RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (II)

TULEB TUTTAV ETTE! • Olümpiajärgne ETV-2 avamise lootus luhtus juba aastaks 1983 • Eestimeelsuse taandumine vene keele pealesurumise arvel • Eestlaste ärapööramine ETV-st kui võimalik protest • Sat-TV-ajastu ootused

LÕPETAGE EESTI TV VENESTAMINE, II.

Rakvere televaataja kirja lõpp

Isekiri nr 3 (juuli — august 1983)

• • •

(kirja algus)

Lisaks saadete sisulise kvaliteedi hääbumisele jätkub eesti keele asendamine vene keelega. Eesti TV-s toodetud telefilmidest hakkavad tasapisi tooni andma venekeelsed. Seda põhjendatakse enamasti üleliidulise publiku arvestamisega — kodupublikut peetakse ilmselt teisejärguliseks. Minnakse isegi nii kaugele, et ka kodus demonstreeritakse “Eesti Telefilmi” (ETF) toodangut eestikeelse tõlketa (nt 11. mail k. a [1983] näidati vene keeles ja ilma eesti tõlketa ETF-i muusikalist mängufilmi “Teisik”).

Teinud “Telelehtede” põhjal kokkuvõtteid eelmise aasta ETV programmist, jõudsin järgmiste tulemusteni:

• Eesti TV saadete üldmaht — 90 tundi nädalas;
• Eesti TV ülekanded Kesktelevisioonist (mõistagi umbvenekeelsed) — 30 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saateid, kaasa arvatud ETV-s edastatud venekeelsed saated, välja arvatud KTV ülekanded, — 60 tundi nädalas;
• Eesti TV oma saadetest (60) eestikeelseid saateid — 35 tundi nädalas.

Kuigi olin arvestustes väga ettevaatlik ja ümardasin tulemused alati eesti keele suurema osakaalu poole, on siiski arvud pehmelt öeldes paljuütlevad. Nende kontrolliks piisab eelmise aasta [1982] “Telelehtede” läbivaatamisest.

Kui soovime aga 'rahvaste võrdõiguslikkuse' täielikku pilti, tuleb võtta tähelepanu-orbiiti ka KTV I, II ja Leningradi TV programm. Kõige tagasihoidlikumal arvestusel tuleb eesti- ja venekeelsete saadete suhe 1:5 vastu, seda mõistagi eestikeelsete kahjuks. Põhjendus, nagu hoolitsetaks nii kõigest kohalike muulaste kultuurivajaduste eest, tundub kohatu. Tegemist on ilmselge russifitseerimisega, eestikeelse kultuuri piiramisega.

Tõestuseks veel mõned tehnilist laadi näited. Aastal 1979 valminud uuele teletornile pandi suuri lootusi. Kõneldi ETV II programmi avamisest tulevikus, kuna teletorni paigaldati seadmed nelja teleprogrammi edastamiseks. Praeguseks on aga võimalused juba ammendatud: edastatakse üht ETV programmi ja kolme vene teleprogrammi. Kui varem räägiti lootustandvalt uuest eesti teleprogrammist, siis nüüd teatatakse: “Praeguste kavade järgi ETV uut programmi ei ole ette näha.”

Praegu käib [ENS] vabariigi ulatuses töö KTV I programmi levi täielikuks tagamiseks, mis on fikseeritud selle viisaastaku rahvamajandus-plaanides. Jätkatakse töid KTV II programmi ja Leningradi TV levi suurendamiseks. Eesti TV II programmi kohta on plaanijad mõistagi vait.

Ääremärkusena olgu öeldud, et telepoliitikaga kujundatud olukorda kasutatakse ära russifitseerimiseks ühiskondliku elu teistes valdkondades. Nii seletati 1981. aastal, et vene keele õpetamise alustamine eesti kooli esimesest klassist on tingitud laste poolt vene keele passiivse pagasi varajase omandamisega ning seda tänu venekeelsete lastesaadete ja multifilmide vaatamisele telerist (vt “Vene keel kooli õppeprogrammis” Küsimused ja Vastused nr 3, 1981). Niisiis, ühte põhjendamatut püütakse põhjendada teise põhjendamatuga, et kunstlikult luua paratamatuse nõiaringi, eesmärgil iga hinna eest russifitseerimist õigustada.

Ma ei usu, et minu kiri asja paremusele suunaks. Eesti TV ja Eesti NSV Teleraadiokomitee katavad russifikatsiooni rindejoonel vaid üht lõigukest, rinnet aga juhitakse kõrgemalt. Siiski kirjutan, sest vaikimine tähendaks minu nõusolekut. Ja veel soovin ma Teid hoiatada. On aeg mõista, et kui olulist muudatust senises arengusuunas ei toimu, kaotab Eesti TV peagi suure osa vaatajaskonnast.

Meie ainukeseks kaitsevahendiks mitmesuguste ideoloogiliste relvade rünnete eest on kollektiivne endassetõmbumine. Seda näitavad hiilgavalt kas või rahvaloenduste tulemused. Kui 1970. aastal oskas vene keelt 29% eestlastest, siis 1979. aasta rahvaloenduse põhjal langes see arv 24,2%-ni. Tegemist ei ole mitte vene keele massilise äraunustamisega, vaid [eestlaste] kollektiivse protestiga. Vaatamata keeleoskusele, keeldutakse seda tunnistamast ja keelt kasutamast. Kui meid ignoreeritakse, vastame omapoolse ignoreerimisega.

Aja jooksul asub eestlaskond üha massilisemalt ignoreerima ka russifitseerunud—russifitseerivat ETV-d. Selle asemel jälgitakse objektiivsemat ja seda enam omast Soome TV-d. Põhja-Eestis kasvab iga aastaga Soome poole küünitavate antennide mets. Viimase 10 aastaga on Yleisradio TV-programmide jälgijate arv Eestis kasvanud 75 tuhande pere [võrra]. Rõõmu teeb kosmose-TV võidulepääs. Ootame Eestis pikisilmi Põhja-Euroopa telesatelliidi Nordsat tööle rakendamist. Paarikümne aasta pärast saab ülemaailmne TV sama igapäevaseks nähtuseks kui ülemaailmne raadioside. Kuna pilt on mõistetavam kui võõrkeelne kõne ega vaja tõlget, kasvab TV-side maailma rahvaid ühendav jõud ning, võrreldes raadio võimalustega, suurenevad teabelevi ja -vabadus tunduvalt.

Eesti TV-st oma praeguse piiratusega ei saa lähenevas konkurentsitulvas võitjat, seepärast on viimane aeg lõpetada senine saatepoliitika.

Ainult head soovides,

R[...] T[...] 12. juunil 1983.

RAHVUSRINGLEVI VENESTAMINE (I)

AJALOOLINE ISEKIRI: LÕPETAGE EESTI TV VENESAMINE
Isekiri nr 3 (juuli—august 1983) vahendas Rakvere televaataja kevadel 1983 Eesti TV programmi peadirektorile Lindströmile jt telekava koostavatele sm-idele saadetud kirja

Tänapäeval võiks pea samasuguse kirja vabalt saata end rahvusringhäälingu juhtkonnaks nimetavale tegelaskonnale, alates Rahvusringhäälingu nõukogu esimehest Andres Jõesaarest ja lõpetades ERR-i juhatuse liikmetega: Margus Allikmaa, Hanno Tomberg, Joel Sarv, Urmo Männi, Jaak Raie

RAKVERE TELEVAATAJA KIRI EESTI TV-LE

Lp Voldemar Lindström
Lp Eesti TV programmide koostajad

Oleks loomulik näha TV ülesandena ausat [teabe-] vahendust. Kahjuks on meie TV ülesanne hoopis teine. On loomulik, et meie TV puhul objektiivsusest rääkida ei saa: kõik jõuab kuulaja—vaataja ette justkui läbi punase värvusfiltri. Ideoloogiliseks relvaks muutunud ETV, mida sm [Rein] Ristlaan oma sellekuisel [juunis 1983] pressikonverentsil rõhutas, tegeleb samas ka eestlaste rahvusliku eksistentsi innuka torpedeerimisega.

Eesti TV sõdib ägedalt russifikatsiooni rindel. Illustratsiooniks mõned näited.

Lausa optilise sihikuga on TV-relv sihtimas eesti noori. Kõik on nii tehtud, et koolinoor ei saaks eesti keelt õppides abi ETV telekoolilt. Kas arvukate eri kaliibriga vene keele õpetamise saadete kõrval on üldse selliseid, kus noor saaks lisa kooliprogrammile eesti keele alal? Ei. On üksnes erialasemaid telekoolitunde, mis oma akadeemilise kuivusega on mõeldud vaid õpetajatele jt spetsiifilisemate keeleprobleemide huvilistele. Ja kui eesti keele tund taas just ära ei jää, nagu tihti viimasel ajal on juhtunud, siis see kestab kõigest 20min nädala kohta.

Telekooli-tunnid, mis vene koolide õpilastele eesti keelt õpetama määratud, puuduvad hoopis.

Seejuures on vene keele õppesaadetele jäetud nädalas 40-60min saateaega. Peale spetsiaalselt keskkooli- ja keskastme õpilastele mõeldud saadete pommitatakse mudilasi ja algklasside õpilasi iga nädal seriaalina esitatava teatraliseeritud muinasjutu-näidendiga. Sinna on haaratud 8 näitlejat, saatetehniline grupp koosneb kuni 14 isikust. Samas teeb eesti keele tunni eetriküpseks kõigest 3-4 inimest. Vanematele õpilastele demonstreeritakse vene keele õpetuseks huvitavaid õppefilme. Samas on eesti keele teletund üles ehitatud kuivale kõnetekstile.

