Tallinna olümpiataak TTS-i saatekavas

Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…

Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980

Iseendastki mõista ropagandaali rakkes olümpiaregatt sobitati AD1980 täpselt ENSV 40. aastapäevale. Ja kõigile, kes toona kalendri punaseid tähtpäevi ei märganud või värvipime, muidu lühinägelik või kurt oli, neile laoti hunnikuti välja Karl Vaino (pildil) suunistega ropavoldikuid: kui sa isegi jala ette ei näe — komista ja suma ülepea ropagandaali!

Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:

1. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
2. Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
3. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)

Kontsert ja sellele pühendet telereportaaž on saanud ammendava arvustuse Sirbiheitja retsensiooniga. Iseseisvuse taastamise pidupäeva lävel ENSV LXXX aastapäeva tähistamine nn ERR-i pealõidas vajab paari—kolme lisamärkust.


TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.

Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.

Venemaa verivaenlased ja igikestev blokaad

Meie idanaabrit piirav vaenurõngas on püsimas pea muutumatu kindlusega. Kas kujutletud piiramisrõnga kestva stabiilsuse tegureiks on suurvene meelelaad, lähimineviku järelmid või geopoliitiline paratamatus?

Venevastaste esikümnesse satuvad arvamusuuringuis järjekindlalt need riigid, kellega Venemaa on viimase 100 aasta jooksul sõdinud, olgu siis päris kuuma, leige või külma sõja (KS) võitlustes. Hämmastavaks erijuhtumiks võib pidada vaid venelaste suhtumist Saksamaasse, kes on Venemaaga sajandi kestel 3 korda sõdinud (IMS, IIMS, KS), ent kelles 7 korda sagedamini nähakse ennemini sõpra kui vaenlast.

OH NEID VENELASI! Venemaa Föderatsioon hõlmab 12% planeedi territooriumist ja 2% rahvastikust. Etniliselt moodustab tiitelrahvus 80% VF-i elanikkonnast. Suurim vähemusrahvus — tatarlased — on 3,8% rahvaarvust. Sisuliselt on tegu unitaarse rahvusriigiga, mis on juba hävitanud või hävitamas hulganisti samadel aladel elanud põlisrahvusi.

Eelselgituste juurest küsitluste juurde naastes märkigem, et selle rahva loomuomasele ksenofoobiale viitab kõigepealt tõik, et vaenlaste edetabeleid üle-üldse koostatakse. Levada Keskuse (Levada Centr) küsitlused suhtumisest ülejäänud maailma näitavad aga teiseks sedagi, et Venemaal näib vaenlasi olevat poole rohkem kui sõpru. Kümneks sõbralikumaks välisriigiks peavad sealsed elanikud praegu Valgevenemaad (35% küsitlusele vastanuist), Kasahstani (33%), Ukrainat (21%), Saksamaad (20%), Hiinat (18%), Indiat (16%), Kuubat (13%), Armeeniat (11%), Prantsusmaad ja Bulgaariat (mõlemat 9%)

Levada Keskuse sama meetodiga välispoliitilise meelsuse uuringud ei ulatu kahjuks putinismi agressiivsele välispoliitikale eelnenud aega, mis muide võiks olla tulemustes väljenduva vene—saksa sõbralikkuse üks seletus — teised seletused kipuvad minema sügavale ajalukku või sotsiaalpsühholoogiasse. Selmet täheldagem stabiilset negativismi nii erinevate riikide, nagu Läti ja Afganistan, või positiivset stabiilsust India ja Bulgaaria puhul. Ilmselt poleks need jmt näidud ka Boris Jeltsini ajal praegusest erinenud. Veelgi enam, samuti on liikunud Moskva peavaenlase Gruusia vaenlaseks pidajate osatähtsuse graafik ilma suurema kõikumiseta sirgelt 47% kandis, kui üksainuke AD2008 konflikti järgne aasta välja arvata. Sama käib Eesti AD2007 kohta, kuna enne ja pärast pronksaastat on EV ebasõbralikuna paistnud keskmiselt 30% VF-i kodanikele. Täpselt sama näit kehtib EV-le ju tänavu. Veel vaenulikumaks peetakse hetkel 4 maad: Georgiat (50% küsitletuist, näitaja on 7a läbilõikes püsiv, trend enne tõusev kui langev), Lätit (40%, langev trend), Leedut (37%, langev trend) ja Ameerika Ühendriike (33%, püsiv näitaja). Mingit elevust võib täheldada Poola rindel, sest poolakaid vaenlaseks pidavate osakaal on venelaste seas tõusujoonel. Sama trend valitseb inglaste suhtes.

ANTIATLANTISM (?) Viimase 7 aasta läbilõikes on USA-st veidi ebasõbralikumaks loetud siiski meid — EV-d (35%) — vt juuresolevat tabelit (NB! Aastal 2008 jäi küsitlus ära; lõpulahtris on 6 aasta küsitlustulemuste läbilõikenäit) Ja kui arvestada, et 5% küsitletud VF-i kodanikke on viimaste aastate lõikes USA-d sõbralikuks või suisa liitlasmaaks pidanud, siis ei maksaks USA-l "venevaenulikkuse pingerivis" meiega üldse trügida, kuna venelased ei ole neis küsitlustes EV-le ligilähedast lugupidamist seni ilmutanud.

Wiki-Leaks näitab Eesti sõdurite langemispaiku Afganistanis — Postimees

Afganistanis on seni hukkunud 7 Eesti kaitseväelasest (pildil) ning neist...

• langes 2 aastal 2007
• langes 1 aastal 2008
• langes 4 aastal 2009

Wikileaks näitab ära Eesti sõdurite langemiskohad - Sõda - Sõda Afganistanis - Postimees

Veebilink WikiLeaksi Afganistani sõjapäevikule: Kabul War Diary

Vikilekked & avadiplomaatia

Sestap kõik, mida ütlete pimedas, saab kuuldavaks päevavalges, ja mida sosistate luku taga, seda kuulutatakse üle ilma.
(Luuka 12:3)

Ahoi! Võtkem Vikilekkeid globaalse ja universaalse eksperimendina, mis harjutab inimest tulevikuga, teravdab ta tõemeelt ja õpetab paljust loobuma. Vaagigem ja kaardistagem seda, mis on nüüdsest — diplomaatilise lekke (CableGate) 100 päevaga — pisukegi selgem…

I. VIKIŠOKK TERVISTAB… VIST EI TÕVESTA. Vikileke osutus muidugi vapustususeks, aga selle võnked on vaimsed, mitte kineetilised. Kaasnevate ohvrite poolest jääb vikimurrang nähtavalt alla samal ajal Jaapani peasaare Honsu idarannikut laastanud 9-magnituudi (12-palli) tugevusest maavärinast + hiidlainest. Umbes nagu Külm sõda, mis tuumakonflikti(d) eos ära hoidis, samamoodi on teabelekke-ähvardus(t)el ennetav mõju. Ja eks WikiLeaks (WL) ole seniseid vastuolusid juba lahendada aidanud või seks lootust andnud. Viimaste — ja mitte ainult Külma sõja järgsete — kümnendite superpoliitika mahitas oma vastutustundetumais suundades potentsiaalselt ohtlikke koldeid. Selle ülivõimu välispoliitilisi dokumente avalikustamata võinuksid pinged nendes kolletes edasi kuhjuda ning need rahvusvaheliselt veel ohtlikumaks saada.

