KGB—EE

Mida tänases Eestis teha KGB-paberiga, kui see lagedale ujub ja meile must-valgel möödanikku paljastab: kes, mida ja mismoodi nuhkis sinu ja su sõprade järele?

Arvatavasti lähed seda dokumenti mõne parema tuttava ja sõbraga — nuhi omaaegse ohvriga — jagama, et ühiselt üles soojendada meenutusi ja kahtlustusi, üksteisega arutada, vaielda… Tekib ehk väike kodukootud dispuut. Nuhi enda nina alla minna… Pole enam vaja… Kui ta pole veel elus, siis on ta õnnelikult surnud. Dialoogi vastaspoolega ei teki, rääkimata laiemast diskussioonist.

Kui te peale muu juhtute jätkuvalt meedias tegutsema, siis võib selline mälestuste heietamise lugu, niisama poolikuna vormuda… publitstikaks. Nii nagu juhtus Eesti Ekspressis nr 10 (1213), mille külgedel Madis Jürgen n-ö uurib «Kes meist oli KGB agent Leo?»

OTSIME ELAVAT! LEIAME LAIBA. Paljastus ilmus poolteist kuud hiljem — vrd Madis Jürgeni «KGB agent “Leo” on teada» Ekspress-online 25.4.13 kl 7:31 ja «KGB Pealekaebajaks osutus meie enda peatoimetaja» EE-online 27.4.2013 kl 17:50; EE nr 17 (1220) lk 26-28 — kui "uuriv ajakirjanik" avastas, et vastus ta küsimusele sisaldus Rahvusarhiivi poolt juba kaheksa aasta eest avaldet ENSV KGB IV osakonna töö-aruandes (Aruanded Riikliku Julgeoleku Komitee 2. ja 4. osakonna tööst 1958. aastal. Tln, 2005, 223lk). Selles on lausa agendinimede register, 1958. aasta seisuga, ja viide leheküljele 125, kus Leost on juttu kahel korral; Leo agendinime taga on aga Kuldar Raudnask, kelle kodanikunime on KGB töö-aruandes mainitud samuti kaks korda, isikust on KGB tolles aasta-aruandes juttu tervelt kolmel leheküljel. Vaat siis avastust!

Ajakirjanduslik uurimine võikski alata raamatute puurimisest.

Kuldar "Leo" Raudnask-seenior oli siis 22-aastane ja alul mõnda aega jälitatav—töödeldav nuhihakatis, kuni sügisel 1958 teda päris ära värvati. Lõpuks sai TRÜ-s bibliograafi hariduse, töötas žurnalisti ja toimetajana E(R)R-i, RH, TMK + KjaE koosseisudes; aastast 1968 kuulus — peale KGB agentuuri! — N Liidu kompartei ridadesse. Vahepeal võis, ent võis ka mitte külmutatud agendiks olla, küll oli ta agar KGB informaatorina oma elulõpuaastal, mil Kuldar "Leo" Raudnask-seeniori viimseks (?) pealekaebuse ohvriks sai kaastoimetaja Sirje Endre. Esimene ohver oli kaasvõitleja, keda ta tundis posikesepõlvest saati.

MAI 1958. Üliõpilane Raudnask avab oma KGB-karjääri teatega antisovetliku organisatsiooni olemasolust EPA-s, õieti kuulus sinna Raudnask isegi; järelmina läheb ligi neljaks aastaks (1959-1963) koonduslaagrisse Kalju Maasikmäe (*1. IX 1933 Tartu) — vahistatud 5. VI 1959, mõistab ENSV üle(m)kohus ta 18. VIII 1959 süüdi noorte vastupanu-organisatsioonis Must Rist tegutsemise eest 1957-1959 Tartus; Maasikmäe karistus Mordva ANSV-s lõpeb 23. II 1963.

