Tark vastane, misjonita missioon & julgeolekumull

Kuigi selle nuririigi tuleviku osas jäävad NATO kavatsused segaseks, hakkab lõpmatu õudus Afganistanis lahenema ja nii võimaldab ka meile kasulikke õppetunde alla joonida.

Vastane on tark… valib hoolikalt lahingut, on väga liikuv ega lase siduda end lahinguga nii, et see võiks saada temale saatuslikuks. Pealegi on vastasel väga selge käsuliin ja logistika.

See tark jutt — sest tõesti, ühtki vastast "alahinnata kindlasti ei saa ega tohi,"— tuleb Afganistanis teist kuud teeniva jalaväe-kompanii Estcoy-15 ülema suust ja mis veel tähelepanu-väärsem — seda tarkust levitab EV Kaitseväe peastaap.

Avaldus väärib tähelepanu  seda enam, et Eesti üksus ei ole mugavalt kaevunud, vaid on rutiinselt hõivatud ohtlikku lahingutegevusse ja vastupanu kiuste tugevdab Helmandis ISAF-i = rahvusvahelise julgeolekuabi-vägede positsioone. Ja tarkuse eest on makstud ränka hinda. Näiteks leedukatega võrreldes on inimkaotusi Afganistanis eestlastel kümme korda rohkem. Need on (PROPORTSIOONI-)

… PÄRATULT SUURED KAOTUSED. Proportsionaalselt veel vähem on selle põhjused eesti ajakirjanduses vaagimist leidnud. Siiski on Eestis palju muutunud võrreldes konflikti avanguga oktoobris 2001, kui ERR-i ja BBC töötajad Gustav Reinop ja John Simpson lähetati Suurbritannia sõjaväelennukil kajastama Kabuli okupeerimist.

Alkaidalaste ägedale ja tulemuslikule tõrjumisele järgnes pikaldane ja visa kaevumine läänemeelse tsiviil-ühiskonna ja demokraatliku valitsemiskorra ülesehitamise programmide toetamiseks. Selle missiooni militaarne külg piirdus põhiliselt enesekaitsega ja linnades korraldatava patrullimisega. Ent kohe, kui USA-l sai taliibi-mässulistest villand, muutsid nad 2009. aastal ISAF-i taktikat.

Nii pööras NATO kogu oma liitlaste Afganistani-operatsiooni vähema kui aastaga aktiivseks sõjategevuseks. Just siis riivas sõda oma vahedama lõikeservaga ka Eestit. Me (EKJ) kaotasime üheainsama aastaga 4 oma noort meest e pea pool kõigist alates AD2007 kuni tänaseni langenud 9-st — vt Eesti sõdurite langemisaastaid ja -paiku.

Okupatsioonivägede inimkaotused Afganistanis 2002-2013

PEATSELT LÕHKEV MULL. Eestist käivad reporterid vaatamas juba neljandat kümnendit kestvat sõda Afganistanis (eufemisme pruukides n-ö moodsa riigi ülesehitust ja julgeolekuabi, nii viimase legendi kohaselt; varem aga demokraatia-toomist — mis tähendas esiteks 1978-1989 kommunistliku ning teiseks — 2002-2010 Lääne-tüüpi ühiskonnakorra kehtestamist) endiselt n-ö soomuki laskeava kaudu. See on paratamatu ja seda enam kriipsutab alla tõdemust, mis jääb kui tahes asusas Afganistani-reportaažis ikkagi ainult ridade vahele:

Demokraatia ekspordile ja julgeoleku ostutehinguile panustamine pole mõistlik ega jätkusuutlik.

Sestap taandub väärtuste ülekanne põhiliselt ühele ainsale väärtusele — rahale.

Ka eesti noored teavad kas oma nahal kogetust või sisimas seda, et Eesti peamine ekspordiartikkel ei ole julgeolek, vaid alla 30-aastaste töötus (nn välismissioonide puhul pro kahuriliha). Nad teavad ka, et sellel missioonil saavad kõik suhteliselt hästi makstud. Mis lõpuks mõistagi patriotismi ei välista. Afganistanis lähetusilt saadav lisatasu, nagu põhipalkki, on meie lääneliitlastel siiski 5-10x suurem kui Eesti "misjonäridel". Eestlastel omakorda on see samu kordi suurem afgaani palgasõdureist ja politseinikest. Afganistani stabiilsuse ainus tagatis lähiaastail oleks seniste koalitsiooni-okupatsioonile kuluvate summade pumpamine otse afgaanidele. Kuid sama või sarnane rahakogus on valmis ilmselt voolama ka islamimailt, eriti Teheranist. Viimane näitaks USA ja tema liitlaste taotluste täielikku läbipõrumist piirkonnas.

BUZKASHI …  Siin ei kuulu välispoliitiline lojaalsus ega püsiv partnerlus just rahvuslike väärtuste esimesse viisikusse. Asjade pärisseisu ja valitsevat mentaliteeti võiks näitlikustada Mongoli impeeriumi hiilgeajast pärit iidse ning endiselt popi mänguga, kus ratsanikud või/s/tlevad kitse- v lambarümba pärast, ja mis oma vägivaldsusega sobib hiilgavalt poliitilise kontrolli ja kaose koosmõju metafooriks praeguses Afganistanis, ja vähe sellest — annab aimu loomuliku võimukorralduse eripärast. Siin on buzkashi-mängu kirjeldus.

Väljakujunenud meeskondi ei ole, mängu käigus rajavad võistlejad lühiaegseid, pidevalt muutuvaid liite ja teevad koostööd ainult seni, kuni märgatava edumaa saavutamiseni mängus, mis võib kesta lõputuid tunde, isegi päevi, ning kus võidab see ratsur, kes suudab loomarümba sihtmärgini kanda. Buzkashi on tõepoolest Afganistani ühiskonna peegel.


Poliitilist labiilsust sümboliseeriv keskaegne mäng buzkashi on popp ka tänase Afganistani noorte seas (VIDEO ©Lukasz Laszczynski, 2015)

Afganistani praegune valitsusvõim nõuab Pakistanilt vana režiimi (Talibani) liidrite vangist vabastamist. Vange on AP hinnangul sadakond ja veerand neist on 2013. aasta alguseks vabastatud.

Kui ideoloogiline mulin koos kõigi üldiste loosungitega riiklikust ja rahvusvahelisest kohustusest kõrvale heita, siis on pilt suhteliselt niru. Eesti sõjaväelased käivad Afganistanis multinatsionaalse okupatsioonikontingendi missioonidel juba üle 10 aasta mitmesugustel isiklikel ajenditel, mis jagunevad peamiselt majanduslikeks ja vähemal määral professionaalseiks:

• pääsemaks eriti noori varitseva massilise töötuse ja masu eest Eestis ja/või
• teenimaks—kogumaks "suurt raha" oma eraelu materiaalselt kindlustades j/v
• n-ö vabatahtlikult—käsukorras, et vältida ilmajäämist töökohast EV Kaitseväes ja säilitada seal oma karjääri-väljavaateid v
• eesmärgiks on endateostus militaar-professionaalsust proovile pannes, kogumaks lahinguvilumust, kiirendamaks militaarkarjääri j/v pälvimaks teenetemärke.

Teisipäev, 10. juuli 2012 Loy Mandehi piirkond ltn Raido Saremat:

Siin on siis tegu väikse külakooliga. Külalapsed siit äärealadlelt käivad niimoodi mošee hoovi peal koolis ja kohalik mulla, see on siis vaimulik, viib neile koolitunde läbi, ja [so] väga tugeva vaimuliku kallakuga õpe — aga nii on see igal pool siin riigis. Nad õppivad vähmalt lugema—kirjutama! Saavad rinnataskusse omale pastaka panna. Pastakas rinnataskus on väga tugev staatuse märk — näitab, et inimene oskab lugeda—kirjutada.

Teisipaev 14. august Sagadi mõis Raido ja Maiken plaanivad pulmapidu ja laulatustseremooniat mahajäetud kloostrihoones

"… Võib-olla kaitseväe kaplan aitab ka juba, kes meiega Afganistanis on praegu… Selline vägev saal meil siin, midagi rohelist** on siia kindlasti vaja…"

Õnneks on Talibi vastu paisatud palgasõdurite isiklik jätkusuutlikkus moodsale jalaväele kohaselt niude- e kubemeturvisega (lühidalt türvisega) kindlustatud ennemini rahuliku kui vaenuliku elanikkonna poolehoiu võitmisel. Nii on ka kohalike elanikega suhtlemine kõrvuti isevalmistatud lõhkekehade avastamisega EV kaitseväe väljaõppes tähtsal kohal. Estcoy-15 täidab Helmandi provintsis lahingu-ülesandeid novembrist 2012 ning kavakohaselt naaseb mais 2013. Usutletavaks on kpt Tõnis Metjer, kes sai teenistuse ajaks välisriigis majori ajutise sõjaväelise auastme. Intervjuud on 18. XII 2012 vahendanud 1:1 nii PM-online kui Delfi—EPL-online.

