United Press International tuletas meelde Reykjavíkis kolme kümnendi eest alanud tipp-kohtumise. Nii selle korda- kui nurjaminekut mõjutasid muide eestlased…UPI: Aastal 1986 kohtuvad president Ronald W Reagan ja N Liidu juht Mihhail Gorbačov Islandil arutamaks relvastuskontrolli ja inimõiguste küsimusi. Kuigi läbirääkimised viimasel hetkel läbi kukkusid, jätkus koostöö, mis päädis kahe riigi 1987. aastal sõlmitud leppega kesktegevusraadiusega tuumajõudude alal.Fööniksi sündroomi sunnil, aruti pigem tahtmatult kui arutus tahtes uude ilmasõtta kippuv Putin kehastab Moskvas sama ringkonna võimu, kes 30 aasta eest salamisi üleilmset pinget kruvis. Nüüd on nad Kremlis ja antikangelase rollis avalikult. Nende kohalikud abistajad muuilmas tegutsevad samuti edasi, mõned ju suhtkõrgeil kohtadel ja enamasti salaja.
ESITEKS VÄLISVAATLEJAIST. Soveti-ajakirjanduses oli poliitilise vaatleja ametikohast kõrgemal vaid toimetuse lagi, korrus kõrgemal tohtis olla parteikomitee või administratsiooni kabinett. Välispoliitilise kommentaatori institutsioon sai sovetitüüpi totalitaarses suletud ühiskonnas tekkida alles stalinluse taandumise + lõdvendusiga agitpropsfääris. Välisteavet ei pidanud siis enam tingimata ammutama Moskvast, nn keskajakirjandusest. Liiduvabariikide raadio- ja televisioonikomiteedel lubati — koguni soovitati — kuulata Ameerika Häält ( VoA ) jm Lääne raadiohääli, et selle najal mõjusamat vastu-propagandat teha. Sestap oli nende usaldusaluste ring ka väike.
Välisteabe-rindele lähetati jaanuarist 1962 valitseva ainupartei juhtkonna soovitusel E(R)R-i vastava toimetuse üks ja ainus liige Albert Käär. Välisinformatsioon jäi tema karmi bassihääle kamandada ka toimetuse osakonnaks laienemise järel 1971-1975 ning seda kuni mehe surmani. Abiks tulid vahepeal EKP KK koosseisulised lektorid, nagu Vambola Põder, Vello Ladva, või mitte-koosseisulised, nagu Herbert Vainu, Boris Tamm, Uno Polissinski, Jüri Hansen. Muuseas oli ENSV ringlevi juhtide ja kommentaatorite mittekoosseisuline töö EKP KK-s või rajoonikomiteedes igapäevane tava. Nii on ka seletatav, miks sai väliskommentaatoreist “omaette eliittsunft”, nagu on meenutanud Enn Anupõld, kes seadis omakorda selle tsunfti esirinda kolm nime…
Albert Käär, Vambola Põder ja Simon Joffe lugesid Ameerika Hääle [---] eestikeelsete saadete tekste, said [EKP KK] Valges majas lugeda Spiegelit ja Life’i. Nad olid hästiinformeeritud härrasmehed, huvitavad jutumehed, uute anekdootide toojad raadiomajja.Ka Eestile anastajate poolt kehtestatud ringlevi-struktuur näitab, et kommentaatoril/poliitilisel vaatlejal võis olla peatoimetajaga võrreldav positsioon ja osa kommentaatoreid ei allunudki peatoimetajale, vaid otse EKP KK-le. Parteikuuluvus — äärmisel juhul truuduse kinnitus salateenistuselt — oli välisvaatleja eetrisse pääsu määrav tegur. Teisisõnu: pidi olema seltsimees või suisa usaldusisik. Sel ajendil eemaldati 1969 EKP KK-s agitprop-sekretäri Leonid Lentsmani korraldusel Eesti TV-ekraanilt Tunne Kelam, kelle Toomas Alatalu oli veidi varem sinna “Rahvusvahelise panoraami” saatesse vestluskaaslaseks kutsunud.
— Enn Anupõld «Vana telemasti varjus» ( Tln, 2005, lk 24 )
Väliskommentaatorite ring oli Eesti NSV-s suhteliselt piiratud. Need olid võrdlemisi informeeritud inimesed. Tulenevalt olukorrast oli see seltskond parasjagu küüniline. Välisuudiste toimetusel oli üks eelis: kui ER-i kõigi teiste alajaotuste toimetajad puutusid kokku tsensuuriga, siis meie mitte. Glavlit ehk tsensuur meie puhul ei toiminud seepärast, et Eestis puudusid vastavad välispoliitika asjatundjad. Sestap pääses meie tekst punasest pliiatsist. Kui Moskva ütles, et miski on must, aga Lääs teatas, et see on tegelikult valge, siis meil oli vabadus rääkida hallist.Teabevoolu laiendavate ümberkorralduste käigus ajakirjanikeliidu juurde loodud välispoliitilise kartoteegi kõrval tekkis ja täienes samasugune infopank veel hoogsamalt teleraadiokomitees, kus enamik selle kasutajaist niikuinii töötas või koos käis.