EKSPRESSUURIMUS PÕRUB KOLINAGA. Vähemalt KGB-huvilisele üldsusele on "uuriv ajakirjandus" pakkunud taas naeruväärse ristpiste-tikandi, millega ajakirjanik käsitlusalust asja pigem ähmastab kui selgitab. Madis Jürgen on avaldanud varemgi sarnast magedat pro- või kvaasisovetlikku harduspublitsistikat. Kommentaari vt Isekirja postituse «Eesti riik sai vastu magu» lõpus!

Selmet ajakirjandusliku juurdluse tulemus julgelt välja kirjutada, Jürgen üksnes vihjab tuvastatud agendile, kes oli oktoobris 1985 KGB operatiivtöötajale Andrei Gruzinile käinud keelt kandmas Sirje Endre peale, misjärel viimast ei lastud Belgia-reisile. Raudnaski osa kogu loos võtab Jürgen aga kokku nii:

Kuldar Raudnask, prillidega tagasihoidlik mees… [tema] kirjutatud tööliste portreelugudest [---] õhkub inimlikkust. Raudnask oli hea inimene, selles pole põhjust kahelda. [---] Kas Raudnask "Leost" midagi teadis? Ei oska öelda. Vaevalt ta seda [KGB agentuur-ettekannet] … kirjutas.

Muidugi, kirjutaja oli hoopis ltn Gruzin, seda ju näeb iga lehelugeja isegi. See aga, mida kirjutab Jürgen, pole AJA-, vaid ILU-kirjandus! Kollane ajaviide. Asi EE külgedel lõppenukski pelga müstifikatsioonina, kui esimese artikli juures (lk 14) poleks toonase toimetuse kabinettide jaotusega fotoskeemi.

Kommentaari asemel eritlegem siis toda Eesti NSV KGB Tallinna jaoskonna V osakonna noorem-operatiivvolinik leitnant Gruzini allkirjaga agentuur-teate lõimele punutud Ekspress-lugu.

1. Ettekanne Endre kohta pärineb kõige tõenäolisemalt tema suguseltsi väljasõidu-toimikust. Need toimikud on põhimõtteliselt kõigile huvilistele riigiarhiivis kättesaadavad.
2. Agent Leo, kelle informatsiooni ltn Gruzin selles teates vahendab, on hästi kursis komparteiliku kultuuriohjamise tollaste oludega, rääkimata kirjastuse—toimetuse-sisestest intriigidest, seega võis ta olla positsioonikas ja üsna kogenud tegelane, n-ö vana kala. Või siis ülimalt vaistlik ja tähelepanelik algaja. Esimesel juhul tuleb kõne alla iga juhtiv kuju toimetuses, alates Raudnask-seeniorist. Aga toimetuses jagus ka püüdlikke noori, Jürgen ise k.a.
3. "Ajakirjandusliku juurdluse" käigus küsib Jürgen kommentaare—arvamusi—kahtlustusi vähemalt 7 asjaosalise käest — just nõnda paljusid intervjueeritud endisi kolleege artiklis mainitakse: Sirje Endre, Jaak Allik, Hans H Luik, Urmi Reinde, Vallo Raun, Tiiu Pohla, Jaan Ruus. Mõni neist jätab arvamuse enda teada, aga on piisavalt ka neid, kes Madis Jürgenit mõistatamisel abistavad, st kahtlustusi suunistavad. Nii "vaeb Ruus mitmeid variante", Luik on "üsna kindel", Reinde "nimetab koputaja nime" ja lisab: «Sellest rääkisid ju kõik!»
4. Jürgen saab mingisuguse piiritletava tulemi. Sellest aga ei jõua lugejani muud kui eksitav teave, et agent on tänaseni elus — Raudnask-seeniori sünni÷surma daatumid on 20.3.1936÷27.10.1985 (!) — sellisele, teistest siiski eakamale, kuid elusale agendile, osutab ka insinueeriv pöördumine artikli lõpus, kus sõna "vana" pruugitakse topelt.

