TARTU RAHU 6x16

Tartu rahulepingu XCVI aastapäeval avaldab Isekiri taas Virumaa Teataja nr 9 (21) 2. II 1926 juhtkirja

    K U U S   A A S T A T   R A H U 

2. veebruar 1920  —  2. veebruar 1926

Täna kuus aastat tagasi kirjutas kadunud Jaan Poska Eesti esindajana Tartus alla lepingule, mis lõpetas sõjaseisukorra Eesti ja N Venemaa vahel. Kaks aastat visa võitlust iseseisvuse idee eest tõi võidu sellele ideele ja sai teoks paljude põlvede unistus vabast Eestist.

Tartu rahuleping on kilomeetripostiks, kus lõpeb otsene sõjariistus võitlus Eesti olemasolu eest ja algab mitte vähem raske sisemine ülesehitusvõitlus, mis veel praegugi kestab ja kaua kestma saab.

Kuid ka N Venemaa ja kogu Ida-Euroopa ajalukku jääb 2. veebruar 1920 püsima tähtsa päevana: Tartu rahu oli esimene rahu, mida enamlik Venemaa oma naabritega tegi. See oli alguseks tervele reale rahulepingutest, millega pandi alus uuele sõjajärgsele Ida-Euroopale.

Rahu oli küll tehtud, kuid õiget rahu see veel Eestile ei toonud. See oli ajajärk, kus Venemaa välispoliitika orienteerus maailma-revolutsiooni kiirele saabumisele. Sarnases olukorras näis Venemaale rahu Eestiga ainult lühiaegse vaherahuna: lähemas tulevikus pidi Euroopas kodanlik kord langema, mis iseenesest pidi lahendama ka Eesti Venemaa rüppe tagasilangemise küsimuse. Kui suvel 1920 vene väed Varssavile lähenesid, siis räägiti siinsetes vene enamlaste ametlikes ringides üsna avalikult, et kui Poolaga asi läbi on, siis muidugi tuleb järg Balti riikide kätte.

Maailmarevolutsioon lasi aga kaua oodata ja lõpuks ei tulnudki. Lootus sellele kadus. Enamlased piirdusid lootusega üksikutele revolutsioonidele. Aastal 1923 paistis nagu silmapilk kätte jõudnud olevat, kus enamliku Venemaa kõrval tekib enamlik Saksamaa. Teame aga, kuidas ka sel korral tabas enamlasi kibe pettumus, mis tõi nende juhtide keskel esile teravaid lahkhelisid.

Järgnes aeg, mil enamlased senises orientatsioonis pettumust tundsid, kuid uut veel polnud suutnud luua. Esimene detsember [1924] on selle kahevahel oleku värdjalik sünnitus.

Niisiis, 2. veebruar 1920 tõi meile küll rahulepingu, kuid rahu ei toonud ta mitte. Sõdurid läksid koju, kuid nende asemel pidid valvele asuma kodanikud, kelle võitlustingimused hoopis keerulisemad ja tundmatumad olid kui sõduritel avalikus sõjas. Kuus aastat ametlikku rahu, eks see ole kuus aastat psühholoogilist võitlust iseseisvuse eest, kus Eesti rahva tahe vaba olla tihti väga raskelt proovile on pandud.

Venemaa poliitika on muutumas, võib-olla mitte niivõrd sisuliselt kui vormi poolest. Karmid olud sunnivad improvisatsiooni ja fantaasiat enamlikus poliitikas taanduma kainemate võtete ees. Järk-järgult, pikkamisi ja visa võitluse järel suruvad realiteedid end Moskvale peale. Sealpool tekib neist arusaamine.

Eesti iseseisvus, meie rahva tahtmine oma enese juhtida olla, on samuti realiteet — sarnane realiteet, mis on küllalt kõva proovi välja pidanud. Ei ole tark poliitika seda mitte tunnistada, maha salata katsuda. Sarnane poliitika viiks kahtlemata pettumusele, nagu ta seda seni nii mitu korda on teinud.

Kuus korda on iseseisvas Eestis 2. veebruari tähistatud. Kuus tähtpäeva on väga mitmesuguste seisukordade tunnistajaks olnud. Mullas puhkavad tuhanded eestlased, kes kodumaa eest võidelnud. Eesti pole raskustest üle saanud, me teame seda. Aga langenute verd ja vaeva mälestades vaatame julgelt edasi.

Läinud aasta 1. detsembril kirjutati alla Locarno leping, mis uut ajajärku tähendab Lääne-Euroopas. See on sõja-meeleolu likvideerimine ja uue, rahu-meeleolu tekkimine. Räägitakse tihti Locarno-vaimust, mille tõttu [sügisest 1925 kevadeni 1936] nii palju senilahendamatuid asju lahendatakse. Kuid mis on õieti Locarno vaim? Ei muud kui realiteetidest arusaamine, sellest arusaamisest järelduste tegemine.

Rääkisime ülal realiteetidest, mis end Moskvale peale sunnivad. Loodame, et sealpool meie 6-aastase rahuajaloo vaatlemine seda kalduvust aina tugevdada aitab. Meie tervitaks seda hingeelulist muutust tõsiselt. Mis puutub aga meisse, eestlastesse, siis pole meil iial puudunud arusaamine tõsiasjadest, mida võiks tõestada kas või seegi asjaolu, et ka Venemaa täna oma esimese rahulepingu juubeli pühitseda võib.        X.

Kirjutise tegelik autor aliase X taga on teadmata; VT toimetaja oli sellal juristist ajakirjanik ning hilisem riigivolikogu-liige Elmar-Aleksander Lehtmets ( *1901 Eestimaa kub-s Virumaal Venevere vallas … †1942 NSVL-is Sverdlovski obl-s Sosva surmalaagris )