Sissejuhatuseks sõnas kapten Metjer:

Meie baasi [esimese kuu kestel] sisuliselt rünnatud ei ole. Oleme suutnud vastast oma baasist eemal hoida ja säilitanud julgeoleku-mulli [loe: hapra turvaala], mille lõi eelmine kompanii [Estcoy-14— mjr Eero Aija uhtimisel]

Eesti lahinguüksuse ülesandeiks on…

… opereerida kõrbepiirkonnas ja hoida seal vastast seotuna, et neil ei oleks ressursse rohelisel alal* kohalike [Afganistani Islamivabariigi] julgeolekujõudude vastu võitlemiseks. Sellega anname kohalikule valitsusele ja julgeoleku-jõududele paremad võimalused turvalisuse ning normaalse elukeskkonna tagamiseks rohelisel alal [---] aitame läbi oma tegevuse nende turvalisust tagada. Kahel korral oleme toetanud ka kohaliku politsei tegevust kõrbealal.

Ja vastus küsimusele:

Kuidas  v õ i k s  iseloomustada piirkonnas tegutsevat vastast? — Vastane on väga tark. Neile on selged meie jõukasutusreeglid, meie luurevahendite võimekus ja meie vastutusala piirid. Seda kõike kasutavad nad oskuslikult ära. Loomulikult jäävad nende tulejõud ja kaitse meile alla puhtsõjaliselt tasandilt vaadates, kuid kohalikul väljal mängimine on nende eelis. Nad valivad hoolikalt lahingut, on väga liikuvad ega lase end lahinguga siduda nii, et see võiks neile saatuslikuks saada. Neil on väga arenenud käsuliin, ka logistika. Vastast alahinnata kindlasti ei saa ega tohi.

Kevadeni 2013 Afganistani lähetatud Eesti kontingendi ülem on kol-ltn Toomas Möls. Estcoyd patrullbaasis Pimon juhib mjr Tõnis Metjer. Logistilist tugiüksust NSE-14 Camp Bastionis (alates 2014 Camp Shorabak Helmandi provintsis Lashkar-Gah's) juhib kpt Rauno Mäe. Peale jalaväekompanii ja tugiüksuse kuuluvad Afganistanis tegutseva Eesti kontingenti ka staabiohvitserid ja lähikaitse-meeskond. Lisaks on Eesti lähetanud Afganistani pidevalt korraga 5 kuni 10 rahuotstarbelist (tsiviilmissiooniga) abilist, kelle jätkuv viibimine seal muutub NATO üksuste väljatõmbumisega aastast 2014 tõenäoliselt võimatuks.

AFGANISTANI TRAGÖÖDIA

See intervjuu ilmus esimest korda Isekirjas siis, kui Afganistani jaoks oli läbi vaid kolmandik sovetliku invasiooni aega (1979―1989). Tõde seal toimuvast oli toona nii hästi summutatud, et veel mitu järgnevat aastat levisid alloleva usutluse tõlked ulatuslikult ja laialt maailmameedias, teaduslikest ajakirjadest ringhäälinguni. Eesti keeles on seda vahendanud Raadio Vaba Euroopa, Ameerika Hääl ja pagulaslehed. Siin on osake, alla poole ajaloolises Isekirjas nr 2 (1983) ilmunud põhjalikust usutlusest“1983. aasta kevadel õnnelikult koju jõudnud ajateenijaga”…

Intervjuu [1981-1983] Afganistanis olnud eestlasega

Afganistani okupatsioonist

Sel ülesvõttel (Getty Images/Der Spiegel) 19. II 2009 fotoreportaažist skännib USA sõdur lahingupatrulli käigus Afganistani tsivilisti silma, täpsemalt selle iirist ehk vikerkesta. Miljoniküsimus: MILLEKS?

Aastal 2001 alanud USA vallutuskäiku, nagu ka Eesti jt liitlaste praegust okupatsiooni Afganistanis, mida ka rahvusvahelise julgeolekuabina (ISAF) tuntakse, on aeg-ajalt ilustatud veel kui...

• humanitaarmissiooni (afgaanide tervise ja hariduse parendamiseks)
• võitlust terrorismiga (peamiselt al-Qaida ja tolle tugivõrgu vastu)
• võitlust uimastimajandusega (või oopiumituru ümberjagamiseks?)
• ja muidugi sildiga Operatsioon Jätkusuutlik Vabadus (OEF)...

Selge on üks. See on väga vaevaline ja mõlema poole jaoks perspektiivitu sissisõda, kus ühelt poolt Lääs proovib uut nukurežiimi legitimeerida demokraatiat eksportides (hetkel augustikuiseid valimisi julgustades), kuna teine pool — vastupanujõud eesotsas islamiäärmuslastega, võimult tõrjutud režiimi pooldajad, Talibani kunagised (antisovetlikud) vabadusvõitlejad ja keskvõimu alati umbusaldavad hõimurahvad loodavad sissetungijate tüdimisele ning vaiksele väljatõmbumisele. Nende kannatlikkus toetub ajaloolisele, inglaste ja venelaste sissetungi aegadest talletatud pärimusele.
Ega uutegi okupantide eduloole viimse 5 aastaga ühtki uut peatükki ole lisandunud. Seejuures on juba aastaks 2002 võimult, Kabulist jt Afganistani linnadest tõrjutud Talibanil piisanud NYT 30. X 2007 andmete kohaselt üllatavalt väiksest jõust — jätkuvasti on seal võitlusrivis umbes 2500 meest alaliselt (ka talviti), kelle arv võib ajuti neljakordistuda.
Lääneliitlaste üksused, kes kogevad aasta aastalt paisuvaid kaotusi, ei saaks sisside mahasurumisega hakkama aga isegi, kui nende praeguse kontingendi kuni 100-tuhandelist isikkoosseisu 5 korda suurendada, milleks keegi mõistagi pole valmis. Nii leiab näiteks StratFori analüütik George Friedman, kelle meelest peaks al-Qaida vastuvahendeiks olema esijoones luure + salaoperatsioonid + õhurünnakud, samas kui Kabuli kehtiva režiimi ja tähtsamate linnade kontrollimise senine strateegia ei kindlusta Afganistanile päriselt ei turvalisust ega vabadust.
Eesti võimuladvik ja kaitsejõud tõrjuvad endalt okupatsiooni terminit kui tulist tõrva ja eelistavad iga välismissiooni kaunistada kas Eesti riigi või siis vabaduse kaitse õõnsakõlalise loosungiga. Ega niisugune ponnistus sugugi erandlik ole. Ka Saksamaa poliitikud hoiduvad toimuvat sõjaks nimetamast (vt kaitseministri 23. VI 2009 teleintervjuud ARD-s), eelistades eufemisme nagu 'kindlustuspanus' (Stabilisierungseinsatz), mis oleks kõlalt sama süütu kui 'kindlustuse sissemakse', kui Afganistanis poleks oma otsa leidnud juba 35 sakslast.

Eesti Vabariigi kaitsevägi lööb NATO juhtimisel Afganistanis kaasa aastast 2003 ja on seni kaotanud surnuina 4 meest.

Militaarjõu isikkooseis Afganistanis 2009 riigiti
(— hukkunud X 2001... VI 2009)

• Afganistani Armee 95000 (-11152*)
• + 60000 (-712) Ameerika Ühendriikidest
• + 3000 (-120) Kanadast
• + 1500 (-10) Austraaliast
• + 650 Türgist
• + 210** (-2) Lõuna-Koreast
• + 32500 Euroopa Liidust,
sh:
+ 9850 (-169) Suurbritanniast
+ 4500 (-35) Saksamaalt
+ 4000 (-28) Prantsusmaalt
+ 3600 (-14) Itaaliast
+ 2000 (-9) Poolast
+ 1700 (-19) Hollandist
+ 1200 (-25) Hispaaniast
+ 1000 (-11) Rumeeniast
+ 700 (-26) Taanist
+ 650 (-1) Belgiast
+ 600 (-4) Norrast
+ 600 (-3) Čehhimaalt
+ 400 (-3) Ungarist
+ 500 (-2) Rootsist
+ 250 Slovakkiast
+ 250 (-4) Eestist
+ 200 (-3) Lätist
+ 200 (-2) Portugalist
+ 200 (-1) Leedust
+ 100 (-1) Soomest

Okupatsioonivägede inimkaotused (sulgudes miinusmärgiga) on antud seisuga 26. VI 2009. Langenute hetkeseisu statistikat vt Operation Enduring Freedom Casualties.Org
* Afganistani armee hukkunud seisuga 15. V 2009 (Unknown News)
** Lõuna-Korea üksused tõmbusid pantvangikriisi pärast detsembris 2007 Afganistanist välja.
Lisaks vt Associated Pressi ja NYT audiovisuaalset kirjeldust sõduri (Joshua Bernard, 21) surmast Afganistanis siit või siit

Langenud Vabadusvõitleja 75

Jüri Kukk on rahvusvaheliselt tuntuim eesti kommunismivang ja märter. Ta elu ja surm on sümboolsed. Just enne Eesti anastamist sündinud, tegi ta läbi eestlaste sovetiaja põlvkonnale üldiselt osaks saanud katsumusrikka elukooli. Tema valis oma kogemuste mõjul vastupanu-tee, tegi seda sügavaima stagnatsiooni ajal ning hukkus poliitvangina kõigest 40-aastaselt.