Kabuli propagandabazaar kosub

Sada-e Azadi (Vabaduse Hääl) on täna Afganistani suurima leviga 3-keelne leht, kus kohalike dari- ja puštukeelsete kõrval on ka inglise veerg. Ent popp on see leht praeguseks eeskätt idamaiste maiuste ja soolaste krõpsudega kauplejate seas, kes NATO/ISAF-i teabeüksuse klantslehe ribadesse pakivad oma kiirtoidu rasvasemaid palu.

Meenutus: Mida 5 aasta eest kirjutas samast Vabaduse Häälest psühholoogilise sõja eesti ekspert leitnant Uku Arold?

Tihti puuduvad missioonipiirkondades oma meediakanalid ja psühholoogiliste operatsioonide üksuste toodetav infomaterjal täidab uudistevaakumit. Afganistanis annavad Rahvusvahelised Julgeolekutagamisjõud välja ajalehte [---], mis on kohalike seas tänu nende maitse ja vajadustega arvestamisele populaarseim[---] Kakskeelsel ajalehel Sada-e Azadi on veel üks roll ― kohalikud kasutavad seda inglise keele õpetamisel koolides.

"Psühholoogiline sõda" Eesti Päevaleht (Tallinn) 28. IX 2004

Tänased vajadused: Lehte hangitakse mustal turul ja reeglina kilokaupa. Ühe kaupmehe kinnitusel läheb Vabaduse Hääl temale maksma 20 afgaani ehk alla 5kr/kg. See näibki olevat Sada-e Azadi tähtsaim lisaväärtus. Inglise keeltki on märgatud.

"Võrreldes Afganistani ajalehtedega on inglise sõnadega ajaleht palju parem," ütles üks restoranipidaja.

"NATO leht on afgaanide ideaalne kebabipaber" Delfi.EE 12. XI 2009

Praktiliselt kirjaoskamatul maal ei ole see mõistagi ainuke, küll aga kõige tiraažikam ja pakkepaberina hinnatuim leht. Kuus kulutab NATO/ISAF selle pool-nädalalehe 300... 800 tuhande eksemplari tootmiseks üle 8 miljoni krooni. Paar arvutustehet ― ning mis ilmneb?

Psühholoogilise sõja raames toodetav üllitis ei suuda Kabuli turul lüüa muidu läbi kui omahinnast kakskümmend korda odavamini

Loomulikult ei ole see läbikukkumine. Vastupidi, algselt oli kavas jagada Vabaduse Häält tasuta. Nüüd ei jätku seda kaugeltki igasse Vabaduse Hääle tarbeks üles pandud kollasse jaotuskastikesse, kuna sealt sattuks see vähegi virgema pakkepaberihankija tasuta noosiks... Nüüd müüvat NATO-lased Londoni Timesi (12. XI 2009) andmeil oma lehte Kabuli ärikatele ise.

Muuseas on NATO/ISAF-il Afganistani pealinnas samuti Vabaduse Hääle 2-keelne FM-raadiojaam

Allika koos Londoni Timesi videoga avab vajutus pildile

Eesti rahvas Külmas sõjas

Autori-kuraatori Kristjan Lutsu

🀙 näitusest & 📘 raamatust: kriitikat ja lisandusi

Kes on Külma sõja veteran? Eesti riikliku sõjandumuuseumi kaks vaadeldavat projekti tõstatavad just sellise küsimuse nii külastaja kui ka lugeja jaoks. 

KOMMUDE ± RU KÜLM JÄTKUSÕDA. Kahetseb Sov-Armija (NA) sõdur ehk seda, et ta Külmast sõjast e’pääsend lööma tõelise ilmasõja = IIIMS-i pärislahinguid? Või miks muidu Johan Laidoneri nimelise Eesti riikliku sõjandusmuuseumi egiidi all on jõnga hoolimatusega usurpeeritud teema + pealkiri "Külm sõda ja Eesti" ‽ 

Ühes enda uuritava ainevaldkonna tutvustuses on Eesti Sõjamuuseumi (ESM) teadurist juhataja Kristjan Luts öelnud nii:

Eesti Sõjamuuseumi projekt "Eesti & külm sõda" käivitus rahvusvahelise teaduskonverentsiga "Eestlased külmas sõjas" (9.9.2005), mis loogiliselt jätkus ESM-i näitusega "Eesti & külm sõda" (11.11.2005) Selleks valmistumisel tekkis hulk teksti- ja pildimaterjali, mis […] jõudis […] raamatu "Eesti ja külm sõda" kaante vahele (Tln, 2007, 301lk — edaspidi E&KS)

Luts kipubki Külma sõja (KS) eesti-aspekti käsitama teemana — ta enda sõnastuses — "eestlased lääneriikide ja Nõukogude relvajõududes", mis paraku on õõnes ja eksitav kontsept, sest KS ei tähenda tingimata ega enamastigi sõda—relvi—kroonut. Suisa vastupidi! Külma sõja mõiste hõlmab pigem rahu ja tolle hoidmist ehk "rahuvõitlust", ennemini heidutust või sõjaseisundi vältimist, selmet külma sõja paradigmas suhteliselt marginaalseid asju—kehameid—nähtusi, nagu väekoondid, ohvitserkond, sõdurid, moon ja lahingutehnika — ühesõnaga mitte sõda relvakonflikti või ses osalemise mõttes. Pealegi vaadeldakse ses raamatus vaid üht paljudest külma sõja mitmekülgseist ilminguist, ühte tihedalt hõlmatud ajalõiku, mis on kõigile hästi tuntud ajaloosündmus (mida siin jj eristab suur algustäht)

Põhiliselt rakendabki Luts XX sajandi KS-i sündmustiku ajalist raamistut, mille ta siiski jätab piisava asjakohase ainesega sisustamata. Sestap on raamat E&KS lünkadest lüüme ja läbinisti logiseva kronoloogiaga. 