Muidugi on meeldiv, et algas uus saatesari “Õpime eesti keelt”, kuid kahjuks on see ainult täiskasvanud mitte-eestlastele mõeldud. Ka pole keele õpetamine selles saates küllalt läbi mõeldud. Esineb jämedaid eksimusvigu, kuna saadet viivad läbi diktorid, mitte oma ala spetsid. Lavastuslikke etüüde esitatakse halva diktsiooni ja triviaalse kõnekeelega, millest isegi eestlasel on raske aru saada. (Teen ettepaneku vähemalt Jõgi, Priitu saadetes mitte kasutada, sest tema mokaotsast pobisetust arusaamiseks peab end liialt pingutama.) Et olla teisest rahvusest eesti keele huviliste vastu lugupidav — ja lugupidamist nad väärivad — teen ettepaneku suhtuda veelgi asjalikumalt sellise saate toimetamisse.

Telekooli eesti kirjanduse saated on vaid korra kuus, tihti harvemgi. Ometi olid need veel 1977.-1978. õppeaastal eetris pea iga nädal. Samas on vene ja Nõukogude kirjandust tutvustavad saated ainult venekeelsed.

Telekooli tsiviilkaitse-tunnid on üksikute eranditega jällegi umbkeelsed. Tekib küsimus, kas vene keelt mittevaldaval elanikul pole õigust tsiviilkaitsele. Tehniliselt oleks ju saate varustamine subtiitritega teostatav.

Rääkides ETV saadetest üldse, peab mainima eesti keele üldise osakaalu järjepidevat vähendamist. Seoses olümpiaregatiga täienes Tallinnas TV tehniline varustus lausa revolutsiooniliselt. Nii eesti keele mittevadajate kui ka eestlaste jaoks oli meeldiv, et nt [eestikeelses] saates venekeelse intervjuu ajal ei lugenud eestikeelset tõlget enam diktor, vaid see esitati subtiitritena. Aasta 1981 lõpust on asjas toimunud aga sootuks ebameeldiv pööre: venekeelsete intervjuude, vestluste, kommentaaride juurde sellistes saadetes, nagu infosaated “Aktuaalne kaamera”, “Aeg luubis”, spordisaated, kultuurisaated, meelelahutussaated (eelkõige “Reklaamiklubi”), laste- ja noortesaated, eestikeelset tõlget enam ei lisata. Juba ammu ei anta eestikeelset tõlget dokumentaal- ja mängufilmidele, kui need saatekavas jäävad hommikusse. Kummaliselt põhjendatakse seda nüüd tehniliste või koosseisuliste probleemidega. Tundub aga, et nende probleemide kõrvaldamiseks vajalikke abinõusid ei rakendata sihilikult.

Sellise, publikut mitteaustava taktika eesmärgiks ei ole mitte vene keele laiaulatuslik õpetuskampaania, nagu ehk küünilise naiivsusega võiks arvata, vaid eestikeelset vaatajaskonda solvav lugupidamatuse ilming eesti keele vastu, selle tembeldamine alaväärtuslikuks teise järgu keeleks...

Leian, et võõrkeele õpetamise seisukohalt oleks kindlasti tulusam mitte ignoreerida eestikeelset publikut, vaid esitada sünkroontõlge, mis kuuldud kõne ja tõlketeksti kõrvutamise kaudu annaks positiivselt õpetliku efekti.

Aktiivse televaatajana märkan eestikeelsete toimetuste järk-järgulist hääbumist. Kadunud on laia poolehoidu võitnud saateid, nagu “Stoppkaader”, “Nõuandetund”, “Pere piiris”, “Horoskoop”, “Järjehoidja”, “Tarkade kivi”, “Tark mees taskus”, “Vana Hõbe”, “Varakamber”, “Ars longa”, “Vikerkaar”, “Tiritamm”, “Miksiku kool”. Loomulikult ei saa iga saatesari olla igavene, kuid asemele on tulnud valdavalt hallid, argised, kroonumaigulised ja tülgastavalt šabloonsed saated. Meelelahutussaateid kiputakse ära segama propagandaga. Muhedalt huumorilt minnakse üle labasele ja väsinud lollitamisele (nt “Kitsas kingas”).

Oma levimuusikasaatega “Heli jälg” populaarseks saanud ajakirjanik Tiit Karuks tagandati 1980. aasta lõpus toimetusest ning põhjusega arvatakse: see sündis maailma muusika käsitlemise avameelse tooni pärast tema saadetes.Välja on nuputatud uusi võtteid vaatajate petmiseks TV kaudu. Võtkem või saade “Sõna vastuseks”, mille tegelikuks eesmärgiks oli avaliku arvamuse uurimine, aga mitte omakasupüüdmatu vastamine elanikkonna küsimustele. Vastupidi lubadustele lõppes saatesari juba pärast esimest hooaega 1981-1982. Milleks veel vaeva näha ebamugavust tekitavate küsimuste vastamisega, kui siseluureks vajalik andmepank juba kogutud?

Kunagi menukad saated on kaotanud endise populaarsuse. Jahmatava languse tegi läbi noorte viktoriinisaade “Turniir” pärast seda, kui saatejuhi roll läks väliskommentaator Tõnu Kõrdale ja saatesari ideologiseeriti lõplikult. Endised eduka taidlusmainega koolid loobusid osavõtust sootuks, noor publik praktiliselt kadus.

Muuseas veel üks kummaline fakt. Eesti TV-s on praktiseeritud spetsiaalselt vaid venelastele ehk vene keele valdajaile määratud teabe edastamist. Teade 1. detsembri Vaiksest pooltunnist osa võtnud nelja isiku arreteerimisest 1981. aastal ning streigi ebaõnnestumisest anti sihilikult edasi ainult vene keeles.

(jätkub siin)

Kurikuulsast punarüütlikõnest

VÕIMATU. AGA TÕSI. Eesti läheneva Iseseisvuspäeva tähistamise vastumeetmete raames tehti 20 aasta eest eestlastele selgeks, et oma riiki nad enam ei näe. Sõnumi edastas laupäeval, 20. veebruaril 1988 erakordse otsepöördumisega Eesti TV-s tollase ENSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees ja EKP KK büroo liige ning häbi tunnistada… tulevane Eesti president. Teema sissejuhatuseks kritiseeriti ses kõnes kõigepealt Balti küsimuse tõstatamist Ühendriikide seadusandjate poolt ning justkui muuseas väideti lisaks, et igal realistlikult mõtleval inimesel olla selge, et tagasiteed EV juurde ei ole ega saagi olla.

Kurikuulsa kõne kaasaja vahetut tausta ilmestas Hirvepargi-vapustus läinud suvel (23. Ⅷ 1987), millest Eesti komparteilik ja halduseliit tegid täiesti ekslikke järeldusi. Selmet ajaloo kroonukäsituse moonutusi tunnistada oli võõrvõim valmis neid üksnes kordama. Rakendus totalitarismi arsenal. Veebruaris—märtsis 1988 toodi Eesti linnadesse täiendavaid repressiivüksusi – kokku kolm tuhat pead – ja iga kardetava rahvusliku tähtpäeva eel jälitati ja vahistati opositsiooniaktiviste... Ülejäänuid keelitas siinne võõrvõim aga puhtkommunistliku superreaalsuse vaimus ülesehitavale tulevikuteele liiduvabariikide peres. Nii aga sõnastas Eesti perspektiivi KK-büroo ja ülemnõukogu presiidiumi nimel Tallinna TV-s esinev sm AR:

Teatud osa välismaiste propagandakanalite ning ka Ameerika Ühendriikide mõnede poliitikategelaste poolt on viimasel ajal eriti teravalt üles tõstetud nn Balti küsimus. Selleks kasutatakse 70 aasta möödumist Oktoobrirevolutsiooni võidu tõttu võimalikuks saanud omariikluse väljakuulutamist Baltimaades. Laialdaselt arutatakse tol ajal toimunud sündmusi, pannakse kahtluse alla 1940. aastal toimunud Nõukogude võimu taaskehtestamise ning N Liiduga liitumise seaduspärasus ning õiguslikkus, püütakse maha kriipsutada kõike pärast-sõjajärgseil aastakümneil meie [ENS] vabariigi elus saavutatut. [---]

Samas on päevselge, et kära tekitamine ajaloosündmuste ümber ei lähtu mitte järsult suurenenud positiivsest ajaloohuvist.

Jutt käib mõistagi Eesti rahva tänasest päevast ja tulevikust. Siin on igal realistlikult mõtleval inimesel selge, et mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla, sest see käiks ju vastu meie rahva praegustele olemuslikele majanduslikele ja sotsiaalsetele huvidele.

Loomulikult mõistavad seda suurepäraselt ka kõik välismaised ringkonnad nagu ka need üksikud inimesed, kes meil taolist mõttelaadi levitavad. Öelgem otsekoheselt välja, et kogu selle kampaania põhiline ja ainus eesmärk on külvata rahvuslikku vaenu kahe Eesti NSV-s elava suure rahvusgrupi – miljoni eestlase ja poole miljoni põhiliselt vene keelt kõnelevate inimeste vahel, mille ainsaks tulemuseks võiks olla siin demokraatlike muutuste läbiviimise raskendamine. Ei maksa teha endale illusioone, et praegu meil toimuval poleks vaenlasi nii kodu- kui välismaal...*

Seda teksti eritledes ei saa mööda kolmest olulisest järeldusest:

Esiteks (I) märkis Punarüütel selles maha justkui külma sõja moderniseeritud liini, mis eeldatavasti oli nihkunud välispagulusest kurjakuulutavalt Eesti poole. See ei jooksnud enam mitte niivõrd aastakümneid püsinud raudeesriiet pidi, mille taha jäid USA jmt riigi reaktsioonilised ringkonnad, kuivõrd seespool N Liidu piire, kulgedes läbi Eesti ja lahutades …

• ühelt poolt N Liitu alalhoidvaid ja teisalt Eesti Vabariigi taastamise lootust hellitavaid inimesi,
• sovetliku väärajaloo ja teisalt ajaloolise tõe taotlejaid,
• n-ö realistlike sotsialismipooldajaid ja nn kodanlikku korda ihkavaid ebarealiste,
• ühele poole jäävat koloniaalse venestamise, muulaste eelisõiguste ja teisele jäävat rahvusriigi õilistajata—õigustajate rinnet.

