Harva tihkab eestlus oma põlisel maal nii kõrge leegiga lõõmata kui laulu- ja tantsupeo aegu. Hea tõend on linnavurlekeste häälekandja tavatult pastoraalne esikülg — vt 4. VII 2009 EPL-i munade, või- ja peekonimaigulist kaanepilti! Samuti ajendab see rahvamustrite trall iga mõne aasta takka ärevust Eesti muulaskonnas:
MIS ON EESTLASTEGA LAHTI?! Nii ongi kaksikkeelsed ja n-ö avalik-õiguslikud uudistekanalid lõpuks omasoodu asjaga tegelema asunud:
Sõna anti telefonitsi ka autor Anton Weiss-Wendtile, kes rääkis millegipärast inglise keeles. Lisaks jagasid eestikeelseid kommentaare Meelis Maripuu, kes otse reporterikaamera ees märkis teose tähtsust teadusliku vaidlusteema avajana, ning Alla Jakobson, kes suhtles AK-ga telefoni teel, osutades juutide massitapu teema põhjuseta korrutamise kõlvatusele Eestis, millega Jakobson lasi mõista, et ta oli eetrisse paisatud intervjuust õieti… keeldunud.
Tegelikult ilmus Weiss-Wendti filosoofiadoktori väitekiri AABS-i andmetel juba 4 aasta eest (Brandeisi ülikool, 2005, 615lk) ja prantsuse—juudi agentuur Guysen Israel News avaldas teadaande sest juba 2 ja ½ aasta eest (2006) Ja ka massitiraažis anti see välja õigupoolest 3 kuud varem (vt SUP kevadkataloogi reklaami) ning esimene kinnitus üldsuse huvist üllitise vastu viitega otseselt "Mõrvale ilma vihata" ilmus juba 10. V 2009 ingliskeelses Wikipedias, mille vastavat lehekülge (Eesti juutide ajalugu) vahepeal (10. V — 13. VII 2009) ei ole uuendatud.
Muidugi võib AK treida sõnumeid ameerika veebipoe uudisraamatuist ja kujutada neid päevakajaliste sõnumitena, nagu seekord tehti. Tihti eelmise päeva sündmusi ja tulevikuennustusi sisaldav AK ei näigi päevauudistesaate moodi. Aga pehmelt öeldes nädalavanuse sõnumi kunstlik ühitamine XXV üldlaulupeo lõppakordiga AK-s kuulub nii teemakompilatsiooni kui ka nurjatu ajastuse poolest psühholoogilise sõja lahtrisse.
AVALIK-ÕIGUSLIK KÜLM SÕDA — KELLEGA? Kui hüperaktiivne jupiajakirjanik kujutaks eestlast tuima tapamasinana mõnes AK saates näiteks kõrvuti eesti kahuriliha järjekordse lähetamisega Afganistani, siis võiks seda pidada eluterveks eneseirooniaks. Ent üldlaulupidu, st ainult 5 aasta takka nähtavat ja etnogeneesi mõttes üliolulist suursündmust võiks ju pühitseda erisaatega. Seda AK moodi minevikutaagaga propagandalõit mõistagi ei tihka.
Kas pahaloomukolle on AK toimetuses? Ei! Kogu Eesti TV juurdub sovetiajas, kusst ei ole lahti öeldud, rääkimata lahti rebimisest. Külm sõda oma rahva vastu on reetmisega võrreldav roim, mida aga pole avalikult kahetsenud ükski ETV endine asjapulk ega mutrike. Vastupidi, läinud hooajal käivitet ETV-2 on kujunemas samasuguseks postkommunistliku topeltpõhjaga (+ kaksikkeelseks) nostalgia-TV-ks, mis mujal Ida-Euroopas on ammu ära nähtud.
Et keegi ei loeks Isekirja etteheiteid ETV-le ülemäära retrospektiivseks, heitkem pilgud taas tänapäeva. Kuidas valgustas AK Eesti lähimineviku kõige traagilisema tähendusega nädalat juuni keskel? Selle nädala tähendlikkus lähiajaloo poolest on kaalukas:
UUED RIIULIFILMID. Või küsigem, kuhu jääb läti filmiime — ajalooline uurimusfilm The Soviet Story (Nõukogude lugu), mille eest filmi looja Edvīns Šņore pälvis tänavu 2. aprillil koguni Eesti ordeni — Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi seerianumbriga 884. Eesti Televisioon hõivas mullu teatud eratelekanali nina eest selle dokumentaali teleülekandeõiguse. Ent 8 kuu kestel pole seda — NB, tänaseks oma pool löögivärskust ju kaotanud! — filmi ikka veel näidatud... Niisuguse saatusega, terava päevakajalisuse tõttu paremate — eks ikka keelustajate arust! — aegadeni publiku vaateväljast eemaldatud ekraanitöid nimetati mäletatavasti riiulifilmideks. Tallinna telemajas on need sovetiropased kombed ja riiulid ikka veel alles, et mitte öelda au sees... Ja kuskil ootab keegi tagasi sovetiaega… Kas ühes nacionalizacija + võla-amnestiaga, nagu AD1940?