Anastaja süda

Reservkolonelleitnant Tony Shaffer
(Jamie Rose — NYT)

Ühendriikide Sõjaluurevalitsus DIA üritab blokeerida Afganistani anastamise saladusi paljastava 300-leheküljelise raamatu «Operatsioon Tume Süda» (Operation Dark Heart) levikut, mis ohustavat USA riiklikku julgeolekut.

Raamatu autor on kolonelleitnant Anthony A Shaffer (pildil), kes on lobedalt kirja pannud oma 5-kuise Afganistani-teenistuse DIA tsiviilohvitserina, varjunimega Christopher Stryker, aastal 2003. Ta vallandati kaitsejõududest 2006 ja töötab praegu Washingtoni ühes valitsusvälises julgeoleku-uuringute keskuses Center for Advanced Defense Studies.

Pentagon jätkab läbirääkimisi raamatu autori, advokaadi ja kirjastajaga esmatrüki 10-tuhandelise tiraaži äraostmiseks, aga NYT andmeil ei ole nad leppeni veel jõudnud.

Raamatu võiks DIA poolest avalikustada pärast teatud seikade kinnikatmist musta trükivärviga, mis tähendaks uustrükki. Sestap on raamatu ametlik üllitamine septembri algusest kuu lõppu lükatud.

Tallinna olümpiataak TTS-i saatekavas

Nagu laskurkorpus sõja ajal oli ENSV kaadrite sepikoda,
on seda nüüd olümpiaregati ettevalmistamine…

Arnold Greeni toost kolleegidele 30. Ⅷ 1980

Iseendastki mõista ropagandaali rakkes olümpiaregatt sobitati AD1980 täpselt ENSV 40. aastapäevale. Ja kõigile, kes toona kalendri punaseid tähtpäevi ei märganud või värvipime, muidu lühinägelik või kurt oli, neile laoti hunnikuti välja Karl Vaino (pildil) suunistega ropavoldikuid: kui sa isegi jala ette ei näe — komista ja suma ülepea ropagandaali!

Nüüd ajavad ropatanud ja kortsus möödanikku triiki Venemaa suursaatkond + Tallinna linnavalitsus + Tallinna Televisioonistuudio koostöös mõne uusmankurdi või silmaklappidega harjunud endise spordireporteriga. Seda ei saanud mitte tähele panna riigi-eelarvelise TV põhikanali regatijuubelile pühendet saateis, millest riigi-ringlevi ilmselt ootas oma suvehitte:

1. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Taimre, produtsent Piret Eero, reporter Aet Süvari, ETV 2020, kestus 43'16", ETV-1 7. Ⅷ)
2. Olümpiatuli Tallinnas: 40 aastat hiljem (rež Maarika Lauri, konsultant Kalev Vapper, produtsent Kadi K Priske, ETV 2020, 1h15", ETV-1 19. Ⅷ)
3. Tallinna Olümpiaregatt 40: olümpiamuusika kontsert (rež Eva Katariina Taimre, produtsent Piret Eero, ETV 2020, 57'20", ETV-1 19. Ⅷ 2020)

Kontsert ja sellele pühendet telereportaaž on saanud ammendava arvustuse Sirbiheitja retsensiooniga. Iseseisvuse taastamise pidupäeva lävel ENSV LXXX aastapäeva tähistamine nn ERR-i pealõidas vajab paari—kolme lisamärkust.


TELERETSENSIOON. Saate kreedoks tõusis vaikimisi Arnold Greeni olümpiajärgne toost. Kaadrid otsustavad kõik! Mitte ainult kasvult suureks saanud Rebase Raulile, kes ikka veel otsib ja leiab sovetivõimu olümpiainvasioonile õigustavaid argumente, sekundeeris Vapper Kalev, kes ammusest boikoti-pettumusest üle saamata haletses isikliku tipphetke untsuläinud šanssi. Kogu regatijuubeldusele iseloomulikult ei võta ENSV juubelit keegi telesaates esinejaist aga suu sissegi. Seevastu spordi politiseerimist heidavad sel teemal sõnavõtjad endiselt ette oma kestliku külma sõja vastapoolele — olgu USA presidendile Jimmy Carterile või N Liidu dissident-akadeemikule Andrei Sahharovile. Alatine võimupiiar Gunnar Paal, tahtmata ehk välja kutsuda kurja, nimetas gebiste saate vältel aina eriteenistuseks. Seevastu KGB-st justkui kadunukesest ainult head rääkides ei märka autorid ega/või "rahvustelevisioon" ainustki venekeelset saatelõiku tõlkida. Ja eestindamata kaksikkeelsust oli siin pea sama palju kui Vaino aja ETV-s või idarappa ja punasohu praegu kinnijäänd Valgevenemaal.

Kokkuvõttes: lõpuni väljapeetud ENSVenkude ehedalt rahvuskommunistlik telemarasm… Ent naaskem nõukogulikust nirvaanast tõelusse AD1980.

Kabuli propagandabazaar kosub

Sada-e Azadi (Vabaduse Hääl) on täna Afganistani suurima leviga 3-keelne leht, kus kohalike dari- ja puštukeelsete kõrval on ka inglise veerg. Ent popp on see leht praeguseks eeskätt idamaiste maiuste ja soolaste krõpsudega kauplejate seas, kes NATO/ISAF-i teabeüksuse klantslehe ribadesse pakivad oma kiirtoidu rasvasemaid palu.

Meenutus: Mida 5 aasta eest kirjutas samast Vabaduse Häälest psühholoogilise sõja eesti ekspert leitnant Uku Arold?

Tihti puuduvad missioonipiirkondades oma meediakanalid ja psühholoogiliste operatsioonide üksuste toodetav infomaterjal täidab uudistevaakumit. Afganistanis annavad Rahvusvahelised Julgeolekutagamisjõud välja ajalehte [---], mis on kohalike seas tänu nende maitse ja vajadustega arvestamisele populaarseim[---] Kakskeelsel ajalehel Sada-e Azadi on veel üks roll ― kohalikud kasutavad seda inglise keele õpetamisel koolides.

"Psühholoogiline sõda" Eesti Päevaleht (Tallinn) 28. IX 2004

Tänased vajadused: Lehte hangitakse mustal turul ja reeglina kilokaupa. Ühe kaupmehe kinnitusel läheb Vabaduse Hääl temale maksma 20 afgaani ehk alla 5kr/kg. See näibki olevat Sada-e Azadi tähtsaim lisaväärtus. Inglise keeltki on märgatud.

"Võrreldes Afganistani ajalehtedega on inglise sõnadega ajaleht palju parem," ütles üks restoranipidaja.

"NATO leht on afgaanide ideaalne kebabipaber" Delfi.EE 12. XI 2009

Praktiliselt kirjaoskamatul maal ei ole see mõistagi ainuke, küll aga kõige tiraažikam ja pakkepaberina hinnatuim leht. Kuus kulutab NATO/ISAF selle pool-nädalalehe 300... 800 tuhande eksemplari tootmiseks üle 8 miljoni krooni. Paar arvutustehet ― ning mis ilmneb?

Psühholoogilise sõja raames toodetav üllitis ei suuda Kabuli turul lüüa muidu läbi kui omahinnast kakskümmend korda odavamini

Loomulikult ei ole see läbikukkumine. Vastupidi, algselt oli kavas jagada Vabaduse Häält tasuta. Nüüd ei jätku seda kaugeltki igasse Vabaduse Hääle tarbeks üles pandud kollasse jaotuskastikesse, kuna sealt sattuks see vähegi virgema pakkepaberihankija tasuta noosiks... Nüüd müüvat NATO-lased Londoni Timesi (12. XI 2009) andmeil oma lehte Kabuli ärikatele ise.