Edasi (II) märkigem, et too rindejoon oli rahva ja inimeste südameid läbistamas ju varemgi ning kainele arule oli see alati selge. Kuidagi ei olnud teisenenud ega saanudki teiseneda tõde MRP salaprotokollide sisu kohta, rahvusvahelise õiguse rikkumisest Moskva poolt, Balti valimistest 1940, mittetunnustuspoliitika jms Balti küsimuste kohta. Mis aga muutus, oli hoopis kommunistlik propaganda. Agitprop häälestus tõe lainele veidi lähemale, nagu kohustas ka glasnost'. Nii oli AR-i estitatu sisuliselt tahtmatu ülestunnistus: Kreml ja ta kohalikud esindajad peavad külma sõda Eesti rahvaga. Ei midagi enamat.

Ja (III) näitas Punarüütli TV-pöördumine seda, kui hädine oli kõigi aim perestrojka motiividest ja võimalikest järelmeist 1988. aasta algupoolel, kui ülal kõrgelt poodiumilt järgiti peaaegu sõna—sõnalt kahe kümnendi eest Leo(nid) Pargi (Barkovi) jt KGB-s välmitud pseudoõiguslikke propagandaskeeme.** Kuna aasta teine pool sundis võimureid järgima juba alt tulevat üldrahvalikku survet – Laulvat revolutsiooni, mistap tuli võõrvõimu äsjastel eestkostjail endi sõnu süües omariikluse atribuute tunnistada ja vaadata hoopis, kuis rahvuslikke pürgimusi õigustada… Kremli ees.

Aeg andis arutust. Mitte paraku arukust. Neile, kes iseseisvustaaste järel upitasid Punarüütli uuesti võimupukki.

———

* Täisteksti vt: Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimehe AR-i esinemine Eesti TV-s. Eetris Tallinna [Eesti] TV-s 20. veebruaril 1988 ja mõni päev hiljem avaldatud ajalehtedes Rahva Hääl (nr 45) ja Sovetskaja Èstonija; rmt: Kalle Muuli, Vabariigi sünnimärgid. Tln, 2013, lk 194-197 [NB! Dateeritud üldlevinult valesti 23. II-ga, p.o 20. II 1988].

** Balti küsimuse tõstatamist Külmas sõjas vastustas oma panusega nii isikliku repressiivse tegevuse näol kui ka sõnavõttudega ajakirjanduses Leonid Barkov. Tema 1960-ndil ilmunud artiklite — Leo Pargi eestilkuma nimemärgiga sarjas — kroonis kirjutis Bankroty (ek Pankrotis) Tallinna vks päevalehes Sovetskaja Èstonija 9. I 1968 See jmt programmilised, sovetivõimu seisukohast lähtuvad kirjutised Eesti omariikluse kontinuiteedi, eksiilide välisvõitluse ja pagulaskoondiste kohta Läänes, samuti Otto Tiefist ja tema valitsusest, põhistasid ideoloogilise võitluse kontseptsiooni, mida kordas 20a hiljem Rüütel oma kurikuulsas 20.2.1988 TV-kõnes. Park—Barkovi ja Rüütli ühtne propagandistlik skeem järgis imelise järjekindlusega samu põhipunkte:
• Lääs kasutab "sekkumiseks" ära kõik ajaloolised tähtpäevad, nii sovetlikud (oktoobripöörde) kui ka EV (iseseisvuspäeva) juubelid.
• Eesti omariikluse õiguslikku järjepidevust vastustavad mõlemad "1940. a toimunud Nõukogude võimu taaskehtestamise ning NL-iga liitumise seaduspärasuse" kontseptsiooniga.
• Eesti sovetiseerimise mõistlikkuse ühine veene, selmet lootusetud riiklik iseseivus ± selle taastevõimalus, kuna Eesti po Moskva all ja olla teisiti ei saagi. Park-Barkov: Lääs ja tema eksiilidest käsikud eiravad poliitilist tõelust sündmuste, nähtuste üleilmse jõuvahekorra osas | Arnold Rüütel: mingit tagasiteed kodanliku EV juurde ei ole ega saagi olla…

Eetrisõjas Venemaaga — kaotusseis?

Eesti on asunud viimaks tegutsema, et kas või üheski Eesti piirkonnas vastustada idasuunal objektiivselt toimuvat külma sõda. Teabelevi tõhustamist Kirde-Eestis peab silmas nimelt EV valitsuse septembris 2010 valminud Ida-Virumaa tegevuskava 2010-2014.

Selle kava järgi luuakse mh Eesti Rahvusringhäälingu (ER) ühtne venekeelne infoportaal (Rus.ERR.EE). Varasem tasuta venekeelse lehe plaan on seevastu viimases rakenduskava versioonis heidetud kõrvale. Sellest sai avalikkus kuulda Ida-Viru maavanemalt Riho Breivelilt, kel koostöös regionaalministriga lasub kavajärgsete rakenduste järelevalve ja kes äsja intervjuus BNS-ile (vt BNS/Postimees 16. X 2010) ütles välja nüüdsest ametlikult tunnustatud tõe, et…

Venemaa teabevälja jääb enamus Ida-Virumaa venelasi ja see pole hea...

Sama tõdemus leidub ka tegevuskavas:

Ida-Virumaa suur probleem on tõepärase meediakajastuse [loe: Eesti-keskse teabehuvi] puudumine, ER-i kanaleid regioonis ei vaadata [kuid kuulatakse?] ja põhiallikad on Venemaa TV-kanalid. Lisaks julgeoleku- ja siseturvariskile põhjustab see suure osa elanike kõrvalejäämist Eesti ühiskondlikust elust.

Rakenduskavas puudutab otseselt teabesõda ainult kümnendik lahenduseks mõeldud meetmeid. Need tähtsad abinõud on lühidalt kokku võttes järgmised:
• Eesti ametkondliku teabe tõhusam kanaliseerimine venekeelseks massiteabeks (vastutavad kõik ministeeriumid)
• sellise teabevoo ja selle adressaatide mitmekesistamine (kultuuriministeerium)
• teabe kättesaadavuse laiendamine venekeelsele tarbijaskonnale nii Eestis kui ka üle piiri (kultuuriministeerium)
• ja seda kõike...

… tasakaalustamaks Eesti suhtes vaenulikku infopropagandat.

Lahendused:

1. Luuakse ER-i ühtne venekeelne infoportaal Rus.ERR.EE, mis koondab ER-i seniseid venekeelseid teemaportaale.
2. Jätkatakse ETV-2 venekeelse programmi laiendamist.
3. Suurendatakse ETV-s venekeelsete subtiitritega saadete arvu.
4. Tagatakse Ida-Virumaal levivate ja vaadatavate—kuulatavate jaamade aktiivsem kasutamine Eesti inforuumi põhise teabe edastamiseks.
5. Soodustatakse eesti ja vene ajakirjanike koostööd, samuti Eestis toimuvate kultuurisündmuste, TV-saadete kajastamist maakonna meediakanaleis.
6. Eesti inforuumi kättesaadavuse parandamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks tagatakse ametkondliku teabe aktiivsemat ja kvaliteetsemat kanaliseerimist audiovisuaalse [teatri v videote v venekeeli kõneleva välireklaami?], trüki- ja elektroonilise meedia kaudu.

(Allikas: Ida-Virumaa tegevuskava 2010-2014)

Selle Virumaa idaosa lõimimise plaani juures köidab tähelepanu kultuuriministeeriumi hooleks jäetud teabesõja meetmete täielik venekeelsus. Siin jõuame rakenduskava küsitavate külgedeni.

Valitsuskava nõrgad kohad on:
• esiteks — kavatsus lõimida Eestit, nagu kavas öeldakse, "Venemaa inforuumiga" (!), ja…
• teiseks — eelloetletud teabesõja-meetmete täielik jätmine kultuuriministeeriumi (sel alal ilmselt saamatu kui mitte suisa kontraproduktiivse ametkonna) hoolde…
• kolmandaks — nende meetmete täielik venekeelsus.

Seevastu leidub kavas punkte ka eesti keele toetuspinna laiendamiseks mitmel moel, k. a eestikeelse riigigümnaasiumi asutamisega, mis on jäetud haridus—teadusministeeriumi hooleks, kes ja mis näib olevat jätkusuutlik. Kas ülejäänud programmipunktide kupjaks määratud kultuuriministeeriumi haldussuutlikkus on aga piisav, kui seesama ametkond ei tule toime isegi Eestis tema enda loal tegutsevate ringhäälingujaamade programmide kontrolliga ringhäälingulubadele vastavuse mõttes (vt Isekiri: Vikilekked ja Evro-FM — Moskva liitlased?) See on üks Venemaa—Eesti külma sõja käigus täiesti käest minna lastud rindelõike.

Üks teine Eesti-poolne möödapanek on aga täiesti regionaalpoliitiline. See on nn digipöördega kaasnenud minnalaskmine. Suur osa Eesti idapiiri alade elanikke teatavasti loobus terrestriaalse TV analoogsaadete jõngi lõpu järelmina eesti televisioonist sootuks, kusjuures osa senisest n-ö läänepublikust pööras vastuvõtu-antennid hoopis itta. Trükiajakirjandus on sest näiteid toonud juba nii Piirissaarelt (vt Digiboksiga pole Piirissaarel teha mitte kui midagi, Trt Pm, 30. IX 2010) kui ka Virumaalt (vt ülalosundet kirjutist või Riho Breivel 12. X 2010 intervjuud BNS-ile). Lohutada võib ennast teadmisega, et digipööre seisab 5-10 aasta pärast ees Venemaalgi, kuid antennide taaspööre läände on siis veelgi küsitavam. Valikud vene teabeväljas laienevad digiajastu saabudes veelgi.

Lõpetuseks rõhutagem, et valitsuse valitud meede muulaste kõnetamiseks nn Eesti inforuumi sisulise venestamise abil on küsitav abinõu, see võib lõppeda hoopis Eesti lõimimisega "Venemaa inforuumi". Vaja oleks ka eesti (st eestikeelse) teabevälja muutmist atraktiivsemaks, ent EV Kultuuriministeeriumile on see käinud tänaseni küll üle jõu.

ERR-i jõulusoov — VIP-jumalateenistus!

Kirikliku jõuluteenistuse diskrediteerimine läks Eesti TV-l igatahes korda

Kas jõulujumalateenistus on tsirkus, kuhu tuleb pilet lunastada?

Nii kurjustas Halliste elanik Toomas Suits. Sealset jõuluteenistust on saatmas ju paar aastat kõmu, mille tagamaad on mõnevõrra poliitilised — kohal käib siinkandis talu pidav president. Nii otsustaski ETV (ERR) siit lähemal jõululaupäeval otseülekande teha.

Koguduse õpetaja Kalle Gaston nentis, et Eesti TV sellekohane nõue talle ei meeldinud...

... kohe mitte sugugi, kuid midagi pole teha!

Eesti Rahvusringhääling otsustas nimelt inimesi jumalateenistusele lasta kutsetega (nimekirja alusel). Ene Kõster kui n-ö natsionaliseeritud (ee-är-är-astatud) jumalateenistuse teleprodutsent ütles ajalehele Tartu Postimees, et see oli...

... soovituslik idee.

Kõster selgitas, et ülekande ajal hõlvavad osa ruumi kiriku rõdul telekaamerad ja et kiriku põrandal saab kulgema kaableid, nii et tekib oht neile kogemata peale astuda ja saatepraaki põhjustada.

Seepärast võimaldati muidu pooltuhat inimest mahutavasse kirikusse 350 pääsmetega kohta (st ainult eelregistreerituile) ning need broneeriti meie rahvusliku luterikiriku (EELK) abiga ära juba detsembri esimesel nädalal. Kiriku veebikülg märgib Halliste jõuluõhtu jumalateenistuse asjus 24. XII kl 17.00 kõigile hiljaksjäänutele järgmist:

Eesti TV otseülekanne — REGISTREERIMINE LÕPPENUD — KOHAD TÄIS!*

Huvilise lohutuseks on jõululaupäeval kl 20 Hallistel veel üks teenistus, mida juhatab Tarvastu koguduse õpetaja Anna-Liisa Vaher (mitte enam peapiiskop Andres Põder) ja milles osaleja jääb ilma kohalike laste kontserdita (erinevalt VIP-teenistusest).

Ei maksa ammugi imestada ERR-ist pudenevate soovituslike mõtete üle...

Näiteid jagub: kuu eest olnud Ameerika presidendivalimiste puhuks andis Eesti TV soovituse Ühendriikide Tallinna-saatkonnale valimistega seotud otsesaatele sponsoreid otsida, kes muretseks saate osalistele söögipoolist... Kolm nädalat tagasi kehutas ERR-i kahe saatejuhi soovituslik mõte keskkonnasaate (?) “Osoon” vahendusel inimesi metsa minema — igasugu prahti põletama!

... Pigem paneb imestama vippide kirikussetung

Miks tänavu, ent mullu mitte? — Usaldus kirikut broneerida taibanud ERR-i suhtes? — Viimase arvamusuuringu järgi ületas ERR-iusaldus umbusalduse ju viiekordselt! — Vaevalt, so naerukoht... Siin paar—kolm enam-vähem realistlikku vastusevihjet:

• Äkki valgustas vippide vaimu presidendi hiljutine usuvastane avaldus? (Nõnda igatahes kajastas seda ER-i 22. X 2008 “Päevakaja”) Ehk aitas see paljusid lõpuks arusaamisele, et presidendi usk pole ehe ja iga presidendi osalusega kirikuteenistus ongi vaid tsirkus.
• Või aitas ehk presidendi siiras pahandamine Maarjamaal leviva ebausu pärast? Oma ebausku tuleb tsiviliseerida! Ainus jäägitult hea seletus.
• Või presidendi vihje kõikumalöönd meediasillale, kus üks ots toetub teadmiste kaljule, teine aga viib ususohu, lubades astronoomiat miksida astroloogiaga?

Meenutagem kaks kuud enne jõule akadeemikutele peetud presidendikõne, mis peale emakeele osatähtsuse teadus- ja aimekeelena vaagis meediakriitiku positsioonilt kohalikke uskumusi:

... Kes võidab maailmavaatesõja, kui iga teadlaste öö kohta tuleb eesti telekanalites vähemalt 50 ebausuööd?

Kolme aasta eest mõõdeti Eurobaromeetri abil kõige ebausklikumaks rahvaks EL-i toona 25 liikmesmaa elanike seas eestlased. Üle poole [Eesti] elanikkonnast ehk 54% usub, et maailma juhivad mingid üleloomulikud jõud, mis pole seotud suurte religioonidega, nagu kristlus või islam. Ainujumala olemasolu uskus 16%, mis oli Euroopa madalaim näitaja. Ateiste oli 26% elanikest. (...)

Ma arvan, et kommunikatsioon, mille üks pool toetub teadusele ja teine mitte, ei saa olla eriti efektiivne, sest segamini aetakse ju isegi astronoomia ja astroloogia. (...)

Ma lugesin äsja American Journalism Review esseed, milles ennustati ellujäämist vaid usaldusväärsele, hästi toimet ja eliidile orienteerit trükimeediale. Kõik ülejäänu — aga seega paraku ka valdav osa sellest, mida täna Eestis ajakirjanduseks peetakse — lahustub blogide, portaalide jm ajaviite—meelelahutusäri sees.

(Presidendi kõne Eesti Teaduste Akadeemia juubelil 22. X 2008)

Teabelätted: Tartu Postimehe 8. XII 2008 kirjutised “Kohad VIP-jumalateenistusele täitusid üleöö” ja “ERR: kutsetega jumalateenistus oli soovituslik” ja presidendi kantselei veebikülg

* Viide REGISTREERIMINE LÕPPENUD — KOHAD TÄIS! eemaldati EELK veebist 10. XII 2008

Kas Tony jääb ellu?

Kuri karjas! Jaanuarist täidab ETV oma uue programmi argiõhtuid ameerika maffiaseriaali “Sopranos” eelviimase hooajaga, alustades tolle 66. osast “Members only” (Sissepääs ainult liikmeile)

Sopranode n-ö uue hooaja võtab ETV2 kokku nii:

Aasta on läinud päevast, kui FBI puistas Johnny Sacki elamist ja tal tuli priiusega hüvasti jätta. Sacki äri jätkab Phil Leotardo, kelle läbisaamine Tony Sopranoga on viisakas, kuni ei süvene pinged maffiapere advokaadi Hershi ja tolle väimehe osaks saanud karmi kohtlemise tõttu. Klanni kuuluv Gene Pontecorvo, kes ühtlasi on tegutsenud FBI informandina, saab kopsaka päranduse ja loodab perega Floridasse kolida. Aga oodatav rahu jääb pelgalt unelmaks. Gene'il jätkub siiski oidu siitilmast vabal tahtel lahkuda… Jne

“Hea sari on. Alati paneb uut osa ootama,”

on üks fänn ETV veebiküljel arvanud ja ERR-i juhatuse liikme Hanno Tombergi sõnul peakski sari vaatajale “uus ja huvitav” olema. Muide, ameeriklastele lõppes sari veel tunamullu 10. VI 2007, so üheksandal (loe: üheksandal!) ekraaniaastal ja sedagi ilma õige lõputa. Eesti TV-st näeb praegu ikka aasta 2006 alul ekraanile jõudnud osi, milliseid ETV2 alanud aasta avanädala kestel võis loetella, saba mõnust suisa rõngas:

... Ela vabalt või sure — Tere tulemast klubisse — Sandistamine — Kintsu kobedam tükk…

Aga nüüd reaalne uudis: “Sopranode” sarja kurjus pole pelgalt kunst(lik), st maffiaelu kujutajad kehastavad kurja teleekraanil + päriselus. Mida äsja oma otsuses kinnitas ka kriminaalkohtunik Martin Marcus New Yorgi Ülemkohtus Bronxis:

Kahe mehe sooritatud murdvarguse eest, mis mh päädis politseinik Daniel Enchautegui (pildil paremal) surmaga, mõisteti sel reedel, 9. I 2009 kümneks aastaks vangi näitlejast narkomaan, 32-aastane Lillo Brancato juunior (pildil vasakul) — HBO sarja “Sopranos” mafioosohakatis Matthew Bevilaqua.

Mõrv, mille sooritas tegelikult Brancato roimakaaslane, leidis aset 3 aasta eest. Hukkunud politseinik oli murdvarguse ohvri naaber. Teenistusest vaba 28-aastase politseiohvitseri äratas keset ööd väljast kostev aknaklaaside klirin, mistõttu ta helistas politseisse ja läks õue asja ise uurima. Rabava vastasseisu käigus tulistas ta kumbagi narkosõltlasest riisujat, nii Lillo Brancatot kui ka tolle kaaslast Steven Armentot. Samas haavas Armento saatuslik lask politseiniku rindkere. Oktoobris 2008 mõisteti 51-aastane Armento eraldi kohtuprotsessil eluks ajaks vangi (loo pikemat krimieritlust vt inglise keeles)

Maffiasari ei köida Eestis kaugeltki veerandit miljonit vaatajat nagu ETV tänavutalvise tipu, kodumaise ajaloosarja “Tuulepealne maa” paremate osade ajal. Küllalt pakub arutult krimilembene meelelahutus aga ainet mõtiskella eesti rahvusringhääling… — vabandust… ennast häbitult ERR-i nimega maskeeriva kosmopoliitse haisuhäälingu — olemuse üle. Miks siin surutakse peale niisugust moraalivaba kunsti?

Avalik-õiguslik haisuhääling? Eesti rahvusringhäälingu seaduse §4 kinnitab, et avalik-õigusliku ringlevi tegelik eesmärk peaks olema panustada EV Põhiseaduses sätestatud Eesti riigi ülesannetele:

Selleks loob rahvusringhääling programme, toodab ja vahendab saateid ning korraldab muud tegevust, mis ükshaaval või kogumis:

(1) toetavad eesti keele ja kultuuri arengut;

(2) väärtustavad Eesti riigi ja eesti rahvuse kestmise tagatisi ning osutavad asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist;

(3) aitavad kaasa Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule…

(5) aitavad kaasa demokraatliku riigikorralduse edendamisele…

(7) väärtustavad perekonnal põhinevat ühiskonnamudelit;

(8) aitavad kaasa Eesti ajaloo ja kultuuri audiovisuaalsele jäädvustamisele.

Võiks küsida, mis sel kõigel “ükshaaval või kogumis” on pistmist Home Box Office'i maffiasarja esitamisega. Kas ühiskonnale terendab siit perekeskne mudel? Võib-olla...

See ongi ehk mõeldav, arvestades mismoodi 86-osaline sari õigupoolest lõppes — kohutavaks nördimuseks telepublikule, kes USA-s aastast 1999 maffiapere toimetamisi pingsalt jälginud oli... Millise punkti autor David Chase kaablikanalil HBO juunis 2007 ekraanile jõudnud “Sopranode” viimsele, 86. osale pani, võib lugeda käesoleva postituse lõpus.

Mis saab Eesti TV-st? Soprano maffiapere käekäigust olulisem on meile ju eesti rahvusliku teabevälja ühe võimsama eetrilõida saatus. Mis saab meie kvaliteet-TV-st? Kas tema jääb ellu? Ohumärke on rohkem kui üks...

• Eks (I) leidu neid, kel kavas uus avalik-õiguslik telekanal muuta tasahilju vene kanaliks. Selle aasta lõpuks. Venekeelsest AK-st on juba praegu (jaanuaris 2009) välja juuritud eesti keel. Enam ei tõlgi venekeelne AK uudistelõikudes eesti vmt keeles esinejate juttu subtiitreis, vaid vene keelt n-ö peale lugedes. Selline olevat indoeuroopa — ent sh NB! mitte skandinaavia — rahvaste teletraditsioon. Ja see juhtub üha avarama valikuvabaduse, pluralismi, demokraatia ning digitehnika ajastul, kus peaks endast mõista õigus olema ise valida telepildi juurde sobivas keeles helikanalit, rääkimata subtiitreist! Ja kui lisaks...
  
• (II) osutub tõeks kartus, et ERR-i juhatuses võimu endale saanud raadiojuhid, mõistmata telespetsiifikat, teevadki ETV-st ringhäälingu... Siis ei jää üle muud, kui kõiki Soprano-huvilisi lohutada:

Tony eisure! Sari lõppes USA-s oma üheksandal eluaastal — ilma lõpliku lahenduseta. Tony Soprano veedab kurikuulsa maffiaseriaali viimse osa lõpuminutid baaris, kuni keegi tundmatu ta kõrvale istub. Tulnuka palet meie aga ei näe. Tony tõstab pilgu tolle poole ja siis… Ekraan kustub.

Just nii sari lõpebki (vt "Sopranode" 5-minutist lõpustseeni U-tube'is) Pinged jäävad lahendamata. Massikultuuris on see üsna tähelepanuväärt kunstivõte, mis paraku teleseriaalide tavapublikule rõõmu ei paku, üksnes häirib. Ei jää siis aga muud kui leppida: Sopranode elu läheb edasi ja karistada saavad ainult vaatajad, kes selle jätku enam kunagi näha ei saa. Vähe sellest, ka Tony Soprano elu ja kurjus jätkuvad. Karistuseta. Aga mis siis enam sellest, kui üks õõnestatud kõlblusega televaataja enam neile kaasa elada ei saa.

(Vt ka Filmiveebi päevikukannet sarja lõpuhoojaja sisust AD2007 siit)

Maksab siis järgmist osa oodata?

ERR+KGB=SOS

Vabariigi valitsus kehtestas 12. märtsil kell 23:11 Eaj viiruse COVID-19 pandeemilise leviku tõkestamiseks Eestis eriolukorra. See pidi algse kava kohaselt kehtima 1½ kuud, kuid kestis 3 nädalat enam. 
Sama kuupäev oli omaaegse eriolukorra kehtimapaneku tähiseks EW-s, mistap oleks lausa kohustus võrrelda neid korrakäändeid ja teabelevi rolli kummagi operatiivsel vahendamisel.


AD2020. EESTI MEEDIA KUKKUS LÄBI. Neljapäev, 12. Ⅲ 2020 pidanuks eesti teabevälja ilmuma uudiste pakilisi arenguid seiravad erisaated… (Tulipunktis näiteks see, miks valitsusjuht oli seni, just tähendusliku kuupäevani — 12. märtsini venitanud ja kuidas ta riigikogult tolle päeva ennelõuna Ⅺ tunnil toetust otsis ning päeva lõpuks kummatigi mahtis erikorra-volitusi rakendada. Mis võis otsuse taga olla peale 9×se hüppe COVID 19-ga nakatunute tuvastamises?) Soovitavalt TV-s. Veel enam ringhäälingus. Ent meile lasti tavapäraseks eetriajaks selgelt vananenud reportaaže ja ajaviite(s)ilo. Ühtmoodi vedelat nii ava- kui eraõiguslikes kanaleis. Selle vaevu ivaks, ennem väetiseks sobiva toote massiga — iga jumala argipäev üle 4 tunni eesti tele-eetri tippaega! — harjunud ankrud/ saatejuhid/ toimetajad aga ei suuda neile antud taevaliku kingi = pineva uudistepäeva asjade seisus suunistuda isegi, rääkimata publiku suunamisest…

Erameedia puhul maksumaksjal puuduks õigustus nagu küsidagi või midagi nõuda — tehku mis tahavad… Nagu PBK, SVR või FSB? Juba 12. märtsi hommik pani põntsu valitsusjuhi Jüri Ratta poliitilise pöördumise alatähtsustamise, et mitte öelda eiramisega eeldatavalt Eesti riigi oma = kodakondseile tähtsa massimeedia tasemel. Mõistagi, professionaalne võhiklus, suutmatu rumalus ja laíscus condítes on siia seletuseks õigustatud + vägagi sobilikud. Siiski oleks rumal välistada ka halba tahet avaõiguslike kohustuste täitmatajätu tegurina.

Me ju mäletame…

•  et see oli ETV, kes traditsioonilise hümni ära jättis just EV-100 avangul…
•  et need pole võõrad, vaid ETV kanalid, mis näitavad eestivaenulikuima võõrvõimu salapolitseid ja -luuret ülistavaid mängufilme nii eesti-…
•  kui ka oma muukeelseis kanaleis lõppematult neid korrates…
•  niinimetatud eesti-rahvus-ringhäälingu praegune valvekommentaator Toomas Sildam on sovetiajast tuntud nuhk…

EESTI RIIGIEELARVELISE RINGLEVI ehk nn Eesti Rahvus-❓-Ringhäälingu piiar õigustas peaministri parlamendi-pöördumise kõlapinna summutamist igasugu kordussaadete varal ETV kolmes kanalis korraga, üsnagi hämava ja end ületähtsustava väitega, et valitsusjuhi erakorralise ülesastumise audiovisuaalse voo riigikogust igaüks soovi korral otse kätte sai ERR.EE veebiportaali vahendusel ja vastava audio edastas samal ajal ka ERR-1, kuna venekeelne ERR-4 tegi pöördumisest takkajärele koguni uudise. Sic! Veel puudus, et EV venekeelne riigieelarveline uudistesaade sündmust oleks eiranud.

 》   I S E K I R I :  OPERATSIOON PRIBOJ  JÄTKUB   《 

 1 7  K E V A D I S T   H E T K E   E T V - s 

SOS RIIGIKOGUS…

Kert Kingo (EKRE): Paraku praegu kannab ETV(1) üle «Terevisiooni» kordust ja ETV-2 saadet «ENSV». Mul on siin küsimus teile (Jüri Ratas), kas te oskate öelda või on teil informatsiooni, miks rahvusringhääling ei kajasta praegust teemat otseülekandena televisioonis?

Peaminister Ratas: (…) tegelikult arvasin, et ERR teeb seda (…) Kui see nii on, nagu te ütlete — noh — kurb kui see nii on…

Helmen Kütt (SDE): olin samuti üllatunud, kui läksin oma kabinetti, et arvuti tuua, ja avasin Eesti Rahvusringhäälingu ETV ja sealt tuli «Terevisiooni» kordus, selmet seal oleks see ülekanne koos viipekeelse tõlkega, mis oleks jõudnud paljude, eriti aga eakate inimesteni. Mulle küll tundub, et peaministrina te eeldasite, et ERR seda teeb…

Juba hommikul parlamendi ja hiljem meediaarvustuste luubi alla sattunud avaõiguslikke kanaleid asusid sotsiaalmeedias kaitsma aga ERR+ETV= kanalitöötajate "omad joped", kes ringhäälingu-ülekande piisavuse refrääni kooris kordasid.

AD2020 märtsikuu Ⅻ päeva Ⅻ tunni Ⅻ minutil Eestis kehtiva aja järgi (Eaj) kehtesas EV valitsus peaministri korraldusega nr 76 (seletuskirja PDF-fail) oma hallataval territooriumil erikorra.

E R I O L U K O R D   K U N I   1 .   V   2 0 2 0

JÄRGMISTE KOHESELT KEHTIVATE MEETMETEGA

• Raamatukogud poollahti 

SULETUD:

• Koolid+huviringid 

• Muuseumid 

• Kinod 

KEELATUD:

• Avalikud koosolekud 

• Spordivõistlused 

• Etendused 

• Kontserdid 

• Konverentsid 

KÜLASTUSKEELD:

• haiglais 

• hoolekande- ja 

• kinnipidamisasutusis…

Esimesena teatas sest otsusest ajaleht Äripeav kl 23:40;  
valitsuse enda pressiteade jõudis veebi kl 23:54. Ülejäänd eraõiguslikud meediumid levitasid seda veebis mõni minut hiljem. 

Avaõiguslikku ringlevisse jõudis teave järgmisel päeval — reedel, 13. märtsil.

ERIOLUKORRA ESIMESE KUUGA lisandunud meetmeid: liikumisvabaduse tõkkeid välispiiridel ja -piiranguid sisemaal; enam kui 3 kauplusega hüpermarketite ja Tallinna loomaaia sulgemine.

Kaua kestab külm sõda? (II)

KAUA? Eestlasel peaks olema siin sakslasest või inglasest lihtsam vastata. Sest sama kaua kui Eesti riik, on olnud ka külm sõda. Pealegi jätkus külm sõda veel suurema joonega siis, kui EV oli varjusurmas.

“Diplomaatiliste ja kaubanduslike vahekordade jaluleseadmist Eestiga kasutas Moskva viivitamatult selleks, et alustada külma sõda Eesti vastu, et organiseerida Eestis komparteid ja selle kõrval põrandaaluseid löögirühmi.”

Nõnda kirjeldas Eesti vastu peetava külma sõja algpäevi EV endine välisminister Selter. Teisisõnu tint Tartu rahuleppel ei olnud äragi kuivanud, kui Venemaa juba meiega poliitilist sõda alustas.

Stalini röövellikku läbirääkimiskooli isiklikult tundev Karl Selter võis muidugi kasutada külma sõja mõistet retrospektiivse liialdusena, ent tema kirjeldus salapoliitikast ― diplomaatilise posti ja passidega vaenulike isikute ning materjalide saatmisest üle piiri silmakirjaliku punavõimu poolt ja N Liidu kaubandusesinduste kasutamisest kommunistide sidejaamadena ― ei erine palju sellest, mida Lääne analüütikud mõistsid ja praktikud esiteks vastustasid ja seejärel ka ise Külma sõja salajaste poliitiliste operatsioonidena rakendasid juba sellal, kui Ida pealetungile oma vastukäike otsiti.

Kui mitte varem, siis aastal 1924 sattus Kremli poliitilise ründe sihtmärgiks igal juhul Eesti. Nii lavastatud ülestõusud kui ka revolutsioonid on olnud vahendiks sessamas külmas sõjas, mille pseudousulised sildid (kommunism, vabastusmissioon vms) varjavad pigemini imperialistlikku olemust.

Kunagise 1924. aasta 1. XII ülestõusu-lavastuse sarnane plaan võis tallel olla ka mulluse 9. V ajaks. Oletuslikult nii, et 8. V toimuks Eestis, vahest “verine” plahvatus mingil, olgu eestlastele või venelastele “püha ajaloo” objektil nii, et see ärgitaks mässu, mis hõlmaks mitut linna, kusjuures Narva ja Kohtla-Järve “töölisnoored” saabuks pealinna, et maha suruda “neofašistliku” režiimi peamine tugi ― politsei eriüksus koos teda toetava Kaitseliiduga.

OOTEL olnud diversioonigrupid on samal ajal sekkunud, et oma tekitatud “süütutest kaasmaalastest ohvrite” hulga edasine minimeerimine kujuneks sobivaks ettekäändeks õhust ning siis ka maitsi saabuvaile dessantidele. Eesti õhu-mere-telekomi jm ühendused blokeeritakse. Luuakse uus “rahvusliku leppe” valitsus. Kas peaministri toolile seejuures istub keegi eestistunud muulane või vastupidi, ei ole nii oluline, kui see, et jälle kerkib eestlastest endist võõrrežiimile truid poliitilisi tegelasi ja jõudusid. Varasemast viljakamad sõltlassuhted taastuvad.

Umbes nii muide nägigi eeltoodud maipööre välja Ksenofont Prirodnyj kollektiivse varjunime all Kremli lemmiklehes Komsomol'skaja pravda 3. V 2007 üllitatud võitluslaulus “Marss Tallinna peale”. Selle lõpusalmid ähvardasid “ülbitsevat” Eestit nii:

...

Te merejõuks olümpiaregatike:

Kaks vana traalerit,

Poolteist fregatikest.

Kroonlinnast aga ristleja on juba teel,

Sa Eesti, kallike,

Ei õite tähelegi pane veel,

Kui pihtas―põhjas on su sõjalaevastik.

Kas asju pakkida? ― Ei tasu vaeva vist.

Pea tuleb sulgi gaasiarve tasuda!

Sea süda parem relsitakti taguma.

Su külje all on ootel Pihkva divisjon,

Üksainus sööst ning Tallinn meie oma on.

Mul öeldakse:

Sa mine ikka,

On üleilmne üldsus selle vastu,

On Eesti NATO-s ja EL-is rikkas...

Ma küsin vastu:

Nokuulge, kellel hakkaks Eestist kahju?!

Ei taha uskuda ma nende toetusjuttu.

Ja mõelda vaid – OKUPATSIOON!

Eks urisegu siis või nutku.

Me teame kõik, see on vaid poos.

Küll ära moosime nood ahnepead,

Kes gaasi nimel annaks ära isa―emagi,

Ei pelga öelda teile:

Eesti lambapead,

Ka teie panus NATO-le

Ei maksa midagi.

(tõlkinud HK)

Šovinistliku luulepirni õngitses aprillimässu järellaineist välja Edward Lucas ja tõi oma raamatus maailmale hoiatavaks näiteks “Uuest külmast sõjast”, mis ta väitel taas kogub hoogu. Täna leiab Lucas Postimehele antud intervjuus, et Eesti jaoks oli... “Pronkssõdur [...] eelmise aasta alguses väiksemat sorti julgeolekumure, kuid valitsuse [mõtlematu, etnokraatlik] samm muutis selle suureks riikliku julgeoleku probleemiks.”

Eesti valitsusmeelse päevalehe usutluses on Lucase sõnum enam kui kohane. Aga külma sõja pasunat kuuldes tasub alati kõrva taga hoida, et sellegi sõja hullemad lahingud lüüakse ei külmas ega leiges, vaid tulises sõjategevuses. Verise maimässu vältimise eest maksis Eesti valitsus aprillimässuga. Selle kulg oli hõlpsamini ennustatav ja käis veretu võitluse reeglite kohaselt.

Eesti oli Venemaa kihutuslikus eeltules nurka surutud. Ja paraku osales turmtules ka idanaabri poliitilise ladviku liberaalne tiib. Mullu, kaks nädalat pärast aprillmässu sedastas Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse kiiraruanne “Moskva käsi Tallinna rahutustes” muu seas:

“Eesti Vabariigi ja eestlaste vastast meelestatust on Venemaa riiklikult kontrollitav TV- ja internetimeedia ette valmistanud pikemat aega. Edastatud on ebaobjektiivseid reportaaže ja arvamusi olukorrast Eestis (inimõiguste rikkumise, fašismimeelsuse jms alusetud süüdistused) ning propagandafilme. Eesti-vastased teaberünnakud intensiivistusid eriti viimastel kuudel; aprilli keskel ilmusid Venemaa meediasse regulaarsed üleskutsed kehtestada sanktsioone Eesti vastu. On ka otsesõnu nõutud sõja alustamist Eesti vastu.

Moskva peetava Eesti-, aga ka laiemalt Lääne-vastase meediasõja ajalugu ning olemus väärivad eraldi suurt uurimistööd, siinkohal aga olgu toodud mõned faktid, mida saab tõlgendada kui Tallinnas toimunud sündmuste otsese mõjutamise katseid.

Venemaa [riiklik] telekanal RTR edastas 26. aprillil päeva jooksul korduvalt korratuste ühe peamise organisaatori Dmitri Linteri intervjuud, milles viimane ähvardas Eestit kodusõjaga ja lubas mh, et paari päeva pärast ei allu riik Eesti enam “sellele valitsusele”. Järgmisel päeval refereeris sama telekanal oma Tallinnast tehtud otsereportaažis üht väidetavalt oma kinnipidamiskohast välja helistanud Öise Vahtkonna [Nočnoj dozor] liiget, kes kinnipidamiskohas toimuvat väidetavalt kirjeldades rääkis, kuidas üks inimene oli surnuks pekstud ning teiste kinnipeetavate silme all minema viidud. See ebatõeseks osutunud teave võis suure tõenäosusega toimida kui õhutuskõne järgmise õhtu rahutusteks.

TENDENTSLIK või otseselt valelik kajastus on ilmne kogu Tallinnas toimunu osas: vandaalitsenud noortejõuke nimetatakse rahumeelseteks meeleavaldajateks ning rüüstamist eelistatakse TV-s mitte näidata; selle asemel esitatakse väljamõeldisi politseivägivallast. Teisaldatud pronksskulptuuri kohta väideti, et Eesti võimud saagisid selle tükkideks. Rahutustega samal ajal surma saanud Dmitri Ganini kohta väidavad paljud vene meediaväljaanded, et ta suri kokkupõrkes politseiga ning pronkssõdurit kaitstes; maha vaikitakse faktid, et surm noahoobist ei saanud tulla politsei käe läbi, kuivõrd politseil selliseid relvi pole, samuti juhtus õnnetu intsident pronkssõduri asukohast ca 500m eemal Tatari tänaval ning hulk aega varem, kui politseiüksused Tatari tänavale jõudsid. Samuti valetatakse kiirabi saabumise kiiruse kohta.”

Saatnuks plaanitsetud maimässu edu või saanuks Eesti langus tõeks muul moel, poleks seega külma sõda Eesti suunal ometi lõppenud. See Eesti-vastane sõda oleks jätkund siserindel, sihiasetusega vastupanu likvideerida ja ühiskond tasalülitada. Teisalt oleks külma sõja välisrinde üheks alateemaks saand nn Eesti küsimus, nagu seda oli Balti küsimus nn vanas külmas sõjas.

Aprillimäss kujunes see-eest hoopis õpetlikuks vahevõiduks Eestile. Selle kaks olulisemat tulemust oli...

• (a) maailma levinud sõnum — aimdus, et eestlane ikka pole vist sama mis venelane;
• (b) ja karm selgus Eestis, et vene rahvast ühendab ikka veel usk oma vabastaja-missiooni.