ESITEKS SÜNDMUSTIKUST. Nimelt jagab Luts oma KS-i vaegkäsituses laialt tunnustet ajalõigu (1945-91) omakorda "esimeseks …", "teiseks …" ja "kolmandaks külmaks sõjaks", tekitades nii KS-i ajajoonde paar "külma rahu" lünka: 1954-58 ja 1963-79. Kui esimese pimepunktidega Ungari ülestõusu ja Suessi-kriisi kohal AD 1956 veel võiks leppida, siis teine on arusaamatum KS-i vastasseisu ägenemise tõttu tollasel ajavahemikul. 

Nii koges kogu maailm, k.a Eesti 1960-ndil ühelt poolt kommunismi laialdast pealetungi kolonialismile ja kirikule, sovettide edemust "kosmose võidujooksu" stardis, "Praha kevade" lämmatamist; ent teisalt Lääne vastupanu KS-is, mh USA Rahukorpuse käivitamise, sotsiaalse propaganda evitamise, mehitet lendudega Kuule jm sarnasega. Eesti puhul võiks siia lisada Moskva ideoloogilist survet neutraliseerivate Soome TV ja Lääne—Ida sihil sugenenud turismi mõjusid. Samal ajal muutusid kompartei ja KGB tagurlikumaks just Tallinna olümpiaregatiks valmistumise ajal 1977-80 — massilise immigratsiooni — nn migratsioonipumba käivitamise, venekeelsuse ja sürdrahvustamise survega, noore põlvkonna ägeneva rahutuse, meeleavalduste ja ideoloogilise erimeelsuse mahasurumisega, sh uue aja vabadusvõitlejaid Jüri Kukke, Mart Niklust jt vangi pannes.

TEISEKS KRONOLOOGILISI VEAÕIENDUSI. Eesti rahvuslipp toodi üldsuse ette — tänavale ja rongkäikudele hiljemalt AD 1987, mitte aga aasta hiljem, nagu seisab E&KS-is (lk 259) Siis, juunis 1988 SMV-trikoloor legaliseeriti juba nukuvõimu‐tasandil… Ka KS-i kontekstis üliolulisi vaba teabevoolu ja inimõigusi soodustav Helsingi-protsess algas aasta—paari võrra varem kui augustis 1975, nagu väidab E&KS (lk 257) kuna siis sõlmiti pikema CSCE nõupidamiste protsessi järelmina juba pidulikul tippkohtumisel Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Nõupidamise Helsingi lõppakt…

Juunis 1953 toimus hilisemat sündmustikku arvestades ülimalt õpetlik ülestõus Berliinis, mis nurjus ja mida E&KS pole tähelegi pannud…

Vaba Eesti Komitee olnuvat kaastegev (lk 148) veebruarist 1955 (nimelt kelle?) "kodumaale suuunatud eestikeelsete raadisaadete" juures. Raadio nimetust miskipärast ei ole. Jah, raamatus mainimata Eesti Vabaduse Hääl saatis Hispaaniast vahelduva eduga tõesti alates 1955… Lõpetas tegevuse AD 1975. Ent VEK-iga sel palju pistmist pole olnud…

Hirvepargi esimene kogunemine protestiks MRP vastu eelnes ERSP-algatusele ja mitte teisipidi, millele eksitavalt osutab E&KS (lk 142)

KÕIGE SISULISEM EKSIVÄIDE: Nihu läinud on ka võidurelvastumise tähenduse adumine — see oli tuumarelvastuse rakendamisest peale AD 1945 KS-i ilmet + sisu kujundav + põhjuslik + olemuslik nähtus, selmet "kõrvalnähe" (lk 246) ning SALT ehk Strateegilise Relvastuse Piiramise lepingud on Eestis tuntumad lühendiga: SRP (või vk OCB)

Ja lõpuks AD 1919 — Kominterni asutamine — ei tähistanud kurssi "sotsialismi ülesehitamisele ühes riigis" (lk 236) — vaid täiesti vastupidiselt: maailma-revolutsiooni! Ühtlasi oli see kommunismi-tondi + Moskva külma sõja globaalse avangu enim usutav tärmin. Kunas lõppes see sõda… Enam-vähem selge, et Eestile lõppes KS kui mitte augustis 1991… Siis Kristjan Lutsu moodi sõjaväe-keskselt võttes ehk 3 aastat hiljem — augustis 1994, kui siit viidi ära RU-väed.

Aga ärklevate neokommude üleilmse möllu kestlikku jätku kaedes… Mine tonti tea!

Eesti sõjamuuseumi (Knd Laidoneri M-i) püsiekspositsiooni kuraditosinast näitusest üht tähistab pealkiri  》Külm sõda: 1946-91《

LAIDONERI NIM ESM-i VÄLJAPANEKU TUTVUSTUSEST: Külma sõja näitusel vaadeldakse, kuidas kulges IIMS-i ekspositsioonist tuttavate meeste elusaatus pärast [kuuma] sõda. Kajastatakse eestlaste teenistust nii lääneriikide relvajõududes, sh [nii] Korea ja Vietnami sõdades kui ka NA-s, ja metsavendlust. Näituse osaks on ka metsavendade maa-aluse talvepunkri koopia. Kaardi abil saab aimu Nõukogude vägede paiknemisest Eesti territooriumil. Samuti käsitletakse argielu militariseeritust [sovetliku/tsivii-] okupatsiooni ajal, nii saab tutvuda tollaste põlvkondade laste militaarsete mänguasjadega ja sõjalise algõpetuse tunniga üldhariduskoolis. Välja on pandud Ühendriikide kindralmajori Tiiu Kera ja kolonel Enn Tietenbergi vormid.

ISIKUD. KEHAMID. RIIGID. Raamatu ajajoon järgib läänelikku narratiivi Külmast sõjast XX saj ajaloosündmusena, mida alustasid ja mille võitsid valged jõud ehk Lääs eesotsas USA-ga. Ühendriike mainitakse raamatus täpselt sada korda, Saksamaad isegi paarikümne võrra enam. Nõukogude Liidu nimetus tuleb ette ligi sada, Hiina ja Suurbritannia ligi poolsada korda, Afganistan, Kuuba, Ungari ja Poola 25×, Prantsusmaa ja Tšehhoslovakkia 20×. See peaks iseloomustama Külma sõja osalejaid ja tallermaad, kus Eestil polnud silmatorkavat rolli ega eestlasil palju kaasa rääkida. Isikuist on enim ära mainitud Henry A Kissinger tolle teoste sagedase osundamise tõttu. Teisel kohal on Stalin. 

