seda salakaupa enda valitud muusikaga ja miksides kodukootud Evro-kõllidega. Kohati on tegu peagu otse-ülekannetega Moskvast, ehkki Evro-FM evitab retransleerimise asemel siiski failiimporti. Nii osutub üks kohalik ringhäälingu-jaamake tegelikkuses partisanraadioks ja Venemaa riigiraadio sirmiks — variraadioks e variasutuseks — ja seda kinnitab ka…

Euro FM-i kava struktuur ja muutuste suundumused AD 2011.
Ööpäevaringse segakavaga raadio eetriaja mahuline jaotus on viimastel kuudel väheke muutunud. Kui mullu (vt Isekiri: Moskva kämmal…) täitis Euro FM-i saatekava (7x24h=100%) ülekaalukalt…

1. MUUSIKA (u 2/3) — ja seda nii et varem domineeris europopp, nüüd jääb Lääne muusika aga allapoole kolmandikku (30-33% kava üldmahus), seejuures on praktiliselt hüljatud eesti autorid + esitajad (alla 1%) ning liidripositsiooni on hõivanud vene muusika (36-41%);
2. SÕNASAATED (u 1/3) — Moskvast üle kantud venekeelsed saated on ainus muutmatult püsiv näitaja, mis hõlmab endiselt lõviosa kogu sõnalises ja vähemalt viiendiku (20-24%) Euro FM-i üldises eetriajas; kuna…
3. sh OMASAATED (alla 1/10), mis ringhäälinguloa kohaselt Evro-programmis peaksid olema aukohal, pälvivad Euro FM-is endistviisi madalaima koha — alla kümnendiku (6-10%) üldsaatemahust.

PILOOTPROJEKT. Eesti kohaliku raadio partnerlus Kremli ametliku ruupori — Venemaa üleilmse riikliku ringhäälinguteenistusega (РГРК Голос России/ Международное русское радио/ RUVR/ VoR) — algas suvel 2009, so samal ajal, kui RUVR/VoR asus enesele pingsalt otsima ülekande- ja kohalike raadiojaamade hõlvamise võimalusi maailmas. See tegevus on praktikas kulgenud 2 erineval moel:

• ametlike partnerite otsinguga — korraldamaks RUVR-i saadete retranslatsiooni;
• mitteametlikul moel, võõrasse eetriruumi vaikselt või salaja sisse imbudes.

Kui levi laiendamise ametlik viis on leidnud rakendamist võõrkeelsete saadete puhul ja peamiselt kaugemail ülemeremail — Kurdistanist Washingoni DC-ni, siis teist moodust rakendatakse venekeelsete saadete levitamiseks eeskätt lähivälismaal ja siin on RUVR-i koostöö Euro FM-iga omamoodi eesrindlik + igati õnnestunud pilootprojekt. Andmed sest jõudsid avalikkuseni novembris 2009. Projekti õiguslik–organisatsiooniline tugikeham loodi aprillis 2010 — vt V Rossii načalo rabotu Meždunarodnoe ob"edinenie russkojazyčnyh veščatelej (RUVR, 5. IV) või Golos Rossii pomožet russkojazyčnym radiostancijam za granicej (Lenta.RU, 5. IV 2010)

Moskva eestikeelsed saated

Kuuekümne viie aasta eest, 26. V 1944 lõppesid Moskva Raadio (MR) eestikeelsed saated

Hiljem pole eesti keelt Moskvast meile kostnud. Ega ilmselt hakkagi enam kunagi kostma, hoolimata kuulujuttudest ja sellest, et suvel 2005 räägiti isegi Russia Today sat-TV eesti programmi algatamisest. Ja pole vajagi…

Aastal 1944 ei tähendanud see eestlasele kaugeltki Kremli-meelse agitpropi lõppu. Vastupidi, selle taipamiseks piisas Eesti kuulajale MR-i 26. mai saate lõppakordist. Lasti eetrisse Hugo Lepnurme, toona teenelise kunstitegelase praeguseks unustet meestelaul “Me tuleme...” (sõnad Johannes Barbaruselt) Oli selge, et seltsimehed kõigi oma saadete ja proletkultiga ise kohale ilmuda tahavad, Eestil ei ole neist pääsu.

Kõik ettevalmistused olid ju hoos. Nii oli Eesti tagasivallutamise vaimus 1. V 1944 loodud embrüonaalne ENSV raadiokomitee eesotsas juunikommunist Paul Uusmaniga, kes hakkas nüüd palka saama 1650rbl. Muide, 150rbl enam kui samal ajal nukuvalituses kunstidevalitsust juhtinud Johannes Semper. Kogu raadiokomitee + Jaroslavli n-ö kunstibande kolisid Leningradi ja jätkasid sealt mitme kuu kestel eestikeelseid saateid veel suuremas mahus. Poolvaled ja tõemoonutused tihenesid ühes rütmis eesti saatekava pideva paisumise ja punaväe Eesti poole tungimisega.

Tartu rahu oma heas ja halvas AD 1988

KUI MITTE TARTU RAHU ise, siis selle pühitsemine raugeb ja teabekajastus kuhtub aasta-aastal üha enam. Tähistamine on muutunud taas pingsalt ametlikuks ja alternatiivsete algatuste summutamise ürituseks. Sestap meenutagem murdelist aega kolme ja poole kümnendi eest.

Tartu rahulepingu allkirjastamist on eri kümnendeil tähistatud mitmeti. Algul kirjutati selle aastapäevadeks järjekindlalt juhtkirju ajalehtedes. Siis muutus see leninlikuks daatumiks. Kuni AD1988 muutus see rahva asjaks. Seltskond inimesi, keda sellal tunti kauni ( -kesti pika ) täherea MRP AEG järgi, üritas Eesti ja Venemaa vahelise rahu sõlmimise paiga ees Vanemuise tänaval rahvakogunemist korraldada. Samuti kui mõni kuu varem Tallinnaski MRP* XLⅧ aastapäeva eel, oli selle algatuse ainus kajastaja välisringhääling… Ja rahvas tuligi kokku!

Vähemalt kolmel korral 19. jaanuari ja 1. veebruari vahel mainisid eestikeelsed välissaated ka vahistamisi, läbiotsimisi jm repressioone Tartu 2. veebruari miitingu kavandajate — nende seas Jüri Adams, Heiki Ahonen, Andres Mäe, Viktor Niitsoo ja Lagle Parek — vastu. Ent sündmuse enda kirjeldust või siis reportaaže — kuidas rahvakoosolek õnnestus, palju rahvast oli ja mis Tartus tegelikult juhtus vms üksikasju sai kübehaaval kuulda—teada heal juhul nädala või sootuks mitu kuud hiljem. Sovetliku valitsusvõimu monopol oli teabelevis endiselt mõjus.


VABA TEABEVOOL JA SELLE SANGARID. Ida hemisfääri vabadusvõitlejate vastupanu-tegevuse üks põhiala 1970- ja 1980-ndil oligi teabevahendus. See käis Lääne ja Ida vahel pakilisemal juhul telefoni kaugekõnede või käsiposti abiga. Ametlik postiteenistus oli ebakindel ja üldjuhul KGB perlustratsiooni ehk Glavliti postitsensuuri kammitsais.

Teisalt jõudis esimene Ameerika Hääle ( VoA ) esindaja ( korrespondent ) Eesti pinnale ametliku lähetusega alles suvel 1990. Selleks oli VoA Eesti Osakonna juht Ilmar Mikiver** ( 1920-2010 ) Võrdluseks — esmakordne VoA ametilähetus Balti riikidesse toimus oktoobris 1988, kui Romas Sakadolskis ( 1947-2016 ) VoA Kesktoimetusest väisas Leedut. Kõigil neil uudseil väljasõitudel Baltimaile 1988-1990 olid VoA inimesed tajutavalt krambis: nad püüdsid klammerduda poliitilisse tsentrisse, märkamata kui suure häda ja vaevaga nende reportaažide roosa värv sobis baltlaste paljutahulist vabadusvõitlust kirjeldama.

Ühendriikide välisraadio ja välisministeerium näisid pealegi kasutavat vastandlikke, omavahel vaidlevaid nõuandjaid. Juhtkirjade rõhuasetus — neid tegi VoA-le USA Riigidepartemang — oli raadioajakirjanike vaatlustest igatahes radikaalsem, ent kahjuks tuli VoA juhtkirjade Balticasse just nüüd pea aastane paus. See oli ilmselt ettevaatlikkuse märk, mis võis tuleneda USA mingi valitsusringkonna püüdest meeldida Moskvale neis uutes tingimustes, kus Mihhail Gorbačov otsis oma uuendusloosungile välismaist tuge. Ka ilmutas Kreml aasta 1988 algul VoA vastu pehmumist summutamist koomale tõmmates. Ja seda enam hoidis kumbki pool VoA saateil silma peal. Ent vahepeal…

Moskva toetas Tallinna algatusi rahvusvahelise ringhäälingu eestikeelsete saadete vastu. Veebruari viimasel päeval valis sovetlik diplomaatia veelkord märklauaks VoA saated ja avaldas USA suursaatkonnale Moskvas ametliku protesti VoA eesti, läti ja leedu saadete sisu vastu.

Seekord taunis N Liidu välisministeerium noodiga strong protesti vormis EV juubeli aegu aset leidnud “õõnestavate rünnete dramaatilist ägenemist” ja rahvusluse õhutamist VoA eestikeelses saatekavas.

Tollal endise jõuga ilmuvas KGB nädalalehes Kodumaa sekundeeris ENSV välisminster Arnold Green ( 1920-2011 ) Kuna Moskva ametlik protest oli puudutanud VoA-d kui USA välispoliitika häälekandjat üksinda, siis Green laiendas rünnakut mitteametlikus, propagandistlikus vormis ka Raadio Vaba Euroopale ( RFE—RL ) ja väitis Kodumaa nädalalehele, et

Läänes rõhutatakse Eestist rääkides just raskusi ja seda “eriti Ameerika Hääle ja [Raadio] Vaba Euroopa saadetes”

SÕDA JA RAHU. Milleks oli tarvis rünnet välisministrilt? Esiteks, et hoida poosi, nagu oleks tegu välispoliitika, mitte siseasjadega. Ilmselt ei sobinud enam seitse aastat kuuldud Vaino-moodi pahameele-avaldused protiv zapadnõje radiogolosa ja nüüd pidi eestikeelsete saadete asjus sõna võtma isik, kes mitte ainult rahvuskeelt valdaks, vaid oleks säilitanud ka teatava maine n-ö eestimeelse mehena. Nii jäi VoA ja RFE—RL-i vastase tänamatu kampaania avalik roll etendada Greenile, kes kompartei halli maja vastavaid ettekirjutusi järgides oli viimatisi kuid pingsalt kuulanud välisraadiot. Välisminister oli tegevust ideoloogiarindel järsult tõhustanud juba kevadest 1987, seda ilmselt EKP KK kriitika tulemusel, mis tabas ENSV Välisministeeriumi Baltic Peace and Freedom Cruise'i ( suvel 1985 ) jt Eesti NSV-d rabanud tagasilöökide pärast. Vastuseks tegi Green hulga välistöö parendamise eeteid, mis on kõik talletatud parteiarhiivi salasektoris. Etteheide ise oli sumbuurne! Mida Lääne rahvusvahelised raadiod rääkisid N Liidust, kõlas samamoodi kõikides vaba maailma uudistes ja tulenes sellest, mis N Liidus juhtus. Eestist nukuvalitsuse suust kostev üldsõnaline süüdistus ei väärind mingit taolist uurimist, nagu see, mille VoA juhtkond oli eesti saateile ( kaasabi pärast MRP meeleavalduste korraldamisel ) teinud augustis 1987 Moskva eelmise protesti tulemusel.

