Ilmar Mikiver † 26. IX 2010

Ühendriikide pealinnas suri 26. septembril kell kaks päeval kohaliku aja järgi eesti literaat, ajakirjanik ja Külma sõja ajastu jaoks märgilise tähendusega raadiohääl Ilmar Mikiver.

Barack või Terry — kumb on lollim?

Pastor Jonesi juhtum osutab USA võimuladviku tõsisele poliitilisele veale. Võimurite moraalne vastutus ei tohiks ühiskondliku pluralismi tingimusis väljenduda mõne uskkonna materiaalse toetamisena.

Koraani mõnitamise eest USA-s vastutab niikuinii ka Valge Maja. Pühaduse rüvetamine on tänu pahemliberaalseile pingutusile teatavasti üks USA kodanike põhiõigusi. Sestap pole kuigi tark sallivuse ja lepituse välise demonstratsiooniga proovile panna rohujuure tasandi kannatlikkust. Et Valge Maja seda teeb, näitab Barack Hussein Obama huvi ise ohjata ( leevat? ) külma sõda islamiga.

Päevakorras ei ole niisiis Florida ühe vabakoguduse pastori tarkuse või rumaluse küsimus. Pastor Jones reageeris nii, nagu õigeks pidas — lajatades vanatestamentliku õigluse määraga. Tema sõnum — Koraani põletamise päeva väljakuulutamine — oli otseselt suunatud New Yorgi imaami ja viimast toetava linnapea, ent kaudselt ka praeguse presidendi kalgivõitu PR-kampaania vastu.

Anastaja süda

Reservkolonelleitnant Tony Shaffer
(Jamie Rose — NYT)

Ühendriikide Sõjaluurevalitsus DIA üritab blokeerida Afganistani anastamise saladusi paljastava 300-leheküljelise raamatu «Operatsioon Tume Süda» (Operation Dark Heart) levikut, mis ohustavat USA riiklikku julgeolekut.

Raamatu autor on kolonelleitnant Anthony A Shaffer (pildil), kes on lobedalt kirja pannud oma 5-kuise Afganistani-teenistuse DIA tsiviilohvitserina, varjunimega Christopher Stryker, aastal 2003. Ta vallandati kaitsejõududest 2006 ja töötab praegu Washingtoni ühes valitsusvälises julgeoleku-uuringute keskuses Center for Advanced Defense Studies.

Pentagon jätkab läbirääkimisi raamatu autori, advokaadi ja kirjastajaga esmatrüki 10-tuhandelise tiraaži äraostmiseks, aga NYT andmeil ei ole nad leppeni veel jõudnud.

Raamatu võiks DIA poolest avalikustada pärast teatud seikade kinnikatmist musta trükivärviga, mis tähendaks uustrükki. Sestap on raamatu ametlik üllitamine septembri algusest kuu lõppu lükatud.

Arvo Pesti † 6. IX 2010

Elulavalt lahkus sovetiajastu erimeelne, süümevang, kirjanduskriitik ja arhiivitöötaja Arvo Pesti.

Ta sündis 8. VII 1956 Tallinnas. Vaatamata perekondlikule taustale — isa Madis Pesti (1917—1969) kuulus kommunistlikku tippnomenklatuuri — liitus poeg antisovetliku vastupanuliikumisega, mis viis ta mitmeks aastaks (1983-1986) vangistusse.

Okupatsiooni hinna maksavad Taani + Eesti...

Afganistanis hukkunud sõjaväelaste suhtarv näitab, et Eesti maksab meile ebaolulise ivasioonikampaania eest proportsioonitult kõrget hinda. See pole ainult välispoliitiline lõiv NATO partnerluse eest. Kõrge hinna taga on ka majanduspoliitiline põhjus — noortel ei ole Eestis asjalikumat rakendust kui end Mooloki ette heita.

Tänavuse augusti lõpp sai topelttraagiline: hukkus kaheksas eesti kaitseväelane Afganistanis + üks Pärnus endalt elu võtnud veteran. Mõlemad on saanud presidendilt Kotkaristi, esimene pärast, teine enne surma — alles poole aasta eest. Võrdluseks muude väikeriikide kaotused NATO juhitaval ISAF-i missioonil: Läti sõjaväelasi on surma saanud 3, kuna Soome, Leedu ja Belgia on kaotanud vaid 1 (loe: ühe) sõduri.