Ent neid eestlasi, keda Kristjan Luts oma raamatus E&KS välja toob ja kes nende seas KS-i päevilt tõsist tähelepanu ja austust vääriksidki, on siinse arvustaja hinnangul kõigest kuus: Aleksander Einseln, August Rei, Edmund Valtman, Jüri Estam, Jüri Toomepuu ja Mark Enari. Samaväärselt Eesti lähiajaloos olulisemaid institutsioone, organisatsioone ja asutusi on esitlet peaaegu piisavalt. Aga Ameerika Hääle, BATUN-i, CIA, KGB, Kominterni, Raadio Vaba Euroopa, Vaba Eesti Komitee ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu kõrvalt siiski on puudu, raamatus nimetamata või autori poolt tähelepanematult üle astutud ses kontekstis küllalt olulise tähenduse ja/või tähtsusega Eesti Vabaduse Häälest, Tallinna raadiost ehk nn E(R)R-ist, rahvusvahelisest usuringhäälingust eesotsas Vatikani Raadioga, samuti nagu legendaarseist Vabadusraadiost ja moskoviitlik-gebistliku KS-i panuses olulisest VEKSA-komitee/ühingust. 

Külma sõja eestimeelses ja -keelses käsituses sõjamuuseumi toimetiste sarjas №2 all ilmunud trükiteosest on välja jäänud ka mitu teistkümmet nii kaalukaid kujusid kui Aarand Roos,¹ Alfons Rebane,² Arthur Haman,³ Hellar Grabbi,⁴ Imre Lipping,⁵ Jaan Pennar,⁶ Kaarel R Pusta,⁷ Lennart Meri,⁸ Leo Park,⁹ Marju Lauristin,¹० Toomas H Ilves,¹¹ Tönu Parming,¹² Vaino Väljas,¹³ Vello Ederma,¹⁴ Vello Salo¹⁵… Tõsi, Parmingut, Pennarit ja Merd mainit on, aga kaht eespoolsemat vaid autoreina lähteainese loetelus ja kolmandat üksnes kindral Einselni USA-st EV teenistusse kutsujana. Ja kummati on Meri arusaamatult sattunud samma leotellu raamatu lõpus Virkko Lepassalu teose pealkirja "Süümepiinadeta: Georg ja Lennart Meri…" (Tln, 2005, 232lk) tõttu, kuna E&KS siiski Georgist enam üldse ega Lennartist tolle vaatenurga alt mingit juttu ei tee.

Külma sõja teema lahkamine — lisaks puudulikule Estonicale — jääb Lutsul ka globaalselt ¾ osas ilma reemata. Seletus, mitte aga vabandus võib olla nii näituse kui ka raamatu kokkuklops Eesti sõjamuusemi (Vikipeedia: Eesti riiklik sõjandusmuuseum) sõduriköögis. Eks arvatagi lembi sõjamuuseum enne kuuma kui külma sõda.


EESTI KÜLMA SÕJA TANDRIL. Tuleks ent kiita 🀙 üht saali tervikuna hõlmavat KS-i näitust teavikuna, mis palju väärtuslikum ja mõjusam on sama ainesega raamatust. Loodan, et E&KS jäi puudulikuks ikkagi näituse proovitöö toortoote, pseudoteadusliku kirvetöö ja mitte pühkmeprügina.

Lutsu KS&E-trükise sedavõrd pretensioonikas pealkiri, mis ju peaks andma lugemisele ärgitamise ja sisukirjelduse lisaks — vähemalt ideaalis — ka teose sisu avava võtme, tõstab selle ülesande autori jaoks kahjuks kättesaamatuisse sfääridesse, kus liikumiseks ESM-i projektijuhil puuduvad niihästi keps kui ka tiivad. Eestil ja eestlasil on puna-Moskvaga esimese välislepingu (Tartu rahu) sõlminud riigi ja rahvana aga olemas oivaline kogemus ning seni kasutamata võimalused olla kommunistide külma sõja (üheks pea-) tunnistajaks. Need on seni, jah, lõpuni kasutamata, mida näitab ka…

Täiesti mannetu Eesti vastupanu‐liikumise käsitlus E&KS-is (lk 137, 142-3) Ometi vastustas sovetirežiimi Eestis…

• ≥6500 relvis partisani incl…

• 15-25 tuhat põrandaalust (nn illegaali) ning eelmistele lisaks…

• ≈300 erimeelset (sh ⅛ dissidente) stalinliku ning siirdeaja vahel.

Hulganisti oli 1968-85 sporaadilisi proteste, k.a meeleavaldusi, kuhu siirdeaeg AD 1990±3a nii massi kui organiseeritust lisas.

Külma sõja rindelõike küündis siiagi. Siingi sündis Külma sõja sangareid.

✸

¹ Aarand Roos (1940-2020) keeletadurist kirjanik, raadio-, usumees, diplomaat, kes 1975-78 tegutses Ameerika Hääle Eesti Osakonna (VoA EO) juures; oli EV konsul New-Yorgis 1982-95; 22 raamatu autor.

² Alfons Rebane, aka Alf (1908-76) sõjaväelane, kes KS-i ajal juba a-st 1946 tegutses mestis Lääne salatalitustega, sh ~15a koostöös UK-ga, a-st 1948 ka Rootsi salaluurega, üritas luua püristut ühenduseks metsavendadega anastet EV-s jm Baltimail, tuvastamaks NL-i sõjavalmidust ja mehitamaks antisovetlikku relvavastupanu, mistap Alfi osalusel BRD-s, UK-s, Rootsis valmistati ette 61 meest, nn rebasepoissi, kelle (lõviosas nuri)tegevuse kõrgaeg oli AD 1951±3a.

³ Arthur Johan Haman, aka Juhan Tuldava, KGB agendinimi Skvorcov (1922-2003) keeleteadurist spioon KS-i ajal KGB lähetusel Rootsis 1955-63; üritas infiltreeruda Vaba Euroopa Komiteesse (NCFE) USA-s; töötades USA teabetalituses AP ja osaledes Rootsi Eestlaste Esinduse tegevuses lõpetas Stockholmi ülikooli, läbikukkumise ohus pages tagasi NL-i.

⁴ Hellar Grabbi, aka Kalju Põder, aka Toomas Rand (1929-2018) keeleteadurist kriitik, kirjastaja, ajakirjanik, töötas USA Kongressi raamatukogus a-st 1959 Vaba Euroopa Komitee (NCFE) projekti raames; Vabadusraadio – Raadio Vaba Euroopa (RFE—RL) ek saadete kaastööline USA-st 1975-89, poliitika ja spordi puhul K Põdra, kirjandust käsitledes T Ranna varjunime all, oma häälega ja nime all esines RFE-s a-st 1988; üllitas 1965-99 ajakirja Mana; 7 raamatu autor.