Niisugune oli toimetuseelu 27 aastat tagasi. Tänases Eestis on vana agendi Leo elu kindlasti kahvatum ja üheplaanilisem. Või mis? Mõtled ka vahel endiste aegade peale, agent Leo, vana kolleeg?

Kes too Leo siis ikkagi oli, tuli avalikkusel mõistatada… Või loodeti EE-s äkki sellele, et mõne teisegi agendi jutupaelad vahepeal sõlmest lahti läevad? — Ekspress-jama.

Musta miljoni erakond

Siim Kallas püüdis, kuid ei suutnud vabaneda Äripäeva ajakirjanikust, kes päris temalt, kellelt tuli Reformierakonna 1999. aasta parlamendi-valimistel võidule aidanud raha. Aga intervjuu jättis Euroopa transpordivolinik sellegipoolest ära.

Euroopa Liidu hümni ja filmist Ristiisa tuntud motiivi saatel tutvustab Äripäev enda valdusse sattunud finantsdokumente, mis näitavad sularaha kandmist partei rahapesu-kontole. Lehetoimetusel pole andmeid kõnealuste miljonite päritolust. Reformi-erakondlased peale ühe anonüümse allika hoiavad suud aga lukus.

Allikas ütleb, et rahapakid ladus välja Heiki Kranich ja käskis need panka viia. Raamatupidaja viis raha Hansapanka ja lasi panna R-Hoolduse kontole. Erakonna juhatuse korraldusel olid Siim Kallas, Andres Lipstok ja Märt Rask loonud sellenimelise ettevõtte aastal 1998 rahastamaks lähenevat valimiskampaaniat. Ka R-Hoolduse nonde aastate konto-väljavõtted kinnitavad Äripäeva teavitaja sõnu. Äripäev kirjutas 19. IV 2013, et praegune võimupartei sai firmast 1999. aasta Riigikogu-valimisteks paar miljonit krooni.

Vaadake 4-minutist videot Reformierakonna rahastamisest YouTube'is ja ka teist videot intervjuu-üritusest Siim Kaldaga Äripäeva veebiküljel!

Rünnak algas koidikul: Puutlipalu lahing

Metsavenna tütar Üvi ja ta isa Richard Kuus

Kui Külm sõda 60 aasta eest Võrumaale ulatus — — —
21. III 2013 Postimees.
Kaks aastat varem, 1951 oli alanud Vastseliina metsavendade ägedam vastupanu sovetlikule võimule rünnakutega Petserimaast Lätini  — — —
20. III 2013 ERR .

Tark vastane, misjonita missioon & julgeolekumull

Kuigi selle nuririigi tuleviku osas jäävad NATO kavatsused segaseks, hakkab lõpmatu õudus Afganistanis lahenema ja nii võimaldab ka meile kasulikke õppetunde alla joonida.

Vastane on tark… valib hoolikalt lahingut, on väga liikuv ega lase siduda end lahinguga nii, et see võiks saada temale saatuslikuks. Pealegi on vastasel väga selge käsuliin ja logistika.

See tark jutt — sest tõesti, ühtki vastast "alahinnata kindlasti ei saa ega tohi,"— tuleb Afganistanis teist kuud teeniva jalaväe-kompanii Estcoy-15 ülema suust ja mis veel tähelepanu-väärsem — seda tarkust levitab EV Kaitseväe peastaap.

Avaldus väärib tähelepanu  seda enam, et Eesti üksus ei ole mugavalt kaevunud, vaid on rutiinselt hõivatud ohtlikku lahingutegevusse ja vastupanu kiuste tugevdab Helmandis ISAF-i = rahvusvahelise julgeolekuabi-vägede positsioone. Ja tarkuse eest on makstud ränka hinda. Näiteks leedukatega võrreldes on inimkaotusi Afganistanis eestlastel kümme korda rohkem. Need on (PROPORTSIOONI-)

… PÄRATULT SUURED KAOTUSED. Proportsionaalselt veel vähem on selle põhjused eesti ajakirjanduses vaagimist leidnud. Siiski on Eestis palju muutunud võrreldes konflikti avanguga oktoobris 2001, kui ERR-i ja BBC töötajad Gustav Reinop ja John Simpson lähetati Suurbritannia sõjaväelennukil kajastama Kabuli okupeerimist.