Pingerida rahvusvahelise koalitsiooni riikidest, kes on kaotanud Afganistanis kõige enam elavjõudu 100 tuhande elaniku kohta:

1. Taani – 0,65
2. Eesti – 0,6
3. Suurbritannia – 0,5
4. Kanada – 0,45
5. Ühendriigid – 0,4
6. Norra — 0,2
7. Holland – 0,15

Pingereas tahapoole jäävail mail on iga 100000 elaniku kohta kõigest ≤ 0,1 langenut: 8. Austraalia. — 9. Prantsusmaa. — 10. Rumeenia. — 11. Hispaania. — 12. Saksamaa. — 13. Itaalia.
Tabel blogist Eesti Meel 1. septembri seisuga, värskemaid andmeid vt iCasualties.ORG-i veebiküljelt (Operation Enduring Freedom)

Panustame okupatsioonikoalitsooni liiga kallist vara — noori elusid. Miks? Üheks seletuseks on noorte tööpuudus. Masu peksab eriti valusasti maa-tuleb-täita-lastega-põlvkonda, kes praegu on alustamas oma elu kolmandat kümnendit. Ent iseseisva (töö)elu alustamiseks ei jagu vabu kohti eraettevõtluses ega avalikus tsiviilteenistuses.

Eesti on alla 25-aastaste inimeste töötaoleku määralt EL-i kolmas maa! Ses vanusegrupis on töötus sügavaim vaid Hispaanias ja Lätis.

Noortetöötuse edetabel EL-is jaanuari... juuli 2010 seisuga Eurostati järgi

1. Hispaania — 41,5%
2. Läti — 39,5%
3. Eesti — 37,2%

Kogu EL-i keskmine 20,2%.
Andmed Äripäevalt ja Delfi.EE-st

Võimaluse suhteliselt hästi teenida pakub riskantne palgasõdurielu. Riski suurendab juhusliku kontingendi tavatult tugev tung profisõjaväelaste ridadesse. Riski ei aita maandada ka EV võimuladvik, kes pidanuks Eesti-sugusele väikeriigile taotlema ohutumaid provintse kui Helmand meie poiste praeguse operatsioonialana.

Välispoliitilist pugemist ei saa maksta meie noorte elude hinnaga!

Usklike kimbutamisest 1980-kümnendi Eestis

Kurjuse jõud möllasid ka perestroika ja glasnosti ajal. Näiteid Külma sõja lahingute Eesti-tandrilt, kus riigiusu-rüütlid olid vastamisi sõltumatute vaimulikega, nagu Dmitri Minjakov ja Harri Mõtsnik.

Üldtunnustatud usuvabaduse põhimõtete toonitamine on alati ja oli Külmas sõjas iseäranis õigustatud. Ateismi pealesurumine kommunistide tõotatud südametunnistuse vabaduse asemel oli Brežnevi võimuajal omandanud enamasti isikuvastaste repressioonide kuju. On teada, et Poolas Moskva survel kehtestatud sõjaseisukorra ajal, samuti kui Venemaal, Ukrainas jmt liiduvabariigis usklikke ka mõrvati. Eestis seda pärast 1950-kümnendit õnneks ette ei tulnud. Siiski vaenas KGB novembrist 1980 pastor Salumit, arvatavasti sama aasta algul esitatud ettekande “Kirik ja rahvas” levi(ta)mise pärast. See oli teos, mis lahkas valitsusvõimude ja küllap ka kiriku jaoks liiga piinlikul moel luterikiriku suhteid eesti rahvaga ja arvustas kirikut ennastki selles, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rahvast eemaldus.

Jõesaar & Sauerland avalikkuse kohtu ees

Duisburgi linnapea Adolf Sauerland, 55 (pildil) — tema kedagi ei tapnud, ent avalikke huve järgima seatud kõrge ametimehena oli liiga hooletu. Andres Jõesaar, 51 — jah, paraku küll tappis, aga... Avalikkuse huvide järgijaks ringhäälingunõukogus sobib ikkagi!? Niipalju kummagi juhtumi erilaadsusest. Mis neid mehi aga seob, on mõlema topeltsuutmatus — ehk täpsemalt sõnastades —

• — suutmatus tagasi astuda ja...
• — suutmatus mõista oma ametikohase ühiskondliku vastutuse tähendust.