Dekodeerides agitpropi hämamise võtet, kus põhjus pannakse tagajärje asemele ja vastupidi, tuleb neist psühholoogilise sõja ründeist välja lugeda tunnustust antisovetlikule vastupanuliikumisele. Samuti aga välisringhäälingule — niivõrd–kuivõrd too baltlaste ootusi ja saavutusi esitada suutis.


ARVESTADA RAHVA TAHET VÕI MITTE? Vastus pani proovile perestrojka ja glasnost'i ehtsuse. Eks ütles kaasaaja populaarne karikatuurgi, et väljapigistatut tuubi tagasi toppida on raske. Ajal kui isegi naaberlinnas toimuv oli saladus, kui julgeolek ajas taga iga lendlehekese levitajat, kui miilits kimbutas sini-must-valge lehvitajaid, kui toll puistas piiril turiste leidmaks loomeliitude avaldusi ja kompartei ponnistas koos KGB-ga, et teabevool valguks võimule sobilikku sängi… Üldsus hoidus jätkuvalt summutatava välisringhäälinguga suhtlemast ja elavate allikate nappus vaevas seega ka Radio Libertyt ja Deutsche Wellet, kelle suurtel vene toimetustel ei õnnestunud enne 1988. aasta suve usutleda isikuid siitpoolt raudkardinat ega siia arvamuste ja teabe kogumise nimel kellelegi helistada. Kuid teave liikus siiski ja kõige kummalisemaid radu pidi! Selle hankimine välismaal Eesti kohta ja vastupidi nõudis seletamatut pingutust. Mõni ime, kui siinne välisministeerium, justkui perestroika kiuste, põrmugi kaasa ei aidanud! Vaid paar näidet, kuis teave Läände sai, et Eestit kammitsev vaegareng oleks juba hästi näha.

Esiteks väljastas TASS 2. veebruaril märksõna “Data–dogovor” ja tiitli “Ajaloolise tähtsusega sündmus” all eelteate:

“Vabariigis [ENSV-s] tähistatakse lepingu sõlmimise aastapäeva laialdaselt. Tartus iidse ülikooli saalis, mis paikneb peaaegu endise ringkonnakohtu hoone vastas, kus Vladimir Iljič Lenini initsiatiivil sõlmiti rahuleping, toimub täna miiting. Miitinguid ja koosolekuid peetakse ka vabariigi teistes linnades ja rajoonides.”

Veel sama päev annuleeriti sõnum TASS-i poolt. Ilmne heitlikkus infopoliitikas näitas, et suhtumine rahu tähistamisse oli Moskva ja Tallinna vahel lõpuni kooskõlastamata. Kas see ühtlasi ei näidanud neid drakoonilisi vastumeetmeid, mida tolleks õhtuks kohale sõitnud Indrek Toome ( 1943-2023 ) dirigeerimisel*** Tartus evitati, Eesti-taseme apparatčikute algatusena? Kohalike võimurite agarus ja hea vahekord salateenistusega võis säästa Eestit verevalamistest. Tallinna omaalgatus, eriti veebruari massimeeleavalduste mahasurumisel ja piiramisel Tartus jm, võis välistada kõrvalise abi näiteks neilt kindraleilt, kes 1990-1991 korraldasid veristamisi Riias ja Vilniuses. Märkimisväärt — kui ühtse rinde Karl Vaino ( 1923-2022 ) suutis tärkava vastupanu ja selle kajastuse vastu mobiliseerida, alustades oma ministreist ja kuni Moskva keskasutusteni välja, mis haarasid kaasa KGB salameetmeid ja isegi desinformatsiooni mõjualuses välisajakirjanduses APN-i jt hallide propaganda-lõitade kaudu!

Teine sõnum jõudis Tartust Münchenisse Hiina ametliku teabetalituse uudisena, kuna kolmandat päevasündmust — uue partei loomise ettepanekut Eestis tutvustati omal moel jälle Moskva Raadio ( MR ) kaudu. Kommunistlik infomonopol — kas pole?! Nimelt sai RFE 11. veebruaril infoagentuurilt Xinhua uudise ENSV välisminister Greeni pressikonverentsi kohta Moskvas, kus too kinnitas välisajakirjanikele, et Tartu rahu LXⅧ aastapäeva tähistamise aegu tabatud “huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest [?!] kümme päeva vabaduskaotust”. Samal õhtul VoA venekeelseis uudistes tsiteeritud MR lisas aga – taas Greeni suu läbi – et sündmuste taga seisnud harimata ja heidikuist natsionalistid.****

RFE: «Eesti NSV välisminister Arnold Green ütles pressikonverentsil Moskvas, et Eesti rahvas tahab suuremat majanduslikku iseseisvust [ja] selleks on loodud spetsiaalne komisjon [---] Mõningad äärmuslaste rühmad on õhutanud rahvuslikku vaenu, kasutades mõningaid tähtpäevi ajaloost [---] huligaanidele mõisteti poeakende sisselöömise eest 10 päeva vabaduskaotust…»

VoA: «… Arnold Greeni esinemises, mis edastati Moskva Raadio kaudu, väideti Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ettepaneku tegijaid olevat kindla töökohata ja vähese haridusega inimesed.»

Eelpool kirjeldatud olusid kokku võttes olid teated Eestis juhtunust aasta 1988 algul napid. Neid tuli kokku noppida, et tekitada tervikut. Ja enamasti seda ikkagi ei tekkinud. Ametlik meedia teavitamisega ei tegelenud, valitsev poliitika seisnes ju hoopis teabe summutamises.

Pealegi segati ka raadiokuulamist. Mis Tartus juhtus, jäi tollal üsna hämaraks, ja polnud üldist aimugi, kes—kus—kuidas vahistati…


AINUS REHABILITEERITU. Vahepeal ühe huligaaniks nimetatu isikuandmed: Rein Vanja ( 1964 ) — siis EPA III kursuse tudeng. Ta sai Greeni osundatud kümne – tegelikult siiski viieteistkümne – päevaga Tartu arestimaja ülejäänud asukailt hüüdnime Akadeemik – oma alma materi järgi. Kahtlane arest kaasas automaatse eksmatrikuleerimise. Ma ise olin 2. veebruaril mitte Tartus, vaid Tallinnas ja kuulsin kõigest hiljem. Rein on mu ammune sõber, sestap tean, et järgnev aasta kulus tal enese tudengitekirja taastamise peale. Et ma ise õppisin ka Tartus, nimelt juurat, siis aitasin sõpra kuis oskasin. Soovitasin tegutseda tasa ja targu. Vaino aeg oli täies jõus. Kõrged ametikandjad hoidsid meedias vastaste lumpeniseerimise kindlat joont. Madalamal tasemel jätkus umbusaldust küllaga. Muist õppejõude oli Reinu vastu, teine osa poolt, kuid EPA juhtkonnas oli viimaseid vaid rõhutud vähemuse jagu. Siiski õnnestus Rein Vanjal immatrikuleeruda, ent alles pärast seda ja vaid siis, kui vahistamise vormistamise lohakus sai prokuratuurile tõestatud ja kohtotsus tühistati üksnes sel pinnal. Ülejäänud 2. veebruari miitingust osavõtnute rehabiliteerimist ei ole järgnenud.

Tartu linna täitevkomitee sekretäri Tõnu Antoni järgi oli uudis mälestusüritusest juba enne kohaliku võimu käest vastava loa saamist jõudnud välisringhäälingusse. Antonil tuli vastata ülikooli ringauditooriumi 2. veebruari vastuüritusel rahulolematu rahva küsimusele, miks sama päeva vabaõhu-koosolek Tartu rahu auks ära keelati. Ta väitiski, et kuni nn häälte sekkumiseni olnud täitevkomitee “tõesti valmis andma luba” miitingu läbiviimiseks, kuigi MRPAEG luba ei palunud, vaid teatas ürituse korraldamisest. Riigi- ja valitsemisõiguse asjatundjana ütles linnajuht samas ka, et vaenulike raadiojaamade sekkumine olla linnavõimudele selgesti teada andnud, milliste jõududega MRPAEG on end sidunud…*****

Oma päevikus kirjeldas sellal 10-aastane Simo Runnel Tartu rahu aastapäeva AD 1988 muuseas sõnadega: «suur sõda» … «verekoertega» … Ja lisas mõni päev hiljem ülestähenduse välisraadiost ka läheneva iseseisvuspäeva tähistamise kavatsuste kohta Eestis:

Laupäeval, 20. Ⅱ 1988 — «Valmistutakse sõjaks. Plaani järgi algab see kolmapäeval [24. veebruaril]. Varutakse relvi. Muuhulgas ka kive ja pudeleid. Vaenlased [koguvad arsenali] raadiosaatjaid, mis ei ole relvad, ja verekoeri, mis on küll relvad. Kogutakse abivägesid.»

Kui Tartu rahu aastapäeva üritustel osales tollase MRP-AEG Infobülletääni andmete kohaselt kuni kolm tuhat inimest, siis veebruari—märtsikuu edasistes protestides osalejate arv oli juba kümne tuhande piiril ja muutis mõttetuks valitsusvõimude senised vastumeetmed, nagu rahva pildistamine—filmimine, pistelised halduskaristused, ametlikud vastuüritused ja nonde sadade oma aktivistide võitlusse saatmine, kellega püüti vastasrinda sisse piirata, maha karjuda või muud moodi summutada. Kevadel 1988 loobuti vatuponnistusist sootuks ning juunis jälgiti juba käed rüpes, kuidas rahvas vallutas senise passiivse vastupanu lahinguvälja — Tallinna lauluväljaku, et demonstreerida sini-must-valget meelsust täiel häälel iseeneslikel laulupidudel…

MÄRKUSI JA VIITEID

    * MRP — Vjačeslav Molotovi ja Joachim von Ribbentropi 23. Ⅷ 1939 Moskvas sõlmitud pakt mõjusfääride ehk maade jagamiseks N Liidu ja Saksamaa vahel.
   ** Eestit külastas enne ajakirjanik Mikiveri, juba suvel 1988 VoA Eesti Osakonna toimetaja (aja)kirjanik Külvet, ent mitte ameti-, vaid puhkereisiga; ta sattus siia kesk laulvat revolutsiooni ja, kasutades juhuslikku ebaprofessionaalset makki, tegi kõmulise reisikirja, mida VoA ei saanud jätta vahendamata. Augustis 1988 jõudis neid ka trükki, nt E Päevalehes (Stk): “Uued vabadused ning varitsevad krokodillid”; “Kas Rahvarinne on partei tugi või püssirohutünn”. Tartu leht avaldas aga nördimust Elfriede Nikluse, kuulsa poliitvangi ema usutlemise üle Ilmar Külveti VoA-saates — vt Mark Sinisoo, Eesti Hääl. Edasi ( Trt ), 15. Ⅸ 1988.
   *** Indrek Toome, EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri juhitav erakorraline operatiivstaap ( k.a ENSV siseminister Marko Tibar ) positsioneerus Vanemuise teatri suure ( uue ) maja 2. korrusel — arvatavasti otseses = aistingu mõttes hea ülevaate tõttu — 2. Ⅱ 1988 ENSV siseministeeriumi siseväe, miilitsa, rahvamalevlaste, kompartei aktivistide ja ENSV MN j.a KGB jõududega blokeeritud Tartu rahu sõlmimispaiga lähedal Vanemuise tänaval. Sisevägede Tallinna miilitsapataljon oma konvoi-koerte jm massirahutuste mahasurumise vahenditega viibis Tartus 1.-4. veebruari vahel 1988.
  **** Nende uudiste lätteiks olid eestikeelne RFE 11. veebruaril ja venekeelne VoA 11. Ⅱ 1988.
 ***** Selle lõigu teabeläte MRP-AEG infobülletään, X ( veebruar 1988 ). Tln, 1998, lk 236-243; vrd Viktor Niitsoo, MRP-AEG ja tema tegevus 1987-1988. Akadeemia, X, 1998, nr 1, lk 23-62.