Muuseas on NATO/ISAF-il Afganistani pealinnas samuti Vabaduse Hääle 2-keelne FM-raadiojaam

Allika koos Londoni Timesi videoga avab vajutus pildile

Külma sõja portree

Rodney Castleden (*1945) ajaloo aimekirjanduse viljakas autor Suurbritanniast teinuks, jah, paremini tõsiasju säästes ja ilma neid ideoloogia-mikseris menetlemata. Castledeni konfliktoloogia-kokteil on retooriline pudrett. Niigi üle hinnatud teose eestikeelne väljaanne on aga kindlasti kallivõitu.

KONFLIKTID, MIS MUUTSID MAAILMA. Tallinn, 2011, 454lk. Kirjastus Tänapäev võib ja võib ka mitte olla üks Eesti nooblimaid kirjastusi. Siinkirjutaja ei tea, kas Tänapäev on kaartide, registrite ja allikaviidete väljajätu taga, millele vihjab nt EE nädala raamatu arvustaja, kuid Eesti kirjastused on väärtuslikke tõlketeoseid makulatuuriks moondanud ka varem.

MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Novaja Zemlja 1961
Vene H-pomm Царь-бомба

Kui tuuma-võidurelvastumine oleks pokkerimäng — arvab Stratfor — siis oleksid Iraan, Iisrael ja USA praegu bluffijad kaardilaua ääres. Mäng näib omadega sõja veerel olevat, aga seda vaid põhjusel, et kõik peidavad pokkerinäo-maskiga oma päris kavatsusi. Kerkib vana küsimus: mis tagab kindlama rahu — kas ennetav löök või tuuma-tasakaal?

Isekiri vaeb akuutset küsimust Ameerika julgeoleku-arhiivist välja toodud Külma sõja aegse direktiivi jm radioaktiivse materjali taustal.

Külma sõja lõppvaatusest Baltikumis

Sõjajärgse Baltikumi esimene organiseeritud vabadusmeelne ( loe: antisovetlik ) massimiiting toimus juunis 1987 Riias.

Üksteist kuud varem oli kolm töölist — Linards Grantiņš, Raimonds Bitenieks ja Mārtiņš Bariss — Liepājas asutanud grupi Helsinki '86, mis nimeliselt viitas läinud kümnendil Soome pealinnas sobitatud CSCE leppimusele rahvusvahelise julgeoleku, koostöö ja inimõiguste alal. Asutajate sihiseade, nagu ka nende tegevuse kõrvaltkäsitlejad, kõnelesid inimõiguste kaitse rühmitusest — läti keeles cilvēktiesību aizstāvības grupa — kelle taotluseks oli:

«… jälgida, kuidas peetakse kinni meie [Läti] rahva majandus-, kultuuri- ja individuaalsetest õigustest […] teavitada rahvusvahelisi organisatsioone rikkumistest, mis leiavad aset meie rahva materiaalsete ja vaimsete väärtuste ning meie rahvuse vastu…»

Tsitaadid H'86 asutamisteatest

Objektiivselt järgisid helsinkilised üldinimlikku õiglus- ja priiusaadet, ent oma tegevuses ühitasid nad õiglustunnet nii isikuti kui kollektiivina ka muinuskaitselise, rohelise, demokraatliku ja rahvusliku meelsuse + poliitika/ teemade/ ülesannetega. Tegemist oli tavatust ringkonnast tuleva, ent seda mõistetavama meeleheite-väljendusega, mis kõlapinda leidmata võinuks lõppeda totalitarismi tingimusis tavaliselt ﹦ täbarasti. Mistap kerkis küsimus…

Wiki-Leaks näitab Eesti sõdurite langemispaiku Afganistanis — Postimees

Afganistanis on seni hukkunud 7 Eesti kaitseväelasest (pildil) ning neist...

• langes 2 aastal 2007
• langes 1 aastal 2008
• langes 4 aastal 2009

Wikileaks näitab ära Eesti sõdurite langemiskohad - Sõda - Sõda Afganistanis - Postimees

Veebilink WikiLeaksi Afganistani sõjapäevikule: Kabul War Diary

Jüri Kukk ja olümpiaboikott

Hiina olümpiaboikoti-vaidluse taustal tasub meenutada Moskva'80 vastast boikotti. Eestile mõjus olümpiaboikott seeläbi, et Tallinna olümpiaregatile saabus kõigest 23 riigi purjetajaid, neli aastat varem Montreali OM-i purjeregatil oli osalenud 40 riiki.

Jüri Kukk 1940-1981

Peale vaba maailma riikide toetasid Moskva mängude boikotti ka Eesti jt anastatud Balti riikide erimeelsed. Seda deklareeriti 28. jaanuaril 1980 Moskvas akrediteeritud välis-ajakirjanikele edastatud memodes, millest üks vastustas sovetlikku sissetungi Afganistani ja teine olümpiaregati pidamist Tallinnas.

Viimast selgitab katke Vabadusraadio eesti toimetuse uudistest 30. jaanuaril 1980:

... Selles läkituses rõhutatakse, et ükski sõdiv riik ei tohi olla OM-de korraldajaks, kuna olümpia sümboliseerib rahuüritust. Samas läkituses nõutakse OM-de üleviimist kuhugi mujale ning protesteeritakse olümpiaregati korraldamise vastu Tallinnas. Siiani ei ole paljud lääneriigid tunnustanud Balti riike N Liidu koosseisus. Olümpiaregatt Tallinnas võib aga olla N [Liidu] okupatsioonile kaudseks tunnustuseks. Balti dissidentide mõlemad läkitused andis Lääne ajakirjanikele üle eesti teadlane Jüri Kukk.

― Radio Liberty 30. jaanuaril 1980.

Aasta ja kaks kuud hiljem langes TÜ dotsent Jüri Kukk justiitsmõrva ohvriks.

Langenud Vabadusvõitleja Päev 2008 Tartu Ülikoolis

Rahvusvaheliselt tunnustatud inimõiguslase, keemiateadlase Jüri Kuke traditsiooniline mälestuskonverents toimub tänavu 29. märtsil kl 12-18 TÜ aulas. Teemaks on “Ajalugu ja poliitika. Ajalookäsitlus, mis toetaks (väike)riigi arengut ja ohustatud (väike)rahva püsimajäämist.”

Vabadusvõitleja Jüri Kuke elukäigust:

Jüri Kukk sündis Pärnus 1. mail 1940, õppis ja töötas keemikuna TÜ-s 1958-79, stažeeris erialaselt Prantsusmaal Bellevue's 1975-76. Rahvusliku meelsuse ja okupatsioonivastaste väljaastumiste eest vallandati ta 1979. aastal oma seniselt töökohalt TÜ-s kohalike KGB-laste, tolleaegsete kolleegide ja isegi mõnede üliõpilaste abi ja koostöö tulemusena. Seejärel arreteeriti ta 13. märtsil 1980. Järgmise aasta 5.-8. jaanuaril Tallinnas ENSV Ülemkohtus toimuva justiits-arveteõienduse käigus mõisteti talle 2-aastane vabaduskaotuslik karistus.

Nagu sovetlikus kohtupraktikas tavaks, polnud poliitprotsessidel jälgegi objektiivsusest, iga kohtuotsus oli poliitiliselt dikteeritud ja/või ette ära otsustatud. Protestiks kohtulavastuse vastu pidas Jüri Kukk koos oma protsessi kaasosalise Mart Niklusega näljastreiki. Ühtlasi lugesid nad endile alandavaks justiitsparoodias osaleda.

Aasta 1981 algul küüditati Kukk karistuse kandmiseks Tallinnast Venemaale. Jüri Kuke surm saabus Vologda tapivanglas sama aasta 27. märtsil kl 2.20 ― põhjuseks eluohtlikus seisundis viibiva vangi ebainimlik kohtlemine, ta lämbus tõenäoliselt ebaprofessionaalse sundtoitmise tagajärjel.

Jüri Kuke represseerimise vastu protesteerisid teiste hulgas ta endised kolleegid ― Prantsusmaa keemikud, samuti vene dissidendid ja vaba maailma ajakirjandus. Aasta hiljem tegi VGKO Vabadusraadios eete tähistada 27. märtsi Langenud Vabadusvõitleja Päevana (LVP).

Süngelt reaktsioonilisest ajajärgust hoolimata astusid julgemad ja teadlikumad kodanikud Eestis ka siis otsustavalt vastu punavõimule.