Tapmisähvarduste pärast on Duisburgi linnapea võetud politsei kaitse alla. Samal põhjusel hoidus ta end näitamast leinateenistusel. Keda sel teenistusel mälestati, need olid muidugi Love Parade'i ebapädeva korraldustöö tagajärjel hukkunud 21 inimest. Linnapead süüdistataksegi selles, et tema ja tema juhitud linnavalitsus eiras politsei- ja päästeametnike ohuhoiatusi, mis tehti enne 24. juulil toimunud hiiglaslikku tehcno-festivali. Duisburgi elanikud on nõudnud Sauerlandilt ülemmeeri kohalt tagasi astumist massimeeleavaldustel. Ja Westdeutsche Allgemeine Zeitungi Duisburgi toimetaja 1. augusti kommentaari nördinud toon väljendas igati linnarahva meeleolu...

Linnapea Adolf Sauerland on lasknud mööda viimse reaalse võimaluse võtta Love Parade’i katastroofi eest poliitiline ja moraalne vastutus. Wolfgang Gerritsi kommentaar: Linnapea Adolf Sauerland hülgas nädalavahetusel viimase võimaluse tagasi astuda ja võtta seega enda kanda poliitiline ja moraalne vastutus Love Parade’i katastroofi eest. Ta on kümne küünega oma koha küljes kinni. Arusaamatu on ta soov linnapeana uurimisel silma peal hoida, st pead liiva alla peita ja mitte mõista, et 10 päeva pärast tunnelitragöödiat ei või enam niimoodi jätkata. Miks ta peidus on ja pööraselt ikka oma joont ja süütust taga ajab, mida arvukad kriitikud küsitavaks peavad? Oleks tal kaastunnet tragöödias kannatanute vastu, siis mõistaks ta, et linna haldusasjade eest vastutava mehe suust tahetakse kuulda vaid ühte: “Ma loobun linnapea toolist.” Tagasi astudes teeks Sauerland lõpuks võimalikuks katastroofi tegelike asjaolude ausa uurimise linnavalitsuses. Sauerland ei tohiks sedavõrd naiivne olla ja arvata, et ta linnapea rollis veel jätkata võib. Kuidas see välja näeks? Adolf Sauerlandi poliitilise tegevuse aeg Duisburgis on ümber. Lõviosa elanike silmis on linnapea usaldusväärsuse kaotanud. Millal tast ometi lahti saab?

WAZ—Duisburg 1. VIII 2010: Verpasste Gelegenheit für Adolf Sauerland

Taandumisnõudeid ei ajenda juriidiline, vaid eetiline vastutus. Küllap leidub mittetaandumise kasuks kummalgi, nii Jõesaarel kui Sauerlandil omi ajendeid. Leidub ehk mitugi — sissetuleku taseme säilitamisest kuni süütuse presumtsiooni pühaliku kummardamiseni. Üks kaalukam kui teine! Ometi ei ole neil kaalutlusil kokkuvõttes — kui ühiskondlikult avarad nood ka ei näiks — mitte vähematki pistmist rahva tahte, õiglustunde ega avalikkuse teenimise, ka mitte eneseõigustaja ühiskondliku mainega. Kõik taandub loomupäraselt ühe või teise isiku kitsarinnaliseks erahuviks. Veel üks erijoon on Eesti ja Saksamaa juhtumil. Lakkamatu meeleavaldamise asemel Duisburgis (vt Reutersi videot 29. juuli protestikogunemisest raekoja ees) piirdub Eesti "avalikkuse suur huvi" Jõesaare kriminaalasja kulgemise vastu prokuratuuri piiari tülitamisega Õhtulehe (27. VII 2010) või Delfi.EE (2. VIII 2010) südika ajakirjaniku poolt... Kuulmaks iga nädal ikka sama vastust:

"Sellist infot, millest avalikkust teavitada, meil pole."