Vabadusraadio läeb uuele lähtele

… Või hoopis õhtale? Raadio Vaba Euroopa—Vabadusraadio järsk uutmine võib peletada uut kuulajaskonda, vanast rääkimata.

WASHINGTONist Ameerika välismeediat ohjavas Ringlevijuhtide Nõukogus (Broadcasting Board of Governors — BBG) ei ole alati üksmeelt. Nii ka praegu Vabadusraadio (RL) Moskva-personali ootamatute koondamiste suhtes. Näiteks BBG-sse kuuluv suursaadik Victor H Ashe teatas 11. X 2012, et massiline vallandamine Moskvas on…

“a terrible tragedy” (kohutav tragöödia)

… ja lisas, et tema arvates tuleks vastav otsus tühistada. Samal ajal on BBG eesistuja kohusetäitja Michael Lynton püüdnud RFE—RL-i tegevjuhtkonna sammu õigustada ja ümberkorraldusi põhjendada VF-i seaduste karmistumisega. Viimane näib mugava ettekäändena, mille taha saab peita Valge Maja nn reset-poliitikat Kremliga, või laiemalgi skaalal — geopoliitilise huvi kadumist ja USA üldisemat tagasitõmmet (Ida-) Euroopas.

Nüüd on selgunud, et peale poolsaja inimese vallandamise Moskvas saab lõpparve viiendik RL-i vene toimetuse rahvast ka Praha peamajas. See kinnitab halvemaid kartusi.


Tänaseks enamikus koondatud mullu 26. augustil juubeldamas
Vabadusraadio (Radio Sbovoda) Moskva korpunkti XX aastapäeval

Tallinna olümpiataak TTS-i saatekavas

Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…

Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980

Iseendastki mõista ropagandaali rakkes olümpiaregatt sobitati AD1980 täpselt ENSV 40. aastapäevale. Ja kõigile, kes toona kalendri punaseid tähtpäevi ei märganud või värvipime, muidu lühinägelik või kurt oli, neile laoti hunnikuti välja Karl Vaino (pildil) suunistega ropavoldikuid: kui sa isegi jala ette ei näe — komista ja suma ülepea ropagandaali!

Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:

1. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
2. Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
3. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)

Kontsert ja sellele pühendet telereportaaž on saanud ammendava arvustuse Sirbiheitja retsensiooniga. Iseseisvuse taastamise pidupäeva lävel ENSV LXXX aastapäeva tähistamine nn ERR-i pealõidas vajab paari—kolme lisamärkust.


TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.

Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.

Jõulureis Kuule

Esmakordselt ümber Kuu

Täna 50 aasta eest tegi kosmoselaeva Apollo-8 meeskond meile kõigile enneolematu jõulukingituse. Kuu lähedal orbiitlevad astronaudid William A Anders, Frank Borman ja James A Lovell läkitasid otsesaates koduplaneedile jõulutervitusi ja osundasid maailma loomislugu.

Kuidas kingitus tol igas mõttes ajaloolisel 1968. aastal eestlasteni jõudis? Eks meie tollase rahvusringhäälingu imelise abiga ikka — siis ei toiminud eesti rahvuringhääling ju tolle jutumärkides “Eesti” Raadio kaudu, mis siis ateistliku võõrvõimu jõngis valduses Tallinna Raadiomajas asus — vaid Ameerika Hääle (VoA) — Ühendriikide pealinnas tegutseva eesti toimetuse vaimustava pingutuse tulemusel:

Apollo-8 astronaudid alustasid täna teist lennupäeva. Nad on nüüd täpsel kursil Kuule. Rutates edasi maailmaruumi, kuhu ei ole seni pääsenud ükski inimene, oli Apollo-8 jõudnud juba peaaegu 200 tuhande kilomeetri kaugusele Maast – seega poole tee lähedusse. Kogu missioon on seni arenenud veatult. Apollo-8 lend on äratanud kogu maailmas tähelepanu ja imetlust.

- eestikeelne VoA 22. XII 1968

AMEERIKA HÄÄLE 50 AASTA TAGUNE 1. JÕULUPÜHA SAADE algas erakorraliselt — kolme astronaudi jõulutervitusega, kus...

... Nad lugesid piibliteksti maailma loomise kohta...

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Ja maa oli tühi ja paljas...

... ja ütlesid Apollo-8 meeskonna nimel:

“Rõõmsaid jõule!”

... ning...

“Jumal õnnistagu teid kõiki — teid kõiki Maa peal!”

... siis tegi samuti [ikka VoA jutu järgi] ka Čehhoslovakkia raadio, kes andis edasi erutava teate Apollo-8 kohta, katkestades oma jõuluprogrammi. Teadustaja ütles:

“Head pühadehommikut, armsad kuulajad! Olen ikka veel peaaegu hingetu seetõttu, et jooksin meie kontrollruumi, et lugeda üht teadet, mis on 4 ja ½ minutit vana. Kolm ameerika astronauti on edukal tagasireisil Maale!”

Ka Budapesti Raadio kordas seda rõõmsat teadet ja samal ajal ka Bukaresti ja Belgradi raadiod.

- eestikeelne VoA 25. XII 1968

Igal pool mujal Euroopas märgivad lehed, et tavalised kodanikud olid vaimustatud lennust ja jälgisid seda niipalju kui võimalik. Belgradi, Zagrebi, Bukaresti ja Budapesti raadiojaamad avasid oma uudistesaated teadetege lennust. Sofia Raadio lõpetas saate kolmapäeva [25. XII 1968] õhtul sõnadega:

“Apollo-sõiduk suundus tagasi Maale.”

Varssavi raadio arutas lendu pärast jõulureportaaži. Oma jõuluõhtusel teenistusel avaldas [Poola Katolikukiriku] kardinal tunnustust astornautide vaprusele. Čehhoslovakkia Televisioon andis üksikasju lennust pärast Gustáv Husáki kõnet, seejärel arutati Nõukogude reaktsooni lennule. Tsiteerides Prantsuse Teadeteagentuuri, ütles Čehhoslovakkia teade, et...

… paljud televaatajad olid olnud üllatunud, et Nõukogude televisioon ei andnud edasi Apollo televisioonipilte Kuust.

Esimesel jõulupüha, 25. detsembri koidikul käivitati kiirendimootor Kuu-orbiidilt väljumiseks. Astronaut James Lovell sõnas tagasitee stardil: 

"Please be informed… there is a Santa Claus ／

Palun võtta teadmiseks — jõuluvana on olemas."

Moskva Raadio arutas vahepeal astronautide piiblilugemist jõuluõhtul ja küsis, kas see on nali või katse kindlustada usu autoriteeti, mida lend ise on nõrgendanud. (...)

Apollo kohta ilmus prantsuse kompartei lehes L'Humanité ulatuslikke kirjutisi pealkirja all “Need on tsitaadid astronautidelt”:

Jõuluvana on tõesti olemas…

- eestikeelne VoA 27. XII 1968

Apollo-8 CM + kiirendi S-IVB kuureis vältas nädala, 21.-27. detsembrini. Sellel saavutati inimkonna jaoks tollal rekordiline kiirus 39578,5 ㎞/h ning sooritati 10 tiiru ümber Kuu. Meeskond oli esimene, kes nägi maakera oma silmaga tervikuna. Reisil jäädvustati ka kuulus foto koduplaneedist — Kuu pinna kohale tõusev Maa, võeti Maale 6 TV-ühendust ja terve rida raadioseansse. Lähimasse punkti (114㎞) Kuu pinnast lähenes kosmoselaev 24. detsembri südapäeval Ida-Euroopa aja järgi.

Foto Maast (värviline ülal — ⒸNASA, 1968.) tehti Apollo-8 pardalt 📹 ja on üks esimesi inimkäega tehtud koduplaneedi täismõõdus ülesvõtteid.

Lubjanka pommikaja rahvusringhäälingus

Mitte rahvas, vaid Moskva võiks maksta ER-i uudiste-eelarve
 

SIHTMÄRK KAUKAASIA. Nii mõnigi eile hommikul Moskva terroriaktsioonist raadiost või TV-st teada saanu kahtlustas paugupealt moslemeid ja/või čečeene. Et midagi niisugust oletada, ei pea küll istuma Raadiomajas ega riigieelarve kaudu rahvalt palka saama, ometi arvas idanaabri järjekordsest metrookatastroofist samuti ning ütles arvamuse ka pikemata välja meie nn rahvusringhäälingu uudistetoimetus, täpsemalt selle eesti pool. Niisugust käitumist ei saa (eraõiguslikus) massimeedias välistada. Ka väga nimekad teabelõidad tegid kohemaid sedalaadi vihjeid, sest kõik argimõistuslik, samamoodi kui instiktiivsed emotsioonid (sensatsioonid), on ikka minev kaup. Kuid avalik-õiguslik meedia peaks siiski mõtlema kah ning sihtima seljaajust pisukene kõrgemale.

Nii teabelevis kui poliitikas on eelarvamus kontraproduktiivne.

Moskva metroo viimatised terroriaktid pakkuvad Isekirja arvates suurepärase võimaluse eritleda korraga idanaabri võimurkonna ja siinse ajakirjanduse vigu, mis just näpuviibutuste poolest hirmuteo oletuslike süüdlaste suunas kattuvad, kusjuures terriotoriaalse süü presumptsioon omistatakse üksmeeles Kaukasuse põhjaosale.

Eesti Rahvusringhäälingu (ER) tele-, teksti-TV- ja veebiuudiste edusammude kõrval paistavad avalik-õiguslikud raadiouudised eesti teabeväljas välja lootusetult taandareneva vaeslapsena. Ise ennast teatavasti väärikate ringhäälingu-traditsioonide kandjaks pidava uudistetoimetuse mandumise fenomen peaks muret tegema ja seda mitte ainult Ringhäälingunõukogule. Erakorraline olukord, nagu eilse Venemaa sündmustiku vahendamine, võinuks olla iga endast lugu pidava toimetuse pädevuse proovikivi, kuid sellele uudisetoimetusele osutus see kahjuks komistuskiviks.

Niisiis, kuulutasid keskpäevased uudised otse saatepeas kl 12:00 terroristide Čečeenia päritolu, kuigi saate käigus ei järgnenud sõnagi ei selle väite ega allika täpustuseks või selgituseks. Seevastu tegi samas saates kõnelev ER-i Moskva-korrespondent Krister Paris vaoshoidlikuma viite Põhja-Kaukaasiale.

Miks pidi uudistetoimetus nii kõlavalt ilmutama oma kahtlust või vastumeelsust (seletamatut vaistu) čečeenide puhul? Ei saa muidugi välistada võimalust, et see kahtlus osutub lõpuks tõeks. Kuni ER pole aga tunnustatud usu-, viimse tõe või selgeltnägemise instants, eeldab üldsus temalt ikkagi teabe kaalutletud vahendamist, mitte selle imeväelist loomist.

