Perlustratsioon (III)

Mälestusi sovetiaja lõpu kirjanuuskureist

See oli siis, kui algasid perestroika ja glasnost. Pidasin tollal Uuralimaalt, olles nimelt N Liidu relvajõudude sundteenistuses Sverdlovski (Jekaterinburg) kandis, tihedat kirjavahetust koduga Eestis.

Tasuta sõjaväepost oli ebausaldusväärne, nii et kasutasin ka tsiviilposti, mispuhul läks tarvis postmarke ja väljaspool sõjaväeosa asuvate postkastide või -kontorite abi. Meie pere oli teataval põhjusel mustas nimekirjas. Koduse postiaadressi ebakindlust arvestades – äkki oli seegi julgeolekukomitee (KGB) kontrolli all! – kasutasin tundlikest asjadest kirjutades tuttavate aadresse, kes siis kirja edasi toimetasid. Kummati selgus hiljem, et ettevaatuse kiuste talletati kirjavahetus KGB-s ja arvatavasti pea täielikult. Nad olid kirju hoolsasti kopeerinud, nii et minu arvele kogunes 2 mahukat toimikut. Viimaste olemasolu mainis KGB-lane hiljem mu tööandjale, ise pole ma neid muidugi näinud.

❱ LISAKS: KAPO TAGASTAB KIRJU e LOOMADELT INIMESTELE ❰

Jäi üle mõistatada, kuidas mu kirjad neile ikkagi pihku jäid...

Ainuvõimalik järeldus: postisaadetisi sai hõivata kohalikes postkontorites nii saatja kui vastuvõtja poolel, k.a Kohtla-Järve 3. Sidejaoskonnas. Hõivamise all pean silmas eraläkituste salajast kõrvaletoimetamist. Õieti ju oli KGB nende illegaalsete võetuste taga – muide ÕS-2006 ei tunnista enam sõna 'võetus' – mille all mõtlen saadetiste ebaseaduslikku sõelumist, avamist, kopeerimist ja arhiveerimist.

Kuidas KGB+postkontor koos toimisid, mil moel kohalike julgeoleku- ja sidejaoskondade koostöö käis, sellest on rääkinud vene kirjanik, 1970. aastail Eestis elanud ja pärast USA-sse migreerinud Sergei Dovlatov. Tema raadioesseed "Kirjavahetuse saladusest" võis kuulda juba 20 aasta eest Vabadusraadios... Leningradis elades sõlmus tal lähem tutvus koduse sidekontori naistöötajaga, kes pihtis talle kord:

"Ma tahtsin ammu teile midagi rääkida, aga jäägu see vaid meie vahele. Korra nädalas astub meie juurest läbi seltsimees julgeolekust. Ja meie paneme kõik teie kirjad tema jaoks kõrvale. Ta uurib kirjad läbi ja viib mõned kaasa." – "Kas seda juhtub ainult minu postiga?" – "Ei, teiesuguseid on meil 6 või 7." (...)

Kui primitiivne! Meie sõpruskond oli veendunud, et kasutusel on mingi röntgenkiirega elektronseade, mis kirjad hetkega läbi valgustab ja ära pildistab. Kuid tuleb välja, et keegi õnnetu ametnik organitest tuhnib võõrastes kirjades ja viib osa oma portfellis kaasa, avab need kirjad – ei imestaks, kui auru abil – et siis fotoaparaadiga Ljubitel' üles võtta.

Mainin "õnnetut ametnikku" seepärast, et veel 15 aasta eest oli klassikaaslane, kes tegi organites karjääri, mulle rääkinud: "Ma lõpetasin KGB kooli, paljud meist tegelevad valuutaga, kureerivad välismaalasi või lahendavad ideoloogilisi probleeme, aga kõige andetumad lähevad telefone pealt kuulama ja postiseiresse."

Nii ta seda nimetaski – "postiseire" (originaalis: počtovyi perehvat)...