— Harri Tiido intervjuust Marianne Mikkole ( Maaleht 8. VIII 2002 )
Ajapikku koonduski teabehankeline tegevus Tallinna raadiomajja, miska Ajakirjanike Maja sektsiooni osaks jäi eeskätt n-ö inimteguriga tegelda, so hoolitseda välisvaatlejate järelkasvu eest — selmet välisteavet koguda. Või isikutevahelisi välissuhteid jälgida oma tavategevuse — ajakirjanduspõllu kündmise asemel. Nii käis AD1966 sektsioonis juba nii tihe suhtlemine välismaalasiga, et see läks kirja ka tuleva ja järgnevate aastate tööplaani. Lisaks osaleti 1960-kümnendist Eesti turistide välisreisi-eelsel instrueerimisel. Eelkõige keskendus välissuhtlus aga Eestit külastavate välisajakirjanike ja mitmesuguste välismaiste poliitikategelaste abistamisele ja sel abil oli kahtlemata oma tagamõte, millest polnuks sünnis rääkida nt loomeliidu aruandes. Abi iseloom tuli välja ainult mõne erandliku ja niivõrd suure skandaaliga, nagu ajakirjanik Daniloffi juhtum suvel 1986.
Väliskommentaator Tiido läks Daniloffiga intervjuud tegema Viru hotelli numbrituppa viimaste KGB-poolsest pealkuulamisest teades. «Ma üldiselt teadsin, et tuppa ei maksa minna…» Aga just sinna ta läks… «Ja [sai Daniloffilt] väga hea intervjuu…» Ehkki eetrisse pole see kunagi jõudnud…Augusti lõpul Tallinnast Moskvasse jõudes vahistati Nick Daniloff fabritseeritud spionaažisüüdistuse alusel. Sovetiluure astus selle sammu tasumaks USA-le Gennadi Zahharovi, ÜRO sekretariaadis töötanud N Liidu agendi vahistamise eest. Zahharov tabati nädal varem, 23. VIII 1986 NYC-s Queensi linnaosas kellelegi kolmandale isikule 1000$ üleandmisel. See oligi Moskva jaoks Daniloffi juhtumi trikkel, st USA ajakirjanik Daniloff valiti välja n-ö vahetuskaubaks ja parajasti siis, kui ta oma viimase 5 ½-aastase akreditatsiooni lõpu eel oli sooritamas hüvastijätu-ringreisi ja N Liidu Kesk-Aasiast Tallinna suundumas oli.— Harri Tiido ERR-1 saates “Eesti lugu” 5. Ⅵ 2021
Nicholas Daniloff ( *1934 ) tsaariaegse kindrali Juri Danilovi lapselaps oli väärika UPI korrespondendiks N Liidus ja US News ﹠ World Reporti Moskva-büroo juhiks. Daniloffi žurnalistikarjäär oli kestnud 30 aastat, neist 9 möödus Moskvas ning varasemad Washingtonis, Londonis, Pariisis. Daniloffi arvates ei olnud tema kinnivõtt juhus — märtsis 1985 oli Daniloff avaldanud artikli KGB-st, osutades selle kasvavale rollile sovetiriigis. Tema vahistamise alusetust näitas kaudselt seegi, et paarinädalase vangistuse järel lubas KGB tal 12. septembril esiteks USA saatkonda n-ö koduaresti jääda, et teda seejärel veel enne kuu lõppemist päris vabaks lasta. Vabanenud lühidast KGB-vangistusest, taandus 51-aastane Daniloff teabelevi alalt ning pühendus akadeemilisele tööle.