⁵ Imre Lipping (*1943) 3. põlve sõjaväelane. Tema isa Elmar Lipping (1906-94) oli EVabsÜ tegelane, kes töötas a-st 1957 Eesti Vabaduse Hääle NYC-büroos — CIA koodnimi AEBASIN-4. Vietnami sõjast naasis IL kapteni auastmes, viimati kol-lnt. Ta on saavutanud bakalaureuskraadi Virginia Militaarinstituudis, teinud magistri- 1967 Toronto ja doktoritöö 1980 Marylandi ülikooli juures — kõik ajaloo alal. Enne raadiotööd teenis IL 3a USA sõjaväes ja oli valdava osa teenistusajast eriülesandega Vietnamis (n-ö laipu lugemas) Varemgi VoA ja eesti pagulas-ajakirjanduse kaastööline, sai VoA koosseisuliseks sügisel 1970, tõusis lõpuks 1½ kuuks — kuni 12.8.1974 VoA EO juhataja kt kohale. Seejärel naasis teadustööle doktorandi ja õppejõuna eri ülikoolides, põhiteema Eesti XX saj ajalugu. Töötas 1980-81 USA Riigiarhiivi arhivaarina, 1981-85 Massachusettsi ülikooli sõjaajaloo õppejõuna. Asus 1985 USA konsulaar-teenistusse (LAV-is, DDR-is, Ukrainas jm), oli USA Ida-Berliini suursaatkonna esindajana 9.10.1989 Leipzigi rahu-meeleavalduste koldes, mille mullistusse kiirelt kadusid nii Berliini müür kui ka DDR; töötanud 1990-ndil ka USA Tln-saatkonnas.

⁶ Jaan Pennar (1924-99) USA politoloog, kes KS-i käigus on töötanud 1953 VoA uurimis-osk-s, jätkanud 1953-70 nõuniku jmt ametis Amcomlibis, mis ohjas mh Vabadusraadiot (RL); 1975-90 oli RL-i juhtivjõuks, mh 1975-76 RL-i EO p-toim ja 1. juh. Tema abikaasa oli RFE—RL-i EO 3. juh Eva Merike Kangro-Pennar (1950-97)

⁷ Karl, aka Kaarel Robert Pusta (1888-1964) juristist riigimees, diplomaat, ajakirjanik; Paneuroopa‐liikumise edendaja Eestis, silmapaistev rv-õiguse tundja, Rv Diplomaatilise Akadeemia asutajaliige ja Haagi Rv Õiguse Akadeemia eluaegne liige. Külma sõja ajal EV New-Yorgi Peakonsulaadi eriesindaja, kes visalt, ent edutult taotles EV saatkonna avamist Washington DC-s; elas 1952-64 Madridis, kus temaga ajutiselt jagas korterit Eesti Vabaduse Hääle juh Villibald Raud (1898-1982)… Pusta poeg oli 1942 asutet VoA algrivist VoA EO juh-ks kerkinud Kaarel Robert Elias Pusta (1922-2000) aka Charles Elie Puusta, aka Pusta Jr, aka "Popi".

⁸ Lennart Georg Meri (1929-2006) kirjanik, filmimees ja riigitegelane (EV 2. president) Külma sõja ajal töötas Tln raadios = nn E(R)R-is; samuti oli NL-i, UK + USA + Rootsi mitmik‐agent.

⁹ Leo Park on Eesti NSV MN-i j.a KGB uurimis-osk ülema, Peipsi lääneranniku vene vanausulist päritolu Leonid Barkovi (1928-2020) varjunimi. Park—Barkov oli 1960-ndi keskel ENSV TA aspirandina Eesti sovetiseerimist õigustava kontsepti autoreid, kehtestajaid ja propagandiste. Ta töötas NKVD/MGB/KGB-s 1946-88, alustades hävituspataljonist Tartumaal, jätkas märtsi-küüditajana, sai 1958 kapteni pagunid, samal ajal juurdlus-osk ülema at-na uuris tudeng Mart Nikluse, hiljem rv-liselt tuntud inimõiguslase esimest süüasja (järelm MN-ile 8a#); taasalgatas + uuris teist korda varem sama roima eest juba karistet Verner Tomba (Omakaitse, järelm †) asja; uuris 1969 Balti Laevastiku ohvitseride, sh erimeelse Sergei Soldatovi süüasja. Hiljem, 1969-77 oli juhtiv uurija Leningradi obl KGB-s, knd-mjr… Viimati 1977-89 NL-i KGB uurimisvalitsuse ülema at ja dets-st 1986 ülem, knd-Itn. Barkov tegeles CCCP\VF-is mh nii Lng/SPb kui ka Moskva haritlaste vaenamisega, kevadel–suvel 1987 nn Kremli-piloodi Mathias Rusti kr-asjaga (NL-i ülemkohus mõistis MR-ile 4a#)

¹⁰ Marju Lauristin, aka Marjustin (*1940) poliitik, meediateadur ja teabur; karjäär algas 1962 Tallinnas E(R)R-i salajases eritoimetuses VoA EO saadete seirest. Marjustin lõi endast kommuna ja sovetliku nukurežiimi esi-kollaborantide Johannese (1899-­1941) ja Olga Lauristini (1903-2005) järglasena "Avaliku kirja Eesti NSV-st" allakirjutajate neljakümnega liitudes dissidendi musternäite…

¹¹ Toomas Hendrik Ilves (*1953) psühholoogist ajakirjanik, diplomaat ja riigitegelane (EV 4. president); RFE—RL-is oli THI teadur ja RFE EO 4. juh; Arvo Pärdi Keskuse (2010-18) rajatise algatajaid; kuulunud antiputinistliku Free Russia nõukokku; lisaks on THI 195 tuh jälgijaga Twitter\X-teabur.

¹² Tönu, aka Tõnu Parming (1941-99) sotsioloogist õpetlane, ajakirjanik, poliitik, sõjaväelane; 1962-67 ohvitserina USA sõjaväes, sh USA erivägede (US Army Special Forces) allüksuse ülem 1965-66 Vietnami sõjas. Parming oli VoA EO teadustaja 1973-86; oli 1988-91 RFE eesti saadete sage usuteldu ja kaasautor Kanadast; a-st 1990 oli ajalehe Meie Elu toimetaja.

¹³ Vaino Väljas (1931–2024) NL-i diplomaat, NLKP jt vasakkoondiste, samuti ideoloogilise võitluse = KS-i pomo E(NS)V-s; Gorbačovi lähiliitlane (tuttav a-st 1956); Väljase eriteeneid KS-is: Moskva huvide edendamine Ladina-Ameerikas (nt Nicaragua) ja siirdeaja Eestis nii kodu- (agitprop, ajakirjandus) kui välismaal (nt 20.2.1990 Sorbonne'is)

¹⁴ Vello Ederma (1934-2023) VoA ja USIA töötaja; eksiilpoliitik.