Pärastlõunased uudised esitasid kl 15:07 Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) juhi Aleksandr Bortnikovi mõtiskluse (30 sekundit vene keeles — see oli Kremli keskpäevase kooseleku telekanaleis levitet videosalvestuse katkend) Kuid sedagi ei vahendatud korrektselt: (a) salvestuse allikas (vene propagandasaated) ka sel korral paraku ei selgunud ja (b) ER-i eestlasest kuulaja sunniti nõuetekohase tõlke asemel leppima mitmekordselt lühema (10-sekundise) sisukokkuvõttega, mis jutustas ümber inimjäänustel põhineva oletuse naisterroristide kohta, kelle elukoht pidavat Bortnikovi järgi miskipärast olema Põhja-Kaukaasia — NB! — siin siiski ilma Čečeeniat mainimata.

Miks FSB-lane on arvamusliidrina kellelegi tähtis või vastupidi — ebausutav — ei ole niivõrd meediakriitika kui vaimse leeri või ametkondliku päritolu probleem. Isekirjale on igal juhul selge:

Putinism ei kaitse rahulikke elanikke nende elu ja tervist ohustava massiterrori eest.

PUTINISM = RIIKLIK TERROR. Isekiri selgitab veelkord miks:

• Esiteks tasub meenutada, kuidas KGB/FSB-lik putinism Venemaa allutas. Gebistide poliitilise sõja hirmustrateegia kõige verisema (terroristliku) peatüki juhatasid sisse teatavasti terroriaktide pisemad eelproovid. Need kõmasid Venemaa pealinna metroos juba juunis 1996 ning hiljemalt kevadel 1999 eksisteeris FSB-l ka salaplaan “Torm Moskvas” — selles asendusid üksikud ohvrid juba sadadega — kaugemaks sihiks kõige tõrksamate rahvaste tasalülitamine, otseseks — üldsuse pahameeletormi saatel järjekordse Kaukasuse sõja vallandamine. Nii lendas 1999. aasta 4. ja 16. septembri vahel FSB kätetööna Venemaal õhku 4 suurt elumaja, surmates umbes 300 süütut inimest. Veel ühe, viienda maja õhkimine ebaõnnestus, sest elanikud sattusid jaole (mispeale virgusid gebistliku hirmustrateegia paljastajad, kelle vastu omakorda 2006 lasti käiku uus, radiatsiooniterrori võte poloonium-210-ga) Seega on putinistliku võimuhaarde salalikkus ja ohvririkkus riigi poliitilisse krampi sulgenud, kust välja pääsemine rahumeelsete lahendustega on peagu välistet.
• Teiseks. Teatavasti lõpetasid Venemaa jõuametid mullu 10 aastat kestnud terrorismivastase operatsiooni Čečeenias paraadliku žestiga, mis õieti ainult võltsi turvatunnet õhutas. Poliitilise kõrval esineb aga ka religioosset, etnilist ja sotsiaalset terrorismi, kuna praegu on üle Venemaa veel enam levinud kriminaalne terrorism. Viimast tuleb ette mujalgi, kuid eriti siiski lõunaaladel, nagu Inguššia või Dagestan. Seal nähakse terrorismis ammu arginähtust, mis pealegi sedavõrd massiline ja ettearvamata sihitmärkide poolest stiihiline ja lõpuks niivõrd igapäevane on, et teeb ühiskonna tervikuna terrorismi suhtes letargiliselt ükskõikseks. Venemaalaste õnnetuseks kahandab riigi antiterroristliku tegevuse olulisust ka salateenistus ise. Põhjus on tema teisenenud roll — FSB pole putinismi võidukäigu järel mitte rahva julgeoleku tagaja, vaid võimuladviku turvaja ning ennekõike valitseva režiimi kaitsja.
• Kolmandaks, valinud terrorismi vastu erioperatsioonide taktika ja "käimlas veristamise" poliitilise strateegia, juhindub putinism kättemaksu ja riikliku terrorismi, mitte õigusriigi põhimõtteist, ammugi mitte õigluse jalule aitamise vajadusest. Selline strateegia ei saa olla tulemuslik pikas perspektiivis, kuna ei ulatu eales terrorismi juurteni, ega ka lühemas taktikalises perspektiivis, sest kohtuväliselt päid raiuv ja ennemini süütut kui otsest süüdlast (kes end juba ise mõrvanud) tabav mõõk pigem külvab kui lõikab kurjust.

Eile pärastlõunal võtsid riikliku telekanali Russia Today ja Venemaa Hääle (Golos Rossii = Moskva Raadio) välissaated üles laulujoru Moskvat tabanud rahvusvahelise terrorismi rünnakust. Telepaatiaseansside tulemusel Tallinna ja Moskva ringhäälingus välmitud sihtmärke uurides pole raske kummagi ühist propagandageeni avastada.

Lennusangar Rust

Mathias Rust 50!

Kuulus video Cessna D-ECJB maanduskatseist ja piloot Rustist Punasel väljakul ( Guardian, 2012, 7' ) Filmija dr Robin Stott Inglismaalt oli parasjagu arstide üleilmsel rahukogul👽 Rossija hotellis. Ent tol päeval hülgas ta igava numbritoa ja läks argiõhtust süda-Moskvat jäädvustama. Hobioperaatorina seni vaid kodukandi Greenwichi loodusvõtteid teinu säärast üllatust nüüd küll ei oodand… Veel samal õhtul otsis dr Stotti hotellis üles ja ostis ülesvõtete esmaesituse õiguse meediakorporatsioon NBC.

PÄEVAKANGELANE MATHIAS RUST ( *1. Ⅵ 1968 ) sisenes N Liidu õhuruumi 1987. aasta 28. mai kolmandal lõunatunnil Virumaa kirderanniku kohal ja lendas üle Narva jõe ja Ilmeni järve otsejoones sovetiimpeeriumi südamesse. Punasel väljakul maandunud, rääkis Rust kogunenud uudishimulikele, et ta lend kestis 5 tundi.

ARD Rusti lennust

Helsingi Malmi lennuväljalt väike pettenõks Stockholmi poole — vastavalt Soome Lennuametile esitet lennuplaanile — ja edasi otse Viru rannalt Moskva Kremlini = pisut üle 1000㎞. Et jõuda pärale nii ruttu, on vaja 190-st tunnikiirust. Piloodi enda sõnul liikus ta 180-185㎞/h, hoides lennukit 600m kõrgusel. Tiibade jäätumise pärast laskus ta paar korda 300m allapoole.

Sel päeval valitses Läänemere õhustikku kõrgrõhkkond ja nähtavus oli väga hea. Ida-Euroopa lauskmaad kattis vahelduv pilvitus, mis tihenes lennu lõpupoole lausaliseks. Rusti lennu piirkonnas puhus kõikjal kerge ( <10㎧ ) külgtuul ja seda kirdest, mis võis pisut pärssida lennusihti, kindlasti mitte -kiirust. Cessna-172P oli liikunud seekord oma piirkiiruse ( 228㎞/h ) mõõduka varu piires. Täis kütusepaak tagas 8 lennutundi ≈ 1450㎞.

Otselend hobipiloodi valitud kursil asimuudiga 117° kulges üle maamärkide nagu põlevkivi-tööstuse korstnad, suuremad veekogud ( sh Narva veehoidla + Ilmeni jrv ) ja raudteed ( Kalinin/Tveri — Moskva trass )… Kõik vene jm massimeedia kõvera marsruudiga kaardid hämavad ega ole kooskõlas Rusti ühegi endapoolse lennukirjeldusega.

Siinkirjutaja enda mälestusi. Minu igapäevane bussitee tööle möödus samal ajal õhuvalve- ( ΠВO ) -jaamast Edisel. Sestap on tänaseni silme ees järsk muutus lokaatorite töörežiimis, täielik rahu enne ja meeletu agarus pärast Mathias Rusti ülelendu. Nimelt pöörlesid need Jõhvi lähedal Tallinna—Narva maanteel liikujaile silmatorkavad radarilokaatorid juba järgmine päev tõepoolest nagu hullud, kuna eelneva nädala oli enamik neist seisnud sõna otsetähenduses tööta. Lääne-vastane ultrastruktuur ( püristu ) Rusti-juhtumi eelses N Liidus toimis alarežiimis või oli kohati päris maas mingil meile seni tuvastamata, nt kokkuhoiu/tehnilisel põhjusel, või/ja ütles üles kogu toimeahelas inimtegur. Pole igatahes imestada, kui keegi N Liidu pagunikandja satub pärast kohtu alla.

KAOS NÕUKOGUDE ÕHURUUMIS. Rustil vedas ka seetõttu, et sovetisüsteem üldiselt puperdas. Süsteemi kõige olulisem lüli — inimtegur puksis aga katastroofiliselt ( Čornobyl ) ammugi sõjatööstus-kompleksi keerukate tarrustega ühtimata. Õhukaitse territoriaalseid vastutusalu, sh ka Rusti teekonda puutuvad Balti, Leningradi ja Moskva väeringkondi, eraldasid ilmsed koordinatsiooni-häired. Nähtavasti ei toiminud korralikult ka militaarraportide ahel ega käsuliinid. Vene sõjaajaloolase kindral Leonid Ivašovi järgi:

… hooletus ja ebakõla meie [CCCP] õhujõudude ja õhukaitse valvekorrapidajate töös, vastutuse selge reeglistiku puudumine, halb sõjaline koolitus, relvastuse ja tehnika ebatäiuslikkus…

Leonid Ivašov, Оt Junkersa 1941-го к Cеssnе 1987-го. Voenno-istoričеsкij žurnаl, 1990, N°6, lk 44.

… Poliitbüroo [arutas 30. V 1987] N Liidu kaitseministeeriumi ettekannet Saksamaa LV kodaniku Mathias Rusti juhitud lennuki poolt N Liidu õhupiiri rikkumise asjaolude kohta… [ja tegi kindlaks], et ühele Hamburgi lennuklubile kuuluva lennuki olid avastanud õhukaitse radariseadmed N Liidu riigipiirile lähenemisel. Nõukogude hävituslennukid lendasid 2 korda üle Lääne-Saksa lennuki.

NLKP KK Poliitbüroos. RH 2. Ⅵ 1987.

Poliitbüroo samas teadaandes loetleti riigikaitse nurjumise praktiliselt kõik subjektiivsed asjaolud, nagu «kaitseministeeriumi suured vead vägede juhtimisel», «lubamatu hooletus», «vajaliku valvsuse ja distsipliini puudumine», õhukaitseväe «lohakus ja organiseeriumatus», «küllaldase kontrolli puudumine õhukaitse tegevuse üle» ja «madal lahinguvalmidus»…

Rusti lennuplaan:
Malmi—Bromma

Pealeselle — ja need objektiivsed asjaolud jäeti mainimata — oli Rusti lennuruumis sama päeva ennelõunal Valdai kõrgustikul alla kukkunud raketikandja-pommituslennuk ning Kalinini/Tveri juures päev varem kokku põrganud kaks sõjaväe-lennukit ning nüüd käisid neis piirkonnis õhuliikluse argipäeva häirivad päästetööd. Sel päeval toimusid Kohtla-Järve rajoonis langevarjurite ja Pihkva oblastis õppurpilootide harjutused. Eesti õhuruumis oli Rustiga samal ajal kuni tosin ja Venemaa Euroopa osas sadu liiniväliseid tsiviil-õhulaevu… Üle Eesti kirdenuka lendas Rust kümmekonba minutiga.