Müncheni raadio vene saates Sobytija i ljudi ( Sündmused ja inimesed ) vaatles Lev Roitman seda pikas ( 13 minutit ) kommentaaris, andes Daniloffi juhtumi põhjaliku ülevaate ja täheldas, et enamus väliskorrespondente N Liidu lugesid vahistamist riikliku terrori aktiks. Daniloff ei olnud esimene arreteeritud ajakirjanik ja Roitman osutas pretsedentide pikale ajaloole, mille käigus KGB mitmesuguste vahenditega on Lääne ajakirjanikke püüdnud hirmutada. Daniloffi üheks vabandatavaks veaks luges Roitman aga…
… suutmatuse lugeda iga oma tuttavat potentsiaalseks provokaatoragendiks — seda KGB sõjas ajakirjanike vastu ilmselt taotlebki.Lev Roitman — RL, 5. IX 1986
Veel samal päeval kerkis Daniloffi küsimus USA—NSVL-i kõnelusil relvastuskärbete üle. Kogu lugu ähvardas Washingtoni—Moskva parenevate ja mõlema poole tagurlastele nii vastukarva suhete sulaaja külmutada. Ühendriikide välisminister George P Shultz märkis 5. septembril, et mr Daniloff on sovettide pantvang, ja nõudis ta kohest vabastamist. Valge Maja teatas järgmisel päeval, et reporter Daniloffi süüdistamine võib tõsiselt kahjustada USA—Nõukogude suhteid. President Reagan välistas kindla sõnaga spioonivahetuse võimaluse ja lubas suhete halvenemist N Liiduga kuni ajakirjanik Daniloff vabstatakse. Kümmekond päeva hiljem, 15. septembril nimetas Nõukogude—Ameerika ühiskondlikul foorumil Jūrmalas — mis Daniloffi-afääri tõttu oli samuti ärajätu äärel — USA esindust juhtiv Riikliku Julgeolekunõukogu liige Jack Matlock ameeriklasest reporteri kimbutamist ülbeks ja vapustavaks seigaks, mille eesmärk oli teha vahetuskaupa. Matlocki retoorika võimaldas oletust, et nii püüdsid vastastikuse koostöö ja relvituskõneluste edenemist takistada kas Kremli vanameelsed ja/või spionaažiga tegelevad salateenistused. Kui Daniloffi luuramise süüst + aresti alt õigeks ajaks priiks ei oleks saadud, võinuks Reagani ja Gorbačovi Islandi-kohtumine tõesti ära jääda.
ÜHENDRIIKIDE SENAT võttis samal ajal arutluse alla resolutsiooni ( kiitis selle 27. IX 1986 ka heaks ) loobumaks tippkohtumisest ajakirjanik Daniloffi kinnipidamise jätkumise korral. Sestap naasis Californias puhkav president Washingtoni ja esitas septembri keskel N Liidu esindustes tegutseva 25 KGB ja GRU agendi USA-st lahkumise nõude, määrates väljasaatmise tärmini 1. oktoobriks. Mihhail Gorbačov kutsus Ronald W Reaganit sellegipoolest hea tahte märgiks 11.-13. X 1986 Islandile ja palus persona non gratadele viivitust 19. oktoobrini. See näis sovetiliidri leppimusliku moratooriumina oma tagurlaste ringkonnaga, kuna täpselt viimatimainit kuupäeval esitas Moskva vastunõude 5 USA diplomaadi lahkumiseks N Liidust ja kutsus USA suursaatkonnast Moskvas ära paarsada abipersonali kuuluvat oma kodanikku, kes olid niikuinii vene salaluurega seotud.
Daniloffi-juhtumi muist päevakorda kerkinud luureasjust irrutamiseks nõudis USA teisegi isiku, Moskva Helsingi-grupi liikme Juri Orlovi väljalubamist asumiselt Jakuutias, vahetusena N Liidu spiooni Gennadi Zahharovi vastu. Inimõiguste kaitsjana 1977-1984 vangi ja kuni 1989 sundasumisele määratud Orlov abikaasaga lasti USA-sse 5. oktoobril.
Nick Daniloff märgib 27 kuud hiljem Eestit TV-usutluses ☛ C-SPAN — 2. XII 1988
Diplomaatiliste vapustuste kiuste leidis murranguline tippkohtumine oktoobri teisel nädalavahetusel siiski aset. See toimus ajaloolises ja legendaarses Höfdi majas — Moskvast Washingtoni ulatuva tee sümboolses vahepunktis, samas kui N Liidu esindajate baasiks sai Tallinnast Reykjaviki toodud reisilaev “Georg Ots” — 101 reisikajutiga alus, mis oli punalipu all sõudnud maist 1980 ja põhiliselt Tallinna—Helsingi liinil. Gorby-delegatsiooni majutuse ülesande puhuks lastiti laeva poole kuu moon, paigaldati ühte baari kosmosesidejaam, minimeeriti reisiteenidajate hulk, võeti kaasa tehniline meeskond enam-vähem täielikult + julgeolekulise lahingu valmiduseks häälestatult… Erinevalt 26 aastat varem laevaga “Baltika” New Yorki sõitnud Nikita Hruščovist, lendas Mihhail Gorbačov sihtkohta aga lennukil, ning erinevalt “Baltika” meeskonnast 10. X 1960 ärahüpanud meremehest Viktor Jaanimetsast ( 1931 Tln – 1987 Long Island ) ei pagenud vabasse maailma mitte ükski “Georg Otsalt” Reykjavikis…
Oktoobri keskel 1986 kuulsid asjast huvitatud ameeriklased äsja kodumaale jõudnud Daniloffilt loo üksikasju, muuseas ka tema arestile eelnenud kontaktidest Tallinnas. Mida nimelt, võib üksnes arvata… Igatahes sattus poliitikavaatleja Harri Tiido pea kümneks aastaks USA jaoks küsitava julgeolekutaustaga tegelaste nimistusse. Kahtlusi süvendas paar seika veel.