MIS ON EESTLASTEGA LAHTI?! Nii ongi kaksikkeelsed ja n-ö avalik-õiguslikud uudistekanalid lõpuks omasoodu asjaga tegelema asunud:
Jah, eestlased on küll 140 aastat laulnud, aga seitsme kümnendi eest tegid nad oma halerõõmsas laulujorus pausi et... juute nottida!— vaat kuis kostus Aktuelle Kamera (AK) uudistevaliku sõnum üldlaulupeo lõpupäeval, 5. VII 2009! Mineviku hõlmast, justkui Stasi varakambrist — või KGB omast? — õngitseti n-ö uudis raamatu Murder Without Hatred: Estonians and the Holocaust (Syracuse, SUP, 2009, 408lk) just nagu mõne trükivärske üllitise puhul. Ehk saatejuhi sõnadega:
Margus Saar: Sel [?] nädalal ilmus USA-s eesti[?] päritolu ajaloolase Anton Weiss-Wendti monograafia, mis on esimene konkreetselt Eestile keskenduv holokaustikäsitlus...Raamat, mille pealkiri eesti keeli "Mõrv ilma vihata: eestlased ja holokaust" sai AK tõlgitsuses — moonutuse võrra alapealkirjas — veel provokatiivsemaks:
... Millele reporter lisas:«Holokaust Eestis»
Aro Velmet (Henno Tominga tütrepoeg): Kahekümnenda sajandi häbiplekk — holokaust — nõudis natside võimuloleku ajal vähemalt [?!] seitsme miljoni inimese elu...KONTRAKOMMENTAAR AK UUDISKOMMENTAARILE: Reporteripraktikandi sajaprotsendine liialdus lubab AK vaatajale (a) selle DDR-i eeskujul sündinud pseudoaktuaalse saate traditsioonide jätku, kui mitte koguni ületamist, eriti aga seda, et nn punaprofessuuri mõju Eestis ei piirdu avalike kirjade vms vorpimisega, vaid (b) kindlustab meile punamineviku-hõngulise väljavaate pikemaks ajaks ning tagab ka oma jüngrite missiooni — sest nad ju koolitavad endale järelkasvu, kellele avalik-õigusliku meedia kõik uksed on lahti, läve aga pole ollagi.
Sõna anti telefonitsi ka autor Anton Weiss-Wendtile, kes rääkis millegipärast inglise keeles. Lisaks jagasid eestikeelseid kommentaare Meelis Maripuu, kes otse reporterikaamera ees märkis teose tähtsust teadusliku vaidlusteema avajana, ning Alla Jakobson, kes suhtles AK-ga telefoni teel, osutades juutide massitapu teema põhjuseta korrutamise kõlvatusele Eestis, millega Jakobson lasi mõista, et ta oli eetrisse paisatud intervjuust õieti… keeldunud.
Tegelikult ilmus Weiss-Wendti filosoofiadoktori väitekiri AABS-i andmetel juba 4 aasta eest (Brandeisi ülikool, 2005, 615lk) ja prantsuse—juudi agentuur Guysen Israel News avaldas teadaande sest juba 2 ja ½ aasta eest (2006) Ja ka massitiraažis anti see välja õigupoolest 3 kuud varem (vt SUP kevadkataloogi reklaami) ning esimene kinnitus üldsuse huvist üllitise vastu viitega otseselt "Mõrvale ilma vihata" ilmus juba 10. V 2009 ingliskeelses Wikipedias, mille vastavat lehekülge (Eesti juutide ajalugu) vahepeal (10. V — 13. VII 2009) ei ole uuendatud.
Muidugi võib AK treida sõnumeid ameerika veebipoe uudisraamatuist ja kujutada neid päevakajaliste sõnumitena, nagu seekord tehti. Tihti eelmise päeva sündmusi ja tulevikuennustusi sisaldav AK ei näigi päevauudistesaate moodi. Aga pehmelt öeldes nädalavanuse sõnumi kunstlik ühitamine XXV üldlaulupeo lõppakordiga AK-s kuulub nii teemakompilatsiooni kui ka nurjatu ajastuse poolest psühholoogilise sõja lahtrisse.
AVALIK-ÕIGUSLIK KÜLM SÕDA — KELLEGA? Kui hüperaktiivne jupiajakirjanik kujutaks eestlast tuima tapamasinana mõnes AK saates näiteks kõrvuti eesti kahuriliha järjekordse lähetamisega Afganistani, siis võiks seda pidada eluterveks eneseirooniaks. Ent üldlaulupidu, st ainult 5 aasta takka nähtavat ja etnogeneesi mõttes üliolulist suursündmust võiks ju pühitseda erisaatega. Seda AK moodi minevikutaagaga propagandalõit mõistagi ei tihka.