Alkaidalaste ägedale ja tulemuslikule tõrjumisele järgnes pikaldane ja visa kaevumine läänemeelse tsiviil-ühiskonna ja demokraatliku valitsemiskorra ülesehitamise programmide toetamiseks. Selle missiooni militaarne külg piirdus põhiliselt enesekaitsega ja linnades korraldatava patrullimisega. Ent kohe, kui USA-l sai taliibi-mässulistest villand, muutsid nad 2009. aastal ISAF-i taktikat.

Nii pööras NATO kogu oma liitlaste Afganistani-operatsiooni vähema kui aastaga aktiivseks sõjategevuseks. Just siis riivas sõda oma vahedama lõikeservaga ka Eestit. Me (EKJ) kaotasime üheainsama aastaga 4 oma noort meest e pea pool kõigist alates AD2007 kuni tänaseni langenud 9-st — vt Eesti sõdurite langemisaastaid ja -paiku.

Okupatsioonivägede inimkaotused Afganistanis 2002-2013

PEATSELT LÕHKEV MULL. Eestist käivad reporterid vaatamas juba neljandat kümnendit kestvat sõda Afganistanis (eufemisme pruukides n-ö moodsa riigi ülesehitust ja julgeolekuabi, nii viimase legendi kohaselt; varem aga demokraatia-toomist — mis tähendas esiteks 1978-1989 kommunistliku ning teiseks — 2002-2010 Lääne-tüüpi ühiskonnakorra kehtestamist) endiselt n-ö soomuki laskeava kaudu. See on paratamatu ja seda enam kriipsutab alla tõdemust, mis jääb kui tahes asusas Afganistani-reportaažis ikkagi ainult ridade vahele:

Demokraatia ekspordile ja julgeoleku ostutehinguile panustamine pole mõistlik ega jätkusuutlik.

Sestap taandub väärtuste ülekanne põhiliselt ühele ainsale väärtusele — rahale.

Ka eesti noored teavad kas oma nahal kogetust või sisimas seda, et Eesti peamine ekspordiartikkel ei ole julgeolek, vaid alla 30-aastaste töötus (nn välismissioonide puhul pro kahuriliha). Nad teavad ka, et sellel missioonil saavad kõik suhteliselt hästi makstud. Mis lõpuks mõistagi patriotismi ei välista. Afganistanis lähetusilt saadav lisatasu, nagu põhipalkki, on meie lääneliitlastel siiski 5-10x suurem kui Eesti "misjonäridel". Eestlastel omakorda on see samu kordi suurem afgaani palgasõdureist ja politseinikest. Afganistani stabiilsuse ainus tagatis lähiaastail oleks seniste koalitsiooni-okupatsioonile kuluvate summade pumpamine otse afgaanidele. Kuid sama või sarnane rahakogus on valmis ilmselt voolama ka islamimailt, eriti Teheranist. Viimane näitaks USA ja tema liitlaste taotluste täielikku läbipõrumist piirkonnas.

BUZKASHI …  Siin ei kuulu välispoliitiline lojaalsus ega püsiv partnerlus just rahvuslike väärtuste esimesse viisikusse. Asjade pärisseisu ja valitsevat mentaliteeti võiks näitlikustada Mongoli impeeriumi hiilgeajast pärit iidse ning endiselt popi mänguga, kus ratsanikud või/s/tlevad kitse- v lambarümba pärast, ja mis oma vägivaldsusega sobib hiilgavalt poliitilise kontrolli ja kaose koosmõju metafooriks praeguses Afganistanis, ja vähe sellest — annab aimu loomuliku võimukorralduse eripärast. Siin on buzkashi-mängu kirjeldus.