Ükskõikseks võimu-vägivalla ja inimkannatuste vastu ei lubanud neid jääda ei rahvustunne, inimväärikus ega kodanikuau. Väikerahvas, kelle geograafiline asend vastandab neid paljukordses ülekaalus olevate sissetungijatega (nn vabastajatega), poleks kunagi saavutanud ei vabadust ega ellujäämist, kui tal poleks jagunud tarkust ja visadust rahvusliku kestmise, iseseisvuse ja omariikluse eest välja astuda.

Teatud ringkonnad levitavad Eestis pidevalt müüti, nagu oleks meie iseseisvus taastatud veretult, kuna eesti rahvas olla lihtsalt end vabaks laulnud. Mälestuskonverentsi korraldajad usuvad siiski, et LVP riiklik tunnustamine pole oma aktuaalsust kaotanud ning millalgi saab see teoks.

Aulakonverentsil esinevad TÜ endine rektor prof Peeter Tulviste, emeriitprofessor Helmut Piirimäe, endised kommunismivangid Veljo Kalep (Kanada), Kalju Mätik, Mart Niklus, Heino Noor, Priit Silla, Enn Tarto, ajaloolased dr Olaf Mertelsmann (Saksamaa), Olev Ott (Rootsi), Rünno Vissak, suursaadik Mart Helme, kodanikualgatuse aktivist Ain Saar jt.

Akadeemiline mälestuskeskus HEREDITAS

Vt ka Indrek Schwede “Peaaegu rüvetatud lipu lugu” allikas: 25. XI 2003 Eesti Päevaleht (Tln)

USAlatsionism & EURossija väljavaated

Maakera poliitiline depolariseerumine on Euraasia virtuaalse malelaua äärde taas toonud Venemaa. Kui kauaks? Alberta ülikooli Venemaa ja Ida-Euroopa ajaloo professor David R Marplesi arutlus:

VENE OHT KASVAB! Analüütik Paul Goble'i osundusel on Moskva ja Kiiev löönud ilmselt käed Transnistria (Stînga Nistrului/PMR-i) viimiseks Moldova küljest Ukraina alla.

Nii on saanud Venemaast Euroopa väljaku esimängija, kes on teostamas oma 2 aasta tagust visandplaani — anda tagasikäik viimase 2 kümnendi ebasoodsaile arenguile ja kinnistada taas oma mõjuvõimu lähinaabreile.

Seda lubab mitu Moskvast sõltumatut tegurit. Märkimisväärseim on seejuures USA metamorfoos. Ühendriikide senise taotluse — levitada demokraatiat ähvarduste või sõjajõuga — hülgas Valge Maja seks, et liitlased teda ei võõristaks ja Venemaa ärevile ei läheks. Kuid välispoliitika arsenalist kõrvale heidetud kurjustelje asemele uusi mõjujooni visandamata langeb USA sama hästi kui isolatsionismi. Ning juba ongi tekkinud globaalvaakum, mida Moskva innuga Euroopas püüab täita.

OHUKOLDED EUROOPA—AASIA RAJAJOONEL. Ühendriikide inertsist kammitset Euroopa on läänedemokraatia levitamisega kimpus Afganistanis. Moskvale on selged nii talibitega sõdimise hädad kui ka väljavaate tõenäosus, et Afganistani anastajat tabab lõpuks läbikukk. Venemaa huviks on jätta NATO väed sinna nii kauaks kui võimalik.

Ukraina on valmis täitma Väikese Peetri rolli, samas kui Suur Peeter ta leivakotti noolib. Venemaa kasutab noorema velje sisevastuolud viimseni ära, et saada soodustusi, nagu laevastiku ankurdamine Sevastoopolisse kuni AD2042 + FSB julgeolekumuskli Krimmi naasmine + Naftohazi allaneelamine. Kelle omaks Krimm ka ei saa, on see poolsaar pea sama turvaline kui püssirohuvaat.

Valgevene (diktaatori) pisihõõrdumised VF-i(hunta)ga ei riku nende strateegilisi ühishuve ega partnerlust (...)

Venemaa läinudaastane sõjaväeõppus Zapad simuleeris vastulööki NATO rünnakule Ida-Preisimaa suunal ja väidetava agressori tõrjet Läti pinnale. Baltimaid see loomulikult ei lohuta (...)

Mida aga ähvarduse või jõuga ei tee, seda saavutab mõjusa gaasisurvega riikliku hiigelettevõtte Gazprom abil.

VASTUNÄIDUSTUSED: Moskva peab jälgima, et ta väärasse kaaluklassi ei satuks. Isegi piirkonna suurvõimuna ei tohi ta end sõjaliselt üle pingutada. Vene Föderatsiooni üksused suutsid rahustada AD2008 Georgiat (Gruusiat), ent mõnel suuremal maal nad ennast konflikti mässida ei saa. Pealegi paistab Venemaa võimurite uuem snitt nii jõhkralt läbi, et kõigil naabreil — isegi venemeelseimal Ukrainal — jääb vaevu üle muud kui olla ettevaatlik.

Kaks lisategurit mõjutab Venemaa välispoliitilisi taotlusi veel. Esiteks, kuigi tema majandus on langusest väljumas, püsib väljaravimata nafta- ja gaasisõltuvus ning järelmina — Venemaa abitus maailmaturu hinnakõikumiste ees. Teiseks — vene rahva kahanemine murettekitava hooga alates AD1991 + madal eeldatav eluiga + kehv tervishoid + nõrk sotsiaalstruktuur. Aastal 2009 küll napilt, aga rahvastikku lisandus, kuid kaotust piirkonna suuremate riikide, nagu Hiina ja India populatsioonile, korvata ei õnnestu.

JÄRELDUS:

Venemaa sotsiaalprobleemide sügavus hoiab lähitulevikus ära enda seisundi taastamise suurriigina, aga ei välista endiselt sügavat rahulolematust status quoga.

Allikas: David Marples «Venemaa täidab varmalt USA jäetud võimuvaakumit» — Russia moving quickly to fill power vacuum left by US — Edmonton Journal, 2. VI 2010

Osama, vikilekked ja araabia kevad

Ameeriklaste võidutunne on igati mõistetav. Kas Osama surm aga varjutab Vikilekete mõju? — Ei, pigem kannustasid viimased lekked USA-d kärmemalt al-Qaida juhti likvideerima. Ja veel, Vikilekete sarnaselt muudab ka Bin Ladeni surm maailma-poliitikat apolaarsemaks.

* * *

Eesti TV saade «Välisilm» pühendus 2. V 2011 kahele äsja manalateele läinud mehele: Osama bin Laden ja Ron Asmus. Valik oli ilmselt juhuslik. Mingeid paralleele ei tõmmatud. Kusjuures saatejuht Peeter Kaldre nimetas esimest miskipärast vanameheks ja teist "paljude Eesti poliitikute sõbraks… kes üleeile noorelt suri". Kuigi vahel tundub, et mõne elu mõõt saab varem täis kui teine, oli Bin Laden ikka Asmuse eakaaslane, kuna kommentaator Kaldre (* 27. X 1954) on mõlemast pisut vanem. Niisiis olgem täpsed:

• Ronald D Asmus suri 30. IV 2011 Brüsselis vähki 53-aastaselt (sünniaasta eri andmeil AD 1958/1957 — vt esimese kohta The Weekly Standardi, Journal Sentineli ja Saksamaa Marshalli Sihtasustuse andmeid ja vrd EV President.EE-ga)
• Osama bin Laden ehk häälduspäraselt Usaama ibn Laadin (10. III 1957 – 2. V 2011) suri Pakistani paguluses USA mereväe eriüksuslaste käe läbi 54-aastaselt.

TÕEMEEL võiks meie kommentaatoritele ennast rohkem ilmutada. Ja siis — esiteks — ei paistagi Osama roll NATO uste avamisele Eesti jmt riigi ees enam võrreldamatu Asmuse omaga.

Sest me haistsime siit [11. septembri terroriatakist] tulevat Suurt Võimalust – olla Ühendriikidega koos elus ja surmas (viimast siiski parem mitte) ning küllap meid siis Washingtonis premeeritakse [kutsega NATO-sse…] — Andrei Hvostov, Mida tegi Osama bin Laden Eestile? EE 5. V 2011

Teiseks, Osama tabamisest võis 25. IV 2011 alates saada USA-le oodatust pakilisem probleem. Sest WikiLeaksi ja NYT järjekordne, Guantánamo vanglasaladuste 779 dokumendi seas ööl vastu 25. aprilli üllitatud paljastus osutas otseselt al-Qaida patrooni elupaigale Abbottabadis, ent samuti ameeriklaste üsna ammusele — pigem aastate kui kuude eest saavutatud — informeeritusele sestsinasest seigast — vt US may have got Osama bin Laden's Abbottabad clue in 2008 – WikiLeaks, The Guardian (London) 3. mail, WikiLeaks had revealed Abbottabad as a safe haven, The News (Karachi) 5. V 2011.