Külmad sõjad on põhiolemuses ususõjad, mis reeglina puhkevad tsivilisatsioonide murdejoonel. Eestil ei ole lähimas ega kaugemas tulevikus Ida ja Lääne vahelt pääsu.

Seekord osutusid meile abiks Venemaa ülepingutus ja Lääne empaatia. Kuid ühtlasi sattus fookusse Eesti ohtlik saamatus külmas sõjas, mille puhul oleme seni ilmutanud mõistmatut vastumeelsust.

Sestap vääriksid kübersõja teemaga ühtaegu Eesti huvi ja hoolt psühholoogilise ja külma sõja alased uuringud. Kaasalöömine ses vallas sobiks EV võimekusega küllap paremini kui osalus külmas sõjas endas.

Allikad:

Karl Selter, Eesti vahekord N Liiduga. – Eesti riik ja rahvas II Maailmasõjas, I. Stk, 1954, lk 192-194.

Edward Lucas “Uus külm sõda: Kremli sünge vari Venemaa ja Lääne kohal”
(The New Cold War: How the Kremlin Menaces both Russia and the West - Bloomsbury, London)
Tallinn, Varrak, 2008, 247lk.

Eesti partisanraadio & Kremli infoatakk

Vaade moodsale variraadiole rahvusvahelises ja ajaloolises kontekstis

Eesti eetris elutseb üks kummaline raadio — Euro-FM — mis alustas 7 aasta eest ja on 2 viimase vältel VF-ile pakkunud palju suuremat huvi kui EV-le.

NB! Täiendus 2014: Evro-FM lõpetab tegevuse oktoobris 2014

Juba väljakujunenud kuulatavus siinse vene keelt valdava publiku seas on üle 2,5%. See tähendab oma paarikümmet tuhandet igitruud kuulajat, mis on umbes kümnendik potentsiaalsest auditooriumist. Kaugeltki mitte nõrk tulemus, sest peale Euro FM-i tegutseb Eestis kehtiva ringhäälinguloa alusel veel 7 venekeelset raadiot. Kuid veel tähtsam võib olla sellega kaasnev poliitiline ja õiguslik pretsedent.

MIS ON EURO-FM? Kaheksa EV-s ametlikult tegutseva venekeelse raadio seas on Euro FM (venekeelne kutsung: Evro-FM!) noorim. Ja mis teeb ta eriliseks? Euro FM ületab kohaliku ringhäälingu-loaga talle antud volitusi — vt lisa 1. Kinnistunud sagedusega edastab Evro-FM argipäeviti igal pooltunnil 1:1 idanaabri riigiraadio päevauudiseid + täistunnil omauudiste kõrval ka idanaabri spordisõnumeid — Moskva raadio uudised väljastatakse pooltunnist tunnini küündiva viivitusega, väljastatakse allikale viitamata ning Moskva kutsungeid ja tunnushelisid püüdlikult välja lõigates. Samamoodi, aga veidi pikema faasinihkega antakse edasi teisigi Venemaa saateid, korrates mõnda neist kuni 7 korda nädalas, vaheldades kogu seda salakaupa enda valitud muusikaga ja miksides kodukootud Evro-kõllidega. Kohati on tegu peagu otse-ülekannetega Moskvast, ehkki Evro-FM evitab retransleerimise asemel siiski failiimporti. Nii osutub üks kohalik ringhäälingu-jaamake tegelikkuses partisanraadioks ja Venemaa riigiraadio sirmiks — variraadioks e variasutuseks — ja seda kinnitab ka…

Euro FM-i kava struktuur ja muutuste suundumused AD 2011.
Ööpäevaringse segakavaga raadio eetriaja mahuline jaotus on viimastel kuudel väheke muutunud. Kui mullu (vt Isekiri: Moskva kämmal…) täitis Euro FM-i saatekava (7x24h=100%) ülekaalukalt…

1. MUUSIKA (u 2/3) — ja seda nii et varem domineeris europopp, nüüd jääb Lääne muusika aga allapoole kolmandikku (30-33% kava üldmahus), seejuures on praktiliselt hüljatud eesti autorid + esitajad (alla 1%) ning liidripositsiooni on hõivanud vene muusika (36-41%);
2. SÕNASAATED (u 1/3) — Moskvast üle kantud venekeelsed saated on ainus muutmatult püsiv näitaja, mis hõlmab endiselt lõviosa kogu sõnalises ja vähemalt viiendiku (20-24%) Euro FM-i üldises eetriajas; kuna…
3. sh OMASAATED (alla 1/10), mis ringhäälinguloa kohaselt Evro-programmis peaksid olema aukohal, pälvivad Euro FM-is endistviisi madalaima koha — alla kümnendiku (6-10%) üldsaatemahust.

PILOOTPROJEKT. Eesti kohaliku raadio partnerlus Kremli ametliku ruupori — Venemaa üleilmse riikliku ringhäälinguteenistusega (РГРК Голос России/ Международное русское радио/ RUVR/ VoR) — algas suvel 2009, so samal ajal, kui RUVR/VoR asus enesele pingsalt otsima ülekande- ja kohalike raadiojaamade hõlvamise võimalusi maailmas. See tegevus on praktikas kulgenud 2 erineval moel:

• ametlike partnerite otsinguga — korraldamaks RUVR-i saadete retranslatsiooni;
• mitteametlikul moel, võõrasse eetriruumi vaikselt või salaja sisse imbudes.

Kui levi laiendamise ametlik viis on leidnud rakendamist võõrkeelsete saadete puhul ja peamiselt kaugemail ülemeremail — Kurdistanist Washingoni DC-ni, siis teist moodust rakendatakse venekeelsete saadete levitamiseks eeskätt lähivälismaal ja siin on RUVR-i koostöö Euro FM-iga omamoodi eesrindlik + igati õnnestunud pilootprojekt. Andmed sest jõudsid avalikkuseni novembris 2009. Projekti õiguslik–organisatsiooniline tugikeham loodi aprillis 2010 — vt V Rossii načalo rabotu Meždunarodnoe ob"edinenie russkojazyčnyh veščatelej (RUVR, 5. IV) või Golos Rossii pomožet russkojazyčnym radiostancijam za granicej (Lenta.RU, 5. IV 2010)

Usklike kimbutamisest 1980-kümnendi Eestis

Kurjuse jõud möllasid ka perestroika ja glasnosti ajal. Näiteid Külma sõja lahingute Eesti-tandrilt, kus riigiusu-rüütlid olid vastamisi sõltumatute vaimulikega, nagu Dmitri Minjakov ja Harri Mõtsnik.

Üldtunnustatud usuvabaduse põhimõtete toonitamine on alati ja oli Külmas sõjas iseäranis õigustatud. Ateismi pealesurumine kommunistide tõotatud südametunnistuse vabaduse asemel oli Brežnevi võimuajal omandanud enamasti isikuvastaste repressioonide kuju. On teada, et Poolas Moskva survel kehtestatud sõjaseisukorra ajal, samuti kui Venemaal, Ukrainas jmt liiduvabariigis usklikke ka mõrvati. Eestis seda pärast 1950-kümnendit õnneks ette ei tulnud. Siiski vaenas KGB novembrist 1980 pastor Salumit, arvatavasti sama aasta algul esitatud ettekande “Kirik ja rahvas” levi(ta)mise pärast. See oli teos, mis lahkas valitsusvõimude ja küllap ka kiriku jaoks liiga piinlikul moel luterikiriku suhteid eesti rahvaga ja arvustas kirikut ennastki selles, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik rahvast eemaldus.

Peavoolulühis & panditud ajakirjandus

Eesti Rahvusringhäälingu uudiste-osakond paisub, hääled ja näod vahetuvad, aga miski on ikka muutumatu. Kas sm Rannamäe on Eesti TV uudiste juurest lahkudes sinna midagi maha unustanud?

Linnu priius & inimese õigus

Mängufilm «Lindpriid» ETV-2 novembrilõpu teemapäeval 2009 ja ETV-1 sarja "Eesti film 100" raames 2012

(Eesti Telefilm — valmimisaeg 1970-1971 — peiteaeg kuni 1989 — 4 osa — pikkus 224 minutit)

Üle väga pika aja näidati "Lindpriisid" eesti publikule õigel moel, so mitte ositi, vaid järjest. Nii nagu on seda vaatajale mõelnud ja ettegi kirjutanud (vt filmi saatesõna PDF-failina) filmi autor VGKO. Filmi on kompaktsena näidatud suhteliselt piiratud arvuga kinopublikule ka Tallinnas (XI 1975), aastaid hiljem Pariisis (17. XII 1989), Riias (1996) ja veelkord Tallinnas, ent siiski kahes osas (1.-2. IV 2006), kuna tervikteosena on seda linastatud Eestis seni ainult 1970. aastate kinnistel või poolkinnistel seanssidel. Esimene autori osavõtuga avalik Eesti-linastus toimus 40-aastase hilinemisega Tartus (27. VI 2011)

Aktivist Hietase juhtum

Veel üks dissident? Ja jälle Eesti-käsituse pärast! 

Soome suhtumist Eestisse ei maksa üle hinnata. Veel vähem äsja ilmund artiklikogu “Eesti külm sõda” (Viron kylmä sota) autori oma, kelleks on Leena Hietanen 

(pildil — õigused: Wikimedia Commons (cc) BY-SA 3.0

Ta heietab okupatsioonimüüdist kui vahendist, millega õigustada Eesti muulaste kodakondsusetust ja EV monoetnilise ladviku majandusroimi sovetiaegse riigi vara vastu jms. “Selle üle, mis 1940. aastal tegelikult toimus, vaielgu ajaloolased,” kommenteeris Hietanen, esitledes 220kr (15€) maksvat pehmekaanelist kogumikku, mida ta Eestis levitada ei kavatse. Punaroosi ürituste raames 5. mail peetud esitlusel kasutas ka ajaloolane Martti Turtola juhust arvustamaks eestlaste kalduvust oma lähiajaloost sovetiaega eemaldada ja eelnenud autoritaarset klikivalitsust taga nutta.