Väljakujunenud meeskondi ei ole, mängu käigus rajavad võistlejad lühiaegseid, pidevalt muutuvaid liite ja teevad koostööd ainult seni, kuni märgatava edumaa saavutamiseni mängus, mis võib kesta lõputuid tunde, isegi päevi, ning kus võidab see ratsur, kes suudab loomarümba sihtmärgini kanda. Buzkashi on tõepoolest Afganistani ühiskonna peegel.


Poliitilist labiilsust sümboliseeriv keskaegne mäng buzkashi on popp ka tänase Afganistani noorte seas (VIDEO ©Lukasz Laszczynski, 2015)

Afganistani praegune valitsusvõim nõuab Pakistanilt vana režiimi (Talibani) liidrite vangist vabastamist. Vange on AP hinnangul sadakond ja veerand neist on 2013. aasta alguseks vabastatud.

Kui ideoloogiline mulin koos kõigi üldiste loosungitega riiklikust ja rahvusvahelisest kohustusest kõrvale heita, siis on pilt suhteliselt niru. Eesti sõjaväelased käivad Afganistanis multinatsionaalse okupatsioonikontingendi missioonidel juba üle 10 aasta mitmesugustel isiklikel ajenditel, mis jagunevad peamiselt majanduslikeks ja vähemal määral professionaalseiks:

• pääsemaks eriti noori varitseva massilise töötuse ja masu eest Eestis ja/või
• teenimaks—kogumaks "suurt raha" oma eraelu materiaalselt kindlustades j/v
• n-ö vabatahtlikult—käsukorras, et vältida ilmajäämist töökohast EV Kaitseväes ja säilitada seal oma karjääri-väljavaateid v
• eesmärgiks on endateostus militaar-professionaalsust proovile pannes, kogumaks lahinguvilumust, kiirendamaks militaarkarjääri j/v pälvimaks teenetemärke.

Teisipäev, 10. juuli 2012 Loy Mandehi piirkond ltn Raido Saremat:

Siin on siis tegu väikse külakooliga. Külalapsed siit äärealadlelt käivad niimoodi mošee hoovi peal koolis ja kohalik mulla, see on siis vaimulik, viib neile koolitunde läbi, ja [so] väga tugeva vaimuliku kallakuga õpe — aga nii on see igal pool siin riigis. Nad õppivad vähmalt lugema—kirjutama! Saavad rinnataskusse omale pastaka panna. Pastakas rinnataskus on väga tugev staatuse märk — näitab, et inimene oskab lugeda—kirjutada.

Teisipaev 14. august Sagadi mõis Raido ja Maiken plaanivad pulmapidu ja laulatustseremooniat mahajäetud kloostrihoones

"… Võib-olla kaitseväe kaplan aitab ka juba, kes meiega Afganistanis on praegu… Selline vägev saal meil siin, midagi rohelist** on siia kindlasti vaja…"

Õnneks on Talibi vastu paisatud palgasõdurite isiklik jätkusuutlikkus moodsale jalaväele kohaselt niude- e kubemeturvisega (lühidalt türvisega) kindlustatud ennemini rahuliku kui vaenuliku elanikkonna poolehoiu võitmisel. Nii on ka kohalike elanikega suhtlemine kõrvuti isevalmistatud lõhkekehade avastamisega EV kaitseväe väljaõppes tähtsal kohal. Estcoy-15 täidab Helmandi provintsis lahingu-ülesandeid novembrist 2012 ning kavakohaselt naaseb mais 2013. Usutletavaks on kpt Tõnis Metjer, kes sai teenistuse ajaks välisriigis majori ajutise sõjaväelise auastme. Intervjuud on 18. XII 2012 vahendanud 1:1 nii PM-online kui Delfi—EPL-online.

Sissejuhatuseks sõnas kapten Metjer:

Meie baasi [esimese kuu kestel] sisuliselt rünnatud ei ole. Oleme suutnud vastast oma baasist eemal hoida ja säilitanud julgeoleku-mulli [loe: hapra turvaala], mille lõi eelmine kompanii [Estcoy-14— mjr Eero Aija uhtimisel]

Eesti lahinguüksuse ülesandeiks on…

… opereerida kõrbepiirkonnas ja hoida seal vastast seotuna, et neil ei oleks ressursse rohelisel alal* kohalike [Afganistani Islamivabariigi] julgeolekujõudude vastu võitlemiseks. Sellega anname kohalikule valitsusele ja julgeoleku-jõududele paremad võimalused turvalisuse ning normaalse elukeskkonna tagamiseks rohelisel alal [---] aitame läbi oma tegevuse nende turvalisust tagada. Kahel korral oleme toetanud ka kohaliku politsei tegevust kõrbealal.

Ja vastus küsimusele:

Kuidas  v õ i k s  iseloomustada piirkonnas tegutsevat vastast? — Vastane on väga tark. Neile on selged meie jõukasutusreeglid, meie luurevahendite võimekus ja meie vastutusala piirid. Seda kõike kasutavad nad oskuslikult ära. Loomulikult jäävad nende tulejõud ja kaitse meile alla puhtsõjaliselt tasandilt vaadates, kuid kohalikul väljal mängimine on nende eelis. Nad valivad hoolikalt lahingut, on väga liikuvad ega lase end lahinguga siduda nii, et see võiks neile saatuslikuks saada. Neil on väga arenenud käsuliin, ka logistika. Vastast alahinnata kindlasti ei saa ega tohi.

Kevadeni 2013 Afganistani lähetatud Eesti kontingendi ülem on kol-ltn Toomas Möls. Estcoyd patrullbaasis Pimon juhib mjr Tõnis Metjer. Logistilist tugiüksust NSE-14 Camp Bastionis (alates 2014 Camp Shorabak Helmandi provintsis Lashkar-Gah's) juhib kpt Rauno Mäe. Peale jalaväekompanii ja tugiüksuse kuuluvad Afganistanis tegutseva Eesti kontingenti ka staabiohvitserid ja lähikaitse-meeskond. Lisaks on Eesti lähetanud Afganistani pidevalt korraga 5 kuni 10 rahuotstarbelist (tsiviilmissiooniga) abilist, kelle jätkuv viibimine seal muutub NATO üksuste väljatõmbumisega aastast 2014 tõenäoliselt võimatuks.

Vabadusraadio läeb uuele lähtele

… Või hoopis õhtale? Raadio Vaba Euroopa—Vabadusraadio järsk uutmine võib peletada uut kuulajaskonda, vanast rääkimata.

WASHINGTONist Ameerika välismeediat ohjavas Ringlevijuhtide Nõukogus (Broadcasting Board of Governors — BBG) ei ole alati üksmeelt. Nii ka praegu Vabadusraadio (RL) Moskva-personali ootamatute koondamiste suhtes. Näiteks BBG-sse kuuluv suursaadik Victor H Ashe teatas 11. X 2012, et massiline vallandamine Moskvas on…

“a terrible tragedy” (kohutav tragöödia)

… ja lisas, et tema arvates tuleks vastav otsus tühistada. Samal ajal on BBG eesistuja kohusetäitja Michael Lynton püüdnud RFE—RL-i tegevjuhtkonna sammu õigustada ja ümberkorraldusi põhjendada VF-i seaduste karmistumisega. Viimane näib mugava ettekäändena, mille taha saab peita Valge Maja nn reset-poliitikat Kremliga, või laiemalgi skaalal — geopoliitilise huvi kadumist ja USA üldisemat tagasitõmmet (Ida-) Euroopas.

Nüüd on selgunud, et peale poolsaja inimese vallandamise Moskvas saab lõpparve viiendik RL-i vene toimetuse rahvast ka Praha peamajas. See kinnitab halvemaid kartusi.