Kõik aeroplaani päritoluga seotu — et tegemist oli Saksamaa ( BRD ) + Hamburgi klubi lennuki + piloot Rustiga, selgusid loomulikult pärast lendu, alles KGB juurdlusega. Poliitbüroo jättis oma 30. mai istungi avalikust kokkuvõttest välja kõige piinlikumad seigad: et riigipiiri rikkunud Cessna D-ECJB jälg nelja lennutunni ajaks kadus, et tuvastamine nurjus ja Cessnat näinud hävituslendurid või nende komandörid ei saanud sotti, kelle või millega on tegu.

Vikilekked ja Evro-FM — Moskva liitlased Baltikumi vastu?

Markov Radio Liberty stuudios

KURIKUULUS SERGEI MARKOV — Moskva hinnatud politoloog + rahvasaadik + Kremli ajaloo-võltsimis-vastase komisjoni liige — soovitas Venemaa Hääle (Golos Rossii — GR) saates pöörata WikiLeaksi löögirusikas Eesti vastu…

Sergei Markov: Siin pole midagi uut, me peame püstitama küsimuse globaalselt, peame tegema agarat koostööd rahvusvahelise kodaniku-ühiskonnaga, mis muutub üha mõjusamaks. Tuleb WikiLeaksiga töötada. Võtame näiteks venelaste diskrimineerimise probleemi Lätis ja Eestis — kuni me neile Moskvast survet avaldame, tajutakse seda üle ilma kui tohutu Venemaa imperialistlikku sõdimist vabadust armastavate väikeriikidega. Meil tuleb väisata hoopis pahemparteisid Brüsselis, Berliinis ja Prantsusmaal ning sedasama WikiLeaksi. Laseme temal materjale avaldada Eesti salateenistustest, kes seavad oma peasihiks venemeelsete organisatsioonide lagundamist.

— Sergei Markov GR-i (Moskva) 29. X 2010 saates «Vastamisi maailmaga» /«Vizavi s mirom» Sergej Markov, deputat Gosdumy RF/ — Kordussaade 1. XI 2010 Euro FM-is (Tallinn 104,9MHz)

MOSKVA PROPAGANDA nii, kuis seda koos sõsarraadio- ja TV-kanalitega vahendab GR, ei lahkne kunagi Kremli välispoliitikast. Siingi valitseb lühinägelik ja vene kaasmaalasi endid kahjustav püüdlus lähinaabrite sisepoliitilist stabiilsust häirida. Nii naasti selleski vihamalli järgivas ja eeskujulikult poliitpornograafilises usutluses 50-minuti kestel muulaste väidetava diskrimineerimise juurde Eestis, teisel katsel tehti seda aga vikilekke kaudu.

Markov: Kõik on väga lihtne — hästi (suhtun Vikileketesse siis), kui paljastakse teisi, ja halvasti, kui paljastatakse meid. WikiLeaksi ootab ees aina laiem tegevusväli.

Nii tõusetus välispoliitika loodesuuna lemmikteema «Euroopa Liidu häbiplekid Eesti ja Läti» (позор Евросоюза) samas saates uuesti, kui saatejuht Armen Oganesjan küsis: kuidas võtta WikiLeaksi ähvardust üllitada Venemaad kompromiteerivaid dokumente? Sergei Markov eelistas vastustamisele vikilekitajate positiivset hõlvamist, kuna WikiLeaksi pealetungi ei peata miski. Markov kirjeldas ses samas Euro FM-i kaudu eetrisse jõudnud GR-i saates WikiLeaksi kui valitsuste ja riikide vastu rusikasse tõmbunud ja oma võitluses internetti rakendavat rahvusvahelist üldsust, mida ka Isekiri vikilekkeid lahates on täheldanud — vt Wiki-Leaks toob afgaanidele rahu?

Markov: Me saame näha globaalse kodanike-ühiskonna võitlust kõigi maade valitsustega. Siia globaalsesse üldsusse kuuluvad peale vikilekitajaist õiguskaitsjate ka transnatsionaalsed korporatsioonid, ekspert-struktuurid (…) Otse meie silme all käib rahvusvaheliste parteide moodustamine, mis on varem toiminud vaid koondistena. Üheks selliseks parteiks on (ka) inimõiguslased, kelle hulka kuulub ka Wikileaks. Teiseks on homoseksuaalid, kellel on samuti täiesti rahvusvahelised taotlused. Kolmandaks parteiks on need, keda seob ROK, st sportlased (…) Keskkonnakaitsjad — ka see on üleilmse mõjuga võimuerakond. Me saame selliste globaalparteide poliitikasse ilmumise tunnistajaiks…

Vt Sergei Markov GR-i (Moskva) 29. X 2010 saates «Vastamisi maailmaga» /«Vizavi s mirom» Sergej Markov, deputat Gosdumy RF/ — ja sama 1. XI 2010 Euro FM-is

MARKOV ON MEILE HÄSTI TUNTUD pärast mehe mullust ülestunnistust, et ta oli löönud aprillis—mais 2007 kaasa küberrsõjas Eestiga, ja eriti kuulsaks tegi teda muidugi järgnev Langi—Paeti—Pihli skandaal.

Eesti Meel: Estofoobne politoloog ja rahvasaadik Sergei Markov (*1958) on endine (1989-1992) sots, kes detsembris 2007 jõudis Ühtse Venemaa saadikuna ka Riigiduuma koosseisu. Märtsis 2009 ühe rahvusvahelise ümarlaua vestlusringis on ta omaks võtnud (kaudse) osaluse kümberrünnakuis Eesti vastu (vt RFE 6. III 2009 uudist "Eesti küberründe taust" — Behind The Estonia Cyberattacks), misjärel EV nõudis talle välja Schengeni maade sissesõidukeelu, mis aga praktikas ei rakendunud. Ehkki veel sama 2009. aasta kevadel oli piiriteenistus Saksamaal Markovi korra kinni pidanud, vabanes ta juba suve hakul pärast teatud nööritõmbeid Brüsselis ka formaalse viisakeelu alt. Kuid ületamatuid takistusi Schengeni alal liikudes ei ole talle kunagi tehtudki.

MOSKVA KÄMMAL ulatub meieni aga mitte üksnes Brüsseli võimukoridore pidi. Samavõrra või paremini õnnestub see ka venekeelse ringhäälingu, niihästi kaug- kui ka lähivälismaal tegutseva abil. Ja vähe sellest, Markovi jt temasarnaste poliitkaabakate meievastaseid rünnakuid mahitavad ka EV valitsusvõimud...

Milleks meile "Päevakaja"?

Eesti Raadio juubeldab — “Päevakaja” saab 50-aastaseks, sestap alustame pidulikult ERR-i andmestikuga:

• “Päevakaja” on rahvusringhäälingu keskne, neljal programmil edastatav päevasündmuste kokkuvõte + analüüs + usutlused + küsitlused
• “Päevakaja” ristiisaks peetakse Valdo Panti, kes ses saates oli ka reporteriks
• Täna jõuab eetrisse “Päevakaja” №17326

Ent keskne päevauudistesaade on varasemail kümnendeil sageli ära jäänud, nagu näitab 50 tegevusaastale mittevastav järjenumber, ning saadet jäetakse kavast välja tänapäevalgi. Nii lükati veerandtunnine “Päevakaja” välja ER-i põhiprogrammist Valter Ojakääru tänavuse juubeli tõttu. Muusika koos selle autori ja ta juubeliga võib olla tähtsam kui päeva keskne uudistesaade.

Eks laulgem siis seitsmekümnendate lorilaulu: Pole vaja “Päevakaja”… Kus tegelikult puudub ka analüüs… Kus stiilipuhtad usutlused on harvad… Ja küsitlused — pole sugugi raadioküsitlused, vaid aeg-ajalt ette tulev kuiv, statistilisi andmeid esitav (diktorikoolituseta esitatav) diktoritekst.

Loomulikult tähendas “Päevakaja” eetrisse tulek progressi ja tähelendu, mitte ainult sovetliku reporterimalli loonud Pandile, kes muide hindas skeptiliselt talle omistatud “Päevakaja” vaderi seisust. Eks eesmärk oli ikka kompartei ohjatud ER-i (tänases ERR-is 'ohjamise' tähendust ei taibatagi) propagandatöö parendamine, voolujoonelisemaks muutmine, selle inimlikustamine. Vaimu ja võimu, tõepeegelduse ja agitpropitruuduse pihtide vahele surutud “Päevakaja” oli esialgu ka väga kaleidoskoopiline. Ja kui ta, so “Päevakaja” kellegi hubase õhtu sisustaski, siis ikkagi jäi ta…

“ER-i saatekavas keskseks ideoloogilise mõjutamise [---] kanaliks”, kuna ülejäänud “propagandasaadete kuulatavus oli 1960. aastail “Päevakajast” märksa madalam”.

Ivar Trikkel “Päevakajast” Eesti Raadio arenguloos. – Päevakaja. Tln, 1988, lk 9-12.

Tänaseks on “Päevakaja” soliidne, saate nimi sama suupärane kui kulunud. Tal on aga segasevõitu päritolu, mida keegi ei taha mäletada, ja läbinisti kontrpropagandistlik kasupõli, mida meenutatakse harva. Olgu sõjaaja Leningradi Raadios või 1950. aastate Ameerika Hääles (VoA) – mõlema eestikeelseis välissaateis nimetati “Päevakajaks” alati vastupropagandistlikku rubriiki, mille leivaks oli reeglina satiir võõrvõimu kollaborantide vastu: Leningradist pilgati Hjalmar Mäed, Münchenist Ivan Käbinit. Ka Tallinna raadio “Päevakaja” polnud päris teabeveski, vaid jahvatas tihtilugu kontrpropaganda saadusi. Esma-sihtmärke nähti pagulaskonnas ja EV diplomaatides, keda rünnati koostöö-süüdistusega Lääne salaluuretega. “Päevakaja” eripära ahvatles KGB-d neid saateid ära kasutama ka erilistes desinformatsiooni-üritustes (aktivnye meroprijatija). Näide külmast sõjast mitte ainult oma rahva vastu, vaid… Külm sõda klassikalisel kujul.

Poolsajandi eest osales eesti teabeväljas ja meie rahvusringhäälingus loomulikult teisigi tegijaid peale Moskva-meelselt tuututavaeesti–vene keelse raadioanastatud Eesti pealinnas. Ameerika Hääl oligi üks neid olulisi takka sundijaid, kelle mõjul suurenes kohalike eestikeelsete saadete maht ning tänasel päeval jxuubeldav “Päevakajagi” näiteks asus välispoliitikat kajastama paeluvamalt ja sagedamini. Aastail 1960-1966 pidi sama saade aga otseselt katma eestikeelset VoA-d.

Seda illustreerib sobivaimalt EKP KK ja Kremli kirjavahetus (pdf-dokumendid), kus üks kohalikke parteibosse Leonid Lentsman andis novembris 1960 nelja kuu eest kõrgemalt saadud parteiülesande täitmise kohta aru:

“Eesti raadio programmi on tehtud muudatusi. Ameerika Hääle eestikeelsete saadete ajal kantakse üle kõige populaarsemaid kohalikke informatsioonisaateid: kl 21.30 – “Päevakaja” ja 23.00 – päevauudised ja spordisaated.”

Moskvast Keskkomitee sekretariaadist oli allstruktuuridele kohustuseks tehtud nimelt — korraldada Washingtonist iga päev N Liitu antava VoA vastava programmi ajal vastukaaluks oma “sisukaid huvitavaid poliitilisi saateid” kohalikus ringhäälingus. Kontrpropaganda jäi Lentsmani kinnitusel väliskommentaatorite ülesandeks, need pidid hakkama “Päevakajas” esinema kuni neli korda nädalas. Endiselt kuulusid kihutustöö kõige plahvatuslikuma laengu retseptuuri käsitlused eesti pagulasist, kelle hingel olevat (Lentsmani järgi)…

“fašistliku okupatsiooni aastate kuriteod ja praegusaja reaktsiooniline tegevus”

Kui VoA muutis vahepeal oma põhisaate aega, tuli Tallinna raadio ülemusilt pakiline korraldus samamoodi nihutada “Päevakaja”. Ent kuulatavusuuring näitas, et “Päevakaja” kaotas järsult kuulajaid, kes saatekava poliitilise manipuleerimisega sama ruttu kaasa ei läinud.

Pärast uue eestikeelse programmi loomist ametliku, patriarhaalsema stiiliga I programmi kõrvale, jätkus too vastupropaganda II programmis ehk Vikerraadios ja eeskätt “Maailm täna” saates. “Päevakaja” institueerus 1970. aastail eesti ringhäälingu ühe tõenäoliselt rahvalikuma uudistesaatena, mis aga ei säästnud teda sovetipärandist, mh võimalikust rollist kattesaatena Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa eesti kava esimese saatetunni ajal (20.00-21.00Eaj) sovetiaja lõpus.

Külma sõja aastad ja mõjud meie ringhäälingu kujunemisloole vääriksid põhjalikku lahtikirjutamist. Seni piirdugem tõigaga, et propagandataaka on tagasivaates püütud seostada ennemini välismaise (Lääne) kui kodumaise (Tallinna) eetrimeediaga. Tasub siiski tähele panna, et just siis, kui Eesti taasiseseisvumise, NATO ja EL-iga liitumise, samuti ameeriklaste kokkuhoiu tulemusel 27. II 2004 kadusid eetrist VoA eestikeelsed saated, lõppes justkui ootamatult ka moderniseerunud “Maailm täna”… Vastupropaganda tuhin läks viimaks üle? Ehk oodatakse äkki eestikeelsete saadete taastamist Moskvas või Peterburis?

Kokkuvõttes võinuks Külma sõja aegse ER-i saurusekarja jäänukitest pigem ellu jätta mingi klooni “Maailm tänast” kui koomas “Päevakaja”.

Viimane on kaotanud endise rahvalikkuse, ent vähimgi intellektuaalne säde on endistviisi lootusetult puudu. Kunagi nii kaleidoskoopiline “Päevakaja” on tänase seisuga sootuks fragmentaarne ega oma nimepärast nägu, mis kuidagiviisi õigustaks “Päevakaja” eristamist riigi- (eelarvelise) raadio päevauudiste muist pikemaist saateist.

Olgu see pisku ühtlasi lisanduseks “Päevakaja” ning ERR-i õigustamatult salatud punaminevikule.

Külma sõja inimtegur Georg Otsast Ilmar Lendvani

United Press International tuletas meelde Reykjavíkis kolme kümnendi eest alanud tipp-kohtumise. Nii selle korda- kui nurjaminekut mõjutasid muide eestlased…

UPI: Aastal 1986 kohtuvad president Ronald W Reagan ja N Liidu juht Mihhail Gorbačov Islandil arutamaks relvastuskontrolli ja inimõiguste küsimusi. Kuigi läbirääkimised viimasel hetkel läbi kukkusid, jätkus koostöö, mis päädis kahe riigi 1987. aastal sõlmitud leppega kesktegevusraadiusega tuumajõudude alal.

Fööniksi sündroomi sunnil, aruti pigem tahtmatult kui arutus tahtes uude ilmasõtta kippuv Putin kehastab Moskvas sama ringkonna võimu, kes 30 aasta eest salamisi üleilmset pinget kruvis. Nüüd on nad Kremlis ja antikangelase rollis avalikult. Nende kohalikud abistajad muuilmas tegutsevad samuti edasi, mõned ju suhtkõrgeil kohtadel ja enamasti salaja.

Küüditamise eelkuuldus

Välisringhäälingu ajalooline väheteada panus


70 AASTA EEST tõi Vatikani Raadio esimesena ära teate Eestit ähvardavast märtsiküüditamisest. Uudis oli Vatikani Raadio bülletäänis, mille vahendas raadios seks ajaks umbes kuu tegutsenud eesti toimetus oma iganädalases veerandtunnis. Raadiotoimetuse ainus hing oli seejuures noormees nimega Vello Salo — * 5. IX 1925 † 21. IV 2019 — kes oli seal täiesti vabatahtlikult nii teadustaja kui toimetaja ühes isikus.

Suurküüditamise eeltöö läks lahti hiljemalt sügisel 1948, mil EK(b)P juhtkond lasi koostada Eesti talude nimekirja, ning kõik kulmineerus järgmise aasta 21.-28. märtsil, kui Eestist küüditati N Liitu erinevail andmeil 20702 (Valge raamat -pdf-, 2005, lk 29) kuni 27063 inimest (nimistus on ka neid, kel õnnestus küüdisunnist pääseda). Kõik toimus loomulikult range salastatuse õhustikus.

Kuidas jõudis küüditamisteave Rooma? Mullu intervjuus Urmas Vainole pakkus Vello Salo selle teabe lätteks Leedu metsavendi, aga ta ei välistanud ka Vatikani otseallikaid Moskvas, st seal ehk tegutsend salaluuret.

Samas hindas paater Salo küüditamise eelteabe eetrisse paiskamist enda raadiotöö üheks tähetunniks

Hoiatav sõnum oli Eestile ülitähtis ja kõhklemata nõuab see auväärset tähist meie ringhäälinguloos. Saanuks raadiosõnumi tulemusel kas või üksainus inimene küüditajate eest õigel ajal pakku, juba siis oleks 23-aastane Vello Salo oma ülesande Vatikani Raadios küllaga täitnud, samuti nagu verinoor raadiosaade oma ajaloolise koha eestikeelses teabeväljas.

Vello Salo + Vatikani Raadio (VR) Eestikeelsed saated VR-is kestsid algusjärgul detsembrist 1948 jaanuarini 1953. Pühal Toolil oli Pius XII (1939-1958), kes läkituses Balti rahvaile märtsis 1947 oli kinnitanud, et suurriikide tehing Balti riikidega oli ebaõiglane. Aastal 1949 pani paavst kõikide komparteide liikmed kirikukari alla. Pius hoidis üldjoontes tasakaalukat joont, segamata kirikut poliitikasse. Eesti saadete esmasele 4-aastasele sarjale järgnes teinegi, mis kestis VR-is novembrist 1961 detsembrini 1965. Tänu tookordsele kavale oli Eesti kuulajail hea võimalus jälgida kogu ulatuses II Vatikani kirikukogu, mis kaasajastas roomakatoliku kirikut. Esikohal olid muidugi vaimulikud teemad, pühakiri ja kirikuelu. Nii sai pikemalt käsitleda Johannes XXIII (1958-1963) entsüklikat “Rahu maa peal” ning II Vatikani kirikukogu uue istungjärgu avakõne, mille pidas juunis 1963 ametisse valitud uus paavst Paulus VI (1963-1978)

Kas VR-i sel saatel oli kuulajaid? Eesti ringhäälingu ajaloo uurijana võin vastata jaatavalt. Kuigi ma pole otseste tunnistajatega veel kokku puutunud, osutavad selle tõepärasust kaudsed tunnistused ja muud tähelepanekud eestlase eetrikäitumisest.

• Eestis oli tollal ligi 10 tuhat niisugust ametlikult registreeritud raadiot ja lisaks mõni tuhat registreerimata raadioaparaati, mille tundlikkusest piisas rahvusvahelise ringhäälingu vastuvõtuks kesklainel.
• Olemasolevate pillide enamik oli lisaks varustet lühilaine-alaga. Vatikani eesti saateid edastati korraga lühi- ja kesklaine-alal.
• Muserdatud inimesele, kes oli totalitaristliku süsteemi ja võõrvõimu anastuse all jäetud ilma kodu, lähedaste ja vaba volita, oli iga sõna väljaspoolt kui sõõm vabadust. Eestis oldi juba üle 3 aasta Lääne saateid oodatud ja uue saatejaama eetrissetuleku kuuldus pidi seda enam levima ka suust suhu.
• Vatikani Raadio mainet tõstis see, et sõja järel kujunes sest siinse eestlase esimene emakeelne pidepunkt vaba ajakirjanduse, maailma ja Lääne massimeediaga. Sel hetkel ka ainus selline, mis aitas koondada tähelepanu just VR-ile.
• Antud saate puhul oli tegemist selle raadio viienda eestikeelse saatega, saatekava oli saavutanud niisiis hädatarvilikku regulaarsuse, nii võis välja kujuneda juba tavakuulajaskond.

Hilissügisel 1948 süvenes Eestiski aimdus võimalikust massideportatsioonist ja n-ö kulakute (suurtalunike/ külakurnajate/ hallparunite) piiramise poliitika ägenemise tõttu sai kõmu ainult paisuda. Võimud oma vaenust saladust ei teinud ja talude ahistamine ilmvõimatute erimaksude ja metsanormi kohustustega oli kõigile näha. Järelmiks oli seniste maaharijate imbumine linna jm tööstuspiirkonda. Vatikanist mitu nädalat ette kuulutet küüditamise tärmin — märtsikuu 1949 — selgitas katastroofilise ähvarduse ajalisi piire.

Pilti rahva meeleolust 1948-1949. aasta talvel elustab nüüdseks raamatuna ilmunud Vana mesipuu varjus: metsavenna päevikus (Tartu, 2008) ka Läänemaa taluniku poeg Jüri Kindel (*1928), kes ise äsja Tallinnas tööotsa leidnuna kirjutas 29. I 1949 päevikulahtris järgmist:

“On tunda, et linnaelu on üsna pingeline. Igasuguseid kuulujutte on palju. Küll sõjast, valgest laevast. Väga palju on kuulda öösel ja päevalgi vangistamisest ja — küüditamise hirm.”

Kuu aega enne seda, 22. XII 1948 sattus nooruki päevaraamatusse juba esimene märk lähenevast katastroofist, kuulujutust, mis võis lahti minna represseerijate leerist, NKGB, NKVD ja GULag-i tegelastelt:

“Tamme Jaani tütar Salme käis Jaanile Tallinna Patarei vanglasse jõulupakki viimas. Vangla pidi olema täistulvil talumehi, kes ei ole suutnud seda kohutavalt suurt metsanormi täita. Jaanile oli mõistetud 3 aastat türmi! Vangimajas pidi olema kõva kõmu, et varsti tuleb suur rahva küüditamine.”

Teine mees, sisepagulane Jaan Roos (1889-1965), kes sovetivõimude eest varjudes mitmendat aastat Eestis ringi rändas, märkis oma päevikus 9. I 1949 Rakveres viibides:

“Rakverest sõitis raudtee-ametnike andmeil 20 trellitatud vagunit Venemaalt Tallinna poole. Kuuldavasti olevat need määratud [nende] kulakute äraviimiseks, kes ei ole olnud suutelised oma põllumajandusmaksu maksma ega muid kohustusi täitma.”

Jõudnud 28. I 1949 Jõhvi kanti Tammikusse märkis Roos nüüdseks juba mõne aasta eest trükivalgusse pääsend päevaraamatus Läbi punase öö (III kd, Tartu, 2001) järgmist: “Eile õhtul käis siin [Hiie talus] üks naabruses olev kulak ja teatas, et Virumaal olevat käimas üldine kulakute küüditamine ühes perekondadega. Ta tuli siia hoiatama. Ise lubas ööseks kogu perekonnaga lahkuda.”

See ja mõned järgmisedki vihjed leevale genotsiidiaktile on juba VR-i teemakohase saate järgsest ajalõigust. Püüdlik välisringhäälingu jälgija Roos ise küll VR-i toona kuulma ei juhtu, ent temani jõudvaid küüdijutte võis sealt kuuldu ikka mingil moel vormida. Seda võib täheldada näiteks Põltsamaa kandis Küti asunduses 7. III 1949 märgatavalt konkretiseeruvast kuulujutust:

“... on kuulda, et kõik arreteeritud meeste naised saadetakse maalt välja. Mitmelt poolt on kuulda, et praegu koostatakse nende nimekirju.”

Vatikani Raadio enda kohta kuuldus Tallinnas 16. III 1949 aga järgmist:

“On päris kindel, et kolmapäeviti kell pool 1 õhtul antakse Roomast Vatikanist eestikeelset saadet, mis on poliitilise ilmega. See toimub [kesk]lainel 590[kHz] ümber ja 31,6[m]. Saatja ei ole Vatikan, vaid mingi Balti poliitiline organisatsioon.”

Harjumaal Raasikul 19. III 1949 kirjutas Roos esmakordselt üles läheneva katastroofi oletatava aja:

“Tartu poolt on teateid, et aprilli algul tuleb Eestis suur inimeste küüditamine Siberisse. (…) Plaani kohaselt on Nõukogude Vene valitsusel otsus tehtud 80% eesti rahvast ümber asustada Siberisse. Siia jäetakse vaid 20% rahvast, peamiselt alaväärtuslik element ja parteilased. Et ümberasustamine antud viisil toimub, selles pole kahtlust. Selle ümberasustamise tempo läheb iga päevaga kiiremaks. Igal juhtumil ootab eesti rahvast surm.”

Ja Lehtses 22. III 1949, kui Baltikumi rahvaste massilise deporteerimisoperatsiooni Priboi staabis oli hoogtöö juba alanud:

“Siinpool on praegu kolhooside tegemise hullustus. Ühtlasi kuuldub kõikjalt, et kardetakse küüditamist lähemal ajal — viidavat ära kulakud ja nende perekonnad, kelle pead on viidud Siberisse.”

Massiküüditamise kõrghetke eelsel ööl vastu neljapäeva, 24. märtsi püüdis Roos ise eetrist VR-i. Ei õnnestunud. Küüdipoisid olid varsti teel ning mõni nädal hiljem toob Jaan Roos oma päevikus ära juba tõepärase arvu kogu Baltikumi kohta — 100 tuhat väljasaadetut. Kuid ilma küüditamise eelkõmuta võinuks neid olla rohkemgi.

Eelkuulduste ja pääsemise subjektiivset seost Salo raadiosõnumiga ei saa ajalookirjutajad mõistagi üks-üheselt taastada, kuid põhjusliku seose objektiivne alus on veenev: küüditamisest pääsenuid polnud ju üks või kaks — selliseid perekondi oli Eestis sadu!

* * *

Kui poliitiline oli VR? Vatikani ususaated olid paratamatult poliitilised, kuivõrd need peale katoliku kiriku ka üht kindlat riiki esindasid.

Raadiohuviline V. Salo • Autunno 1945

Vello Salo:

“Me olime muidugi paavsti poolametlik hääletoru. Sektsioonidel oli suur vabadus selles, kuidas saadet kujundada. Nad võisid valida oma materjale. Raadio poolt anti meile välja üks paljundatud bülletään ja sealt võiks igaüks valida oma uudiseid.

Kui paavst midagi tegi, siis sellest teatada oli muidugi kohustuslik. Näiteks püha aasta avamine. Kui kuulutati keegi pühakuks, siis anti meile kaks raamatut, üks väike ja teine paksem ja põhjalikum. Tegime ühest või teisest pikema või lühema saate, olenevalt sellest, kas see pühakuks kuulutatav oli sektsiooni keelepiirkonnast.”

JA USKUMATU KÜLL, välisraadiot kuulati mitte ainult Eestis, vaid ka kaugel eemal — vangistuses! Paater Salo on meenutanud ühe küüditatud klassivenna juttu, kes 1950. aastail oli Põhja-Siberis asumisel olles…

“... pääsenud lühilaineaparaadi juurde ja... äkki kostis sealt sulaselge eesti keel. Kujuta ette, ütles ta, missugune moraalne süst see oli — eestlasi on veel kuskil ja nad teevad midagi!”

Esimesed märgid märtsiküüditamise toimumisest jõudsid Eestist vabasse ilma paari kuuga. Näiteks viisid vahetult Eestist välja teateid kevadel 1949 sünnimaale naasvad saksa sõjavangid. Kinnitust saadi muuseas ka sellest, et paljudel kodustega kirjavahetuses olevail pagulastel see postiside tollal järsult katkes.

Viiteks küüdiõuduste Läände ulatuvast kõmust olgu Inglismaal ilmuva ajalehe Eesti Hääl 27. V 1949 kirjutis “Mees, kes tuli Tallinnast, hoiatab”. Rootsi hommikuleht Stockholms Tidningen kirjutas märtsiküüditamisest samuti naasnud saksa sõjavange osundades, sh niihästi rootsi keeles (7. mail) kui sama lehe eestikeelses lisas 5... 14. V 1949, mainides viimati konkreetset, ehkki liialdet arvu — 40 tuhandet Eestist Siberisse väljasaadetut.

Massiküüditamine oli korraldajatele endilegi häbiväärne ja sel põhjusel nende poolt ka mahavaikitud poliitiline kuritegu, inimsusevastane roim, rahvamõrv ehk genotsiid, millega Kreml ammuse imperiaalpoliitika tulemusi kinnistas. Eestis oli selle massiroima peasihiks akadeemik Uno Mereste hinnangul...

“... anda löök rahva iseseisvusmeelsusele (…) arendada intensiivset territooriumi ümberrahvustamise poliitikat (…) impeeriumi terviklikkuse tagamiseks mis tahes oludes ja hoolimata ajaloosündmustest, mis võiksid tulevikus ees seista.”

Uno Mereste “Toimunust ja kaasaelatust” (I kd, Tln, 2003)

Euroopa Inimõigustekohus on täpselt 3 aasta taguses otsuses tunnistanud märtsiküüditamise inimsusvastaseks roimaks, öeldes mh järgmist:

... isegi kui kaebajate [ August Kolk (*1924) + Pjotr Kislõi (*1921) ] toime pandud tegusid oleks olnud võimalik asjakohasel ajal näha Nõukogude seaduse järgi seaduslikena, siis Eesti kohtud leidsid siiski, et rahvusvahelise õiguse järgi olid need nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod. Euroopa Inimõiguste Kohus ei näe ühtki põhjust teistsugusele järeldusele jõudmiseks.

Selles kontekstis on märkimisväärne, et N Liit oli 1945. aasta 8. augusti Londoni lepingu liige, millega seadustati Nürnbergi harta. Lisaks kinnitas ÜRO Peaassamblee 1946. aasta 11. detsembril harta tunnustatud rahvusvahelise õiguse põhimõtted. Kuna N Liit oli ÜRO liikmesriik, ei ole võimalik väita, et N Liidu võimud ei tundnud nimetatud põhimõtteid.

Seega peab Euroopa Inimõiguste Kohus alusetuks kaebajate väiteid, et nende teod ei olnud nende toimepanemise ajal inimsusevastased kuriteod ja et kaebajatelt ei oleks saanud eeldada, et nad sellest teadlikud oleksid olnud.

Ja ideoloogiavõitlus paisus külmaks sõjaks

Kui Lääs otsustas Kremlile tema mõõduga vastata, alles siis muutus ideoloogiline võitlus Külmaks sõjaks. Eestlased said seda näha — õigemini kuulda — suvel 1951. Eestikeelsed uudissaated Läänest vallandasid sellal täiesti märgatava raadiobuumi.


Miski muudab mind ikka pool seitse õhtuti ärevaks. Olen seda tunnet mõistnud meedianostalgiana ja märganud teistegi eakaaslaste või endast vanemate puhul. Hulk poliitika + priiuselembelisi eestlasi tunneb puudust kunagi sel kellaajal vabast maailmast saadud rutiinse infoportsjoni järele. See hingepide sai asendamatuks loendamatult paljudele ilmasõdade-järgsel Maarjamaal.

Pööret tähistab AD 1951. Kui siin seni sovetianastuse all sai vaid mekki ideoloogiavõitluse menüü kirbeist roogadest, siis hiljem vaimutoit mitmekesistus. Ilmus alternatiiv vabast eetrist — väljakutseks punasele ajupesule, Moskvale, komparteile ja võõrale võimule ning veelgi enam — moraali toetuseks rahvale.

Vene ajal tehti vahet "hea" ideoloogiavõitluse ja "halva" külma sõja vahel, kuna esimest evitasid kommunistlik partei, teist aga kapitalistlik Lääs. Kuue kümnendi eest jõudis külm sõda ses mõttes ka eesti teabevälja ja muutus enamaks pelgast sõnakõlksust. See sõda oli kahepoolseks muutunud ja kommunistlik meediamonopol mõranema hakanud muidugi palju varem.

Siin aitas meid, eestlasi, juba märtsiküüditamise eel eesti saated käivitanud Vatikani Raadio. Paljusid keeli ja lühilainel (LL) oma aja kohta muljetavaldava võimsusega (50kW) saatejaama rakendades oli "paavsti hääl" aastaks 1948 üks lugupeetuim rahvusvaheline teetrilõit. Veel avaramad võimalused välissaateid teha olid Washingtonil: mõnikümmend riigi- ja erasaatjat (10… 200kW) koos ülekandejaamadega välismaal, Manilast Münchenini. Viimase lainepikkus 251m oli ülioluline Ida-Euroopas, sh raadiokuulajaile Eestis.

Sügis 1956 & antisovetlik vastupanu

Täna aastal 1956, umbes 10 kuud pärast NLKP ajaloolist XX kongressi, sai teoks N Liidu sõjakäik Ungarisse. Antikommunistlik ülestõus näitas veelkord, et Ida-totalitarismi ei õnnestu murda pelga jõuga.

Nõukogude-vastane liikumine Ungaris algas seltskondlikust üritusest — Petőfi-nimelisest ja diskussiooniklubi laadsest ringikesest, mis liikmeskonna poolest oli pealegi poolkommunistlik ja julges küsimuse alla seada esialgu vaid parteilisi printsiipe kunstielu juhtimises. Juuliks 1956 kujunes ringi tegevusest välja Ungari Kirjanike Liitu jpt ühiskonnasegmente haarav vastasseis režiimiga… Oktoobris 1956 oli Ungari valmis väljuma juba idablokist. Kõige taga olid venelaste endi arglikud katsed destaliniseerida sovetlikku režiimi.