Sergei Dovlatovi kevadel 1989 RL-is kõlanud raadioveste käsikiri ja helisalvestus on vene keeles siin

Eestis oli viimastel sovetlikel kümnenditel postkontoreid üle 600 ja KGB lokaalkontoreid alla 20. Järelikult pidi iga madalama KGB-üksuse postiseire-ametnik läbilõikes tegelema 36 postkontori kureerimisega. Dovlatovi raadioveste Leningradi-näidet Eestile üle kandes pidanuks keskmise gebistist perlustreerija tähelepanu haarama korraga paarisaja isiku kirjavahetust.

Võiks oletada, et suuremais linnades nagu Eesti NSV pealinn, ja ehk isegi Tartus, käis postiseire teisiti ja ladusamalt kui nn maarajoonides. Tartus tegutses mäletatavasti KGB Raudteejaoskond, see kontrollis ilmselt ka kõiki Eesti postivaguneid, so sidesortimise jaoskondi, mis teatud reisisongide koosseisus Moskva ja Minskini välja veeresid. Seega, kui mitte Tartus, siis kindlasti Tallinnas koondus postiside üksikasjalise monitoorimise töö mingisse eraldi büroosse või siis kabinetti.

Vahest oli perlustreerimine Tallinnas Glavliti ja KGB postitsensuuriga ühendatud või ühitatud (?) Minu isikliku postisaladuse rikkumise lugu aga täiendab veel 2 järelseika.

Esiteks arvas KGB miskipärast heaks mind ükskord heidutada või hoiatada riukalise kirjavahetuse jätkamise eest. Nii tuli meie pataljoni ülema asetäitja poliitalal (zampolit e politruk) ühel pärastlõunal roodu ruumidesse, et nn poliitvestlust pidada, mis tegelikult oli üsna tavatu, ja rääkis siis pikalt, kui inetu komme võib mõnel ajateenijal olla – kirjutada kroonu eluolust koju kahtlasi kirju! Siis tõi ka mingi veidravõitu näite ja rõhutas seejuures kõnealuste sõdurikirjade antisovelikku sisu. Politruki suust kostnud jutt käis esmamulje kohaselt mingi keskaasia küla kohta, kus keegi mamma loeb pojakese kirjad tervele kišlakile ette...

Alles tagantjärele, kindlasti mitte loengu ajal, heiastas kuuldu midagi tuttavat. See paistis moonutatult, kuid siiski liigagi halvaendeliselt just minusse puutuvat. Superreaalse kišlakiloo mõte ja ajuloputuse seansi siht selgines varsti saabuvas tegelikkuses. Nimelt sain kohe pärast poliitvestlust kaptenist rooduülemalt ilma mingi lähema selgituseta teenistusliku karistuse... Kuigi mulle ühtki otsest etteheidet ei tehtud, korrigeerisin edasist kirjavahetust ja... kasutasin selle tasapisi ära ka eksitavate valeandmete söötmiseks KGB-le.

Igasugu salajane jälgimine õigustab end vaid siis, kui jälgitav seda ei aima

Teine seik ilmnes 1990. aastate künnisel, kui välismaalt tulevaid kirju postivarguste sagenemise järel hakati kätte andma vaid sidejoaskondades. Nii tuli mul vahete-vahel endal posti järel käia, mispuhul kummastas mind, et kõik sealsed töötajad juba esimesel korral pelgalt nime järgi mu nagu vana tuttava ära tundsid, nad teadsid peast mu kodust aadressi, ja suhtusid edaspidi alati justkui oma hõimlasse. Kuna me perel postkontori personali seas enda teada ei tuttavaid ega muid isiklikumaid sidemeid polnud, mõistin varsti nende äratandmisrõõmu.

Eesti (NSV) Posti-teenistuse määritud mainet kergitades pean siia lisama, et minu kogemustes ei olnud toonasel perlustratsioonil midagi ühist postivargustega. Salajase võetuse tarvis kõrvaldatud kirjade kättejõudmine oli gebistliku järelevalve järelmina üsnagi garanteeritud. Eks proovi sa lihtsa sidetöötajana hiivata saadetist, mille vastu tunneb samal ajal huvi ka salateenistus!

Hoopis teine asi, kui KGB+Glavliti postitsensuuri tihe sõel mõne välismaalt tuleva saadetise otsustas kõrvaldada...

Lisa… Isekiri: Perlustratsioon (I) — Perlustratsioon (II) — Mesilane: Perlustratsioon ja radioperehvat