¹⁵ Vello Salo, aka Endel Vaher (1925-2019) sattus IIMS-i lõpus nn čehhi põrgu, kus ta andis end itaallasena üles ja jõudis nii Roomasse Püha Birgitta ordu (OSS) kloostrisse. Vatikani Raadio — IIMS-i järel esimesena Läänes regulaarsaateid Eestisse andva raadio eesti sektsiooni ainus töötaja = toimetaja + teadustaja 1948-52 ja 1961-65; "Maarjamaa" ühemehe-kirjastuse omanik ja katoliku-jesuiidist usumees.

Tark vastane, misjonita missioon & julgeolekumull

Kuigi selle nuririigi tuleviku osas jäävad NATO kavatsused segaseks, hakkab lõpmatu õudus Afganistanis lahenema ja nii võimaldab ka meile kasulikke õppetunde alla joonida.

Vastane on tark… valib hoolikalt lahingut, on väga liikuv ega lase siduda end lahinguga nii, et see võiks saada temale saatuslikuks. Pealegi on vastasel väga selge käsuliin ja logistika.

See tark jutt — sest tõesti, ühtki vastast "alahinnata kindlasti ei saa ega tohi,"— tuleb Afganistanis teist kuud teeniva jalaväe-kompanii Estcoy-15 ülema suust ja mis veel tähelepanu-väärsem — seda tarkust levitab EV Kaitseväe peastaap.

Avaldus väärib tähelepanu  seda enam, et Eesti üksus ei ole mugavalt kaevunud, vaid on rutiinselt hõivatud ohtlikku lahingutegevusse ja vastupanu kiuste tugevdab Helmandis ISAF-i = rahvusvahelise julgeolekuabi-vägede positsioone. Ja tarkuse eest on makstud ränka hinda. Näiteks leedukatega võrreldes on inimkaotusi Afganistanis eestlastel kümme korda rohkem. Need on (PROPORTSIOONI-)

… PÄRATULT SUURED KAOTUSED. Proportsionaalselt veel vähem on selle põhjused eesti ajakirjanduses vaagimist leidnud. Siiski on Eestis palju muutunud võrreldes konflikti avanguga oktoobris 2001, kui ERR-i ja BBC töötajad Gustav Reinop ja John Simpson lähetati Suurbritannia sõjaväelennukil kajastama Kabuli okupeerimist.

Alkaidalaste ägedale ja tulemuslikule tõrjumisele järgnes pikaldane ja visa kaevumine läänemeelse tsiviil-ühiskonna ja demokraatliku valitsemiskorra ülesehitamise programmide toetamiseks. Selle missiooni militaarne külg piirdus põhiliselt enesekaitsega ja linnades korraldatava patrullimisega. Ent kohe, kui USA-l sai taliibi-mässulistest villand, muutsid nad 2009. aastal ISAF-i taktikat.

Nii pööras NATO kogu oma liitlaste Afganistani-operatsiooni vähema kui aastaga aktiivseks sõjategevuseks. Just siis riivas sõda oma vahedama lõikeservaga ka Eestit. Me (EKJ) kaotasime üheainsama aastaga 4 oma noort meest e pea pool kõigist alates AD2007 kuni tänaseni langenud 9-st — vt Eesti sõdurite langemisaastaid ja -paiku.

Okupatsioonivägede inimkaotused Afganistanis 2002-2013

PEATSELT LÕHKEV MULL. Eestist käivad reporterid vaatamas juba neljandat kümnendit kestvat sõda Afganistanis (eufemisme pruukides n-ö moodsa riigi ülesehitust ja julgeolekuabi, nii viimase legendi kohaselt; varem aga demokraatia-toomist — mis tähendas esiteks 1978-1989 kommunistliku ning teiseks — 2002-2010 Lääne-tüüpi ühiskonnakorra kehtestamist) endiselt n-ö soomuki laskeava kaudu. See on paratamatu ja seda enam kriipsutab alla tõdemust, mis jääb kui tahes asusas Afganistani-reportaažis ikkagi ainult ridade vahele:

Demokraatia ekspordile ja julgeoleku ostutehinguile panustamine pole mõistlik ega jätkusuutlik.

Sestap taandub väärtuste ülekanne põhiliselt ühele ainsale väärtusele — rahale.

Ka eesti noored teavad kas oma nahal kogetust või sisimas seda, et Eesti peamine ekspordiartikkel ei ole julgeolek, vaid alla 30-aastaste töötus (nn välismissioonide puhul pro kahuriliha). Nad teavad ka, et sellel missioonil saavad kõik suhteliselt hästi makstud. Mis lõpuks mõistagi patriotismi ei välista. Afganistanis lähetusilt saadav lisatasu, nagu põhipalkki, on meie lääneliitlastel siiski 5-10x suurem kui Eesti "misjonäridel". Eestlastel omakorda on see samu kordi suurem afgaani palgasõdureist ja politseinikest. Afganistani stabiilsuse ainus tagatis lähiaastail oleks seniste koalitsiooni-okupatsioonile kuluvate summade pumpamine otse afgaanidele. Kuid sama või sarnane rahakogus on valmis ilmselt voolama ka islamimailt, eriti Teheranist. Viimane näitaks USA ja tema liitlaste taotluste täielikku läbipõrumist piirkonnas.

BUZKASHI …  Siin ei kuulu välispoliitiline lojaalsus ega püsiv partnerlus just rahvuslike väärtuste esimesse viisikusse. Asjade pärisseisu ja valitsevat mentaliteeti võiks näitlikustada Mongoli impeeriumi hiilgeajast pärit iidse ning endiselt popi mänguga, kus ratsanikud või/s/tlevad kitse- v lambarümba pärast, ja mis oma vägivaldsusega sobib hiilgavalt poliitilise kontrolli ja kaose koosmõju metafooriks praeguses Afganistanis, ja vähe sellest — annab aimu loomuliku võimukorralduse eripärast. Siin on buzkashi-mängu kirjeldus.

Väljakujunenud meeskondi ei ole, mängu käigus rajavad võistlejad lühiaegseid, pidevalt muutuvaid liite ja teevad koostööd ainult seni, kuni märgatava edumaa saavutamiseni mängus, mis võib kesta lõputuid tunde, isegi päevi, ning kus võidab see ratsur, kes suudab loomarümba sihtmärgini kanda. Buzkashi on tõepoolest Afganistani ühiskonna peegel.


Poliitilist labiilsust sümboliseeriv keskaegne mäng buzkashi on popp ka tänase Afganistani noorte seas (VIDEO ©Lukasz Laszczynski, 2015)

Afganistani praegune valitsusvõim nõuab Pakistanilt vana režiimi (Talibani) liidrite vangist vabastamist. Vange on AP hinnangul sadakond ja veerand neist on 2013. aasta alguseks vabastatud.