Oleks rumal välistada, et seni oli Osamat hoitud tallel tulevase sihtmärgina kas presidendikampaaniaks või selleks, et teha tast sõjasaak, alles vahetult enne Afganistani interventsioonile võidukat lõppu kuulutavaid fanfaare. Tema viimast peidu (?) -paika osutavate teadete muutmine üldiselt kättesaadavaks jättis Osama kõrvaldamiseks umbes 150 tundi, mis on sedavõrd ulatusliku rahvusvahelise operatsiooni puhul kavandamise + sooritamise minimaalselt tarvilik aeg.

Pekingi põluallapanek on paratamatu

Kas boikott tuleb, pole enam küsimus. Küsimuseks on, kes ja kuis selles osalevad.

Ennustus: tulemas keskmise suurusega olümpiaboikott, mis jääb küll alla Moskva'80-st, ent ületab Los Angelese OM-i 1984. Vaidlused keskenduvad peamiselt boikoti vormile.

Kindel on sportlaste osalus oma rahvuslipu all riikidest, nagu Hiina RV, Kuuba, Vietnam, Birma, Kasahstan... Teisisõnu seisavad Beijingi avatseremoonial esireas delegatsioonid sealt, kus sportlaste kahurilihana kasutamine ametlikku taunimist ei pälvi.

Vähe saab boikott toetust ka Ida-Euroopa mail (kaasa arvatud Eestis), kus rahvuslikud olümpiakomiteed on endiste kommunistide ja pahempoolsete poliitikute mõju all.

Moraalseid väärtusi minetab olümpialiikumine ka vabas maailmas. Miks? Esiteks ärikaalutlustel — võistlusspordi/sportlaste korrumpeerumine on fakt (on ju näiteid Eestistki). Teiseks üldise eksiarvamuse tõttu, mis seostab olümpiaboikotti Ida—Lääne poliitilise vastuseisuga (Külm sõda). Kolmandaks on Beijingi-sõidust raske loobuda just suure medaliootusega võistlejail, keda demokraatiamail on keskmisest enam.

Juuresolev (pisut vananenud) kaart eristab suhtelise medalisaagi poolest edukamaid soojade ja edutumaid maid jahedate värvidega. Et viimastel on boikotiotsust kergem langetada, peaks täiesti ilmne olema. Ja ka boikotiajalugu arvestades on genotsiidiolümpia põlustamist oodata eeskätt Aafrikast.

Olümpiaboikottides pole aga midagi uut. Eriti vale oleks näha neis Külma sõja jäänukit. Olümpiaboikotid algasid muinas-Kreekas ning jätkusid moodsate OM-ide ajaloos 1956… 1984.


Olümpiaboikoti kronoloogia XX sajandil:


I. Melbourne OM-il 1956 oli boikoteerivaid maid 6 ja ühteaegu toimus 3 eri suunitlusega boikotti: kolm maad vastustas N Liidu veretööd rahvarevolutsiooni vaigistamisel Ungaris, kaks maad — Prantsusmaa, Suurbritannia ning Iisraeli sõjalisi aktsioone Egiptuses ja Hiina RV vastustas Taiwani pääsu olümpiale.

II. Müncheni OM-il 1972 oli 2 boikotimaad: Iisrael ja Egiptus lahkusid OM-ilt pärast verist terrorirünnakut Iisraeli meeskonna vastu.

III. Montreali OM-il 1976 oli 23 boikotimaad ja toimus ühteaegu 2 boikotti: kakskümmend kaks maad vastustas ragbiturniiri korraldamist Lõuna-Aafrika Vabariigis ja sel osalenud Uus-Meremaa pääsu OM-ile ning Taiwan polnud rahul enda iseseisva võistkonnana mittetunnustamisega sel OM-il.

IV. Moskva OM-i 1980 vastustas 65 maad N Liidu sissetungi pärast Afganistani, kampaania tasase ülemtoonina kõlas ka inimõigusteteema, samuti olümpiaregati korraldamine õigusvastaselt N Liiduga liidendatud Eesti pealinnas.

V. Los Angelese OM-il 1984 oli boikotimaid 11, need olid nimelt idablokimaad, kes tasusid kätte 1980. a boikoti eest.


Kokkuvõtteks märkigem moodsa olümpia boikotiürituste olulist püüdu olümpiavaimu järgida. Seda ka Külma sõja ajal. Nii rakendati boikotti enamusel (5) juhtudest sõjajõu vastustamiseks, st olümpiavaimu hüvaks. Kõigest kolm suveolümpiat (1956, 1976, 1984) koges poliitiliselt motiveeritud demarše. Puhtpoliitilisi aktsioone olümpialiikumise vastu on võtnud ette Hiina RV + enamus Ida-Euroopa (kommunistlikke) ja Aafrika maid.

Aasta 2007-2008 arengud näitavad, et kommunistlike võimurite külm sõda oma rahva vastu eskaleerub üha ja seda on teabeajastul raskem varjata kui N Liidul 1980. aasta olümpiaadi eel.

Aga totalitarismigrimass Puna-Hiina palgel leebumist ei näita, hoolimata verisest peegelpildist maailmameedias. Nii et — Beijingi-boikott tuleb niikuinii.

Rahvuslik tuli & tuhaväljade tuul (I)

Harva tihkab eestlus oma põlisel maal nii kõrge leegiga lõõmata kui laulu- ja tantsupeo aegu. Hea tõend on linnavurlekeste häälekandja tavatult pastoraalne esikülg — vt 4. VII 2009 EPL-i munade, või- ja peekonimaigulist kaanepilti! Samuti ajendab see rahvamustrite trall iga mõne aasta takka ärevust Eesti muulaskonnas:

MIS ON EESTLASTEGA LAHTI?! Nii ongi kaksikkeelsed ja n-ö avalik-õiguslikud uudistekanalid lõpuks omasoodu asjaga tegelema asunud:

Jah, eestlased on küll 140 aastat laulnud, aga seitsme kümnendi eest tegid nad oma halerõõmsas laulujorus pausi et... juute nottida!

— vaat kuis kostus Aktuelle Kamera (AK) uudistevaliku sõnum üldlaulupeo lõpupäeval, 5. VII 2009! Mineviku hõlmast, justkui Stasi varakambrist — või KGB omast? — õngitseti n-ö uudis raamatu Murder Without Hatred: Estonians and the Holocaust (Syracuse, SUP, 2009, 408lk) just nagu mõne trükivärske üllitise puhul. Ehk saatejuhi sõnadega:

Margus Saar: Sel [?] nädalal ilmus USA-s eesti[?] päritolu ajaloolase Anton Weiss-Wendti monograafia, mis on esimene konkreetselt Eestile keskenduv holokaustikäsitlus...

Raamat, mille pealkiri eesti keeli "Mõrv ilma vihata: eestlased ja holokaust" sai AK tõlgitsuses — moonutuse võrra alapealkirjas — veel provokatiivsemaks:

«Holokaust Eestis»

... Millele reporter lisas:

Aro Velmet (Henno Tominga tütrepoeg): Kahekümnenda sajandi häbiplekk — holokaust — nõudis natside võimuloleku ajal vähemalt [?!] seitsme miljoni inimese elu...

KONTRAKOMMENTAAR AK UUDISKOMMENTAARILE: Reporteripraktikandi sajaprotsendine liialdus lubab AK vaatajale (a) selle DDR-i eeskujul sündinud pseudoaktuaalse saate traditsioonide jätku, kui mitte koguni ületamist, eriti aga seda, et nn punaprofessuuri mõju Eestis ei piirdu avalike kirjade vms vorpimisega, vaid (b) kindlustab meile punamineviku-hõngulise väljavaate pikemaks ajaks ning tagab ka oma jüngrite missiooni — sest nad ju koolitavad endale järelkasvu, kellele avalik-õigusliku meedia kõik uksed on lahti, läve aga pole ollagi.

Sõna anti telefonitsi ka autor Anton Weiss-Wendtile, kes rääkis millegipärast inglise keeles. Lisaks jagasid eestikeelseid kommentaare Meelis Maripuu, kes otse reporterikaamera ees märkis teose tähtsust teadusliku vaidlusteema avajana, ning Alla Jakobson, kes suhtles AK-ga telefoni teel, osutades juutide massitapu teema põhjuseta korrutamise kõlvatusele Eestis, millega Jakobson lasi mõista, et ta oli eetrisse paisatud intervjuust õieti… keeldunud.