Need katsed kulmineerusud 25. veebruaril 1965 Kremlis parteikongressi kinnisel istungil peetud parteijuhi kõnega, mida ei kavatsetudki avalikustada. Lekkeid siiski vältida ei saanud. Pealiskaudsed raadiosõnumid Läänest möönsid algul vaid seda, et Nikita Hruščovi kõne üksikasjad on veel saladuseks, ent kuuldused selle Stalini-vastasusest tugevnesid omasoodu ja elavdasid esmalt Poola töölisliikumist ning rikkusid võimuparteide mainet ja kergitasid reformiootusi mujalgi Ida-Euroopas. Märtsis parteiringkonnast üha hoogsamalt lekkiv ja Lääne ringhäälingu kaudu aina laiemini leviv teave tõi kõikjale idablokki ühiskondlikku elevust ja ootusi rehabiliteerimaks vähemalt neid eba—?—õiglaselt kannatanud kommusid, kes olid läbinud stalinliku puhastuse.

Ühe tormilise meeleavalduse korraldasid ungari tudengid 23. X 1956 Budapestis muide just Poola toetuseks. Sama päeva õhtul lahvatas juba relvaülestõus, sest Ungari salapolitsei ÁVH oli avanud tule relvastamata meeleavalduse pihta Raadiomaja ees just siis, kui tudengidelegatsioon oli seal oma nõuete edastamise üle läbi rääkimas, taotledes sarnaseid järeleandmisi, nagu oli saavutanud rahvas Poolas. Puhkes antikommunistlik rahvaülestõus, mille Moskva lämmatas alatult soomusüksuste roomikute ja sõjalennuväe pommitusreidide alla. Verevalamistes hukkus tuhandeid ungarlasi (vt ülestõusu kronoloogiat postituse lõpus)

Radio Svobóda 70

Raadiohääl Juri Melnikov, alias Yuri von Schlippe usutleb pianisti Harvey Lavan "Van" Cliburni AD 1958

EELMÄRKUS: Kui rahvusvahelise ringhäälingu ajastu AD2011 paistis põhiliselt läbituna selja taha jäävat, kui viimasena lühilaineil oma õilmitseva poe pauguga, so täiesti ootamatult sulges venekeelne Saksa Laine ( DW ) — siis nüüd, pärast tosin aastat kestnud segadusi rahvusvahelise ringhäälingu vallas — on asemele astunud ometi midagi võrreldavat. Jah, seni veel eri platvormidel ja esialgu wifi-, peatselt aga vist Starlinki vms laiatarve-kosmoveebi koliva Interneti põhise raadio näol. Esimesed pääsukesed käepäraste pillide näol on juba päral.


VABADUSRAARDIO allakäiku tõdeva teksti, mis on pidupäevale kohatult kriitiline, tasakaalustagem venekeelse RL-i tänase, 1. Ⅲ 2023 ametliku raadiouudisega:

Vabadusraadio [Radio Liberty] vene teenistus saab 1. märtsil 70-aastaseks. Vabastusraadio [Radio Liberation] esimene saade edastati 1. märtsil 1953 Müncheni stuudiost. Aastal 1959 muutis raadio oma nime.

(…) Meediakorporatsiooni Raadio Vaba Euroopa — Vabadusraadio peakorter kolis aastal 1995 Čehhimaa presidendi Václav Haveli kutsel Prahasse.

(…) "Seitse kümnendit on Vabadusraadio olnud selle maa elanikele tõrvikuks, mis valgustab väljapääsu teabepimedusest," märkis RFE—RL-i president Jamie Fly RL-i vene teenistuse aastapäeva puhul. "Teenistuse pika ajaloo vahest hiilgavamaiks aastaiks on osutunud aga viimatised, mil meie korporatsioon koges Kremli enneolematut survet. Vladimir Putini ponnistused venemaalasi tõest võõrutada siiski ei vääranud Vabadusraadio ajakirjanike julget tööd publiku tarvis ka läinud aastal. Ja see ülioluline töö jätkub."

ENNE… Optimismi sisendavad helgemad ajad on RL-il ammu läbi. Rõhutaksin 1970-kümnendi lõppu ja 1990-ndi läve, esimest programmi maksimaalse mitmekesisuse ja radiofoonilisuse tõttu ning teist peamiselt tänu lähisuhtluse võimalusele publikuga saadete summutamise lõppedes AD1988.

Krestomaatiliseks helimeeneks sobib RL-i Vene teenistuse tollase direktori Vladimir Matuseviči ( 24. II 1937 — 26? I 2009 ) "200 sekundit kommentaariks" Vilniuse jaanuarisündmuste Aleksandr-Nevzorovi našistliku telekajastuse puhul.

Владимир Матусевич об Александре Невзорове
— RU RFE—RL 16-ı-1991
VIDEO 4'12"#RadioLiberty #РадиоСвобода #Panoptikum #600секунд #нашизм=#русскийфашизм #Невзоров #ЛенТВ #TV #radio#Lietuva #Latvija #Eesti #AD1991
Sausio mėnesio renginiai🇱🇹 Jaanuarisündmused🇪🇪
Janvāra notikumi🇱🇻 pic.twitter.com/GbIphhgbBg

— Kalju Laid (@KaljuLaid) April 3, 2023

Kõige parem aeg oli siinkirjutaja arvates aga siis, kui esimene põlvkond raadiotegijaid segunes järgmisega. Järelmiks niisugune raadio ühte keeletoimetusse inkorporeeritud vaadete pillerkaar, mille spekter küündis inimõiguslaseks "maskeerunud" juudiintellektuaalidest nii rafineerit maru-imperialistini kui Gleb Rahr… Kontrastiks toonasele pluralismile on sarnaste väärt traditsioonide hülgamine jõudnud riburadapidi kurbade tähisteni, nagu veel kümnenditagune …

• vabanemine viimasest parempoolsest peatoimetajast ( Jefim Fištejn AD2012 — ta jätkab siiski kaastööd kommentaaridega RL-i veebis ) või
• raadio elukutselise vilumuse ja kutsumusliku vaimustuse üldine minetamine, sh uudiste ööbaringse edastuse lõpp mullu AD2022 ning
• rahastuse vaekausi järjekindel kallutamine TV, alates AD2014 ning veelgi varem veebitöö kasuks, mis käib sajandivahetusest…

Moskva rolli Lääne välissaadete väljajuurimisel ei maksa alatähtsustada. Need raadiod — peale erandliku DW — kes 1990-ndil kohalikule ülekandele panustades leppisid suhteliselt kallima lühilaine piirüleste saatjate võrgustiku hävitamisega ning sobitasid saadete tooni kõige laiema auditooriumi taotluste + kohaliku režiimi ootustega — kõik nemad puksis gebistlik hunta pisut hiljem vaid tosina aastaga Venemaalt vaikselt välja, kuni lõpuks kuulutas kohapeal värvatud kaastöölised viimaseni, olgu in pleno või in persona, välisagentuuriks.


… JA PRAEGU näib mulle RL‐i vene teenistus kehamina mitte kõbusa vanuri, vaid varjusurmas laiba-eelikuna. Galvani$eeritud surnukeha virtuaalsed tõmblused on hajutet üleilmsesse konglomeraati. Alates VoA meediaplatformide pentsikust tühikäigul käiamisest Põhja-Ameerika putiniaegse emigratsiooni poolt. Sarnaselt nende "Ameerika-avastamisele" tegeleb ka 24. Ⅱ 2022 järgne venemaalaste uusim pagulus Lätis RFE—RL-i palgalisena mingi isevärki jalgratta-leiutamisega. Meediakoroporatsiooni teletöö on laienenud Ukraina sõja ägenedes samuti Prahast väljapoole — Kiievisse ( vk/RU + UKR-i suunad ) — Vilniusse ( vk+BR ) ja uude telekeskusse Riias ( RU )

Mis ringhäälingusse puutub, siis mingeid elutegevuse märke võib laip ilmutada, kuid oma inertsist jätkuvat põhitööd nimetavad RL-zombid ise podcastideks ehk leevale veebimenule lootes.


MORAALI MANDUMISE NÄITED. Kuhugi on kadunud või unarusse jäetud missioon. Eriti veider suundumus torkab silma pärast RU mullu nurjunud katset Kiievit rünnata, kui RL hakkas mõne kaastöölise podcast(loe: saate)ile lisama nn välisagendi-märkust. Minu meelest on see vabatahtlik alistumine putinlik-gebistlikule huntale. See pehmelt öeldes arutu käitumine on ka täiesti ootamatu Külma sõja traditsioonidega raadio poolt, mille sihiks RFE puhul oli vastustada ja RL-i puhul vähemalt seni oli olnud õõnestastada Moskva (soveti)imperialismi! Seda enam, et need arvatavasti õigusliku kaitse nimel RU ebardliku seadustiku ( + RFE—RL-i reeglistiku — ? ) järgi nüüdsest välisagendi-templiga ajakirjanikud, nagu Mihhail Sokolov või Artemi Troitski, elutsevad hoopis Balti riikides, mitte enam Moskvas.

Näiteks veel kaks katkendit rahvusvahelise mainega inimõiguslaste memordandumist USA välisringlevi peamajale ( Ringlevijuhtide Nõukogule — inglk BBG ) rikkumiste kohta RFE—RL-is kümne aasta eest:

Kutsume teid üles viivitamata uurima arvukaid pöördumisi ja kaebusi, mis puudutavad RFE—RL-i kasahhi, tadžiki ja turkmeeni toimetuste juhtide tööstiili. Need toimetused rikuvad süstemaatiliselt nende oma korrespondentide ja ajakirjanike tööõigusi, kes on julenud vastustada toimetuspoliitika põhimõtete rikkumist. Nad on pidanud taluma ahistamist ja vallandamisi [———] Oleme juba osutanud asjaoludele, mis nõuavad õiguslikku hinnangut:
(1) RFE—RL-i Kasahhi toimetus lakeerib diktaator Nursultan Nazarbajevi mainet ja osaleb aktiivselt [Kasahstani] riiklikus propagandas.
(2) RFE—RL-i Kasahhi ja Turkmeeni toimetused edastatav aines kordab valitsuse ajakirjanduse valesid ja ametlikku teavet.

Nii- ja naamoodi kaasamäng kohalike päris- või pool-autoritaarsete režiimidega paraku on RFE—RL-ile omane. Seal on valitsenud aastaid, kui mitte kümnendeid korruptsioon ja minnalaskmine, mis ulatub keskastme juhtkonna ( rahvustoimetuste tippude ) tasemele ning mida ei saa enam mitte märgata RL-i eetri- jm toodangus Aasia sihtmaile.

Muidugi võib niihästi läikivaid kui ka sisulisi pärle või suurema läbilöögiga meeme neilt siin—seal uus-meediumiski näha. Kuid ka kõiki taeva-televisiooni + YouTube'i + FB/Tg jt sotsiaalmeediumide jälgijaid kokku arvates jääb RFE—RL-i jäänuk- ja jätkuharude ajakirjanduslike saavutuste (eba)populaarsus, st publiku osatähtsus Venemaa elanikkonnas mõõdetavaks promillides.


ENNUSTUS: Vabadusraadio enam-vähem pidev jätk Current Time TV vms näol ei lakka tegutsemast veel ka Venemaa lagunedes mitte, vaid orienteerub — täpsemalt oktsidenteerib — oma tõmblused leevale (uus?)venelusele, mis kestub ilmselt juba sajandi keskpaigaks ilmet võtvas UKR—Polska unioonis. Aga niimoodi edasi roostetava ruupori tulevik paistab pigem ähvarduse kui lootust andvana.


MÄRKUS: Tervelt kümnendi 1975-1985 tegi RFE—RL-i koosseisus toimiv Radio Liberty e Vabadusraadio ka eestikeelseid saateid; hiljem kuni AD2004 jätkusid need sama toimetuse üllitisena teise nime, kutsungi ( Siin Raadio Vaba Euroopa! ) ja RFE "katuse" all.