- Tiido nimi seisis N Liidu salateenistuste CIA-vastase kampaania üllitise eestindajate lahtris ☛ Philip Agee + Louis Wolfi kompilatsiooni tõlkijana ( NB! Eesti Raamatu 1980-kümnendil välja antud LKA-sari oli tõlge vene, mitte inglise keelest, mis olnuks HT õige eriala )
- Harri Tiido oli sovetioludes üsna erandlik kommentaator — parteitu! Ehkki NLKP-liikmesus oli Eesti NSV-s välispoliitika kommentaatori seisuse ainus vormiline eeldus, mis andis tsensuurivaba staatuse ja lubas eelkontrollita eetrisse.
Nii pidi HT kogema alates 1990. aastast USA välisraadios tööluba taotledes semuliku süleluse asemel Washingtoni vaikimist = äraütlemist. Hoolimata isegi tõigast, et HT üheks käendajaks oli Eesti küsimuste nii mainekas autoriteet nagu Toomas H Ilves. Vaikus kestis, kuni HT-d ei tabanud seesama päästev avalikustamistung, mis Langleys CIA peakorteri fuajees kivviraiutud moto järgi inimese vabaks teeb. Niisiis võttis HT kevadel 1996 selgitada oma rolli Daniloffi-juhtumis, milleks ta Kuku-Raadio peatoimetajana tarvitas ära 5 ½ minutit päevakommentaari eetriaega. See vangerdus võimaldas tal lõpuks aastase tööotsa VoA-s.
PIKKA AEGA, kuni Tallinna raadio kontrapropaganda viimsepäevani olid nois saadetes kaasa teinud Vambola Põder ja Gabriel Hazak. Viimane töötas 1962-1975 põhikohaga hoopis prokuratuuris ning esines AD1973 riikliku süüdistust toetava prokurörigrupi juhina poliitilise värvinguga protsessil Pärnu noortemässu osaliste üle.
Lähemalt teemal "Pärnu mäss" AD1973 ☛ Külma sõja lõppvaatusest Eestis
Peale loetletute esinesid saateis ja/või valmistasid neid ette Raul Mälk, Tõnu Kõrda ja rida teisi mehi. Märkigem täpsuse huvides, et HT ei olnud kaugeltki ainus väliskommentaator, kes endise vaenlase heldesse rüppe kippudes kannapöörde tegi. Siirdeajal hajus välisteabe-toimetuse seniste liikmete lõviosa tõesti laiali, paljud neist saatsid töölevõtu sooviavaldusi just VoA-le, mõni isegi RFE-le. Samas taandusid väliskommentaarid ETV-s ja ER-is kas pea olematuks või kadusid sootuks. Ainult väga sihikindel osa ER-i pressibüroo liikmeid ja väliskommentaatoreid, nagu Mall Mälberg, Marika Urb ja viimati HT, jõudsid riburadapidi Washingtoni eesti saadete toimetusse. Urb töötab seal tänaseni, viimane kümnend küll venekeelse VoA TV-produtsendina.
Seda mõnetist läbilöögivõimet välismeedias on peetud väliskommentaatorite professionaalse taseme näitajaks. Samuti on sovetiaegse välisvaatluse saavutused tagantjärele pälvind teenimata ülehindamist akadeemiliselt ringkonnalt. Isekiri jääb eriarvamusele. Küll võib nõustuda ühe asjasse pühendatu omahinnanguga, nimelt 1980. aastaist välisvaatlusi teind Peeter Kaldre sõnadega:
Väliskommentaatorid olid väga hästi õhustiku muutumist tabavad inimesed.KES ON ILMAR LENDVA — saab lugeda siit ☛ ISEKIRI: Putini 3 vastust piiriküsimusele — või siit ☛ EestiMeel: Penikoon ja Piirinukk
— Peeter Kaldre — ERR-1, 31. V ja 5. VII 2001
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar