Variasutused (B) NSV Liidus ja Balti riikides

Misasi on KGB variasutus? Variasutuse, katte- või sirmorganisatsiooni loob ja seda kontrollib mõni teine asutus, organisatsioon, ettevõtte või huvirühm, nt salaluure, nagu antud juhul, või halva mainega või illegaalne, nt kuritegelik rühmitus, keelustatud poliitiline või usuline organisatsioon. Variasutuse ja sirmorganisatsiooni tagamõte on toimida varjatud ühenduse hüvaks nõnda, et tema tegevust varjatud ühendusele ei omistataks. Allpool juhatab huvilist edasi asjalike viidetega pikitud KGB variasutuste ja sirmorganisatsioonide loetelu.

Ülevaade KGB (NKVD) sirmina tegutsenud asutustest ja organisatsioonidest APN, ER-i välissaated, Injurkolleegium, Inturist, NL-i Rahukaitsekomitee, RAI, SORVVO, VAAP, VEKSA jmt.
Märkus: Lisaks oli sarnaseid ettevõtteid, asutusi ja organisatsioone ka väljaspool sovetiimpeeriumi. Ei maksa unustada, et luuretöösse kaasati praktiliselt kõik välismaal baseeruvad N Liidu firmad, korrespondendipunktid, reisifirmade ja kaubandusesindused, nagu Aeroflot või Sovtrans üle maailma ning Amtorg USA-s, Arkos Suurbritannias, Vostvag Saksamaal... Ja et sirmitagust KGB-d omakorda suunas NLKP KK ja eeskätt selle välissuhete osakond.

◊ Pressiagentuur APN (Agentstvo pečati "Novosti") asutet 1961 ning kasutet mh I (vaba) maailma ja III maailma (arengumaade) pahemparteide kirjastuste rahastamise kanalina, kujundati pärast 1991. aastat VF-i riigiettevõtteks RIAN; alates 1998 RIA Vesti.

◊ Injurkolleegium (Injurkollegija e ing k Foreign Legal Collegium), mille kõige kuulsamad liikmed on ingliskeelse Vikipeedia järgi Vladimir Žirinovski ja Rein Lang. Asutet 1934 ja tegutseb edasi praegugi (40 advokaadiga Moskvas ja Peterburis ning omades "kindlaid ajaproovile vastu pidanud sidemeid advokaadifirmadega Balti riikides...")

◊ Inturist (Intourist) — kõige kuulsam OGPU/NKVD/NKGB/MGB/KGB sirmiks (aastal 1929) loodud organisatsioon, mis välisturistide monopoolse "teenindajana" hoidis neid poolvarjamatult ja varjatult poliitilise järelevalve all. Selles on juhtival kohal olnud endine OGPU ja sovetliku sõjaluure tegelane Richard Vennikas (1897-1949), kes 1918-1920 tegutses Venemaa illegaalsel lähetusega Eestis. Võõrriikide kodanikke saatvate tõlkide—giidide aruandeid võtsid KGB ametnikud vastu Inturisti kontori ruumides. Neile tuli raporteerida, kuidas ekskursioon möödus ja mida välismaalased neilt küsisid. Ruumis peeti kaustikut, kuhu gebist nende suulised aruanded kirja pani, (vt Sakari Nupponen, Viru hotell ja tema aeg. Tln, 2007, lk 53) Firma erastati 1992 ja on tänaseni sälitanud bürood 168 riigis. Lisaandmeid Inturistist annab Isekiri: Inturist ja KGB

◊ Riiklik Autoinspektsioon e RAI (vk GAI) — asutet 1935, jälgis mh sovetiimpeeriumi rahvusvahelise tähtsusega maanteil välismaiste sõidukite liikumist — liiklusjärelevalve sildi all.

◊ Sotsialistliku Omandi Riisumise Vastu Võitlemise Organisatsioon/Osakond e SORVVO (vk OBHSS) sai asutet 1937 NKVD poolt ja mehitet osalt julgeolekuohvitseride ja -kaastöölistega, kes alaliselt hoidsid vastuluure kätt nn kahjurluse, majanduskuritegevuse ja varimajanduse pulsil.

◊ Üleliiduline Autoriõiguste Agentuur e VAAP (Vsesojuznoe agentstvo po avtorskim pravam) — asutet 1973 seoses N Liidu ühinemisega Genfis sõlmitud rahvusvahelise autoriõiguste-leppega, eelkäija oli Üleliiduline Autorikaitse Valitsus. Välispartnerite suhtes käitus VAAP riigiasutusena ja oli seega mitte üksi olemuselt poliitiliseks filtriks kohalike autorite ja väliskirjastuste vahel: autorite jm siseriiklike partnerite jaoks esines tsensuurisõela rollis, ühtlasi honorarilaekurina; kogudes välismaal autoriõiguse väljamakseid, omas VAAP ka üleliidulist valuutarublafondi ning jagas seda reservi sisemaal litsentsitoodete üllitamiseks ja ringlevisaadete autoriõiguste sisseostuks. Eesti osakonnas oli 15... töötajat + ühiskondlikud eksperdid, nagu Enn Vetemaa (kuulus ka VEKSA juhatusse) ja Valter Ojakäär. Seda vormiliselt ühiskondlikku, ent sisuliselt riigimonopoli teostavat koondist asus juhtima oma KGB-suhete poolest tuntud ajakirjanik, parteiametnik ja diplomaat Boriss Pankin (*1931). Eesti VAAP-i osakonna ülema asetäitjaks pandi KGB ideoloogilise ja vastuluure-osakonna kogenud töötaja Johan Märtens (*1929), kes julgeoleku-komiteesse läks 1954 Viljandi rajoonilehe toimetusest ning 1966 naasis n-ö tsiviilellu, jätkates tegelikult KGB operatiivtööd mitmesugustes variametites mitte ainult VAAP-is, vaid ka uudisteagentuur ETA-s, Dünamo spordiühingus, Kreutzwaldi nim Raamatukogus ja (ENSV) Teaduste Akadeemias. Lisaks oli VAAP-i Eesti osakonnas 1973-1980 kõrgel kohal alati keegi ideoloogilise vastuluure alaste ülesannetega ohvitser samuti KGB nn tegevreservist. Algusest peale oli laialt teada, et VAAP on KGB filiaal, kus võtmekohti täidavad gebistid, nagu kinnitab kirjanik Vladimir Voinovič, vt "Zamysel" (ing k The Design, M, 2004, lk 406-410). Samuti kirjutab sellest põhjalikult 1974-1987 VAAP-i "katuse" all töötanud KGB-lane Evgenij P Semenihin, alias Grig autobiograafilises raamatus "Da, ja tam rabotal: Zapiski oficera KGB" (M, 1997, 526lk; Evgeny Grigorievich Semenikhin, Yes, I Worked There; VAAP-i kohta vt selle rmt III ptk-d Pritvorjajas' — "Teeseldes" + kommentaari autori tutuvsest Lennart Merega vt ajakirjas Luup nr 64) Aastal 1983 külastas Lennart Meri järjekordselt Soomet, seekorda aga VAAP-i delegatsiooni juhina. Teise eesti kirjaniku Arvo Valtoni meenutus VAAP-ist:

Kas olete hiljem KGB materjale uurides leidnud vihjeid oma esinemiste kohta? — Huvitaval kombel mitte. Ma ei tahtnud kaua aega vaadata oma väljasõidu-toimikut, aga hiljem siiski lugesin. Seal leidub igasugust, kuid kummalisel kombel mitte midagi nendest [lugejatele] esinemistest, väga selgelt tulid aga välja mõned koputajad. Mind oli kogu aeg natsionalistiks peetud. Näiteks selline seik. Mulle saadeti kord VAAP-ist venekeelne kiri, paluti mingi asja avaldamiseks luba. Võtsin kirja kätte, läksin VAAP-i ning ütlesin seal töötavale naisterahvale, et kui mulle veel venekeelseid kirju saadate, siis ma teile ei vasta — meil on siin Eesti ja saate eesti keeles oma asju ajada. See üksainus lause kandus mul läbi kõikide väljasõidu-toimikute — sealt oli siis otse koputatud. Aga lugejatega kohtumiste kohta, kus tõesti oli vägagi teravaid ütlemisi ja juttu Eesti tulevikust, polnud midagi.

— Arvo Valtoni intervjuust Karl Kellole, Ajalugu tehakse tagantjärele. Haridus, 2007, nr 3-4, lk 40-43.

Vt lisaks Virkko Lepassalu, Presidendi unustatud seltsimehed. Luup nr 7 (64) aprill 1998.

◊ Nõukogude Liidu Rahukaitsekomitee

◊ Sõprusühingud — kõik välismaaga (ja eriti mittekommunistlike maadega ja lääneriikidega) sõpruse ja kultuurisidemete arendamise ühingud; Eestis oli nende häälekandjaks nädalaleht Kodumaa (vt VEKSA)

◊ Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise (VEKSA) Komitee/Ühing — oli organiseeritud KGB ettepanekul 1959 mitte pagulasühiskonna lõimimiseks Eestiga, vaid pagulaste seireks, eksiilide—emamaa suhete ja teabevoolu kanaliseerimiseks EKP-le ja KGB-le sobivasse sängi. Ehk nagu tõdes Indrek Jürjo uurimuses "Pagulus ja Nõukogude Eesti: vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal" (Tln, 1996, 351lk), oli VEKSA tegelikult KGB variorganisatsioon pagulaste järele luuramiseks ja pagulaskonna lõhestamiseks. Ühtlasi oli VEKSA-ühing seotud ka ühinguga "Rodina", st oma vennas-organisatsiooniga Moskvas, mille KGB asutas aastal 1975, asutajaliikmete seas oli muide Venemaa tulevane patriarh, tallinlane Aleksei Rüdiger (ühtlasi agent Drozdov Eesti NSV KGB-s ja juhatusliige N Liidu Rahukaitsekomitees).

Imants Lešinskis, kes juhtis 1970-76 Välislätlastega Kutuurisidemete Arendamise Komiteed (VEKSA-komitee vastet Lätis) nägi selliste ühingute tegelikku väljundit KGB etnilises spionaažis; viimane käis detsentraliseeritult, Baltikumi jmt N Liidu haldusüksuste pealinnade KGB allüksuste ohjamisel:

"Kultuurisidemeid", mida edendavad KGB katteorganisatsioonid liidu-vabariikides ja idabloki maades, peab vaatlema kui osa sovetiimpeeriumi globaalsest strateegiast, mille sihiks on lääneriike ja nendega liitunud arengumaid destabiliseerida, nende poliitilisi, sõjaväelisi ja tööstussaladusi varastada tugevdamaks N Liidu ründepotentsiaali. Kõige selle lõppsihiks on Kremli ülemvõimu saavutamine maailmas. Kahekümne kahe aasta jooksul, mis ma veetsin KGB-s, nimetasid mu ülemused lääneriike alati "meie vaenlasteks". Ja vaenlast tuleb hävitada igal võimalikul viisil, mille juurde kuulub ka entniline spionaaž.

— Imants Lešinskis, Kultuurisidemete arendamine või etniline spionaaž: asjassepühendatu arvamus. Balti Foorum, 1985 (kevad ), nr 1, lk 1-27.