Kui ideoloogiline mulin koos kõigi üldiste loosungitega riiklikust ja rahvusvahelisest kohustusest kõrvale heita, siis on pilt suhteliselt niru. Eesti sõjaväelased käivad Afganistanis multinatsionaalse okupatsioonikontingendi missioonidel juba üle 10 aasta mitmesugustel isiklikel ajenditel, mis jagunevad peamiselt majanduslikeks ja vähemal määral professionaalseiks:

• pääsemaks eriti noori varitseva massilise töötuse ja masu eest Eestis ja/või
• teenimaks—kogumaks "suurt raha" oma eraelu materiaalselt kindlustades j/v
• n-ö vabatahtlikult—käsukorras, et vältida ilmajäämist töökohast EV Kaitseväes ja säilitada seal oma karjääri-väljavaateid v
• eesmärgiks on endateostus militaar-professionaalsust proovile pannes, kogumaks lahinguvilumust, kiirendamaks militaarkarjääri j/v pälvimaks teenetemärke.

Teisipäev, 10. juuli 2012 Loy Mandehi piirkond ltn Raido Saremat:

Siin on siis tegu väikse külakooliga. Külalapsed siit äärealadlelt käivad niimoodi mošee hoovi peal koolis ja kohalik mulla, see on siis vaimulik, viib neile koolitunde läbi, ja [so] väga tugeva vaimuliku kallakuga õpe — aga nii on see igal pool siin riigis. Nad õppivad vähmalt lugema—kirjutama! Saavad rinnataskusse omale pastaka panna. Pastakas rinnataskus on väga tugev staatuse märk — näitab, et inimene oskab lugeda—kirjutada.

Teisipaev 14. august Sagadi mõis Raido ja Maiken plaanivad pulmapidu ja laulatustseremooniat mahajäetud kloostrihoones

"… Võib-olla kaitseväe kaplan aitab ka juba, kes meiega Afganistanis on praegu… Selline vägev saal meil siin, midagi rohelist** on siia kindlasti vaja…"

Õnneks on Talibi vastu paisatud palgasõdurite isiklik jätkusuutlikkus moodsale jalaväele kohaselt niude- e kubemeturvisega (lühidalt türvisega) kindlustatud ennemini rahuliku kui vaenuliku elanikkonna poolehoiu võitmisel. Nii on ka kohalike elanikega suhtlemine kõrvuti isevalmistatud lõhkekehade avastamisega EV kaitseväe väljaõppes tähtsal kohal. Estcoy-15 täidab Helmandi provintsis lahingu-ülesandeid novembrist 2012 ning kavakohaselt naaseb mais 2013. Usutletavaks on kpt Tõnis Metjer, kes sai teenistuse ajaks välisriigis majori ajutise sõjaväelise auastme. Intervjuud on 18. XII 2012 vahendanud 1:1 nii PM-online kui Delfi—EPL-online.

Sissejuhatuseks sõnas kapten Metjer:

Meie baasi [esimese kuu kestel] sisuliselt rünnatud ei ole. Oleme suutnud vastast oma baasist eemal hoida ja säilitanud julgeoleku-mulli [loe: hapra turvaala], mille lõi eelmine kompanii [Estcoy-14— mjr Eero Aija uhtimisel]

Eesti lahinguüksuse ülesandeiks on…

… opereerida kõrbepiirkonnas ja hoida seal vastast seotuna, et neil ei oleks ressursse rohelisel alal* kohalike [Afganistani Islamivabariigi] julgeolekujõudude vastu võitlemiseks. Sellega anname kohalikule valitsusele ja julgeoleku-jõududele paremad võimalused turvalisuse ning normaalse elukeskkonna tagamiseks rohelisel alal [---] aitame läbi oma tegevuse nende turvalisust tagada. Kahel korral oleme toetanud ka kohaliku politsei tegevust kõrbealal.

Ja vastus küsimusele:

Kuidas  v õ i k s  iseloomustada piirkonnas tegutsevat vastast? — Vastane on väga tark. Neile on selged meie jõukasutusreeglid, meie luurevahendite võimekus ja meie vastutusala piirid. Seda kõike kasutavad nad oskuslikult ära. Loomulikult jäävad nende tulejõud ja kaitse meile alla puhtsõjaliselt tasandilt vaadates, kuid kohalikul väljal mängimine on nende eelis. Nad valivad hoolikalt lahingut, on väga liikuvad ega lase end lahinguga siduda nii, et see võiks neile saatuslikuks saada. Neil on väga arenenud käsuliin, ka logistika. Vastast alahinnata kindlasti ei saa ega tohi.

Kevadeni 2013 Afganistani lähetatud Eesti kontingendi ülem on kol-ltn Toomas Möls. Estcoyd patrullbaasis Pimon juhib mjr Tõnis Metjer. Logistilist tugiüksust NSE-14 Camp Bastionis (alates 2014 Camp Shorabak Helmandi provintsis Lashkar-Gah's) juhib kpt Rauno Mäe. Peale jalaväekompanii ja tugiüksuse kuuluvad Afganistanis tegutseva Eesti kontingenti ka staabiohvitserid ja lähikaitse-meeskond. Lisaks on Eesti lähetanud Afganistani pidevalt korraga 5 kuni 10 rahuotstarbelist (tsiviilmissiooniga) abilist, kelle jätkuv viibimine seal muutub NATO üksuste väljatõmbumisega aastast 2014 tõenäoliselt võimatuks.

AFGANISTANI TRAGÖÖDIA

See intervjuu ilmus esimest korda Isekirjas siis, kui Afganistani jaoks oli läbi vaid kolmandik sovetliku invasiooni aega (1979―1989). Tõde seal toimuvast oli toona nii hästi summutatud, et veel mitu järgnevat aastat levisid alloleva usutluse tõlked ulatuslikult ja laialt maailmameedias, teaduslikest ajakirjadest ringhäälinguni. Eesti keeles on seda vahendanud Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja pagulaslehed. Siin on osake, alla poole ajaloolises Isekirjas nr 2 (1983) ilmunud põhjalikust usutlusest“1983. aasta kevadel õnnelikult koju jõudnud ajateenijaga”…

Intervjuu [1981-1983] Afganistanis olnud eestlasega

Lennusangar Rust

Mathias Rust 50!

Kuulus video Cessna D-ECJB maanduskatseist ja piloot Rustist Punasel väljakul ( Guardian, 2012, 7' ) Filmija dr Robin Stott Inglismaalt oli parasjagu arstide üleilmsel rahukogul👽 Rossija hotellis. Ent tol päeval hülgas ta igava numbritoa ja läks argiõhtust süda-Moskvat jäädvustama. Hobioperaatorina seni vaid kodukandi Greenwichi loodusvõtteid teinu säärast üllatust nüüd küll ei oodand… Veel samal õhtul otsis dr Stotti hotellis üles ja ostis ülesvõtete esmaesituse õiguse meediakorporatsioon NBC.