Kas pahaloomukolle on AK toimetuses? Ei! Kogu Eesti TV juurdub sovetiajas, kusst ei ole lahti öeldud, rääkimata lahti rebimisest. Külm sõda oma rahva vastu on reetmisega võrreldav roim, mida aga pole avalikult kahetsenud ükski ETV endine asjapulk ega mutrike. Vastupidi, läinud hooajal käivitet ETV-2 on kujunemas samasuguseks postkommunistliku topeltpõhjaga (+ kaksikkeelseks) nostalgia-TV-ks, mis mujal Ida-Euroopas on ammu ära nähtud.
Et keegi ei loeks Isekirja etteheiteid ETV-le ülemäära retrospektiivseks, heitkem pilgud taas tänapäeva. Kuidas valgustas AK Eesti lähimineviku kõige traagilisema tähendusega nädalat juuni keskel? Selle nädala tähendlikkus lähiajaloo poolest on kaalukas:
- 14. juuni — juuniküüditamiste LXVIII aastapäev Baltikumis, traditsiooniline Balti Vabaduspäev (Baltic Freedom Day) USA-s
- 15. juuni — sovetiokupatsiooni algus Balti riikides — Leedu okupeerimise LXIX aastapäev
- 16. juuni — tänavune kommunismiohvrite mälestusmärgi avamine Washingtonis (DC) Victims of Communism Memorial Foundation eestvõttel ja EV osalusel
- 17. juuni — sovetliku okupatsiooni LXIX aastapäev Eestis
- 17. juuni — Rahvusvaheline kommunismivastase võitluse päev — Ida-Saksamaa töölis-ülestõusu LXVI aastapäev
- 18. juuni — ÜRO Inimõiguste Komisjoni rahvusvahelise inimõigusteharta (International Declaration of Human Rights) vastuvõtu LXI aastapäev
UUED RIIULIFILMID. Või küsigem, kuhu jääb läti filmiime — ajalooline uurimusfilm The Soviet Story (Nõukogude lugu), mille eest filmi looja Edvīns Šņore pälvis tänavu 2. aprillil koguni Eesti ordeni — Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi seerianumbriga 884. Eesti Televisioon hõivas mullu teatud eratelekanali nina eest selle dokumentaali teleülekandeõiguse. Ent 8 kuu kestel pole seda — NB, tänaseks oma pool löögivärskust ju kaotanud! — filmi ikka veel näidatud... Niisuguse saatusega, terava päevakajalisuse tõttu paremate — eks ikka keelustajate arust! — aegadeni publiku vaateväljast eemaldatud ekraanitöid nimetati mäletatavasti riiulifilmideks. Tallinna telemajas on need sovetiropased kombed ja riiulid ikka veel alles, et mitte öelda au sees... Ja kuskil ootab keegi tagasi sovetiaega… Kas ühes nacionalizacija + võla-amnestiaga, nagu AD1940?
1 kommentaar:
Anton Weiss-Wendt tõstatab eestlaste kollektiivse süü küsimuse, mida ta usaldusväärselt tõestada ei suuda. Ei veena AWW väide, et Eesti iseseisvuse taastamise mõte ja rahvuslus olid sakslastega kollaboreerumise põhi-tõukejõududeks. Loe ja imesta: "Balti riikide kohalik kollaboreerimine natsidega juutide massimõrva läbiviimisel pani rahvusriigi proovile – ja ta põrus läbi. Osa eesti, läti ja leedu rahva osalemine massimõrvas näitab üheselt mistahes vormis rahvusluse pankrotti” (Murder Without Hatred, lk 344). Edasi (lk 345) eitab raamat eestlaste inimlikkust (humanity) Nii peitub igas rahvuslases AWW järgi massimõrvar. Ajalooline erialakirjandus võib vaieldavaist teesidest vaid võita ja ergutada asjalikku diskussiooni, kuid AWW devalveerib oma soliidse empiirilise töö ja kõik vähegi väärt teesid, kui jõuab üleüldise arveteklaarimiseni eesti rahvaga ja tolle käitumisega aastail 1934–1944. Raamat meenutab enne demagoogilist kõnet kui ajaloolase analüüsi. Lugedes AWW-d meenub sovetlik retoorika.
Loe pikemalt Olaf Mertelsmann arvustust AWW raamatule "Mõrv ilma vihata" nädalalehes Sirp, 2009, nr 39 (23. X), lk 5; http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9589:morv-ilma-vihata-eestlased-ja-holokaust&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3272.
Postita kommentaar