Veksa-komitee/ühingu siinseks häälekandjaks sai pisut varem, aastal 1958 Tallinnas ilmuma hakanud nädalaleht Kodumaa, mis moonutas vahendatavaid fakte, sündmusi ja arvamusi veel ka glasnosti ajal, nii et nt kirjanikeliidus kaaluti, kas selle lehe laulikuid (peatoimetaja Heino Lauliku jrg) otsese võltsimise eest tuleks kohtusse kaevata (vt Rein Ruutsoo päeviku 3. V 1986 kannet — Lehekülgi päevaraamatust 1986. Looming, 2007, nr 7, lk 1073-1090). Kodumaad ja tema sõsarväljaanded muis liidu-vabariikides paigutati alul, enne kui said asutatud VEKSA-taolised pagulastega kultuuri-sideme-edendajate ühingud, otse kompartei keskse häälekandja (Rahva Hääl, Cīņa, Tiesa jne) katuse alla, päriselt oli see siiski KGB-alluvuse ja -rahastusega salajane eriosakond. Kodumaa, Dzimentes balss jt KGB suuvoodrid sõitlesid alatasa pagulaste ja erimeelsetega. Et toimetuste tagurlikkus jätkus ka avalikustamise ajal, siis seda petlikum oli nende variväljaannete vabameelsus eelnevail aastail, mil kompartei ja KGB huvides lanseeritud valesid miksiti defitsiitsete sõnumitega väliseestlaste kultuurisaavutustest, mis muu Eesti NSV-s perioodika taustal pidi jätma suhtelise tsensuuripriiuse mulje Kodumaas. Mõned leheveergudel ilmunud tõsiasjad ei seganud levitamast groteskselt moonutatud üldpilti. Samuti kirjastas Kodumaa eripropaganda valda kuuluviad raamatuid ja brošüüre eesti keeles ja Kodumaa võõrkeelseid vahelehti (nt Homeland: Supplement to the Kodumaa Weekly, ilmus 1985-91). Spetsiifiliseks tegi selle eripropaganda rangemalt piiritletav sihtmärk — ainult Lääne auditoorium. Eripropaganda-trükiseid läkitati otse välismaale, kuna Eestis ega N Liidus Kodumaa kaasandeid osta ega tellida ei saanud.

Kodumaa ja Homeland tegid reklaami "oma meestele Havannas" (loe: Moskvas) nagu dr Peeter Vares N Liidu TA välissuhete (loe: luure-) osakonnast... Aga nõnda, et sirm jäi ikka ette.

Täiesti ühekülgset eripropagandat levitas Kodumaa (Tln) eelkäija — nädalaleht Kodumaale Tagasipöördumise Eest, mis poliitiliste pagulaste peibutamiseks reklaamis sotsialistlikku ülesehitustööd ja lakeeris sovetiseeritud Eesti tegelikkust julgemalt kui Rahva Hääl jt kohalikud väljaanded ning mida KGB & K° trükkis Ida-Saksamaal ja saatis edasi Läände sealt. Eripropagandat tegid ka...

Vt Veel Vesa/Veksast & salaluurest & Simmi efektist!

◊ Välissaadete toimetused... Kui lõviosa, so kolmveerand sovetliku ringlevi välisteenistusi oli Moskva Raadio katuse all, siis ülejäänd neljandik toimis väiksemate ringhäälingujaamade kaudu. Sealhulgas n-ö iseseisev—ühiskondlik Radio Peace and Progress ja pagulasi peibutav Golos Rodiny e Voice of the Soviet Homeland ja Radio Volga Ida-Saksamaal — viimane andis paar korda nädalas eetrisse ka Tallinna raadios koostatud eestikeelseid saateid; või Bakuu, Dušambe, Taškendi, Jerevani, Kiievi, Minski, Riia, Vilniuse ja Tallinna (ER) raadiote välisteenistused, mis edastasid nii omakeelseid, pagulastele mõeldud kui ka naabermaile suunatud võõrkeelseid saateid. Tallinna raadio- ja telemajas tehti välissaateid pea kogu sovetiaja kestel; sellega oli hõivatud paarkümmend isikut (nt 1959 oli neid TV ja ringhäälingu peale kokku 21). Tallinna Televisioonistuudio (Eesti TV) tootis, vahendas ja edastas 1950—1960-kümnendeil saateid niisiis peale vene ja eesti keele ka soome keeles meie põhjanaabrite jaoks. Need saated lõppesid 1970-kümnendi algul aga EKP KK hirmu tõttu, et Yleisradio võrdse teabevahetuse raames vastuseks eestikeelseid telesaateid alustab... Kartus oli põhj(endam)atu.