PÄEVAKANGELANE MATHIAS RUST ( *1. Ⅵ 1968 ) sisenes N Liidu õhuruumi 1987. aasta 28. mai kolmandal lõunatunnil Virumaa kirderanniku kohal ja lendas üle Narva jõe ja Ilmeni järve otsejoones sovetiimpeeriumi südamesse. Punasel väljakul maandunud, rääkis Rust kogunenud uudishimulikele, et ta lend kestis 5 tundi.

ARD Rusti lennust

Helsingi Malmi lennuväljalt väike pettenõks Stockholmi poole — vastavalt Soome Lennuametile esitet lennuplaanile — ja edasi otse Viru rannalt Moskva Kremlini = pisut üle 1000㎞. Et jõuda pärale nii ruttu, on vaja 190-st tunnikiirust. Piloodi enda sõnul liikus ta 180-185㎞/h, hoides lennukit 600m kõrgusel. Tiibade jäätumise pärast laskus ta paar korda 300m allapoole.

Sel päeval valitses Läänemere õhustikku kõrgrõhkkond ja nähtavus oli väga hea. Ida-Euroopa lauskmaad kattis vahelduv pilvitus, mis tihenes lennu lõpupoole lausaliseks. Rusti lennu piirkonnas puhus kõikjal kerge ( <10㎧ ) külgtuul ja seda kirdest, mis võis pisut pärssida lennusihti, kindlasti mitte -kiirust. Cessna-172P oli liikunud seekord oma piirkiiruse ( 228㎞/h ) mõõduka varu piires. Täis kütusepaak tagas 8 lennutundi ≈ 1450㎞.

Otselend hobipiloodi valitud kursil asimuudiga 117° kulges üle maamärkide nagu põlevkivi-tööstuse korstnad, suuremad veekogud ( sh Narva veehoidla + Ilmeni jrv ) ja raudteed ( Kalinin/Tveri — Moskva trass )… Kõik vene jm massimeedia kõvera marsruudiga kaardid hämavad ega ole kooskõlas Rusti ühegi endapoolse lennukirjeldusega.

Siinkirjutaja enda mälestusi. Minu igapäevane bussitee tööle möödus samal ajal õhuvalve- ( ΠВO ) -jaamast Edisel. Sestap on tänaseni silme ees järsk muutus lokaatorite töörežiimis, täielik rahu enne ja meeletu agarus pärast Mathias Rusti ülelendu. Nimelt pöörlesid need Jõhvi lähedal Tallinna—Narva maanteel liikujaile silmatorkavad radarilokaatorid juba järgmine päev tõepoolest nagu hullud, kuna eelneva nädala oli enamik neist seisnud sõna otsetähenduses tööta. Lääne-vastane ultrastruktuur ( püristu ) Rusti-juhtumi eelses N Liidus toimis alarežiimis või oli kohati päris maas mingil meile seni tuvastamata, nt kokkuhoiu/tehnilisel põhjusel, või/ja ütles üles kogu toimeahelas inimtegur. Pole igatahes imestada, kui keegi N Liidu pagunikandja satub pärast kohtu alla.

KAOS NÕUKOGUDE ÕHURUUMIS. Rustil vedas ka seetõttu, et sovetisüsteem üldiselt puperdas. Süsteemi kõige olulisem lüli — inimtegur puksis aga katastroofiliselt ( Čornobyl ) ammugi sõjatööstus-kompleksi keerukate tarrustega ühtimata. Õhukaitse territoriaalseid vastutusalu, sh ka Rusti teekonda puutuvad Balti, Leningradi ja Moskva väeringkondi, eraldasid ilmsed koordinatsiooni-häired. Nähtavasti ei toiminud korralikult ka militaarraportide ahel ega käsuliinid. Vene sõjaajaloolase kindral Leonid Ivašovi järgi:

… hooletus ja ebakõla meie [CCCP] õhujõudude ja õhukaitse valvekorrapidajate töös, vastutuse selge reeglistiku puudumine, halb sõjaline koolitus, relvastuse ja tehnika ebatäiuslikkus…

Leonid Ivašov, Оt Junkersa 1941-го к Cеssnе 1987-го. Voenno-istoričеsкij žurnаl, 1990, N°6, lk 44.

… Poliitbüroo [arutas 30. V 1987] N Liidu kaitseministeeriumi ettekannet Saksamaa LV kodaniku Mathias Rusti juhitud lennuki poolt N Liidu õhupiiri rikkumise asjaolude kohta… [ja tegi kindlaks], et ühele Hamburgi lennuklubile kuuluva lennuki olid avastanud õhukaitse radariseadmed N Liidu riigipiirile lähenemisel. Nõukogude hävituslennukid lendasid 2 korda üle Lääne-Saksa lennuki.

NLKP KK Poliitbüroos. RH 2. Ⅵ 1987.

Poliitbüroo samas teadaandes loetleti riigikaitse nurjumise praktiliselt kõik subjektiivsed asjaolud, nagu «kaitseministeeriumi suured vead vägede juhtimisel», «lubamatu hooletus», «vajaliku valvsuse ja distsipliini puudumine», õhukaitseväe «lohakus ja organiseeriumatus», «küllaldase kontrolli puudumine õhukaitse tegevuse üle» ja «madal lahinguvalmidus»…

Rusti lennuplaan:
Malmi—Bromma

Pealeselle — ja need objektiivsed asjaolud jäeti mainimata — oli Rusti lennuruumis sama päeva ennelõunal Valdai kõrgustikul alla kukkunud raketikandja-pommituslennuk ning Kalinini/Tveri juures päev varem kokku põrganud kaks sõjaväe-lennukit ning nüüd käisid neis piirkonnis õhuliikluse argipäeva häirivad päästetööd. Sel päeval toimusid Kohtla-Järve rajoonis langevarjurite ja Pihkva oblastis õppurpilootide harjutused. Eesti õhuruumis oli Rustiga samal ajal kuni tosin ja Venemaa Euroopa osas sadu liiniväliseid tsiviil-õhulaevu… Üle Eesti kirdenuka lendas Rust kümmekonba minutiga.

Kõik aeroplaani päritoluga seotu — et tegemist oli Saksamaa ( BRD ) + Hamburgi klubi lennuki + piloot Rustiga, selgusid loomulikult pärast lendu, alles KGB juurdlusega. Poliitbüroo jättis oma 30. mai istungi avalikust kokkuvõttest välja kõige piinlikumad seigad: et riigipiiri rikkunud Cessna D-ECJB jälg nelja lennutunni ajaks kadus, et tuvastamine nurjus ja Cessnat näinud hävituslendurid või nende komandörid ei saanud sotti, kelle või millega on tegu.