Tegelikult ilmus Weiss-Wendti filosoofiadoktori väitekiri AABS-i andmetel juba 4 aasta eest (Brandeisi ülikool, 2005, 615lk) ja prantsuse—juudi agentuur Guysen Israel News avaldas teadaande sest juba 2 ja ½ aasta eest (2006) Ja ka massitiraažis anti see välja õigupoolest 3 kuud varem (vt SUP kevadkataloogi reklaami) ning esimene kinnitus üldsuse huvist üllitise vastu viitega otseselt "Mõrvale ilma vihata" ilmus juba 10. V 2009 ingliskeelses Wikipedias, mille vastavat lehekülge (Eesti juutide ajalugu) vahepeal (10. V — 13. VII 2009) ei ole uuendatud.

Muidugi võib AK treida sõnumeid ameerika veebipoe uudisraamatuist ja kujutada neid päevakajaliste sõnumitena, nagu seekord tehti. Tihti eelmise päeva sündmusi ja tulevikuennustusi sisaldav AK ei näigi päevauudistesaate moodi. Aga pehmelt öeldes nädalavanuse sõnumi kunstlik ühitamine XXV üldlaulupeo lõppakordiga AK-s kuulub nii teemakompilatsiooni kui ka nurjatu ajastuse poolest psühholoogilise sõja lahtrisse.

AVALIK-ÕIGUSLIK KÜLM SÕDA — KELLEGA? Kui hüperaktiivne jupiajakirjanik kujutaks eestlast tuima tapamasinana mõnes AK saates näiteks kõrvuti eesti kahuriliha järjekordse lähetamisega Afganistani, siis võiks seda pidada eluterveks eneseirooniaks. Ent üldlaulupidu, st ainult 5 aasta takka nähtavat ja etnogeneesi mõttes üliolulist suursündmust võiks ju pühitseda erisaatega. Seda AK moodi minevikutaagaga propagandalõit mõistagi ei tihka.

Kas pahaloomukolle on AK toimetuses? Ei! Kogu Eesti TV juurdub sovetiajas, kusst ei ole lahti öeldud, rääkimata lahti rebimisest. Külm sõda oma rahva vastu on reetmisega võrreldav roim, mida aga pole avalikult kahetsenud ükski ETV endine asjapulk ega mutrike. Vastupidi, läinud hooajal käivitet ETV-2 on kujunemas samasuguseks postkommunistliku topeltpõhjaga (+ kaksikkeelseks) nostalgia-TV-ks, mis mujal Ida-Euroopas on ammu ära nähtud.

Et keegi ei loeks Isekirja etteheiteid ETV-le ülemäära retrospektiivseks, heitkem pilgud taas tänapäeva. Kuidas valgustas AK Eesti lähimineviku kõige traagilisema tähendusega nädalat juuni keskel? Selle nädala tähendlikkus lähiajaloo poolest on kaalukas:

• 14. juuni — juuniküüditamiste LXVIII aastapäev Baltikumis, traditsiooniline Balti Vabaduspäev (Baltic Freedom Day) USA-s
• 15. juuni — sovetiokupatsiooni algus Balti riikides — Leedu okupeerimise LXIX aastapäev
• 16. juuni — tänavune kommunismiohvrite mälestusmärgi avamine Washingtonis (DC) Victims of Communism Memorial Foundation eestvõttel ja EV osalusel
• 17. juuni — sovetliku okupatsiooni LXIX aastapäev Eestis
• 17. juuni — Rahvusvaheline kommunismivastase võitluse päev — Ida-Saksamaa töölis-ülestõusu LXVI aastapäev
• 18. juuni — ÜRO Inimõiguste Komisjoni rahvusvahelise inimõigusteharta (International Declaration of Human Rights) vastuvõtu LXI aastapäev

Jah, tõepoolest antikommunistlik nädal, mille sündmuste ja tähtpäevade tihedast nimistust jõudis 2 (loe: kaks) sündmust ka AK-sse. Ei ole vahet, kas see tuleneb mustast (täpsemini: punasest) nimemaagiast või toimetuslikust rumalusest… Ei ole tähtis, kas või milline õigustus ühegi eelmainit fakti või saatusliku lähimineviku üldise kajastusetajätu kohta leiduks. Kuid juutide ilge massitapu riukaline seostamine eesti laulupidudetavaga, näitab tolle n-ö õigusliku avalikkuse pärispalet. Holokaustist 10 korda ulatuslikumate kommunistlike roimade unustamine sillutab teed lähimineviku jõleduste tagasitulekule.

UUED RIIULIFILMID. Või küsigem, kuhu jääb läti filmiime — ajalooline uurimusfilm The Soviet Story (Nõukogude lugu), mille eest filmi looja Edvīns Šņore pälvis tänavu 2. aprillil koguni Eesti ordeni — Maarjamaa Risti IV klassi teenetemärgi seerianumbriga 884. Eesti Televisioon hõivas mullu teatud eratelekanali nina eest selle dokumentaali teleülekandeõiguse. Ent 8 kuu kestel pole seda — NB, tänaseks oma pool löögivärskust ju kaotanud! — filmi ikka veel näidatud... Niisuguse saatusega, terava päevakajalisuse tõttu paremate — eks ikka keelustajate arust! — aegadeni publiku vaateväljast eemaldatud ekraanitöid nimetati mäletatavasti riiulifilmideks. Tallinna telemajas on need sovetiropased kombed ja riiulid ikka veel alles, et mitte öelda au sees... Ja kuskil ootab keegi tagasi sovetiaega… Kas ühes nacionalizacija + võla-amnestiaga, nagu AD1940?

Vladimir Putini kolm vastust piiriküsimusele

Putin ei ole ühtki lepingut Eestiga sõlminud. Küll on ta Eestiga sõlmitud lepingult tagasi võtnud oma alluva allkirja ning näidanud, et Eestiga sõlmitav piirilepe on talle 3-nda-järguline või veel tähtsusetum küsimus. Riigipiire käsitledes järgib Putin (post)sovetlikku traditsiooni.

Detsembris 2016 Jaapani-visiidil välistas VF-i president nende põhjaterritooriumide tagastamise jaapanlastele, viidates USA kohalolule naabermaal. Peterburi 2015. aasta majandusfoorumil kiitis Vladimir Vladimirovič Putin ( WP ) pisut üllatavalt Hiinaga saavutet piirisobimust:

Venemaa pidas Hiinaga piiri-läbirääkimisi WP väitel 40 aastat, samas kui piiri-kooskõla mõne muu naabermaaga seni puudub!

Riike mainimata mõtles WP puuduliku piiriga naabrite all Jaapanit ja Eestit ehk maailmajao eri otstes Kremli huve riivavaid maid, kellega tal teatud küsimusis selgelt on mitmesuguseid lahkhelisid. Nende lahkhelide juured on aga ühtmoodi seitsme kümnendi taga. Enne seda sai üldsus WP seisukohast EV piiri küsimuses aimu 10 aasta eest — mais 2005 ja seda suisa retsidiivsete otseütlustega.

Krimisläng — VVP relv Läti vastu

 • «Me ei lepi territoriaalse pretensiooni platvormilt lähtuvate läbirääkimistega. Mitte Põtalovo rajooni ei saa nad [meilt], vaid surnud eesli kõrvad!» ütles WP ajalehe Комsомоl'sкaja pravda toimetusega kohtudes 23. V 2005 ( video ) osutades Latgale põhjaribale, mis augustis 1920 sõlmitud Riia rahulepinguga läks Lätile, aga praegu on Pihkva oblastis, seda ka uue, detsembris 2007 jõustatud piirilepingu järgi. 
 • Paar nädalat varem EL-i, NATO ja VF-i tippkohtumise skandaalse lõpuga pressikonverentsil Kremlis märkis WP valmidust piirileppeiks Eesti + Lätiga, kui vaid neid põhja ei lastaks tema sõnul totrate, XXI sajandil kohatute territooriumi nõuetega. Ent eestlaste ja eriti lätlaste viiteid rahulepinguile AD1920 vastandas WP Euroopa uue liigendamisega, Krimmi ning Klaipeda/Memeli tagastamise väljavaatega Moskvale ja lisas oma irredentismi-kuulutusele ilmse liialdusega õigustuse: «… Vene F kaotas N Liidu lagunemise tulemusel kümneid tuhandeid oma põlisalu.»