Tänaseks enamikus koondatud mullu 26. augustil juubeldamas
Vabadusraadio (Radio Sbovoda) Moskva korpunkti XX aastapäeval

MAD-propaganda raadioaktiivne pärand

Novaja Zemlja 1961
Vene H-pomm Царь-бомба

Kui tuuma-võidurelvastumine oleks pokkerimäng — arvab Stratfor — siis oleksid Iraan, Iisrael ja USA praegu bluffijad kaardilaua ääres. Mäng näib omadega sõja veerel olevat, aga seda vaid põhjusel, et kõik peidavad pokkerinäo-maskiga oma päris kavatsusi. Kerkib vana küsimus: mis tagab kindlama rahu — kas ennetav löök või tuuma-tasakaal?

Isekiri vaeb akuutset küsimust Ameerika julgeoleku-arhiivist välja toodud Külma sõja aegse direktiivi jm radioaktiivse materjali taustal.

Kallid nõunikud (1)

Hüva nõu võib rakendada nii ühiskonna hüvaks kui vastu. Isekirja värske kogemus ütleb, et ERR kasutab oma palgalisi nõuandjaid liiga ebaotstarbekalt ning kohati ka avalikkuse kahjuks ja sõnavabaduse vastu.

KUI PALJU ON ERR-il NÕUNIKKE? Üks asi on selge. Eesti avaõigusliku TV ja raadio palgal on nõunikke rohkem kui nõustajaid. Raadiomajas istub kõrgel nõunikutoolil Andres Jõesaar — juhatuse nõunik meediauuringute ja arendusprojektide alal. Telemajas istub lisaks muidunõunikke, kelle ülesandeid ERR-i ametnikkonda kajastav veebikülg lähemalt ei tutvusta peale selle, et nad nagu Jõesaargi on juhatuse nõunikud: Eero Spriit, Ester Urbala (Mägi) ja Indrek Treufeldt; viimasele on lisatud täiendavaid ametikohustusi peegeldav "toimetaja-saatejuht", ent millist nõu ta annab, seda me ikkagi teada ei saa. Samuti on nõunik rahvusringhäälingu-nõukogul telemajas — Karin Victoria Kuuskemaa. Ja siis veel eetikanõunik — Tarmu Tammerk, kes baseerub raadiomajas. Veel on asutusel üks nõustaja, kes miskipärast — ja seda tõepoolest kahetsusväärselt — ei väärigi nõuniku ametinimetust. Selleks on keelenõustaja Einar Kraut. Niisugusest vahetegemisest jääb mulje, et Eestis ei ole avaõiguslikus sfääris tegutsevad nõunikud mitte niivõrd nõuandjad või konsultandid, kui pelgalt riigiametniku uhke tiitli kandjad. Ilmselt kaasneb tiitliga kõrgem palgaaste. Nõu andmist on seevastu ilmselgelt alaväärtustatud. Üks on kindel — et isand Kraudi tööväli on juhatuse või nõukogu nõuniku omast laiem, tal ju kohus nõustada iga ERR-i töötajat, kes oma töös eesti keelt kasutab, aga mitte üksnes Faehlmanni tänava maja ülakorra-pomosid.

HEA NÕU ON KALLIM KUI KULD, ütleb vanasõna. See võiks avalik-õiguslikus ERR-is ometi käia ka õigusnõu kohta, millega ERR-i veebikülje järgi on ses asutuses ametis 5 juristi või vähemalt selle ametinimetusega töötajat, kellest tervenisti 3 olla praegu lapsepuhkusel… Mis omakorda paneb mõtlema, et ERR võiks üldiselt kallist õigusnõu kasutama erahuvide asemel otstarbepärasemalt, targemini ja ka avalikes (ühiskonna) huvides. Kuidas aga maksumaksja kinni makstud nn rahvusringhääling rakendab seda enam või vähem hüva nõu, mis tal käepärast on, sellest tuleb juttu allpool.