Üks veebikommentaare: “Tandem Hietanen—Turtola on asialla. Nagu Soome teleuudistes Turtola raamatu ilmumist kommenteeriti, oli Turtola Eesti-teemaliste raamatute idee tulnud Erkki Tuomiojalt, kes oli esitanud Eesti ajaloo uustõlgendusi oma vanaema Hella Vuolijoe mälestustena. Jääme huviga ootama milliseid mälestusi see tiim edaspidigi üllitab.”

Kuid mälestuste autentsus pole antud juhtumi puhul üldse tähtis. Nii on Hietanen eesti rahva meelsuse selgitamisel kasutatud 1944. aasta Rahva Häält, mis temale tõesti vist jumalikuna kõlab. “Rahva Hääles tegi luuletaja Debora Vaarandi 1944 septembris pika reportaaži Klooga koonduslaagri laibariitade juurest,” ütleb ta nüüd intervjuus Barbi Pilvrele (Eesti Ekspress, 7. V 2008). Ja Hietanen lisab nostalgiat:

“Ma kahtlustan, et eestlased teevad oma Nõukogude mineviku sõnades koledamaks, kui tegelikult oli. Te (eestlased) valetate ja teate seda isegi. Nii et selles mõttes pean eestlasi tõesti ebausaldusväärseks.”

Kirjateadur Sirje Kiin oli usutluse üle pahane: “Küsin Eesti Ekspressilt ja Barbi Pilvrelt: milleks väärtustada marginaalset jampsi? See inimene on saanud korduvalt vallandatud mitme soome ajalehe kirjasaatja kohalt, kuna on valetanud ja väärinfot edastanud. Ta on süstemaatiliselt esindanud soome lugejale vene šovinistlikke seisukohti, seetõttu kaotanud oma usaldusväärsuse juba 10-15 aastat tagasi. Milleks sellisele marginaalile anda nii palju pinda? Mõelge enne natuke, palun.”

Sellega marginaalse sündmuse vastukaja ei vaibu. Agarad eesti ajakirjanikud on kogunud seda paljudelt. Eesti poliitikute ja ajaloolaste käest korjatud seisukohti on kujukalt refereerinud endise APN-i, praeguse RIA Novosti 6. V sõnum nende Tallinna kirjasaatjalt Nikolai Adaškevičilt (“Soome naisajakirjanik nimetab Eesti okupatsiooni müüdiks”) Ent ei see ole põhjanaabritegi jaoks juhuslik brošüürike. “Viron kylmä sota” avab auväärse WSOY kirjastuse Barrikadi-nimelise sarja.

Autor selgitab enda ja oma üllitiste sisu mullu aprillimässu järel avatud blogis, mis kannab pealkirja Dissident. Ehkki Hietanen mitte mingil moel dissident, st usutaganeja pole. Tal ei ole põhjust ega vajadust oma usust taganeda.

Ta kuulub nimelt anarhilisel 1968. aastal täisikka jõudnute põlve, kes end, olgu siis usust või trotsist, ent ikkagi priitahtlikult punapalakaisse mässis.

Leena vaateist on päris ilmne, et ta luges järjekindlalt kohaliku kompartei Tietonantajat, kuulas parimal hetkil taustaks Tallinna raadio soome teadustusega kontserte sotsialismimaade muusikast ning külastas varmalt Suomi—Neuvostoliitto—Seura üritusi.

Kui ta 1993 lama eest postkommunistlikku Eestisse pages, tuli peagi pettuda. Mitte kõik eest leitu ei vastand lootustele. Odav elatus ja olmehüve ei saand ju nõnda kaua kesta, et korvata Leena unistustesotsialismi paradiisijäänukeste pidurdumatut kadu euroatlantilisse lõime.

Teinud Eestist reporteritööd lehtedele Turun Sanomat ja Kauppalehti, Journalisti, Aamulehti, jaganud kommentaare USA pahempoolse uudisveebiga Bridge News, Molodež Èstoniiga (ME) jmt vene lehega kuni... Kauppalehti aastal 2003 ta kaastööst loobus põhjusel, et Leena laimas Eestit Venemaa TV-s. Turun Sanomat keeldus Leena lugudest aasta hiljem, kui ta viimaks Eesti ja Läti vabariigid apartheidimaiks kuulutas.

Avalikku häbiposti aheldas agara kirjavahetaja Aamulehti, kes eritlenud Hietaneni 13. XII 2004 ME-s ilmunud kirjutist “Aktsendiga kodakondsus” (algupäraselt “Suomi laillistaa Baltian apartheid-valtiot”), kuulutas autori Moskva välispoliitika teenriks. Aamulehti järgi (15. XII 2004) arutanud Leena Hietanen seda, kus võiks kõnealuse kirjutise ilmumine kohane olla, endise N Liidu suursaadiku Juri Derjabiniga. End süüdistuste eest kaitstes ei salanud Hietanen suhtlemist diplomaadiga, vastates et ta olla palunud Derjabini hinnangut vaid sellele, kas kirjutis vastab Venemaa lehtede kriteeriumidele (“... kannattaako sitä tarjota Venäjällä ilmestyviin lehtiin”).

Soomes elav Derjabin, alias Komissarov on kah kohalikult tuntud õigema (venemeelsema) ajalookäsituse propageerijana. Soome välisteenistus kuulis Erkki Bahovskilt Eestis, et Leena Hietanen eitas Venemaa tellimuse täitmist kirjutisega. Aga ka avaldet usutluskatkes (vt “Soome ajakirjanikul lasub Vene-koostöö kahtlus” 16. XII 2004 Postimehes) tunnistas ta Derjabiniga toimund arutelu, mille teemaks olnud, kuskohas ta lugu avaldada saaks: “Tahtsin saata selle algul Moskva suurimale ajalehele esiküljele panemiseks.” Kuid Moskva ajalehtedel ei olnud Hietaneni vastu huvi.

Ja nõnda end sõltumatuks pidava ajakirjaniku n-ö dissidentlik staatus joone alla saigi. Pärast kampaania läbikukku ajalehtedes on ta oma estofoobse pahemsirge harjutamiseks leidnud poksiringe mujal.

Ka uues meedias on Leena (k. a Petri Krohni nime all inglise Wikipedias) refrääniks sovetlik propagandatees eesti pagulaste loomupärasest natsimeelsusest. Viimaste arvele kirjutab ta omakorda okupatsioonimüüdi juurutamise nüüdses EV-s, aga neil ei maksa pingutada, kuna õige ajalugu on kirja pandud ammu, juba Eesti NSV-s. Ka inkrimineerib Hietanen meile praegusajal etnokraatiat, teeb pidevaid kummardusi massiroimar Arnold Mere ees, kaitseb endisi tippgebiste (tegelikkuses praktiliselt olematu) õigusliku ahistamise eest ja hoiatab muud ilma Eesti poole osutades: “Fašismioht on Euroopas tagasi!”

Hietaneni raamatu pealkiri on laen, mis tema artiklikomplekti puhul on sisutu. Eks kisu rahvusvaheline haare globaalsesse moevoolu, sobitama lopsakat pihta haute couture'iga, mis vene hinge tungiks. Malliks on Mark MacKinnoni raamat. Seegi panustab Moskva ülemvõimust pääsend riikide ebademokraatlikkuse argumentatsioonile. Kanadalase ja soomlase esiraamatute tase erineb küll nagu päev ööst, aga õigupoolest pole “Uut külma sõda” kuulutades laineid löövad ajakirjanikud suutnud ei külma sõja olemuse ega selle juurteni kaevuda.

Ometi on mõni Hietase soomekeelse teose siinne lugeja oletanud, et mingi iva peab “Eesti külmas sõjas” ikka olema... Ongi. Hietaneni järgi kahjustab Eesti välissuhteid arvukas vene vähemus ja see on tõsi... äraspidiselt. Nimelt hoopis teisiti — muul moel kui see Eesti, kes Hietaneni vaimusilmas peab külma sõda, — hoiab tõeline Eesti end vaos ses õigupoolest ammuses külmas sõjas, mida tal tuleks praegugi, kuid samuti lähitulevikus, pidada oma rahvusliku iseseisvuse ja riikluse tugevdamiseks — ja hoiab vaos just oma muulastest kolonistide tõttu. Seega on Eesti Kremli ees ka kaitsetum kui näiteks Leedu või Poola, kelles ametlik Brüssel euroliidu maist näeb kaht (loe: ainult kahte) Moskvaga külma sõda pidavaks Euroopa riigiks.

Vähe sellest...

Mullu sügisel ronisid Eesti diplomaadid oma nahast välja, et Euroopa Välissuhete Nõukogu koostatavas raportis mitte külmasõjalaste lahtrisse sattuda.

Nii leiame Eesti nüüd südamerahuga nn jäiste pragmaatikute seast, koos Läti, Rootsi, Taani, Rumeenia, Čehhimaa, Hollandi, Iirimaa ja Suurbritanniaga, kes Venemaaga suheldes ühtmoodi eelistavad ärihuve järgida ega pelga vahete-vahel kurjemat häält teha, kui tuleb kõneks, ütleme, inimõiguste rikkumine Venemaal. Niinimetatud uued külmasõjalased Leedu ja Poola on oma suhtumises karmimad, julgedes koguni blokeerida EL-i läbirääkimisi Venemaaga. Ses mõttes on Soomes vastilmund estofoobiakogumik relvana Eesti vastu isegi mõttetu, ei saa aga eitada profülaktilist kasu n-ö sõbralikult pragmaatilise Soome vastu, kes võib-olla Hietaneni hirmuunenägudes NATO-sse kipub.

Lõpetuseks võtkem siis hellitada lootust, et MacKinnoni “Uue külma sõja” Eesti raamatuturule toonud Olion või mõni teine kirjastus veel totakamal moel ei ruttaks Hietaneni külma sõja komplekti eestindama.