 》 EestiMeel: Peninukk Putin ja pühad piirid 《

Õigupoolest pole Külma-sõja-aegsete ja -järgsete maakaotustega oma hiigelnaabrile leppinud neli praeguse VF-i küljealust riiki:

• Jaapan, kes ei ole leppinud 1945-1946 minetatud põhja-alaga, sh Lõuna-Sahhalini/Karafuto ja 4 Lõuna-Kuriili saarega  》 Vaidlus Jaapani põhjaalade üle 《  kaotas toona oma aladest N Liidule umbkaudu  kümnendiku …
• Eesti, kelle maa- ja veeala-kaotused on poole väiksemad. Teisest maailmasõjast saati on Venemaa annekteerinud Eestilt  5%  Tartu rahulepingu järgseid alasid…
• Georgia, kelle kaotused on seni suurimad. Putin hõivas augustisõjas 2008 lõunanaabrilt grusiinide, osseetide ja apsuate ühise, ent kehvalt lõimitud, ebaühtse riigi maist  20%  ning on Osseetia-anneksiooni laiendanud samm-sammult 2010, 2013 ja 2015. aasta juulis + augustis, 2016. aasta juunis ja juulis 2017…
• …ja viimaks Ukraina… Aastast 2014 peale käivas ning ikka kestvas kuni ( 24. Ⅱ 2022 hübriid- ) sõjas on WP seal moolokile VF-i kaitseministeeriumi GRU eliitvägede rämbosid ohverdades ja kallist relvastust + sõjalisi nõunikke lähetades seni hõivanud  20%  Ukrainast, sh Krimm.

«MAADEKOGUJA» VLADI-MIR* tahes/tahtmata ju adub isegi oma poolteise võimukümnendiga, et Venemaa  o n  muutuva välispiiriga maa. Edu maadekogumisel on — eelmainit 4 naabrilt kokku  115   tuhat   ruutkilomeetrit  — ehkki need lisandused on proportsionaalselt piskud ja küsitavad, arvestades otseseid ja kaudseid ohvreid. Kuid   maaloovutused   HRV-le 》   on veel küsitavamad.

 》 Fjodor Korsakov Valge mehe verisest võitlusest, mille tagajärjel võõras lipp Hiinasse kanti PM-is 1927 《

Siinses analüüsis ei saa putinismi kolmest vaalast külma kõhuga mööda triivida. Tema võimu alustalad on tänase seisuga postsovetlik/ moskoviitlik AGRESSIOON + kleptokraatlik semukapitalism e KORRUPTSIOON + KGB-VENNASKOND. Seevastu vene TSIVILISATSIOON ( Русский мир ) tema lipukirjas on väheveenev, õbluke ja jääb alati alla hiina omale. Tsivilisatsiooni asendab orjalikult kuulekas alamkond, kelle meelsuse dikteerib rahvusliku alaväärsuse kompleks. Tema välispoliitika rajaneb süngel maailmapildil, kus lõuendi koeks on isiklik KOMPLEKS ja lõimeks pime INSTINKT — vene salateenistuses sovetiajal süvenenud paranoia ilmne pärand.

Nimekohase deržava-maniakina ( = ultraimperialist ) üritab WP liitlust eeskätt HRV-ga — geopoliitiliselt > sobimatu naabriga. Põikpäisust seletab WP Andropovi-vaimustus: KGB-bossist sovetiimpeeriumi juhiks kerkinud liidri-eeskuju olla nn Hiina-mudeli pooldajana uurinud oma võimuajal salaja sama sorti riigikapitalismi evitamise väljavaateid N Liidus, mida ilma totalitaar-režiimi demonteerimata viis ellu Deng Xiaoping.

Impeeriumina näis XVII… XX sajandi Venemaa tõepoolest Hiina hoogsa konkurendina, kuid kommunismi paralleelse evitamise ja proletaarse internatsionalismi süvendamise aegu tõdes maailm mitut metamorfoosi. Mandri-Hiina, kes punaste käsulaudade järgi kuni 1960-kümnendini kõlbas igati parimaks partneriks, oli kommude üleilmses revolutsiooni-võitluses valmis minema lõpuni — üht toonast anekdooti korrates — jah, kas või viimse venelaseni! Internatsionaalne tegur selles ideoloogiapartnerluses ei toiminud, peale jäid geenid ja meemid.

Punavõim kidus seejärel sovetiimpeeriumi, nii et Väiksest Peetrist sai selle suhte Suur Peeter ( punahiina käibesõnaga hegemoon ) ning justkui kiusuks on kommunismiehituse projekt HRV-s ikka jõus. Kuniks tüüri juurde jääb kompartei ( HKP ), ankurdab Mandri-Hiina end staatuslikult aga II maailma, kui tahes kaugele ta ainuparteilised valitsejad majanduskasvu üleilmse lipulaevana ka ei püriks. ( NB! Isekiri ei lähtu siin Mao kolme maailma teooriast )

Hiina kommunistlik sipelgühiskond pidigi soveti/vene omast üle olema. Mis elustas ka traditsioonilise šovinismi, sisuliselt rassismi. Just see lükkas suured naabrid punavendluse kiuste peaaegu kolmekümneks aastaks külma sõtta nii, et Moskva kaalus koguni termotuumarünnakut Pekingile.

… Lisaks peavad venelased end muist rahvaist paremaks. See kajastub slaavlaste paremuse rassidoktriinis. Venelased ei põlga üksnes mahajäänud Ida ja Lõunat, vaid ka enamarenenud Läänt. Alati tahavad nad teistest ees, liidriks olla. Veneluse üleoleku kujutelm on rahva hinges juurdunud. Venemaa välispoliitika põhineb samuti hegemoonial: ka nüüd, kui teda ei saa isegi teisejärguliseks maaks lugeda, on Venemaal oma hegemonistlikku psühholoogiat raske varjata…

( Hiina pilk Venemaale )

KUI SOVETIIMPEERIUM LAGUNES, tõi see hiinlastele kergendust ja lõdvendas pingeid, muutes venelasi leplikumaks ka territooriumi ja piiride osas. Kuna Venemaal samuti II maailmast pole õnnestunud I-sse murda, seisak tõotab aga lausa III-sse langust, siis perspektiivis võib idatotalitarism naasta postsovetlikele aladele teatud ulatuses hiina variandis. Konfutsiaanlik kommunism läänedemokraatia alternatiivina küllap murrab vene traditsionalistliku legendi — feodaalse orirahva kogukondlikkuse. Ses osas — ja mitte ainult selles — sillutab WP võõrvalitsejaile teed moskoviitide teiseks alistamiseks ja Venemaa koloniseerimiseks.

Piirlinn Húnchūn kui Kaug-Ida leev mudel — seni veel teispool piiri

VABADUSVÕITLEJA INTERVJUU AD1984

ISEKIRI AD2013: Paljude aastate eest ilmus Isekirjas anonüümne “Intervjuu vabadusvõitlejaga". Selle andis mõni kuu varem uue põrandaaluse organisatsiooni asutamise juures olnud  T o i v o  K u r m e t  ( 1949 — 2003 ) Toivo Kurmeti panuse Eesti vabadusvõitlusse avalikustas filmimeister ja tema loomepärandi publitseerija Jüri Lina oma tänavu juunis esilinastunud filmis “Meloodiate lummuses: Toivo Kurmeti muusikapärand”. Enam ei ole ka Isekirjal vajadust ega mõtet hoida mitmekülgselt teeneka isiku inkognitot.

INTERVJUU VABADUSVÕITLEJAGA
Isekiri nr 7, jaanuar-märts 1984.

Kui vaadata Nõukogude valitsuse sellekohaseid samme, siis paistab Eesti olevat Moskva ärevusse ajanud. Mis siis ikkagi on lahti?

Justament — midagi on lahti. See on tabalt öeldud. On alanud jääminek. Sotsiaalset teadvust aastakümneid, Stalini küüdituste-ajastust peale kinni hoidnud ja katnud jää on lahti minemas, ja sestap Moskva ja tema funktsionäärid Eestis ongi sattunud ärevusse. Pean silmas kõigepealt seda avaldust, mille N Liidu telegraafiagentuur TASS aasta algul väljastas, ja väljastas ainult välismaale. Kodumaal — mõtlen praegu NSV Liitu — ta seda avaldada ei julgenud, Eestist muidugi rääkimata.

Jutt on TASS-i jaanuari alguse avaldusest?

… Sellest, mis anti välja mõni päev enne Stockholmi konverentsi… Nõukogude võim kartis, et Eestis võib selle avaldamine liialt laineid lüüa, sest avalduses oli vihjatud uuele põrandaalusele organisatsioonile, eelmisel aastal loodud Eesti Vabastamise Organisatsioonile (EVO — inglise lühend ELO). Ainuüksi juba selle organisatsiooni nimi oleks, nt Rahva Hääles äratrükkimise korral suunanud eestlaste tähelepanu EVO-le, aga sellist vene võimurite seisukohast ebatervet huvi meie rahvavõim kardab. Ja nii ilmus TASS-i teade ainult piiri taga.

Mis on EVO?